Ei rohkem ega vähem kui kaks kuud on möödas sellest toredast reisist. Lõpuks sain esimese osa valmis kirjutatud.
Nii nagu mõnel eelnevalgi aastal, võtsime selle suve lõpus ette päevase reisi koos K-ga ja minu sõbrannaga, et avastada Eestimaad. Üle-eelmisel aastal me tegelikult käisime sama seltskonnaga läbimas sarnast teekonda suunaga ülevalt alla ja mõte oli jõuda mööda põhjarannikut Narva. Juhtus aga nii, et aega läks rohkem, vaadata oli kõvasti ja hämara saabudes olime jõudnud mööda rannikut vingerdades kõigest nii kaugele, et üle Palmse mõisa auto nina tagasi kodu poole pöörata. Eelmine põhjaranniku tuur on mul kajastatud SIIN ja SIIN.
Sel aastal otsustasimegi, et väljume kodunt varakult ja sõidame ühe jutiga Rakvereni välja. Ärgates kell 6 süüa väga ei taha ja Rakvere tundus meile mõistliku kohana, et teha üks peatus ja nautida hommikusööki.
Rakvere poole sõites tegime mõned peatused, et imetleda Eestimaa kaunist loodust. Ilmataat oli meile selleks päevaks kinkinud suurepärase ilma. Päikeselise ja sooja.
Kõigepealt peatusime ühel põlluserval, kus oli ridamisi ämblikute võrgukunsti.
Midagi ei saa öelda, ägedalt punuvad. Võrgud saavad mustrilised ja hommikuses kastes säravad piisad nagu pärliread.
Korra tegime ühe peatuse veel, sest sellest kohast kohe kuidagi ei saanud mööda sõita. Imekaunist moonipõldu ei kohta just iga päev.
Isegi mõned rukkililled olid moonide seas…
Vahelduseks püüdsin Inge pildile.
Jah, ilus ja uhke lill on see moon, väljakutsuvalt punane…aga samas habras ja koju teda viia ei ole mõtet. Meist jäid nad kõik põllule ja piltigi tegime muru pealt põllu äärest.
Enne Rakveret tiirutasime korra Tapa linnas, kus meil õnnestus veidi ära eksida ja siis olimegi Rakveres kohal. Otse südalinnas. Ei pidanud vajalikuks muud söögikohta otsidagi, kui nägime enda ees Pihlaka kondiitriäri kohvikut. Tellisime endile toekad talumehe omletid ja mõne väikese koogi.
Muidu poleks vist Pihlaka äris käimine täiuslik, kui kook jääks söömata. Praegu saab maitsvaid kondiitritooteid väga paljudest kohtadest, aga omal ajal olid Pihlaka tooted üle Eesti kõige hinnatumad. Igapäevaselt pole me mingid koogisööjad, aga väljasõitude juurde käib pisike koogiamps alati.
Kõht täis, võis rahumeeli edasi liikuda. Tegime väikese tiiru kesväljakul ja selle ümbruses. Noor Arvo Pärt oma rattaga muusikat kuulamas tuli kindlasti üle vaadata.
Peale hommikusööki sõitsime ühe jutiga Narva välja. Viimati käisime Narvas K-ga kaks suve tagasi ja kuna K luges hiljuti toredat lasteraamatut ” Elli kirjad”, kus räägiti väga palju vanast Narvast, oli ta eriliselt huviline. Tõttöelda, kui ta selle raamatu lugeda võttis, arvasin ma skeptiliselt, et lõpuni ta seda ilmselt ei loe. Pidasin raamatut liiga ajalooliseks, et teismelisel lapsel oleks püsivust sellesse süveneda. Nagu välja tuli – alahindasin oma võsukest. Raamat meeldis talle väga ja vähe sellest…tal olid ka väga paljud faktid ja lood meeles. Kui me kindluses käisime, oskas ta meile väga palju ajaloost ja sündmustest rääkida. Eksole – giid omast käest.
Narva linnas liigelda on meil alati lihtne, sest kui oled veetnud kuskil oma elust 15 esimest aastat, tunned seda kohta väga hästi. Ok, mõni asi ajapikku ju muutub ja igast kohast ei pruugi läbi saada kust kunagi sai, aga….üldjoontes on kõik meeles ja kui otse ei saa, siis seda tean ikka, kuidas ringiga saab.
Esimese asjana sõitsime kesklinna, panime auto keskväljakule seisma ja suundusime Narva linnuse väravate poole.
Vaatasime paremale – piiripunkt.
Vaatasime vasakule- Peetri platsi taga paistab 12 korrusega tornelamu mille katusel on veepaak. Omal ajal oli see üks väheseid nii kõrgeid maju selles linnaosas, kus oli lift. Nii me siis sõbrannaga käisime seal aeg – ajalt liftiga sõitmas ja kõrgelt linna vaateid nautimas. Pildil oleva Lux Ekspressi bussi tagusel maalapil oli vanal hallil ajal nii tribüün, kui suur Lenini kuju. Enam ta seal loomulikult ei seisa ega näita näpuga.
Edasi läksime kindluse poole. Lunastasime endale piletid ja astusime põhjaväravatest sisse. Meid võtsid vastu rõõmsad talurõivastes naised, kes kutsusid osalema töötubades ja pakkusid müügiks toredaid käsitööesemeid.
Saime kassast kaasa koos piletitega paar “ööri”, mille eest võis endale valida meeneid ja nii me siis hiljem vaatasimegi ringi, mida nende eest soetada. Pärast pikemat vaagimist rändasid kotti kaks vahvat takunöörist kaitsenukku.
