Oleme taas tagasi Rundale lossi maadel.
Õigemini suvel polnud me sealt vahepeal lahkunudki. Peale lossi külastamist ja kerget einet, seisis ees lossiaiaga tutvumine.
Üks, mis oli kindel on see, et jõudsime sinna rooside õitsemise seisukohast suhteliselt viimasel seitsmendal tunnil.
Imelisi õitsejaid oli palju, aga kõik viimase vindi peal. Aga…me jõudsime siiski.
Ehkki Rundale Prantsuse stiilis aed on vaid 10 ha suurune, õnnestus Rastrellil luua selles keerulise kujundusega allee, kõrvalallee, pergola ja bosketilabürint. Aeda täiendatakse iga aasta uute arhitektooniliste ehitistega- lehtlad, basseinid, purskkaevud, dekoratiivsed lõvid, roheline teater jne
Lossi lõunapoolel laiuvas osas on Francesco Rastrelli kujundanud esindusliku roosiaia, mis peegeldab roosiaretuse ajalugu Euroopas 18. sajandist tänaseni. Roosiaed on ornamentaalse parteri kummalgi küljel 1 ha suurusel pinnal. Algselt ajaloolistele roosisortidele mõeldud aed muutus teostuse käigus roosimuuseumiks, kus näidatakse tänaste roosiaretajate saavutusi. Täies õiteilus roosiaias õitseb juulikuus rohkem kui 10000 roosi, 2400 erinevast sordist.
Ja tõepoolest, roose on seal täiesti tuttavaid ja ka täiesti erilisi sorte. vaata ja imetle.
Barokkajastu loss on mõeldamatu Prantsuse stiilis aiata – arhitektooniliste kujundite järgi istutatud haljastuseta, mis sümboliseerib kunsti võitu looduse üle.
Suviti toimuvad pargis vabas õhus estraadietendused, aiapeod ja vanamuusika festivali kontserdid.
Polegi mõtet siin pikka juttu ajada. Pildid ütlevad ehk rohkem, kui sõnad. Just nii palju, kui maapinnalt pildistades midagi jäädvustada õnnestus.
Vahepeal haaras meie seltskonna ainus mees minu kaamera ja nii jäime K-ga pildile. Pisut nagu räsitud olemisega, aga seal me olime.
Eks ta ole. Kui ise kogu aeg pildistad ja oled kaamera taga, siis kaamera ette väga ei satu. Kui just pole seltskonnas inimest, kes otsustab, et kuule, ole ka pildil. Aga tagasi peakangelase juurde…imetleme kaunist aeda.
Jalutuskäik hakkas vaikselt läbi saama. Jalad olid küll veidi väsinud, aga ise oleks tahtnud nautida ilu veel ja veel. Tol hetkel me isegi ei teadnud, et mõne aja pärast näeme Leedus veel uhkemat lilleilu. Lõpetuseks aga sõime lossi kohvikus jäätist ja lugesime päeva esimese poole igati kordaläinuks
Trepi taga paistavad rohelised päikesevarjud…seal see jäätisekohvik oligi. Saldejumps-jumps-jumps ehk jäätis kolme palliga :P
Enne kui me autosse ära läksime, külastasime põgusalt ühte kohvikut ja seal ruumides olid eksponeeritud põnevad maalid. Siin üks nendest.
Järgmine postitus tuleb juba Bauska linnusest ja edasi sõidame Leetu.
