Nüüd see siis juhtuski, see mida ma kahtlustasin.
Otsides reisipakkumisi välistasin ma alati Egiptuse ja Türgi. No ei tea, kohe ei kiskunud mind nendesse kohtadesse. Eelistasin selliseid maid, kus saab rahus liikuda ilma pealetükkivate kohaliketa ja ilma selleta, et keegi üritab sind igal võimalusel tüssata või midagi sulle maha müüa. Ja nii ma alati reisipakkujatele ütlesingi, et olen avatud pakkumistele – välja arvatud need kaks maad. Isekeskis aga mõtlesin, et no millal ma siis oma sõnu söön ja Egiptusesse lähen :P Tegelikult mulle tundus, et olen vist viimane eestlane, kes pole Egiptis käinud.
Selle aasta oktoobris siis läkski täpselt nii, et saad täpselt seda, mida ei taha :D Üleöö tekkis meil vanema pojaga mõte, et lähme lastega kusagile sooja puhkama. Ajaga oli meil nagu oli. Töö seisukohast sobis pojale just aasta algus ja K-legi sobis paremini trimestri esimene nädal, kui mingi aeg keset kibedat õppetööd. Lisaks see, et aasta lõpuks oli kõigil meil kolmel häiriv väsimus pidevast rabelemisest. Ja siis see küsimus, et kuhu siis? Ega keset talve palju valida ei olegi, et oleks soe ja samas taskukohane. Seal kus on, sinna on pikk tee ja parasjagu kulukas, kui minna terve perega. Pealegi päris kaugele pole mõtet vähemaks kui kaheks nädalaks minna. Meil aga oli aega luftidada vaid nädalakese ja pealegi piiratud eelarvega. Sõelale jäigi Egiptimaa. Mõtlesin, et mis seal ikka – proovime siis ära. Päikest seal on ja kogemus seegi.
Sain jutule rõõmsameelse reisikontsultandi Romet-iga, kes töötab Fantaasiareisides ja sisuliselt paari päevaga leidsime sobiva hotelli ning tegime esimese sissemakse. Asjalik reisikontsultant on tegelikult suureks abiks, sest mina ei ole üldse see inimene, kes viitsib lõputult kõiki pakkumiste kohti läbi tuulata. Jah, ma hoian neil pakkumistel silma peal, aga eelistan inimest, kelle puhul ma näen, et ta tõesti tahab leida parimaid lahendusi, mis mulle sobivad. Eks loomulikult tõde selgub alles kohapeal ja see, kas kõik läks nii nagu kujutasid ette. Kuid…hästi oluline on enne reisi saada maksimaalselt palju infot ja vastused igale oma küsimusele. Ühesõnaga jah, Romet oli pakkujatest kellega ma suhtlesin, kõige asjalikum ja olgem ausad, ka kõige kiirem vastaja. Kui selline abiline teenib välja minu tunnustuse, jään pikalt tema truuks kliendiks, aga….ei maksa arvata, et ma ei märka, kui mulle on midagi paremaks räägitud, kui asi tegelikkuses on.
Egiptuse osas ei osanud ma üldiselt midagi tahta. Tume maa minu jaoks. Olin kuulnud vaid seda, et talvisel ajal on Sharmis soojem ja vähem tuulisem, kui Hurghdas. Üks valikutest, Hurghada, jäi seega ära. Hotelli ma valida samuti ei osanud. Et mille järgi peaks siis õieti vaatama?
See oli mulle selge, et merest kaugele ma hotelli ei tahtnud. Paljudes hotellides käib randa transferbuss, aga mulle meeldib ikka see, kui rand on jalutuskäigu kaugusel. Järgmine punkt oligi see, et hotell peaks olema esimesel või teisel liinil, mitte kaugemal.
