Kuu algas ja kohe oli meil peres jälle sünnipäev. Minu vanim laps tähistas oma ümmargusemat sünnipäeva just 1. veebruaril. Minul seega 40 aastat emadust. Huvitaval kombel ise ma ei tunne ennast vanemana, kui 35 :D Tegin sel aastal nalja ja ostsin lapsele sünnipäevaks auto :P Kuidas see oligi Lutsu loos, et kui tervet ei jõua, siis tee pool. Mina päris suurt ei jaksanud talle osta, aga ostsin väikese auto – Lego Porsche :) Ikka sellise ägeda, mida saab juhtida ja millel on tuled-viled, uksed käivad ja mis kõik veel. Nüüd tal natuke nokitsemist ja isiklik Lego-auto olemas.
Kui ta laps oli, polnudki võimalust talle ühtegi Lego osta. Poistel olid kodus mingit muud sorti legolised, aga päris Legod tekkisid meile müüki siis, kui vanim laps oli üsna suur ja pealegi polnud Legod meile tol ajal taskukohased. Nooremal oli üks Harry Potteri Lego-komplekt mingil ajal. Tütar oli alles see, kellele tekkis palju Lego-komplekte. Valdavalt just Friendsi sarja omad. Nüüd on see kastitäis vanema poja tütarde käes ja loodetavasti on neid piisavalt alles, et anda edasi ühel päeval noorema poja perre. Lego-klotsid on ajatud, ei lagune, püsivad kenad ja on arendavad. Igati väärt investeering.
Käisin õigel päeval poega kallistamas, aga järgmisel päeval tähistasime tema sünnipäeva suurema pereringiga. Noorem venna tuli koos oma kaasaga linnast ja olid õekese samuti kaasa haaranud. Kirke tuli parasjagu hommikul Riiast Mediathon Baltic-u võistlustelt ja tuli linnast vennaga koos koju. Kokku sai meid 11 inimest.
Kirkel oli sel kuul palju laulmist. Kooridel hakkasid laulupeoeelsed ettelaulmised ja nii peab ta üles astuma lausa nelja koori ridades. Oma Leelodega, Prantsuse Lütseumi segakooriga, Lütseumi ja TIK-i ühis-neidudekooriga ja Rapla Laulustuudio neidudekooriga. Selles ma ei kahtle aga üldse, et kõik need 4 koori laulupeole ka saavad.
Kuu alguseks tellisin Lastekirjanduse keskusest meie rampsi lasteosakonda toreda Eesti kunstnike illustratsioonide näituse.



9. veebruaril viisin lõpuks kuuse välja. Hahaa :D No kuuskedel paistab meeldib meie juures, sest nad ei hakka naljalt pudenema. Veebruaris sai siiski aeg ümber ja tuli õue kolida. Jõulunänn oli muidu juba ammu kokku pakitud ja ainult rõdul olev valguskett veel põles. Õige pisut aega veel, et õhtul oleks valgem töölt koju jõuda ja enne kuu lõppu said needki välja lülitatud. Õhtupoole käisin poja juures ja viisin pojatütrele printsessi kleidi. Kleit sai tegelikult lapsele jõuludeks tellitud, aga saadeti suur number, tellisin siis uue. Ise pole selliseid mõtet õmmelda, sest kasvatakse kiirelt välja ja ma ei saa kangastki selle raha eest, mis hinnaga neid kleite osta saab. Lisaks tööaeg. Kurb, aga tõsi.



Kuu alguses lõppesid tööd maja trepikojas. Nüüd on kõik valmis. Tehakse parandustöid ja korterites kubudega ka veel tegemist.
Ka tööl hakkab remondi esimene etapp valmis saama. Meil on nüüd isegi suur rõdu majal ja kevadel saab seal juba hea ilmaga istuda laua taha lehte lugema ja kohvi rüüpama. Kuna ka sissepääs on uus, siis juhiks tähelepani kaunile logo-kujulisele käepidemele.


