1. aprill, kevadlillede õitsemise aeg on täies hoos.

2. aprillil tähistasime Rahvusvahelist lasteraamatute päeva. Eestis alates 1991. aastast, maailmas juba alates 1967.aastast. Tähistasime meiegi. Sipsik läks rõdule päikese kätte raamatut lugema ja võttis Poku kaasa. Tegelikult on ilusate ilmadega väga mõnud seal rõdul kohvi rüübata ja lehte/raamatut lugeda, ainus häda, et päris kiiresti hakkab palav või kui tuul puhub rõdule, siis hoia oma piip ja prillid :)

Tööl avasime kauni näituse.

Reedel, 4. aprillil sõitsin lõunast Tallinna. Nimelt Prantsuse Lütseumis toimus kevadball – tänavuse pealkirjaga “Tuhat ja üks ööd”, mida korraldavad igal aastal 11-ndad klassid ehk siis sel aastal tütre lend. Linna saabusin vara ja jõudsin enne suurt õhtut lapsega koos söömas käia. Miks ma aga sinna ballile üldse läksin? Lapsed palusid mind balli pildistama. Esmalt ütlesin EI, siis ütlesin, et mõtlen, lõpuks ütlesin JAH. Kokkuvõttes olin aga õnnelik ja tänulik, et mind kutsuti ja kutse vastu võtsin, sest ball oli kaunis, väljapeetud ja stiilne. Noored olid ballil intelligentsed ja kaunid. Imekaunis elamus, kuigi tegin tööd. Dekoratsioonid, kostüümid, kõhutansijad, õhuakrobaat, MUBA noorte big-band, samba, rumba, valss, tango, tša-tša. Eesti ja prantsuse vanemad seltskonnatantsud. Ega kõike ei jõua kirja pannagi. Läksin sealt viimase rongiga koju ja terve tee mõtlesin, kui tore ball see oli.

Tips ise jäi Tallinna, et järgmisel õhtul armsa sõbranna 18-ndat sünnipäeva tähistada.

Laupäeval plaanisin tegeleda koduste asjadega, aga inimene plaanib, vanajumal naerab. Hommikul kirjutas minia ja kutsus kaasa IKEA-sse ja sealsetesse teistesse poodidesse. Muidugi ma tahtsin minna. Mingeid ostuplaane mul polnud, aga ühte ja teist leidsin sealt ikkagi kodu värskendamiseks. Elutuba sai uued padjakatted.

Tagasi jõudsime õhtuks ja plaanis oli hakata pilte töötlema. Neid eelmise õhtu balli pilte. Hommikul arvuti töötas, aga õhtul…ei midagi. Nagu lubab ja siis on pilt ees must. Katsetasin oma 10 korda, ikka ei midagi. Mõtlesin, et proovin hommikul uuesti, sest korra on mul sama seis olnud, aga siis läks arvuti teisel katsel tööle. Hommikul aga seis sama. Oma 5 korda proovisin ja ikka tööle ei saanud. Halasin siis ühele pojale ja teisele ja nemadki olid esmalt nõutud. Noorem helistas linnast tagasi, et ilmselt viga pigem Windowsis, kui arvutis endas. Vanem tuli mõne aja pärast läbi, istus arvuti taha, mina lükkasin taaskord selle nupust tööle ja….eksole, see läks käima!!! No mida sa oskad öelda? Igatahes sain õhtul tööd teha ja arvutit enam välja ei lülita igaks juhuks :p Aga, kuna ta on streikinud juba aastaid, on häbiväärselt aeglane ja vanust tal oma 20 aastat, siis…otsustasime, et tuleb osta uus arvuti ja kuvar. Ah jaa, lumi sadas jälle maha. Õnneks see kevadine sulab ruttu.

Pühapäeval tegin hommikul pilditöötlust ja kui Kirke tuli peale kolme linnast koju, läksime poja juurde sauna. Minu kõrv on nüüd kuu aega lukus olnud ja käin seda saunas soojendamas. Kirke jäi peale balli linna, sest järgmisel päeval läks sõbranna sünnipäevale. See toimus peenes Swiss Hotelli restoranis ja kestis keskööni.