Ja veel olin kuulnud, et seal saavad inimesed pidevalt mingeid baktereid. Selles osas otsustasin siiski loobuda paranoiast ja minna reisile ilma eelarvamusteta ning eelkõige olla ise hoolas ja täita hügieeninõudeid. Selles suhtes oli mu poeg täielik vastand, sest tema sattus küll vist eelnevalt kõigi nende inimeste peale, kes said Egiptuses olles kõige rohkem wc-d külastada ja mina vastupidi sattusin selliste otsa, kel polnud midagi taolist juhtunud. Seega pidin ma olema ka rahustaja rollis, et ärme ette üle mõtle ja küll kõik läheb hästi ja keegi meist seal kõhuhädasid ei saa ega puhkust tilgutite all veetma ei pea. Minu jaoks oli selgemast selgem, et kohalikku kraanivett tarbida ei tohi – ei joogiks, ei hambapesuks. Desinfitseerivad vahendid võiksid olla käepärast, et puhastada käsi. Oma jookidesse jääd panna lasta ei maksa, sõrmi suhu toppida samuti ei maksa ja muu selline elementaarne, mis tegelikult kehtib ka kodus või üks kõik mis maal olles. Ja mis seal salata, mul olid kaasas head tooted, millega saab organismi kaitsta ja vajadusel turgutada. Üks olulisemaid oli näiteks Silver- Max ehk kolloidhõbeda vesilahus.
Ostsime reisi vähem, kui kaks kuud enne väljumist ja rohkem väga sellega oma pead ei vaevanud, sest teadagi mida endast kujutab meie pere jõulueelne aeg. Aasta lõpp kujuneski nii kiireks ja töörohkeks, et päris ausalt, kui ma 31.detsembril panin tööl kell 15 uksed kinni, ei tahtnud ma sellest enam ööd ega mütsi kuulda. Otsustasin hakata puhkama ja sellest hetkest ma seda ka tegin. Võtsin ette vaid neid asju ja tegemisi, mida ma ISE väga teha tahtsin. Sealhulgas õmblesin tütrele ühe mõnusa ja pehme tuunika.
Eellugu oli seekord siis selline.
Sharm el Sheikh, Nabq. Eemal paistab Punase mere saar Tiran
Reis võib alata
Võtsime uue aasta kenasti keskväljakul vastu, saime seal kokku paljude sõprade ja tuttavatega ja kahe päeva pärast, täpsemalt 3.jaanuari öösel, sõitsime Tallinna lennujaama, et lennata Egiptusesse Sharm el Sheik-i. Poeg oli koos oma kahe tirtsuga kell 4 öösel meil ukse taga, viskasime oma kohvrid K-ga autosse ja sõit lennujaama võis alata. Nii suure seltskonnaga kaugemale reisimine oli meil esmakordne, seega olime juhtumistele avatud. Ja eks ikka ühte koma teist juhtus ka, aga õnneks ei midagi hullu ja kõigest sai üle. Tagasi jõudsime kogemuse võrra rikkamana.
Kell 5 olime lennujaamas. Chek in sai kodus juba tehtud ja lennujaamas tuli vaid pagas ära anda ning siis võis liikuda tollitsooni lehvitama passi ja käsipagasit. Esimest korda juhtus meil nii, et minu ja K käsipagasi seljakotid käisid mitu korda kontroll-luugist läbi. No ei tea, mida huvitavat nad seal näha tahtsid. Tollipoiss ütles igatahes, et lihtsalt rutiin.
