Me kõik mõistame ilma läbi oma silmade. Suur on suur ja väike on väike ainult siis, kui suure kõrval on väike.
Väikese inimese maailm võib olla palju suurem, kui suureks saanu oma.
Ja üks väga väike rahvas saab olla väga suur, kuigi maa tundub väike ja ilm suur.
Maa ja ilm kohtuvad seal, kus igatsus lõpeb ja armastus algab.
Ja igatsusest ilma näha kasvab tahtmine tagasi tulla.
Sest ainult siin sünnivad me lood metsast ja merest ja maast ja puust…
Lood, mida olijad hoiavad, tulijad täiendavad ja minejad mäletavad.
Suur ilm saab alguse väikesel maal.
Selline oli siis selle peo LUGU….
ja nagu eespool lubatud, panen kirja meie esimese peo kontsertpäeva LOO :)
Hommik algas kell 6.30.
Uniselt üles, vannitoaprotseduurid, pisut süüa põske ja varsti oldi meil järgi, et liikuda kesklinna.
Laulstuudio eest läksid nagu eelmiselgi päeval linna bussid.
Kõik lapsed olid ilusasti esinemiskostüümides, vanemad ärevalt viimaseid õpetussõnu lausumas.
Lapsed olid tegeikult elevil ja rõõmsad. Ei märganud väsinud ja tujutuid tegelasi.
Emme valvas pilk, kas kõik on bussis :)
Hops bussi ja sõit algas.
Mudilaskoori lapsed sõitsid ühe bussiga Tallina kesklinna, kust algas rongkäik, aga meie mudilaskoori eelkooriga suundusime otse laluväljakule.
Terve tee toimus meil osavate näppude ring – mis tähendab, et punusime õhtul korjatud karikakardest ja rukkililledest lastele pärgi pähe.
Tunni aja pärast olime laululava väravas, kus buss meid maha poetas ja teatas, et tema sõidab nüüd ära ja tagasi ei tule :P
Ohhoo, see oli meile muidugi üllatus, sest mõnigi oli planeerinud vähemalt osa asju jätta päevaks bussi. Mis seal siis ikka, võtsime oma lapsed ja kodinad ja paigutasime ennast kesest Pirita tee äärset muruplatsi istuma. Pisut asja uurides, selgus, et lauluväljaku territooriumile veel ei lasta :)
Uudis polnud just parim, sest tekkis küsimus, miks meid nii vara linna saadeti :P
Õnneks me ei heitnud meelt ja peale mõningast sebimist, saime siiski väljakule ja läksime endale puude alla päevaks pesa broneerima :)
Miks olime meie lauluväljakul, mitte kesklinnas? Põhjus lihtne: sellise tempoga ja pikkusega jalutuskäiku poleks meie eelkoorikud välja kannatanud :)
Otsus oli selline, et liitume rongkäiguga hiljem.
Mõttes
Nii me siis istusime laululava esisel mäel, punusime pärgi, sidusime kimpe ja lapsed said veel puhata ning keha kinnitada.
Puhkehetked enne suurt päeva :)
Lapsed osalesid ka väga aktiivselt kimpude seadmises ning emme Pille tegeles kimbukeste sidumisega :)
Rongkäigu pea saabus Lauluväljakule ja lastel tekkis põnevust, küsimusi ja üllatust, et ohsatont, mis see nüüd siis on :) Rahvas saabub, suurtelt ekraanidelt jookseb pilt ja kõik läksid väga elevile.
Rahvast aina saabus ja saabus ja kui neid oli juba üsna palju, oligi meil aeg sealmaal, et võtsime hanerivisse ning matkasime läbi rahva ja Oru väravate Russalka juurde.
Nimelt oli meie pealikel nutikust jätta kõige nooremad vintsutamata, aga et ka nemad saaksid osa ilusast rongkäigust, siis liituda alles kooridega Russalka juurest.
Viimane puhkehetk enne rongkäiku Russalka vastas murul
Suvine ja eestimaine kaunitar
Sõbratar Minna Mariga uurimas, mis pildile jäi :)
Kui Raplamaa hakkas saabuma lähemale, võtsime lapsed ja rivistasime nad kenasti tee äärde marssijate ja pealtvaatajate vahelisele alale ootele. Ega seal nalja ei olnud, pidime ju olema kärmed, et meie koori saabudes hüpata probleemideta nende sekka. Lapsed reas nagu nukukesed, pälvisid nad tohutut tähelepanu just eriti rongkäiguliste seas :) Kogu aeg kostsid hüüded stiilis ” Elagu ilusad pisikesed lilledega lapsed! “. Eks lastel oli muidugi seda armas kuulda, aga eks neis oli ka pisut ärevust, sest pidi ju pisike pea kõik selle möllu enda jaoks salvestama ja lahti mõttestama. Üks rongkäigus kõndiv naine kinkis Kirkele suure rohelise õhupalli :D Laps oli muidugi rõõmus :) (pall tegi kahjuks üsna pea pauku :()
Hetk enne hüpet rongkäiku
Ja sealt paistabki Raplamaa, ning hästi vaadates, ka laulustuudio kooride silt :)
Kui koor jõudis meieni, harvendasime kiiresti oma mudilased suuremate laste vahele ning liitusime kolme emaga ka ise rongkäiku. Kõik läks suurepäraselt.
Kirke juhtus kohe esimesse ritta, mina aga sebides teistega hoopis mingi 5 rida tahapoole :D Õnneks ta oli väga vapper ja iseseisev ning selles polnud vähimatki probleemi.
