Kõik kõik on uus, septembrikuus. Nii öeldakse.
Päris kõik ikka pole, aga jah, tuleb nentida, et suvi läinud mis läinud.
Homme on esmaspäev ja mul sai puhkus läbi. Mina tööle ja laps kooli. Laps on kooli minnes igatahes rõõmsam, kui mina tööle minnes :D, aga eks me harju kõik sellega pikapeale, et mõnus suvi on selleks korraks möödanik ja tuleb ennast tahes tahtmata sättida asisemale lainele. Mitte, et ma seda suvel pole olnud, aga suvel on asjalik olla puhas lust. Sügistalvine aeg on ikka ju see, kus tahaks kõige parema meelega võtta soe pleed, tassike sooja teed sidruni ja ingveriga, kerida ennast kerasse kamina ette, panna küünlad põlema ja lüüa nurru. Nojah, aga eks seda saab tehtud ka. Eile tõin juba keldrist puid tuppa ja ühtalsi väiksemaid purke, sest käes on hoidistamise aeg. Keetsin eile esimese laari ” meestemoosi”. Seda mu suured ja väikesed lapsed sööksid ja seda nad peavad saama. Minul küll peale tšilli hakkimist tulitasid poolteist päeva käed, aga tühja sellest. See moos on nii hea, et määrin ise samuti seda rõõmuga leivale. Suhkrut panen ma sinna endiselt märksa vähem, kui retsept ette näeb ja see on üldse ainus kord aastas, kui ma suhkrut koju ostan.
Rõduaiamaal on päris kõvasti tomateid, eriti neid väikeseid kirsse, aga vat punaseks minemisega nad väga ei kiirusta. Tasapisi valmivad, aga ilmselt tuleb nad üks hetk tuppa tõsta, sest õues pole neil ilmselgelt piisavalt soojust ega päikest. Rõdulilled on ilusad, salat, till ja basiilik vohavad. Paprikaid tuleb samuti järjest juurde ja meie kollased kuumaasikad annavad järjest marju. Ühesõnaga see rõduaiamaa on vägade mõnus.
Praegu on üks hästi mõnus aeg, kus saab süüa kodumaist ja värsket kraami. Need niiöelda päris tomatid on kohe nii nii head. Kurgid ka ja suvikõrvitsad samuti. Vaikselt hakkavad tekkima juba õunad, aga ikka päris kummaline, kui septembriski pole valge klaar päris valmis. Kuid…midagi siiski juba saab süüa ja kodumaised õunad on kordi maitsvamad, kui poest ostetavad, mis on vaatamata hinnale suhteliselt ühesuguse maitsega.
Niipalju siis minu potipõllumajandusest. Me siin väga suured hoidisekeetjad ei ole ja kõik, mis võimalik, pistan sügavkülma.
Nädal tagasi käisin pildistamas tosinat “pallikest” ehk beebiootel naisi. Tore oli see, et nendel sünnivad novembribeebid. Kui K-d ootasin, siis oli meilgi üks novemrikate grupp ja osadega nendest suhtleme siiani. Miks ma sellest aga räägin, on hoopis see, et küll oli sel õhtul õues ikka külm. Meil pidi pildistamine hakkama peale Keila – Joal kel 19.30 ja ilm oli paljutõotav, kui sõitma hakkasime. Ilus päike väljas ja täiesti normaalne kliima. Kui aga kohale jõudsime, hakkas järsku jahedaks minema ja vähe sellest, et ma pidevalt hirmuga vaatasin, et valgust jaguks, oli veel hullumoodi külm. Tavaliselt on mul pildistades alati palav, sest võimelda tuleb üksjagu palju, aga sel korral ei aidanud isegi see pidev sebimine. Muru läks kasteseks, jalad külmetasid ja no üldse kohe ei hakanud soe. K oli kaasas ja tegi vajalikku assistenditööd, ehk siis kui vaja hoidis seda ja teist ja enamasti suurt hulka õhupalle :) Kui 12 kõhukest said kõik kenasti pildistatud ja grupipildid samuti tehtud, sõitsime ühe kauni naisega veel Laulasmaale mere äärde ja tegime seal viimased klõpsud. Peale seda oli aga tõesti järgmine kiire peatus lähim bensukas, kust sai osta sooja kakaod ja süüa :D Leppisime naistega kokku, et aasta pärast teeme pildid koos beebidega ikka soojemal ajal :D
See pilt on tehtud sedasi kiirelt üle õla, sest pildistasin parasjagu ühte kaunitari ja keerasin korraks selja taha vaatama ning tegin ühtlasi klõpsu. K on seal nähtaval vasakul servas, kaadrist välja astumas :P
Igatahes oli see üks väga külm, aga meeleolukas ja mõnus õhtupoolik, kus kohtuvad toredad inimesed, töö ja hobi. Koju jõudes oli õhk nii külm, et vahest on detsembris ka samasugune tunne :P Ja oh üllatust, järgmised kaks päeva olid õhtud vägagi soojad, kui lapsega jooksmas käisime.