Sealt läbi jalutatud, viisime oma unised aga suurte silmadega lapsed ootealale ja leidsime koha, kus pisikesed piigad said pikali visata. Nendele oli see elu esimene lend ja eks see väike segadus ja ärevus paistis ikka natuke välja ka. Enne pikka lendu otsustasime kõhud täis süüa, sest kes see ikka kodus öösel peale 3 sööma hakkab, eks. Suured reisisellid panid muidugi oma toidu kohe nahka, väikesed näksisid ja sättisid ülejäägi tagavaraks kotti. Aeg läks üllataval kombel väga ruttu ja peagi oli käes aeg esitada oma pardakaardid ning astuda lennujaamast välja otse transfeerbussi, mis viis mõne aja pärast eemal seisva lennuki peale. Peaks ütlema et külmal ajal pole see kõige meeldivam tegevus, eriti väikeste uniste lastega. Joped ja kombekad jäävad ju autosse ja õhemate riietega….no olgem ausad, oli ikka täitsa külm. Hea, et mul olid mõned suured rätid kaasas ja saime need lapsele ümber mässida. Me ei olnud lihtsalt valmis, et varahommikusel soojamaa lennul tuleb läbi õue kolistada. Bussis ülejäänud reisijaid oodates läks olukord pisut paremaks, kui palusin bussijuhil ühe kahest uksest sulgeda. Tuuletõmbus tahtis muidu kõrvad peast viia. Lahke bussijuht sai sellest aru ja probleemitult läks üks ustest kinni. Järgmine tuulevõitlus tuli läbi teha lennuki trapi juures, kus peale lasti vaid ühest otsast ja pea 200 inimest on täitsa palju rahvast. Mina, kes ma olen olnud kolmele lapsele aastaid emalõviks, jõudsin noorima pudinaga päris kiiresti lennukisse. Suurem R teise pudinaga ja K said peale alles siis, kui meie kaks olime juba ammu oma kohtadel. Kõik see rahvas peal, kuulasime ära meeskonna ja stjuardesside kohustuslikud jutud ja lend võis alata.
Väljusime täpselt kell 7 hommikul ja kohale jõudsime isegi plaanitust varem. Peaks mainima, et lennu ajal olid seekord aknast imelised vaated. Mõni aeg peale starti Tallinnast hakkas tõusma päike ja meie pere teise poole aknast oli see imeline vaatepilt. Seevastu meiepoolsest aknast vaatas sel ajal vastu veel pilkane pimedus. Varsti oli aga ka meie aknast paista sinist taevast ja säravat päikest ning kui just pilvi all ei olnud, ka imelisi vaateid. Mis ei tähenda muidugi, et pilved poleks kaunid. Seekordsed pilvemaastikud olid täiesti imetlemist väärt.
Mulle vähemalt tundus, et ma nägin aknast kogu aeg mingeid lumiseid moodustisi. Kuskil igatahes lund oli.
Sellel lennul oli arvestatavalt palju lapsi ja olin valmis, et rahu ja vaikust nüüd 5 tundi loota ei tasu. Minu üllatuseks aga lapsed vist enamuses magasid, aga rahu rikkus hoopis täiskasvanud inimene. Sellepeale ma ütleks, et igal lennul on raudselt oma hull. Selle lennu hull juhtus istuma täpselt minu selja taga. Oh seda rõõmu, eksole!
5 tundi jagus sellel vene proual kuraasikat lärmamist, sõimamist ja õiendamist ja mina sain küll nüüd üle korrata kogu venekeelse roppuste sõnavara. Tema kõrval akna all istus umbes 16 aastane poeg, kes toetus kinniste silmadega seina vastu ja perioodiliselt lausus emale – pane suu kinni! Vahepeal käis noomimas stjuuard – proua, te pole siin lennukis üksi. Ei midagi. Korduvalt teadustas prouhjen meile oma vanust, et me seda ikka kindlalt teaks. Tema on siiski juba 53, et te teaksite!!!!! Jah, taaskordne tähelepanek, et vahest ei tule see vanus sugugi koos tarkusega. Tuleb üksi, mis üksi. Eks prowwale andis kuraasi juurde ilmselt enne lendu manustatud kangem jook, aga see on ikka päris hämmastav, kuidas mõni jaksab 5 tundi jutti lärmata ilma kordagi suud sulgemata. Kui enam midagi targemat polnud öelda, siis toidukäru liikudes soovis ta osta meest. Millepeale stjuuard teatas tõsisel ilmel – ne prodajotsa!
Meie lapsed pidasid lennu väga vapralt vastu ilma igasuguste probleemideta ja kohale jõudes oli päris meeldiv enam mitte kuulda bravuurika salonginaabri kisa. R istus oma piigadega ühes reas ja mina K-ga sama rea teisel poolel. Meie kõrval istus õnneks meeldiv eestlasest meesterahvas, kes enamuse teest magas klapid peas( kuigi pärast mainis, et seda seljatagust möla tuli ka läbi klappide) ning kellega arendasime lennu viimase tunni ajal meeldivat vestlust. Arukate lennunaabrite vastu pole mul tõesti midagi.