Esmalt käisime linnuse müüridel vaateid nautimas.
Müürilt vaade Eesti ja Venemaa vahelisele sillale
Ivangorodi(Jaanilinna) kindlus
Preili müüridel
Hermanni kindluse torn
Tagaplaanil hüdroelektrijaam
Tulime müüridelt alla ja saatsime K pesu pesema :P
Hermanni tornis on üks suur saal, mida kasutati omal ajal ilmselt usulisteks talitusteks. Nüüdsel ajal pigem kontserdisaalina. K tormas muidugi esimese asjana klaveri juurde, et uurida, mis nime see kannab.
Kindluse õuel käisime K-ga ka viimati Narvat külastades, aga kuna sattusime sinna juba suhteliselt õhtusel ajal, siis kindluse sisse me ei saanudki. Sel korral olime hommikul kohal ja lubasime endale ühe huvitava ajaloolise rännaku Hermanni torni. Igal korrusel oli midagi vaadata ja nii ei tundunudki üles ronimine eriti piinarikkana vaid jõudsime üles pigem ootamatult.
Ümber torni liikudes nautisime vaateid.
Kui järgmist pilti vaadata, siis selle taga servas paremal pool paistab üks vesine triip. See seal on Narva veehoidla ja kui mööda seda edasi sõita, siis jõuab Narva jõe kärestikulisele ülemjooksule ja lõpuks Peipsi järvele.
Järgmine vaade on tornelamule ja muudele majadele.
Ja edasi on pildil näha raekoda ning
punase katusega Tartu Ülikooli Narva Kolledži hoone. Vanu hooneid on Narvas tegelikult äärmiselt vähe, kuigi omal ajal oli seal väga kaunis vanalinn. Paraku pommitati see sõja ajal maatasa. Tore, et raekodagi püsti jäi. Õigemini ime, et jäi.
Ülevalt oli hea vaade linnuse väikesele aiamaale.
Korra veel vaade promenaadile ja hakkasime tagasi alla ronima.
Tagasi all, vaatasime ringi põhjahoovis.
Edasi sammusime põhjahoovi väravast välja kindluse siseõuele ja liikusime territooriumil ringi.
Ja siit tuleb üks stiilinäide, kuidas võib kindlust pildistada. Surud aga ennast maadligi, ajad tagumise otsa upakile ja pildistad :)
ja mõned vaated veel
Kindlus sai meil igatahes igatepidi ära vaadatud. Rääkisin kaaslastele ka loo lapsepõlvest, kui me kunagi olles sellised algklasside juntsud, leidsime ühe sõbra pööningult korraliku suure ja raske mõõga. Mõtlesime siis oma väikeste peadega, et see kindlasti ajaloolise väärtusega ja viime selle kindluse muuseumi. Läksimegi, mõõk võeti kenasti vastu….aga loodetud kommiraha meile selle eest küll ei antud. Ei tea ma siiani, oli sel mõõgal mingi väärtus või mitte.
Hoovist väljudes tekkis meil küsimus, kust kaudu läheme edasi jõeäärsele promenaadile…saab sinna ju nii ühelt, kui teiselt poolt. Loobusime mõttest minna tiiruga silla alt ja otsustasime võtta ette lühema tee. Välja tuli aga nii, et lühem tee on piiripunkti poolt igati ära barrikadeeritud ja selleks, et saada sinna kuhu vaja, ajasime autole hääled sisse ja sõitsime sinna autoga. Ometi oleks jalgsi saanud vanasti promenaadi algusesse keskväljakult 5 minuti kõndimisega…aga on nagu on. Ühesõnaga jõudsime promenaadile.
Kiirevoolulisel Narva jõel on ajast aega olnud kalamehed.
Järgmisel pildil on näha vee ääres vanu puust toikaid….kunagi oli seal väike sadam ja sealt sai laevaga sõita isegi Narva – Jõesuusse. Veel ammusemal ajal oli sellel kohal aga tegelikult kaubasadam ja reisijate sadam.
Ja nüüd üks sõudebaasi pilt. Minu ajal oli seal jahiklubi, kus suviti toimetasid ka kiirpaadisõitjad. Igal suvel korraldati jõe peal üleliidulisi kiirpaadivõitlusi ja seda paatide vingumist jagus mitmeks nädalaks. Elasin ma ju üsna jõe lähedal ja mööda jõge kandub teadupärast heli üpris kaugele.
Teisel pool jõge on Venemaa piirivalvekaatrid.
Ja olimegi jõudnud meie plaanitud lõpp-punkti. Jõeäärsesse trahterisse sööma.
Kena on see jõeäärne promenaad, mingi maani…..ja siis said ilmselgelt Euroopa Liidu rahad otsa ja edasi tuli mahajäetud kant, kust me 2 aastat tagasi murdsime küll läbi, aga tänavu seda matka enam ette ei võtnud. Liitai tahsime me veel paljudesse kohtadesse enne pimedat kohale jõuda. Seega edasi minna polnud mõtet.
Ei läinud sel aastal vaatama minu lapsepõlvekodu mängumaid, sest eelmisel külastusel jõudsin arusaamisele – seda minu Bullerbymaad enam ei ole. Jätan endale õiguse mäletada seda paika sellisena, nagu ta oli ja ei hakka kurvastama sellepärast, mida enam ei ole.
Jalutasime tagasi promenaadi algusesse, ronisime sealt üles bastionile….vaatasime Pimeaia purskkaevu ja sõitsime edasi. Sellest aga järgmine kord. Kisub muidu liiga pikaks.
