Algas kalendrisügis ja on viimane aeg vaadata tagasi möödunud suvele.
Ennem nagu ei sanudki sellist postitust teha, sest mul hakkavad alles nüüd saama valmis fotod, mis suve jooksul tehtud. Päris valmis veel pole, aga suures osas siiski.
Suvi oli tänavu isemoodi, sest inimesed üle maailma olid sunnitud loobuma harjumuspärasest reisimisest. Jaa, valus oli, eriti nendel, kes harjunud aastaid mööda maakera ringi traavima. Valus oli isegi meil, kuigi rahalisi võimalusi reisimiseks oleme leidnud alles viimastel aastatel ja igatsus mõnusate soojade Kreeka õhtute järgi käis järjepidevalt kallal. Eriti kehvemate ilmadega tuli see kass kallale. Kratsis hinge siit ja sealt, kuni avasin taas oma blogi ja nuumasin silma reisipiltidega. Ikkagi parem, kui mittemidagi.
Ja see Kreeka kohe kriibib ja kutsub. Mine tea, kriibiks ehka näiteks Itaalia, Hispaania, Horvaatia või hoopis Kariibi mere saared, aga ma ju ei tea. Pole käinud. Samas talvel käidud Egiptusesse ma niipea tagasi ei kipuks. Ahvenamaa meeldis mulle väga, aga…kui valida, läheksin ikka pigem Kreekasse. Norra on mu vaieldamatu lemmikmaa Põhjalas, aga…eh, ma olen seal pea 10 korda käinud, kohe tagasi ei läheks. Samas K viiks sinna korra küll, et ta näeks neid ägedaid mägesid ja fjorde.
Õnneks aga samavõrd, kui meile meeldib reisida, armastame olla oma kodus. Kodu on lihtsalt selline koht, kus meil on nii väga hea. Nii panustasimegi oma aega ja ressursse kodu remonti ning oma lähedastesse. Veetsin väga palju aega koos lastega ja lapselastega. Tavalised lihtsad tegemised ja olemised, millest ei oskagi midagi kirjutada, aga mis teevad hinge soojaks.
Puhkuse esimene pool, ehk kaks nädalat jaanide paiku, oligi peaasjalikult kodune. Käisime isegi Tallinnas vast ainult ühe korra ja sedagi vajaduspõhiselt.
Vägisi tekib tunne, et millest ma siis kirjutan? Et nagu oleks igav suvi olnud, aga….tegelikult ei mäleta, et me oleks kordagi igavust tundnud. Kogu aeg oli tore, tegus ja hea. Mittemingisugust isu ei olnud väisata kommertsüritusi ja üldse kuskilegi minna, kus on palju rahvast. Minust on saanud koos koroonaga introvert ja ma eelistan veeta aega vaid oma armsate lähedaste ja sõpradega ning valitud seltskondadega, aga mul pole mingit koroonapaanikat. Ma lihtsalt eelistan teistsugust energeetikat või nimetatagu seda kuidas tahes. Näiteks minna GraceFit-i üritusele, kus on sadakond naist…kindlasti tahan :D
Kaks nädalat puhkust läks kiiremini, kui oleks soovinud ja peagi tuli tagasi tööle minna. Ma ütlen seda kogu aeg, et kui ma puhkaks terve puhkuse korraga, siis…ma mõtleksin välja, kuidas tööle tagasi mitte minna. Lühikese puhkuseperioodiga pole mul nii palju aega selle teema üle mõtiskleda. Võib-olla ongi parem, aga võib-olla mitte. Peaks kunagi proovima puhata pikemalt ja äkki tuleb siis mõni geniaalne idee. Ka sellepärast meeldib mulle jupikaupa puhata, et sel juhul on alati midagi veel oodata. Muidu puhkad korraga ära ja…. aidaa vabadus. Oota jälle terve aasta.
Suure osa suvest, pealejaanisel ajal, olin mina tööl ja sellevõrra sai K jälle oma asju ajada. Nüüd teine juba nii suur preili, et mina ei pea talle enam kõikjal seltsidaamiks olema. Saab ise liigutud ühest kohast teise ja toredasti oma asju ajada. Enamuse suvest ja sügise algus takkatraavi on ta leekinud tegelikult õues ringi. Iga ema unistus nutitelefoni ajastul. Hulgaliselt rattasõidukilomeetreid ja sportlikke mänge koos sõpradega on olnud tõenäoliselt K selle suve märksõnad. Muidugi siis, kui vennalaste hoidmisest aega üle jäi. Kui aga lapsed vaadata olid, siis kaasas ta nad sageli sujuvalt ühistesse tegevustesse ja kõigil oli tore.Lisaks huvitavad külaskäigud, tegevused, suguvõsakokkutulek jne
Juuli lõppu jäi meil K-ga ka üks tore suvine fotosess, mis kevadel, kui me tavaliselt seda teeme, jäi tegemata. Sellest kahekesi lõbusalt veedetud pärastlõunast on mälestuseks hulk toredaid fotosid. Mul on tegelikult hea meel, et kõik meie pere lapsed on harjunud kaamera ees olema, sest just nii sünnivad toredad mälestused ja kasvuajalugu.
Teadmiseks nendele, kes tahaks nüüd kommenteerida viljapõllus käimist….siis midagi me seal ei tallanud. Neiu seisab traktori sissesõidetud laiades jälgedes ja sisenesid need jäljed põldu otseloomulikult põllu servast. Ka mina seisin mitte põllul, vaid lausa kiviaia taga. Lihtsalt tuleb osata veenvalt pildistada :P
Puhkuse teine osa algas mul juuli viimastel päevadel ning sai läbi eelviimase augusti nädalaga. Number 1 rõõm oli see, et ilmadega väga vedas ja…ma jõudsin lõpuks isegi merre ujuma.