Egiptuse kohal
Maandumine oli pehme. Lennujaama sisenedes tuli võtta endale migratsioonikaardid ja need ära täita. Ettenägelikult oli mul kotis valmis 3 pastakat ja nii saime ruttu oma paberid täidetud ning aitasime ka lennunaabrit pastaka laenutamisega. Peale mõnda aega järjekorras seismist saime templid passi, võtsime lindi kõrvalt kohvrid, lasime need kontrollist läbi ja suundusime õue Tez Tour-i bussi otsima. Silmadel oli muidugi väga harjumatult hele, kui tuled permanentselt hallist kliimast, aga bussi leidsime me kiirelt üles.
Lennurajal
Olime kohal. Aafrikas, Egiptuses. Sharm el Sheik-is. Üks noor mees, kaks väikest tüdrukut, üks teismeline piiga ja mina.
Mis oli esimene mulje?
Õues oli soe. Ümberringi oli …kõrb. Mitte et see üllatus oleks, aga ikkagi harjumatult taimevaene ümbrus.
Saatsin kogu meie reisikamba bussi istuma ja ise jäin veel õue juttu ajama, kuniks kõik oodatavad kunded kohale jõudsid. Bussis lausus kohapealne vastuvõtja oma tervitussõnad ja luges ette millises hotellis on mis kell järgmisel päeval infotund.
Mõne aja pärast alustasime sõitu, panime mõned meiega koos saabunud turistid nende hotellidesse maha ja viimasena läksimegi hotelli meie ja veel kaks eestlannat, kellega hiljem mitmeid kordi kokku sattusime ja juttu ajasime(mul oli siiralt kahju, et neil Eestist kaasa tulev teismeline laps pidi lennujaamas maha jääma, sest uus pass ei jõudnud reisiks valmis ja vana juhtus olema alla kuue kuu kehtiv…kuigi vanem tütar oli hiljem helistanud ja öelnud, et kehtivus oli veel 7 kuud ja lennujaamas ilmselt eksiti arvutamisega).
Meie hotelli silt
Poole tunni pärast kohale jõudes registreerisime ennast hotelli sisse ja seejärel suunati meid kohe kõrvalasuvasse toiduasutusse sööma. Pakett oli meil ostetud kõik hinnas, seega ees seisis kolm korda päevas kompleksi territooriumil söömine. Väikeste lastega me targu ei planeerinud kusagil väljapool söömas käia, et vältida ebameeldivaid üllatusi ja nii me läksimegi siis oma lähinädala söögikohta üle vaatama. Selleks ajaks oli kell saanud juba 14 ja lõuna lõpuni jäänud napp tund. Kõht täis, suundusime otsima oma tube, mis juhtusid olema kohe peamaja kõrval esimeses majakompleksis. Kaugele ei tulnud meil minna ja kuidagi suutsime oma kohvrid nii vaikselt ära võtta, et isegi pakikandjaid sappa ei saanud.
Hotelli peamaja
Esimesel päeval meil mingeid tegevusi polnud, infotund oli järgmisel päeval ja plaane samuti polnud. Sõime kõhud veidi ehk areldi täis, läksime tubadesse, pakkisime oma pagasi lahti ja kell oligi sealmaal, et üleliia palju aega päikesloojanguni polnud jäänud. Nimelt Egiptimaal on kella viieks õhtul täitsa pime. Hämarduma hakkab juba kella 4 ajal, kui päike on rullinud ennast madalale ja siis varsti ongi krähh ja kottpime.
Vaade meie toast
Toad saime ühte majja, ühele korrusele ja ühele koridorile. Küll aga mitte kaks ühendatavat tuba, nagu meile oli lubatud. Noh, õnneks selle elas üle, kuigi olime sellise võimalusega siiski arvestanud, et lastega oleks lihtsam kahepeale sehkendada, aga tore seegi, et üksteisele suhteliselt lähedal.
Kui oled helde ja jätad toateenindusele jootraha, rõõmustatakse Sind iga päev saunalinakunstiga.
