Järg Läti reisi loole. Esimest osa saab lugeda SIIT.
Öö möödus hästi ja hommikul olime valmis uuteks avastusteks.
Mis seal ikka, kiirelt kõht täis ja punuma. Õigemini sõitma.
Meie esimene eesmärk oli Rundale loss koos oma imeliste aedadega, mis on Baltimaade suurim.
Mõni aeg sõitmist ja kohal me olimegi.
81 km Riiast edasi asub ajalooline Kuramaa hertsogi residents – muinasjutuliselt kaunis Rundale loss, rokokoo ja barokkstiili elegantsemaid näiteid.
Pildistasin üles tutvustuse…seegi vene keeles, sest läti keelt ei mõista ja inglise keelset tõlget polnud.
Lossi poole viis…allee. Nagu losside poole ikka viivad. Tõttöelda, polnud ma lossi pilte netist väga uurinud ja mööda alleed jalutades, ei osanud ma kuidagi oodata, et varsti seisab minu ees ikka üsna suur ja suursugune loss. Olen harjunud siiski Eestimaa lossidega, kus hoone on mõõdukates mõõtmetes.
Läbisime allee…
ja siis jõudsime lossiväravatesse.
Rundale lossi kompleks on kaunis barokk- ja rokokoostiilis arhitektuurimälestis ning pakub uudistamiseks tervelt 43 restaureeritud ruumi, kaht paraadsaali ja avarat barokkstiilis aeda.
Oli ikka mida vaadata küll.
Lossi fassaadi osaliselt renoveeriti ja sees käies kostis pidevalt ehitusmüra, aga ega see siis ei seganud vaatamist. Ka õues oli käsil lossiümbruse korrastamine. Lossiesised platsid olid siledad, aga muru sel aastal seal veel ei kasvanud. Mingis osas oli haljastus mujalgi pooleli, aga ei midagi segavat.
Rundale lossi kompleks ehitati aastatel 1736–1740 Kurzeme hertsogi Ernst Johann Bühroni, Vene keisrinna Anna Joanovna soosiku suveresidentsina. Loss ehitati kuulsa Vene õukonnaarhitekti Francesco Bartolomeo Rastrelli projekti järgi.
Lossi idatiiva külastajaile on avatud esindusruumid: Kuldne saal, Valge saal ja Suur galerii. Keskosas asuvad hertsogi eluruumid – paraadsaalid ja privaatsed eluruumid –, samas kui läänetiivas asuvad hertsoginna täielikult restaureeritud eluruumid.
Olid ikka uhked ruumid küll. K lippas ringi ja ohkis, kuidas tema tahaks lossis elada. Ma ei tea, kust tal see lossidevaimustus pärit on. Ju ta eelmises elus mõni sinivereline siis oli.
Meil võttis selle lossi külastamine ikka päris mitmeid tunde aega, aga ega me ei kiirustanudki. Loss oli piisavalt huvitav, et seal pikemalt peatuda.
Nüüd aga pilte…palju pilte.
Alustasime lossi köögist.
Edasi liikusime teisele korrusele ja jalutasime saalide vahelises laias koridoris.
Esimene saal oli valge saal ning see oli tõesti suur ja muljetavaldav. K oli täiesti vaimustuses ja kujutas juba ette, kuidas ta oleks võinud seal ballil olla.
Selle saali otsas oli vaaside kabinet, kuhu oli kogutud kokku eri maadelt pärit peent portselani. Suuremas osas Hiina ja Jaapani portselani.
Nagu ühele õigele lossile kohane, on ka selles lossis saalide kõrval toad, kus peened preilid ja auväärsed daamid saavad ennast kohendada ja puudrit tupsutada. Kasutasime peegleid ja võlusime ennastki nendesse tubadesse.
Valgest saalist väljudes sattusime jälle uude jalutusruumi, mida mööda sai minna teise saali.
Olime jõudnud kuldsesse saali, mis peaks kirjade järgi olema kroonimistseremooniate saal.
Ka selle saali kõrval olid enda kohendamise ruumid
Edasi suundusime lossi tagumisse külge, kus oli ikka päris igasuguseid tube ja ruume. Küll tulevastele õukonnaliikmetele, küll külalistele, küll kabinette ja siis jälle lihtsalt puhkeruume või magamistube. Nägime ka salajasi uksi, mille kaudu sai ametiruumidest magamistuppa või mine tea, kust kuhu veel.
Mõnes toas olid reas uhked lühtrid. Ei mitte laes, päris madalal ja stangede peal.
Kohtas seal päris iseäralikke vanne, wc-potte ja pisikesi pissipotte…
Nendest viimaste ruumide akendest paistis aga kenasti kätte lossi imeline aed. Juba akendest vaadates avaldas see muljet ja hea oli teada, et varsti saamegi seal jalutada ning aia ilu imetleda.
Igas lossis on täiesti loomulikult olemas suurejooneline ruum, kus peenem rahvas lõunatamas käis. Ilus. Kui veidi fantaseerida, siis jah…kujutad ette küll, kuidas kohe-kohe on saabumas peentes rõivastes daamid ja härrad, et võtta laua taga istet ja nautida sööki. Ajada juttu ja imetleda akendest avanevat vaadet aiale.
Peale söögituba olime teises tiivas ja algasid jälle toad. Erinevad kaunid toad. Igaüks isemoodi.
Ühes ruumis olid klaaskappides isiklikud esemed ja nende seas mõned ilusad lehvikud.
Olime lossiruumidele tiiru peale teinud ja laskusime taas allapoole. Läbi kaunite vaheruumide liikudes jõudsime keldrikorrusele, kus paiknesid praegusel ajal söögiruumid, aga tõenäoliselt vanadel aegadel olid seal teenijaskonna ruumid.
Otsustasime teha väikese supipeatuse. Tellisime 4 suppi ja läksime lauda ootama. Kõigepealt kaeti meie laud portselannõudega. Nii taldrikud kui kohvitassid olid imeõhukesest peenest portselanist ja supp….see toodi lauale hoopis portselanist sama serviisi supitirinaga. Meile sooviti head isu ning tuletati meelde, et kui suppi puudu jääb, tuuakse seda juurde. Mis seal ikka, asusime nautima.
Lossiga tutvumiseks kulus meil omajagu aega ning selline kerge supipaus oli igati asjakohane. Kellgi otsapidi lõunas. Pealegi seisis meil ees lossiaiaga tutvumine.
Aiast endast aga juba järgmises postituses.