Kuu esimesel poolel käisin lausa kaks korda kinos. Esmalt peresõprade kutsel Täiesti tundmatu ja siis armsa kolleegiga vaatamas Bridget Jones: poisi järele hull.
Esimene oli eluloo sugemetel põhinev film noorest Bob Dylan-ist. Muusikalegendist. Läksin seda vaatama peale õhtust töövahetust ja kell 20 kinosaali istudes mõtlesin, et kuidas ma need 2,5 tundi vastu pean ilma tukkumata. Tegelikult oli film nii hea, et üllatusin, kui see läbi sai. Märkamatult. Tõsiselt hea kinoelamus.





Timothee Hal Chalamet – üliandekas 29. aastane ameerika/prantsuse näitleja. “Little Woman”, “Düünid”, “Düünid II”, ” Wonka”, “Täiesti tundmatu”. Viimase filmi puhul Oskari nominent. ma loodan väga, et selle Oskari ta ka saaks, kui see jagamine tuleb. Need on filmid, mis kohe meelde tulevad. Ma usun temalt näeme me veel palju häid filmirolle.

Bridget Jonesi läksin vaatama arvamusega, et tean, mida vaatan. Kolleeg kutsus ja miks mitte. Ilma suurte ootusteta filmile. Ja jälle ma eksisin, sest film oli sügavam, kui ma eeldasin. Sai südamest naerda, aga sai ka pisarat poetada. Kõik vanad näitlejad nii tuttavad, aga koos vaatajaga kõvasti vanemaks jäänud. Ja milline pai kõrvadele on ameerika filmide kõrval briti inglise keel!!! Jälle film otse kümnesse.





12.veebruari hommikuks oli maha sadanud lumi. Polnudki teist juba päris ammu maas olnud. Läks mõnusalt kuivaks ja kevadiseks, aga sähh sulle. Õnneks suurem osa lumekuudest hakkab selja taha jääma.
13. veebruaril sõitsime kolleegiga Tallinna kontserdile ja sellele eelnevale õhtusöögile.
Sõitsime Tallinna plaaniga minna sööma Controvento restorani. Kohale jõudes selgus, et avamiseni on pool tundi aega. Otsustasime valida plaan B ja seadsime sammud Rottermanni kvartalisse , kus asub kohvik/restoran Orangerie. Mina olin ammu soovinud seda külastada ja nii me seal siis kohal olimegi. Vedas, sest läksime sinna umbes kella 5 ajal, tunni pärast polnud seal enam vabu kohti. Rahule jäime. Mõnus ja hubane interjöör, hea teenidus ja maitsev toit. Ka mitte üleliia kallis. Istusime seal pisut üle tunni, sõime ja jõime veini. Kõik oli suurepärane. Kindlasti lähen sinna ka edaspidi.
Peale 18 hakkasime astuma Estonia poole ja varsti istusime kontserdisaalis. Kontsert meeldis, põnev repertuaar ja head artistid. Sten on teadagi meie pere lemmik ja igal võimalusel käin teda kuulamas, aga väga meeldis ka oboemängija. Ülimalt kaunis ja puhas toon. Üllatuslikult polnudki kontsert vaheajaga, nagu kavast sai lugeda.
Trio Kuljus-Sink- Heinoja
Kalev Kuljus (oboe)
Theodor Sink (tšello)
Sten Heinoja (klaver)
Kavas:
Händel. Oboesonaat B-duur HWV 357
T. Kõrvits. „Kolm pala“
T. Kõrvits. „Wild Birds“ („Metsalinnud“)
Debussy. Sonaat tšellole ja klaverile d-moll L.135
Bozza. „Fantasie Pastorale“ op. 37
Poulenc. Trio oboele, fagotile ja klaverile FP 43
Triot koosseisus oboe, tšello ja klaver kohtab kontserdilavadel harva. Seda põnevam on koosseisu repertuaar, muusikute ühine hingamine ning muusikatunnetus. Publiku ees kohtusid Eesti parimad instrumentalistid – kammermuusikud, kes olid ühist musitseerimist pikalt plaaninud. Emotsionaalne ja kaasahaarav muusikaline õhtu.



Pilte Orangeriest.









Õues oli muinasjutuline ilm, keset veebruari kuud oleks nagu jõulud.



Täpselt aasta tagasi käisime kolleegiga samuti sõbrapäeva puhul Tallinnas õhtustamas ja kontserdil. Seega ajalugu kordus. Väga meeldivalt.
Tööl tähistasime samuti sõbrapäeva :)



Jõudis veebruaris tütreke korra isegi suuskadele, kuigi lund polnud üleliia palju ja rada kehv. Mina käisin sabas kõndimas. Õues olid aga ilusad päikeselised ilmad ja härmas puud.






