Uued riided lapsele

Kuna olin siin puhkusel, siis pideva ringirändamise vahele võtsin endale kaks päeva, kus oli kehv ilm ja lihtsalt õmblesin hommikust hilisõhtuni. Väga mõnus tunne oli üle pika aja istuda masina taga ja õmmelda ja õmmelda. Eriti, kui näppude vahel on kangad, mis hiilgavad oma kvaliteedi poolest, on puhtast toorainest ja õiglase hinnaga toodetud.
Esimesena õmblesin mõned asjad lapsele, mõtetega sügises.

Kõigepealt püksid.

Ma ei oska väga täpselt neid nüüd määratleda, kas on nad püksid või retuusid, kõige rohkem sobiks ehk nimetuseks retuuspüksid. Kangas on Lillestoffilt, pistut paksem teksatrikotaaž. Orgaanilisest puuvillast ja GOTS – sertifikaadiga, põhjamaine disain. Uskuge või mitte, aga need kangad on juba käes hoida ülimalt mõnusad, kandmisest rääkimata. See konkreetne on kandes veel lisaks ka mõnusalt soe. Pikemal kandmisel ja trööpamisel katsetatud ja selgus, et hoiab oma vormi suurepäraselt ning põlved ei veni välja. Pesus kokku ei tõmmanud ja säilis esialgne kaunis välimus.

Kuna soetasin hiljuti Helsingist Mekkotehdase uue raamatu, siis katsetasin sealt mõned lõiked ära. See püksilõige oli siis tagant passega ja pealepandud taskutega. Vööjoonel sissetöödeldud kumm, ehk siis ülemine serv overlokiga kumm ning kangas kokku vuristatud, koos tagasi pööratud ja maha tepitud. Selline meetod tagab kummi korraliku püsivuse. Kui lihtsalt kanalisse kumm ajada, kipub ta sees keerdu või rulli tõmbama. Minu tegemise järgi aga peab arvestama sellega, et kummi pingusus tuleb võtta pisut pingumale, kui ehk sisseaetud kummi puhul võtaks. Koos kangaga õmmeldes lihtsalt kumm ei tõmba enam sama palju tagasi, kui kumm üksinda. Kanga paksus lubas teha nii passet kui ka taskuid. Tagant pilti ma ei hakanud isegi tegema, sest ega need väga tumeda mustrilise kanga puhul välja ei paista pildilt, aga lõige sai selline puhtpraktilistel kaalutlustel. Passega asjad hoiavad seljas kenasti ja taskud on vajalikud, et vahest mahutada sinna mõni plastkaart, kui muid asju kaasa võtta ei taha. Saab panna sinna ka väiksema gabariidiga telefoni, kui korraks tarvis.
Ei ole just palju kohanud valmislõikeid pükstele, millega ma rahul oleksin, aga Mekkotehdase lõige on suurepärane. Otsustasin katsetada ja ei pettunud. Siiani olen ma pigem konstrueerinud alati püksilõiked ise, mis siis ka suurepäraselt jalas istuvad ja kui vahest harva olen katsetanud mõnda ajakirjalõiget, olen olnud alati rahulolematu. Igatahes super, et keegi on lõpuks teinud mugava ja hästi seljas istuva püksilõike. Mekkotehdase raamatust endast ehk teine kord.

Järgmisena õmblesin lapsele….pusa, dressipluusi…ma ei teagi, kuidas täpselt seda nimetada.

Samamoodi on kasutusel Lillestoffi kangas kõikide sertifikaatidega. Teda on natuke keeruline ehk isegi kirjeldada, aga seljas on ülimalt mõnus. Soe, ihusõbralik, pehme. Pole minu mõistes päris žakaardiline, ega froteeline, aga lihtne tavaline sile trikotaaž ta samuti pole. Ise nad nimetavad seda – Jacquard-Sweats. Fakt on see, et mina olen leidnud Lillestoffi kangaste näol endale suure lemmiku.
Lõikena katsetasin taaskord Mekkotehdase raamatust võetud lõiget. Mansettidele olen jätnud meelega sisse Lillestoffi logo, sest seda brändi olen ma iga kell valmis esile tõstma. Seda lõiget tahtsin ma kasutada just sellise omanäolise kaeluse pärast. Kapuutsiga dressikat me teha ei soovinud, sest jopede all on kapuuts paras nuhtlus ja täitsa tavalist kõrget kaelust samuti sai peetud igavaks. Nii jäigi pilk pidama Mekkotehdase huvitaval kaeluse lahendusel. Varruka ja kehaosa ühendusõmblused ning õlad on tepitud maha kärjeõmblusega. Kaeluse sisemine pool on õhemast trikotaažist, mis on siledam ja vastu kaela siis hästi pehme. Ühtepidi oli see lahendus taotluslik, teistpidi – teisiti polekski saanud. Olin ostnud seda kangast vaid 1 meetri ja …no täpselt see krae sisemine pool puudu jäigi :)

Kolmandaks sai laps endale soovikohase lohvalohva pluusi. Talle meeldis kangesti minu enda triibuline lohvakas kimonolõikeline pluus, mille ma suve alguses õmblesin ja nii palus ta endale ka sellist. Käiku läks sama kangas, mis pusa krae sisemisel poolel ja laps saigi endale, mida soovis. Õhukene trikotaaž on õhuke trikotaaž ja sellest polegi palju rääkida muud, kui et ta on seljas samamoodi mõnus. Sellise mõnusa lohvaka ja külgedelt pikema pluusiga on mugav niisama olla ja sporti teha ja tantsida ja mida iganes. Lõike puhul kasutasin ühte klassikalist varrukatega lõike põhja, pikendades õlga kimonoks ja liigutades laiusmõõte.

Nii sai valmis tütrele mõnus sügisene komplekt. Laps ise oli väga õnnelik ja teatas esimesel õhtul, et läheb nendega magama. Nii mõnusad pidid olema. Mis kõige peamine, H ja M-idest polevat õnneks küll selliseid asju saada. Ilus kompliment :)