Hiljem küsisin, et kas ta emmet ka rongkäigus nägi, tuli vastuseks et ei, aga ta teadis, et ma olen seal kusagil olemas :) Turvatundega on meil kõik seega hästi :) Ise hoidsin seljatagant muidugi kenasti silma peal, et kõik on hästi ja pärast vaatasin, et sain tal jälle sabast kinni. Tema oli aga muidugi lauluväljaku territooriumile jõudes leidnud suuremate tüdrukute seas üles oma tuttavad :) ja üldse ei pabistanud . Tubli laps.
Vapper rongkäiguline
Ja nii marssisid meie koorid sisse lauluväljaku territooriumile…
Peale pisikesi arutlusi, et mida me siis edasi peame arukaks teha, suundusime meie puudealusesse pessa, kus lapsed said pisut puhata ja näksida. Tegelikult oleks me pidanud lapsed sööma viima, aga kuna mudilased olid esinemas esimestena, siis kellaaeg meile seda kahjuks ei võimaldanud. Nii suundusimegi laululava lähedale ootele.
Pisut puhanud, rivistasime pisikesed jälle üles ja surusime ennast läbi rahvamasside raadiotorni väravasse ootele.
Ning üks hetk olimegi lastega laulukaare all. Südamed põksusid, kui nägid sellist tohutut hulka pealtvaatajaid. Emadel tulid kohe meelde kõik lastelaulude sõnad ja lapsed olid valmis laulma.
Istusime me ju laululastega kenasti esimeses reas. Lapsed püsti ja meie, hiigelemad, istusime, et mitte massist välja paista :)
Kuna seal olles polnud enam kena siiberdada laulukaare ees, ei saanud ma meie lastest laval pilti teha, küll aga tegin ühe kiire klõpsu lauljate poolt rahva poole :)
Lapsed laulsid väga vapralt kõik oma laulud ära. Mõnel oli pisut palav, siis sokutasime vaikselt räti pähe, mõni tahtis lonksu juua, siis emmed ulatasid pudeli. Hakkama saime :)
Seal esimeses reas, kollaste Musamari mudilaste kõrval vasakul algab meie laste rida :) Kaameramehest paremal mina istun ja peale mind kohe seisab Kirke.
Nii saidki lauldud mudilaste laulud :)
Tagasi pressisime ennast läbi meeletute rahvamasside, aga oma pesaalale me jõudsime :)
Siis oli lastel ala piires lõpuks rivitult ja riburadapidi hakkasid lastele järgi tulema nende vanemad.
Kirke leidid põneva mütsiga tädi ja uuris meie rahvarõiva ilu :) Ma ei oska täpselt öelda, kas ta jõudis mütsiga kummiplõksu ka talle ikka teha :P
Laulukoori juhendaja Thea jõudis ka meieni ja lapsed said kallistatud.
Peale kahepäevast üritamist jõudis Kirkeni ka tema vanem õeke :) Me muudkui üritasime kohtuda, aga pidevalt juhtusime olema territooriumi erinevates otstes, kui emmal kummal aega oli. Kontserdipäeval siis lõpuks õnnestus. Meie olime just söömast tulnud ja Mariann lõpetas lastekooridega laulmise. Kohtumisrõõm oli suur :)
Kirke käis ja teadustas igal võimaluses, et tema õde laulab ka seal kaare all :) Ja vanem õeke helistas vist 10 x, et koku saada :D Õnnestus :)
Kui me söömast tagasi jõudsime, oli meile jäänud tegelikult vähe lapsi. Enamuse olid vanemad ära võtnud, et pidu edasi nautida või koju minna. Olime jäänud valveemad kolmekesi oma lastega + mudilaskoori 2 väsinumat poissi, kes meile üle anti, et koju viia.
Bussidega oli vahepeal hulga segadust ja kui meie bussini saime, ootas meid üks hiigelnärviline bussijuht, kelle puhul ei saanud nagu aru, kas ta raha teenida ei tahagi :D Igatahes tundis ta ennast jube häirituna, et on vaja sõita Rapla ja tagasi hädaldas ning vehkis nagu tuuleveski. Kui veel selgus, et Alu tantsijad tahavad sama bussiga käia ära Pelgulinnas ööbimiskohas, panna peale asjad ja saada tagasi väljakule, läks ta päris endast ära :D Kergendamaks tema vaeva, palusime teel Pelgulinna vahepeatust Balti jaamas ja läksime rõõmsalt rongile :) meie ju ometi jaksasime, eks :) Mõnele lapsele oli rongisõit kindlasti eksootika :D Meile küll tavaline asi, aga lastel koos oli ikkagi lõbus.
Nii jõudsime koju. Väsinud, aga elevil ja rõõmsad. Kodus õnnestus telekast veel laulupeo lõpetaminegi ära näha :)
Imelikul kombel oli jaksu mul veel endalgi, aga Kirke lippas veel õue ka ja kustus ära poolelt sõnalt natuke enne keskööd :) Mina avastasin, et kummagi ninapoolega ei saa enam hingata :D Kuumus, märg nahk + tuuletõmbus rongis = nohu, mida mul polnud talvel kordagi :D Eks tuli suvel tasa teha.
Nii lõppes meie laulupeo nädalavahetus. Pungil emotsioone ja soovi minna sinna taas. Seekord vist kuulujärgi alles 6 aasta pärast, kui toimub järgmine noorte laulupidu. Siis on Kirke juba 10 :)
Eile purjetasime merel ja tips avastas merevaatelt laulukaare :) “Näe, ma käisin seal kaare all laulmas !”
Väsinud aga õnnelikud :)
Pingback: Pidu peetud! |