Kuu keskel toimus Eesti laul, vaatasin seda koos poja koeraga. Peale tööd läksin tuisku trotsides ja tõin koera enda juurde. Poeg oli perega ise Tartus lastega võistlustel.


Hommikul oli muidu tore. Hakkasime katsetama probiootilist Ferla jooki, nautisin raamatut ja smuutit ning lõunaks kerget salatit.



Tööl sain peale remonti taas korda laste mängutoa.






Ostsin Kirke tuppa sametised kardinad ja pojatütred käisid külas. Tegime pannkooke ja veetsime toredasti aega.
24. veebruaril, ehk meie armsa Eesti Vabariigi 107. aastapäeval võtsime varahommikul suuna Tallinna poole. Auto parkisime kooli hoovi ja varsti läksime koos õpilaste, õpetajate ja vanematega kõik Toompeale päikesetõusul lipu heiskamisele. Ilm oli õnneks kuiv ja ehk ühe plusskraadiga. Rahvast nagu ikka, palju, aga õnnestus saada seisukohad üsna ette lippude taha. Meie siis Prantsuse Lütseumi lipu juures. Liputoimkond võttis ennast platsi juba veidike varem. Peale viimast ühist laulu hakkasime tagasi kooli minema ja teel kohtusime lapse sõbranna ja tema isaga.



Nagu ka eelmisel aastal, oli meil plaan koos aega veeta. Esmalt sõitsime nende autoga kooli, sõime seal kiluvõikusid ja jõime sooja jooki ja siis sõitsime kahe autoga Poordi tänava parklasse Boulangerie kohvikusse hommikust sööma. Olime esimestena ukse taga kohal ja hea, et olime. Avamise ajaks oli seal väga rahvarohke.



Peale laiska hommikusööki jätsime meie auto parklasse seisma ja läksime ühe autoga kesklinna tagasi, et juba rivistuse ajal endale paraadi vaatamiseks hea koht saada. Saimegi, Jaani kiriku trepil. Suurepärane vaade. Lisaks meile neljale liitusid kaks Kirke klassivenda ja nii me seal siis 6-kesi paraadi vaatasime. Täiesti ebareaalne kogus inimesi. Valdav osa seisis ja vaatas, aga suur osa saagis olematul ruumil edasi tagasi, häirides teiste olemist ja tallates varvastel. Eriline tase olid beebivankritega emad, kes rammisid läbi tihedate rahvamasside. Isegi kaksikutekäruga. Päriselt, tase. Mis juhtuks, kui noor ema jätaks mõnel aastal paraadile minemata ja läheks uuesti siis, kui beebi suuremaks kasvanud? Lisaks ebaadekvaatsed purjus isendid. Ja kas keegi vabandas, kui ta varvastel tallus või üritas sinust läbi rammida? Ei maksa unistadagi :) Selline siis see rahvaste paabel ongi. Õnneks oli suur osa täiesti viisakaid ja intelligentseid inimesi samuti platsil. See tasakaalustas.






Paraad oli siiski tore vaadata. Kaitseväe pealiku kõne mulle meeldis. Hommikul Toompeal Lauri Hussari kõne jättis minu jaoks soovida. Aga peale paraadi suundusime otsima kohvikut, kus saaks varbaid soojendada koos mõne tassi sooja joogiga. Vaatamata imelisele päikeselisele ilmale hakkasid kahe tunni seismise peale varbad külmetama, mis sellest, et kogu aja tegime kohal marssimist. Õnneks püsis keha endiselt soojana. Lähim koht, kust saime viimase laua viiele, oli Pegasus. Seal me siis mõnulesime ja jõime kes mida. Soe kehas taastatud, läksime tagasi väljakule, kus oli rasketehnika näitus. Pärast seda läksid sõbrad kõik oma teed ja meie jalutasime kahekesi Poordi parklasse oma auto juurde. Kirke viis mu Balti jaama rongi peale ja ise sõitis sõbra juurde.