Toad olid meil võetud superior tüüpi ja seega täitsa viisakad. Või on küsimus selles, et mina ei otsi erilist luksust. Peaasi, et kõik asjad töötavad ja on puhas. Üks laualamp ei läinud tööle, selle lasin korda teha. Soojendus toas aga ei läinudki tööle. Mis seal ikka. Hea, et väikeste laste toa oma töötas. Mulle toodi igatahes külma kurtmise peale lisatekk tuppa. Valgustusega on neil seal nagu on. Pirnid on vist kõige lahjemad, mis võtta, sest korralikku valgust ei õnnestu isegi kõiki valgusallikaid kasutades tuppa saada. Eriti hämar on vannituba. Muud häda meil õnneks polnud.
Küll aga kuulsin kõrvalt paar päeva hiljem ühe Kiievi pere kurtmist, et tuled käivad sisse välja nagu tahavad, üks kapi lükandustest tahab sülle kukkuda ja vanni segistil puudub see koht, kust vett kinni – lahti keerata :D Ilmselt oli neil standard tüüpi tuba ja need on seal teadupärast alles renoveerimata.
Vasakul on duššinurk, paremal on peale wc-potti ka bidee ja seinal rättide torud
Ah jaa, et millises hotellis me siis peatusime? Hotell kandis aastat 3 tagasi nime Park In Radisson, aga on vahepeal läinud üle kohalikku omandusse ja sellest ajast kannab nime Parrotel Aqua Park Resort. See on teise liini hotell, mis tähendab, et mere äärde saamiseks tuleb minna üle tee ja jalutada 7-8 minutit läbi Parrotel Beach territooriumi randa. Need on ühe omaniku hotellid ja territooriumid on ristkasutuses…niivõrd kuivõrd. Beachi hotelli rahvas peab Aqua territooriumil asuva aquapargi kasutamiseks maksma juurde. Meie võisime nende territooriumil jalutada küll, mitte aga nende basseinides supelda ega restoranides süüa. Mina sain paketti ostes aru, et ristkasutus on ristkasutus ja vähemalt ujuda oleks pidanud ka sealsetes basseinides saama, aga kohapel selgus, et eiei, nii ei ole. Jaluta ringi, aga ära maandu pikutama ega ujuma. Kuidas nad vahet teevad, kust hotellist sa oled? Lihtsalt. Esiteks on käepaelad hotellidel erinevad ja teiseks on erinevat värvi suured rannalinad, mida plastkaardi vastu vahetad. No ja kui lähed sinepikollase rätiga siniste rättide paradiisi….öeldakse, ekeee, siia ei või tulla. Ja käepaelu kontrollitakse hotellide väravates agaralt. Iga võõras vant ikka sisse ei saa.
Aga….kohvrid lahti pakitud, läksime tutvuma elu-oluga õues. Valget aega polnud ju üleliia palju järgi jäänud.
Tatsasime läbi meie hotelli territooriumi, aquapargi ala ja lõpuks jalutasime üle tee mere äärde.
Kõigepealt tutvustangi mõne fotoga meie hotelli ala. Just mõnega, sest esimesel päeval ma tegin suhteliselt vähe pilte. Mõnes järgnevas postituses tuleb neid veel.
Selles basseinis on perioodiliselt kunstlikud lained, mida minul küll ei õnnestunud kordagi näha, aga liumägi töötas küll
Kõik 5 oleme pildil
Kuni loojanguni võib basseinides sulistada ja soojendusega bassein oli territooriumil tervelt üks. Seal enamus rahvast pikutaski ja teine osa rahvast oli kas rannas või ringi seiklemas.
Vaatasime, et päike on juba üsna madalal ja otsustasime käia ära kohe ka mere ääres, et saada aimu, kuhu me ennast kohale oleme vedanud.
Mere äärde minemiseks tuli jalutada läbi sõsarhotelli ala – Parrotel Beach
Me ei läinud sel korral päris teise hotelli alale kõndima, vaid kasutasime selle servas olevat otseteed randa.
Rand hakkas vaikselt paistma….
Muide, kõik taimed, mis Sharmis kasvavad, pidavat olema sinna istutatud. Iseenesest seal kõrbepoolsaarel peaaegu midagi ei kasva. Kõik reoveed lähevad kastmisele.