Puhkuse ajal olime loomulikult kodus või mitte kodus. Käisime ära koos peresõpradega Lätis ja sutsukese isegi Leedus. Läti esimesest päevast on eespool juba postitus tehtud SIIN ja järjed alles tulevad.
Kodus jätkasime remonti ja müttasime koos oma plikadebandega. Oli marjaaeg.
Tõenäoliselt tabasime augusti lõpupoole selle suve viimase rannailmaga päeva. Sõitsin siis koos oma plikadega Pärnusse ja veetsime seal toreda rannapäeva. See tähendas muidugi seda, et loksusime 2 tundi bussiga Pärnusse ja 2 tundi tagasi. Täpselt nii kaua sõidab buss, mis asendab rongiliiklust Pärnusse. Pähh, ma ütlen, aga elasime selle üle. Bussijuhid on aga sellel liinil ilmselgelt tülpinud vanad torisejad. Ma püüan neid mõista….aga ega siis inimesed selles süüdi pole, et rong enam ei käi. Ära igatahes käisime, aga järgmine kord lubasime minna ööbimisega. Ikka selleks, et jääks rohkem Pärnu linna nautimiseks aega.
Kõik saime ujuda. Kui üks lastest oli minuga rannas, käis teine K-ga kaugemal suplemas. Nii said mõlemad tipsud K-ga ujumas käia ja mina sel ajal väikestest kaldal pilte teha. Lõpuks käisin koos vanema M-iga mina ujumas. Väga mõnus oli ja vesi piisavalt soe, et tunda ennast hästi. Linnas tagasi, käisime kiirelt söömas ja juba ootaski meid kojusõit. Sel korral oli tõesti kahju ära sõita, aga rannailm sai tegelikult selle päevaga otsa ja tegelikult üldse suvesoojus. Järgmisel päeval oli jahe ja vihmane.
Mis veel?
Nagu jutust läbi kõlas, tegime K toas remonti. Ehk kunagi jõuan ka selle kajastamiseni. Praegu olen ta oma voodiga elutoast sinna tagasi kolinud, aga detailid toas vajavad veel korraldamist. Ma isegi ei tea, kust ma lõpuks leian sellist tooni ja sellise koostisega kardinakangad, nagu ma tahan. Paras pähkel. Uude tuppa ei passi hästi enam vanad valgustid…tuleb uued soetada. Plaanis on tuppa panna mitte väga suur vaip…aga oleme veel kahevahel, milline see peaks olema. Ja kummuti peale plaanin ühte vaasi, mis seisab alles seal, kus teda müüakse.Ühesõnaga detailid, detailid.
Käisime oma piigadekambaga loomaaias ja muidu lustimas….need pildid on peagi valmimas ja eks tuleb siis ka postitus.
Läti reisi teemat samuti vaikselt kirjutan juurde.
Ja muidugi oli armsate inimeste sünnipäevi. Meie vanaisa sai 81, minu õde 70 ja vanem M sai 7. aastaseks. Suvine sünnipäevasaak on meie vahmiilis väike. Aga nüüd oktoobrist…vat siis läheb ralli lahti ja hõredamaks läheb alles veebruari lõpust.
Ah jaa, 27. augustil käisime koos meie suvelugejatega Haapsalus ja osalesime seal Haapsalu muuseumide aardejahi programmis. Ilmaga vedas ja muidu oli ka tore üritus.
Haapsalu aardejahti alustasime vanast raudteejaamast, kus nüüd on raudtee- ja sidemuuseumid. Lastel oli käes aaretejahi kaart ja selle abil nad siis oma aardeid kõikjalt otsisid. Esimese asjana aga tegime sõidu rongiga Peetrike, kus audiogiid tutvustas Haapsalu vanalinna vaatamisväärsusi ja ajalugu.
Peale seda sõitsime oma bussiga kesklinna ning suundusime lõunasöögile. Meie valik oli Talumehe Kõrts Haapsalu vanalinna südames. Võime seda kohta vaid kiita, sest teenindus oli suurepärane, toit maitsev ja portsud suured. Teised meie maakonna vallad, kes käisid läbi sama programmi, valisid catering-toitlustuse ja kahjuks ei saanud väga rahule jääda. Seega….mul on hea meel, et kasutasin toitlustuse osas oma vaistu, aga mitte Haapsalu muuseumide poolset soovitust.
Kõht täis, läksime edasi….Haapsalu linnusesse. Kahju oli, et sellega ei kaasnenud giiditeenust, aga tore oli meil sellegipoolest. Linnusest edasi läksime lähedal asuvasse Iloni Imedemaale. K-ga olen seal varem kaks korda käinud, kui ta väiksem oli, aga seal majas on alati huvitav käia, sest perioodiliselt vahetuvad ekspositsioonid ja ikka on midagi uut vaadata. Meie programmi raames saime küll ainult sealset hoovi uudistada, seal aaret otsida ja õueatraktsioone kasutada. Pean oma tütrikutega ikka selle Haapsalu sõidu eraldi ette võtma, et ka pojalapsed saaksid täieliku elamuse sellest vahvast kohast.
Peale Iloni Imedemaad oli jäänud üles leida veel kaks aaret. Käisime raekojas ja siis juba väljasõidul Haapsalust Laikmaa majamuuseumis.
Tore ja päikesepaisteline päev läks ilusasti korda ja isegi see, et bussijuht üritas viimases peatuspaigas bussi tulutult pool tundi käima panna, ei häirinud kedagi. Buss läks käima, restarti tahtis, nagu arvuti :D