Koju jõudsin pisut peale nelja. Vaatasin televiisorist teemakohaseid saateid ja aastapäeva kontserti. Kätlemistseremoonia ajal helistas Kirke ja…see oli hetk, kus mul käis hetkega sada stsenaariumi peast läbi, mis võis juhtuda, sest laps nuttis kogu südamest. Algaja autojuht Tallinnas, mida kõike jõudis ema süda tunda…aga tegelikult oli põhjus mujal. Taevastele teedele läks meile väga oluline ja armas inimene. Kirke klaveriõpetaja Edith Siff. 7 aastat muusikakooli, 2 aastat lisaõpet ja pikki aastaid südamlikku sõprust. Edith oli rohkem kui õpetaja, ta oli sõber, Õpetaja suure tähega ja lapsele nagu hea vanaema, kellega sai kõike arutada. Nõudlik, range, aga alati toetav ja mõistev. Mina olin õpingute ajal lapse tugi kodu poolt, aga ma jään siiralt igatsema pikki ja südamlikke vestlusi Edithiga. Me rääkisime ikka maast ja ilmast, elust, ilust ja valust. Edithi lahkumine on päriselt valus. Kirke ütles ilusad sõnad – Et klaveriklahvid oleksid sul seal kergemad…. 9. veebruaril, kui Edith sai 84, oli Kirkel temaga viimane vestlus, kus nad pidasid plaane. Edith arvas, et ta saab varsti haiglast koju ja siis kutsus Kirket endale külla. 12 päeva hiljem(21.02) ta lahkus…ja 26. veebruaril saatsime ta Pärnamäe krematooriumis valguse poole. Kõlas Chopin….Loodetavasti mängib ta meile sealt kergel käel kauneid klaveripalu, sest lisaks õpetamisele oli ta ka ise suurepärane pianist.



Peale ärasaatmist läksime Kirke ja tema muusikakooliaegse lauluõpetajaga, kes oli samuti matustel, sööma. Mere äärde, et tuulutada oma kurbust. Jäime sinna Patrik-usse mitmeks tunniks. Meenutama Edithit ja rääkima muusikast, laulupeost, laulmisest, elust.
28. veebruaril toimus Raplas ERÜ 2024 Aasta auhindade pidulik üleandmine. Sain sinna minagi kutse. Minu ülemus oli esitanud mind Aasta parima lasteraamatukoguhoidja nominendiks ja see ongi üks selle aasta siiani saladuses hoitud lugu, et kõrgeaulise ERÜ otsuse ja üleriigilise hääletamise tulemusena otsustati auhinna saajaks valida nominentide seast just mind. Ohsapoiss. Ega ma ei osanud seda oodata küll. Ma sain teada sellest otsusest küll juba varem, aga paluti see kuni autasustamiseni saladuses hoida. Ma siis pidasingi kenasti suu kinni ja mõtlesin omaette- ei või olla!!! Lugesin vist kuus korda seda meile ja ei uskunud oma silmi.






Olen sügavalt tänulik märkamise ja tunnustuse eest ja olen ikkagi seda meelt, et head tööd ei tehta kunagi päris üksi. Jah, sul võivad olla ideed, sa organiseerid, korraldad viid läbi asju jne, aga vahest on olemas ka taustajõud.