Sellest servast, kus ma pildistades seisan, kuni eemal paistva sillani on meie ja Beach Parroteli ranna-ala. Hele meri on madal, aga selt, kus lained murduvad, algab koralliriff ja läheb järsult vääääääga sügavaks
Kui keerata seal kõrgemal seljaga mere poole, avaneb selline vaade
“Naaberküla” ehk hotelli sild, meie ala ääres. Aga vat minna sinna ei tohtinud
Eks läksime siis mööda rannaäärt nn õige silla poole….
Silla lõpus saab minna merre snorgeldama
Pikk, pikk päev magamata ööga seljataga, päike oli madalale vajunud ja aeg oli oma väsinud pudinad hotelli tagasi tassida :)
Mere äärde oligi tõepoolest lühike tee, aga sellegipoolest läks iga 15 minuti järel Parrotel Beach peamaja eest randa üks lahtine kurgikäru, millega veeti inimesi hotelli ja ranna vahet. Eeeee, see vahemaa oli jalutatav max 5 minutiga, aga…..sõitjaid oli sellegipoolest.
Meie siiski kõndisime. Kõndisime tiiru oma hotelliala rannale peale. See kehv kiiks on neil seal Egiptuses küll, et üldiselt mööda rannajoont sedasi jalutada ei saa, et kuhu jalad viivad. Hotellide kaupa on rannaalad samuti ära jaotatud ja piirdeaiad vahel. Tahtsime korra minna vasakule ära, ehk lähimale sillale…aga kus sa sellega, kohe öeldi eiei, teise hotelli ala.
Niiet jah, jalutasime seal, kus lubatud ja kõndisime varsti hotelli tagasi, sest õhtusöögi aeg jõudis tasapisi kätte. Õhtusöök oli 18.30 – 21.00. Söö nagu jaksad, aga ega ikka ei jaksa küll.
Peale sööki läksime korraks tuppa. Aitasin lastel veidi toimetada, jätsime noorima reisiselli, kes maadles endiselt mingi kaasavõetud viirusega issiga tuppa ja suundusime K ning vanema pisipiigaga peamajja, kus algas varsti laste meelelahutus. Tüdrukud jäidki kahekesi sinna ja mina tegin sel ajal ühe jalutuskäigu hämaral õuel.
See on vaade meie hotellimajakese kolmanda korruse avatud koridorist
Nende korideridega on sal muidugi omaette teema ja tõenäoliselt muutub see teemaks just talvisel ajal. Nimelt tuuletõmbus. Talvel kukub peale loojangut õhutemperatuur üsna järsult nii 15 pügala peale ja kui on veel tuul ringi tuulamas….on see üpris ebameeldiv, aga….selle vastu aitavad loomulikult positiivne meelestatus ja soojad riided :)
Igatahes läksin seiklema.
Ja järgmine on meie maja. Laste tuba oli kolmandal korrusel vasakult esimene ja meie tuba K-ga samal korruse teises servas enne trepikoda. Muide treppidest sai nädala jooksul kolmandale ja alla joosta muljetavaldavalt palju.
Oli hämar ja kiiresti läks pimedamaks ja pimedamaks. Lõunamaa võlud. Egiptuses olid sel ajal veel kõikjal jõulud. Terve nädala kõlas ruumides jõulumuusika ja võis kohtuda jõuluvanadega, põhjapõtradega ning muu temaatilise atribuutikaga.
Järgmine foto. Seal üleval paistab kuu, mis pildistamise hetkel on veel arusaadavas poosis, aga umbes tund hiljem oli ta selili nagu üks korralik kauss.
Pildid tehtud, läksin vaatama, millega tegelevad minu tüdrukud. Võtsin seal nendest pisema kaissu, sest laste tantsulka oli värskes õhus, tuul tormas ja polnud enam kaugeltki soe ning kaisus hakkas muidugi varsti uni tulema….mõne aja pärast viisime temagi tuppa unele.
Õhtutaevas meie korruse koridorist
Selline oli meie esimene päev Egiptuses. Kummaline oli mõelda, et viibime Aafrikas, aga seal me olime.