Ok, mis sest ilmast ikka. Soojemaks ta nüüd vaevalt enne järgmist suve läheb. Tuleb aga jopp peale tõmmata ja edasi rõõmsad olla.
Täna, viimasel puhkuse päeval, käisin täitsa üksinda linnas. Mul oli tarvis mõnesid sisseoste teha, et hooajaks valmistuda ja K ei viitsinud kaasa tulla. Temal oli loogiliselt mõttes sõbrannaga ratastega ringi kimamine ja miks ei peakski olema, kui kohe on algamas kool ja lustimiseks aega vähe. Nii ma siis läksin üksi. Seda juhtub harva, aga mulle täitsa meeldis. Käisin need vajalikud kohad läbi ja siis astusin veel sisse Kristiinesse. Seal oli mul tegelikult vaja kõigest ühe tootja jalatsit passitada, et ma teaksin, millist numbrit endale netist tellida :P K jaoks jäid silma ühed väga ilusad õhemad kampsikud ja kuna neli neid oli, mis meeldisid, aga osta tahtsin ühte, saatsin lapsele pildid. Mugav värk, see tänapäeva nutindus. K valis lemmiku välja ja minul süda rahul, et ostetud sai just see, mis kõige enam meeldis. Nutindus on meil õnneks siiani mitteprimaarne tegevus. Lapsel on nutitelefon, aga kasutab seda sihtotstarbeliselt ja mõõdukalt. Minul on väike tahvel ja kasutan seda samuti sihtotstarbeliselt ja harva. Telefoniks aga endiselt vana ja armas nupufon. Mõned päevad tagasi tõmbasime endale mõlemad ühe laheda vee joomise äpi. Nimeks Plant Nanny, kui kedagi huvitab. See aitab mõnusasti meeles pidada, et päeval tuleb juua piisava koguse puhast vett. Me oleme mõlemad suured veejoojad, aga vahest ununeb see ikka ja kogus tuleb päeva peale väiksem, kui võiks.
Ah jaa, tegelikult algas kool. See on see septembrikuu kõige tähtsam osa. Aktused koolis ja muusikakoolis juba möödanik. Homme on esimene tundidega koolipäev. Uus klassijuhataja lastele meeldis. Uusi õpetajaid on teisigi. Nendega saavad nad tuttavaks algava nädala jooksul. Mina sel aastal esimest korda muusikakooli aktusele ei jõudnud, sest vanakuri arvas, et ööl vastu teadmistepäeva, tuleks mul haigeks jääda. No mingisugune vastik kõhuviirus kiusas terve öö ja päeva. Pidavat neid viiruseid juba säänseid ja määnseid liikuma. Musakoolis olid päris mitu õpetajat haiged olnud. Õnneks see kõhuviirus kauem, kui ööpäeva kunagi ei kesta, aga selle päeva keeras nahka küll. Näed plaanid olid head, et läheme peale kooli välja sööma ja puha, aga võta sa näpust. Söögi lõhnagi ei tahtnud tunda ja püstigi ei tahtnud väga olla. Väljas söömise kompenseerisime täna õhtuse sushitamisega ja niipalju ma ennast esimesel kuupäeval kokku võtsin, et tegin lastest õues mõned pildid siiski ära. Hommikuseid lilledega pilte pole, aga tegime siis, kui lapsed juba koju tulid ja enne muusikakooli aktust.
Homme siis tegudele. Tööle ja kooli. Esimese nädala prioriteediks on lapse logistilise liikumise paika saamine ja küll siis kõik kenasti sujuma hakkab.
Jooksuga ja naeruga koolist koju :) Kuidas siis teisiti, eks! Ja sõpradega on alati lõbus.
Meil käib esimesel koolipäeval ja üldse aktustel ikka veel seljas mingitmoodi koolivorm. Kellel vestiga, kellel kampsuniga. Hilbumari ja mooduvärk jäägu muule ajale. Ega siis aktus plikade moedemm pole :P Loodan, et nad säilitavad seda joont veel kaua.
Suverõõmud ei taha veel mitte meelest minna ja see on hea!
Head algavat hooaega kõigile ja püsige terved!