Loetud raamatud
Sel kuul oli mul vajadus lugeda ka laste- ja noorteraamatuid. Nendest alustan. Esimest viit lugesin kindlal põhjusel. Kevadel on tulemas vabariiklik kirjanduslik mälumäng 3.-4. klassidele ja mul oli tarvis koostada küsimusi maakondliku vooru tarbeks.
“Lugu kajakast ja kassist, kes ta lendama õpetas” Luis Sepulveda
Üliarmas lugu. Hoolimisest, empaatiast, sõprusest, sõnapidamisest. Inimlikest väärtustest läbi loomade. Ühe koduse kassi rõdule maandus kajakas, kes oli inimtegevuse tagajärjel hinge vaakumas. Nimelt sukeldus ta mere kohal kala püüdma ja sattus suurde õlilaiku. Linnu sulestik sai kahjustada. Oma viimase jõuga lendas ta eelpoolnimetatud rõdule, munes muna ja suri kahjuks ära. Enne surma aga võttis ta kassilt tõotuse, et ta hoiab muna soojas, kaitseb kajakatibu ja õpetab ta lendama. Kuidas lugu edasi läks, lugege aga ise. 10/10
“Liisu laseb jalga” Tiina Laanem
12. aastase Liisu vanemad elavad lahus ja Liisu elab kordamööda nii ema kui isa juures. Isa juures Tallinnas muidugi valdavas osas, sest Tallinnas käib ta koolis. Koolivaheaegadel on ta ema juures Võrus. Ema uus elukaaslane on hispaanlane ja neil on kolmene tütar. Ema tegeleb alternatiivteraapiaga ja on alailma kuskil ära. Liisu isa on sportlane ja treener, tagatipuks ilmneb, et isale on tekkinud uus armastus, kel kaksikud volaskid pojad. Liisu on väsinud kolimistest ja ümberkorraldustest ja tahaks elada koos Mammaga, ema emaga. Paraku on ema mammaga riidu läinud ja mamma Soome Turu linna kolinud. Nii võtab Liisu ette salajase reisi Soome Mamma juurde koos oma Võru sõbranna ja tema täiskasvanud vennaga. 9/10
“Ingmar ja meri” Mari Teede
Rahulikult kulgev ja südamlik lugu Ingmarist, 10.aastasest poisist, kelle vanemad läksid lahku ja poiss kolis koos emaga Kopli poolsaarele vanasse majja, kus kunagi elas poisi vanaisa. Kohanemine uue kooliga, kus ta ei leidnud uusi sõpru vaid oli pigem kiusatava rollis. Meri oli poisi sõber. Reaalne elu reaalses ümbruskonnas mida me kõik teame. Loos oli üks peatükk, kus poiss päästis vette kukkunud terviserikkega mehe, kutsudes talle kiirabi ja sättides pea alla oma ranitsa, et mees vees ära ei upuks. Õpikud-vihikud said märjaks. Kuivatas laps küll neid asju, aga koolis oli piisavalt tagasihoidlik, et juhtunu põhjusest rääkida ja õpetaja läks kahjuks seda teed, et mõnitas last ja kirjutas talle märkuse. Hiljem käis isa koolis ja rääkis sellest direktoriga. Õpetaja palus klassis Ingmaril seda lugu rääkida ja kiitis poissi. Mis aga mind väga häirima jäi siis see, et õpetaja ei suvatsenud vabandada oma ebapedagoogilise käitumise pärast. 9/10
“Annie. Pärituul taskus” Roberta Balestrucci Fancellu
Ei saa jätta märkimata ka illustraatorit, sest raamat koosneb suures osas illustratsioonidest – Luogo Comune. Ilus lugu naisest, kes sõitis rattaga ümber maailma ajal, kui naised selliseid asju üldiselt ei teinud. Hästi mõnus lugemine, ka täiskasvanutele. 9/10
“Uskumatud lood Baskerville Hallis” Ali Standish
Natuke Harry Potterit, aga muidu igati tore laste fantasy. Nutikad lapsed ja eriline kool, saladused ja segadused. Õppejõududeks näiteks Watson…
Kui noorele Arthur Conan Doyle’ile pakutakse kohta Baskerville Halli andekate laste koolis, tunneb ta eneseteostuse võimaluse üle uhkust. Arthur saab koolis sõbraks vapra tegutseja Irene Eagle’iga ja Jimmie Moriartyga, kes on andekuse poolest Arthurile konkurendiks. Koos avastavad nad, et nende kool on kummaline koht, mis pakub kodu üliharuldastele olenditele, kus toimuvad seletamatud plahvatused ning varjudes varitsevad vaenlased.
Kui kolmik kutsutakse võimsasse Ristikheina salaühingusse, peavad nad läbi tegema kolm vastuvõtukatset. Sellega tegeldes aga avastab Arthur saladuse, mis toob kaasa suure seikluse … ja veel suurema hädaohu.
“Iiris, ilu ja instapildid” Reeli Reinaus






Edasi juba täiskasvanutele mõeldud raamatud.



“Prantsuse afäär” Jennifer Bohnet
Selline mõnus naistekas õhtuteks, kui ei viitsi liiga palju pingutada. Mõnus lugu pealt 50-sest daamist, kel on kindel töökoht Inglismaal oma peresõprade hotelliketis “probleemilahendajana”. Ühtäkki ostavad sõbrad Prantsusmaale Bretagne piirkonda vana kämpingu ja saadavad naise sinna seda üles töötama. Loomulikult on seal üks mees juba ees, kellega koos tuleb daamil kämping üles vuntsida ja kevadeks tööle saada. Esialgu ei soovi daam Prantsusmaale minna, sest just selles piirkonnas elas ta oma elu gümnaasiumi lõpuni ja tal tuli koos emaga sealt väga äkki ära sõita ning isa maha jätta. Saladused. Kolm aastat tagasi palus ema enne surma sõita tal Prantsusmaale ja teha minevikuga rahu. Seal ta siis nüüd oli. Töösuhetes tõrksa prantslasega ja silmitsi oma segase minevikuga. 9/10
“Meelis Lao. Vabadusvõitleja, spioon või mafiooso?” Meelis Lao
Olin kuulnud raamatu kohta kiitvaid hinnanguid ja ega ma ei pettunud. Huvitav, ladus, põnev. Kuna oleme eakaaslased, siis toonased olud on mulle tuttavad – nii meediast kui päriselust. Huvitavaid paralleele sai tõmmata hiljuti loetud Raivo Heina raamatuga. Üks neist töötas tolleaegses kurikuulsas Neste Järve bensukas, teine oli seotud seal toimuvate kuritegelike kohtumistega. Raamatu lõpp jäi minu jaoks õhku rippuma, aga küllap oligi see taotluslik ja seda me teame niikuinii, et ellu ta jäi, sest muidu poleks raamatut. Jah, saladuslik persoon. 9/10
“Carrie Soto on tagasi” Taylor Jenkins Reid
Väga hea raamat! Nagu ka kõik teised selle autori raamatud, mis on meie emakeelde tõlgitud. Lugu tennisetähest ja tema isast, kes oli ühtlasi ka Carrie treener. Lugu tippspordi ilust ja valust. Pettumustest, rõõmudest, rivaliteedist, armastusest, üksildusest, leinast. Ilusast tütre-isa suhtest. 10/10


“Tagasi Appelmore`i” Rachael Lucas
Ilusa happy end-iga lugu, aga ei olnud selline lihtlabane naistekas. Päevinäinud mõisakompleksis said kokku kahe isa lapsed – küll kurval põhjusel, nende isad olid nädalase vahega ära surnud. Mõisa omanik kasvatas üksi oma poega ja nelja tütart. Ema oli aastaid tagasi nad maha jätnud. Üks mõisamaadel elanud mees elas samuti üksi, tütred käisid suviti tema juures, kuni noorem neist pidi peaaegu ära uppuma ja ema ei lasknud neid enam suveks isa juurde. Nüüd olid nad täiskasvanud ja pidid otsustama, mida isade pärandiga peale hakata. Aegamisi avanevad karakterid ja erinevad saladused. 9/10
“Minu Hawaii” Silver Paling
Meeldis. Oli selline ladus ja lihtsalt loetav tagasivaade oma noorusesse, kus tolleaegse pruudiga peale ülikooli lõpetamist Hawaiile suveks tööle ja lõbutsema suunduti. Ka sellest oli raamat, et see mida siin värbajad räägivad, pole alati 100% tõsi. Kohale jõudes üllatusi jagub. Raamat on üldjoontes siiski positiivne, sest nii päikeselises kliimas ongi raske negatiivne olla, mis aga ei tähenda seda, et seal kuritegevust pole ja jagub muidki ameerikalikke veidrusi. Vaimustav on siiski alati loodus. Sellest. mida seal teha ja näha saab lugeda küll. Ka sellest, et peale vaimustavat suve paradiisisaartel on võimalik partneriga lahkugi kasvada. 8/10



“Vannun vaid tõtt” Stefan Ahnhem
Ütlen ausalt, lugesin raamatust esimese kolmandiku, siis natuke keskelt ja lõpust ja minule aitas. Jah, psühholoogiline põnevik, aga nii õõvastav, et ei olnud minu tassike teed. Kindlasti on neid, kellele sellised vastikud lood meeldivad. Mulle paraku mitte. Selle, kes on kogu loo suurim kurikael muide, avastasin raamatu esimese peatüki jooksul. Lõppu sirvides sain sellele ka kinnitust. 6/10
Carli ja Helene suhe on lagunemas ning nad usuvad, et puhkus Stockholmi igapäevaelu mürast eemal võiks aidata neil üksteist taas leida. Seetõttu vahetavad nad kodud Californiast pärit paariga, kes on kohe minemas Rootsi, kus avatakse kunstnikust mehe näitus.
Ka rootslane Adam ja ameeriklanna Scarlett on hädas oma abielu päästmisega. Niipea kui paarid aga Santa Cruzi või Stockholmi jõuavad, algab kummaliste sündmuste jada.
Kas Carli mälu lihtsalt petab teda või kujutab ta ette, et maja nägi fotodel hoopis teistsugune välja? Kas tõesti keegi koputab öösel küttetorudele või näeb ta seda hoopis unes? Kas Helene on jätnud Scarlettile garderoobi salasõnumi? Imelikud asjad aina korduvad ja lõpuks ei julge keegi oma silmi uskuda.
Kui Stefan Ahnhemi kauaoodatud uue psühhotrilleri pusletükid kokku panna, saab selgeks, kui palju rohkem peitub iga suhte pealispinna all, kui me ette kujutada julgeme. Ja et kõigil oleks parem, kui räägitaks vaid tõtt. Ainult tõtt.
“Sellised väikesed asjad” Claire Keegan
On 1985. aasta Iirimaa väikelinnas. Jõulueelsed nädalad on söekaupmehest pereisale Bill Furlongile aasta kõige kiirem aeg. Ühel varahommikul kohalikku nunnakloostrisse sütt viies avastab Furlong midagi, mis sunnib teda silma vaatama nii oma minevikule kui kiriku meelevallas elava linna kaassüüdlaslikule vaikimisele.
Kiiresti rahvusvaheliseks menukiks saanud „Sellised väikesed asjad“ on südantliigutav lugu lootusest, empaatiast, sisekaemusest ja julgusest olude kiuste oma veendumustele truuks jääda. Raamat puudutab küll Iirimaa ikka veel valusaid teemasid, kuid samal ajal on see lugu palju avaram ja üldinimlikult mõistetav. „Sellised väikesed asjad“ jõudis 2022. aasta Bookeri preemia lõppvalikusse.
Väga meeldis, kuigi oli üdini kurva alatooniga lugu. 9/10
“Raamatusõbrad” Emily Henry
Väga hea raamat, aga Varraku ajaviiteromaani sarjas kohtabki väga harva selliseid, mis ei meeldi. Hästi mitmekihiline raamat. 10/10
Üks suvi. Kaks rivaali. Ootamatu süžeepööre. Nora Stephensi elu on raamatud – ta loeb neid valimatult –, ent ta ise pole kaugeltki tüüpiline raamatukangelanna. Ta ei ole see südikas ja muretu unistuste tüdruk, keda kõik imetlevad. Nora on kangelane vaid oma klientide jaoks, kellele ta armutu raamatuagendina ulmelisi tehinguid hangib, ning oma õe Libby jaoks, keda ta igal sammul toetab. Libby palvele vastu tulles nõustubki Nora õega kuuks ajaks Sunshine Fallsi sõitma. Libby loodab salamisi, et väikelinnas muutub ehk ka Nora ise armuromaani kangelannaks. Selle asemel, et käia piknikel, kohtuda kauni maa-arsti või lihaselise baarimehega, põrkab Nora pidevalt kokku Charlie Lastraga, morni raamatutoimetajaga New Yorgist. Iseenesest võiks see olla meeldiv jällenägemine, sest nad on New Yorgis varemgi kohtunud, paraku on need kohtumised olnud kõike muud kui meeldivad. Kuigi ei Norma ega Charlie pole mingid romaanikangelased, tunnevad nad kohtudes ikka ja jälle, et selles väikelinnas ehk algabki nende armuromaan. Ameerika kirjanik Emily Henry on New York Timesi menukite autor, kes elab ja kirjutab Kentucky lähedal Cincinnatis. Henry armastusromaane on saatnud suur edu, eesti keeles on temalt varem ilmunud „Rannaraamat” ja „Meie suvereisid”.