Esmaspäeval tööl olles, tundsin poolest päevast, et oi sinder, vist on nohu tekkimas. Teisipäeval läksin peale lõunat perearstile, sest üle kuu lukus kõrvaga elamine hakkas ära väsitama. Enne kohale jõudmist juba tundsin, et midagi on viltu. Kohapeal selguski, et palavik, 37,8. Nojah, kas ma sain seal arstil targemaks? Ega mitte väga. Hea uudis oli see, et nohu on ehk vajalik, sest tundub, et ta on istunud mitu kuud kuskil sees ja sellest on arvatavasti ka kõrv lukus. Kõrvad põletikus polnud, muud silmnähtavat häda samuti mitte. Arst tahtis tegelikult mind pikema jututa koju haiguslehele saata, sest mul on ilmselge üleväsimus ja läbipõlemise oht. Eks see ole ka põhjus, miks ma juba neljandat kuud terveks ei saa- püstijalu põdemine. Samas, tuttav apteeker ütles, et aasta aastalt on märgata seda, et haiguskulg pikeneb. Huvitav küll millest? Tavaliselt mul isegi nohu aasta jooksul ei ole, rääkimata köhast või muust hädast. Ah, mis siin halada. Eesmärk on terveks saada ja loodetavasti varsti saabuv kevadsoe seda ka toetab.

Meie pere üks nupsikutest sai 10. Tüdruk nagu pisike päike!

Tööl pidasime kahe kolleegi sünnipäevi ja tellisime neile tordi. Ilus tort tehti “Kaire magus maailma” poolt. Lõigata on ainult neid kaunidusi päris keeruline.

16. aprillil Tallinnas EMTA-s kolleegiga kontserdil.

Väga mõnus kontsert oli, kauni ja meloodilise muusikaga. Suurepärased muusikud.

Väike kontserdieelne söömine sai tehtud Solarise keskuse Da Vinci-s. Maitsev ristotto peedi ja kitsejuustuga. Soovitame.

Arvo Leibur (viiul), Ivari Ilja (klaver)

Keelpillikvartett koosseisus Mari Poll, Mariia-Sofiia Dyka (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Henry-David Varema (tšello)

Kavas:
Heino Eller. „Kuuvalgel”
Claude Debussy. „Kuuvalgus”
Ernest Chausson. Kontsert viiulile, klaverile ja keelpillikvartetile

„Musica Aeterna” on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kontsertide sari, mis toob publiku ette nii klaveri- kui ka kammermuusikaõhtuid. Sarja keskmes on kõrgetasemelised ja mitmekülgsed kontserdikavad EMTA tunnustatud õppejõudude ja väljapaistvate külalisesinejate esituses, pakkudes kuulajatele unustamatuid muusikaelamusi.

Arvo Leibur on olnud üle kahekümne aasta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeister. Lisaks interpreeditegevusele on Leibur Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia keelpilliõppe juht. 2005. aastal omistati talle Eesti Muusikanõukogu interpretatsioonipreemia panuse eest ERSO kõlapildi kujundamisse ja silmapaistva solistitegevuse eest. Leibur töötas 12 aastat Hollandis orkestrite kontsertmeistrina. 2008. aastal omistati talle Hollandi Kuningriigi Oranje-Nassau orden ning 2015. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia kaaluka panuse eest Eesti muusikaellu ja keelpillikultuuri arengusse.

Solisti ja kammermuusikuna on Leibur andnud kontserte kogu Euroopas. Ta on salvestanud sooloplaadi “Euroopa virtuoosid” Corelli, Paganini, Handoškini, Kuulbergi, Bulli ja Wieniawski muusikaga, koos pianist Vardo Rumesseniga firmale BIS albumi Tubina viiuliteostega, lisaks mitmeid CD-plaate (“Viva España”, “Tango King Astor Piazzolla”, “Drama”) koos Terje Terasmaa ja Heiki Mätlikuga.

Ivari Ilja on andnud soolokontserte paljudes riikides, sealhulgas Eestis, Prantsusmaal, Suurbritannias, Saksamaal ja Hiinas, ning esinenud solistina mainekate orkestrite ja dirigentidega. Tema repertuaar keskendub romantilise ajastu muusikale, eriti Chopini, Brahmsi ja Schumanni loomingule, kuid hõlmab ka Mozarti, Prokofjevi, Britteni ning Eesti heliloojate Tubina ja Kõrvitsa teoseid. Ansamblistina on ta olnud klaveripartner maailmakuulsatele lauljatele nagu Irina Arhipova ja Dmitri Hvorostovski.

Ivari Ilja on hinnatud rahvusvaheliste klaverikonkursside žüriiliige ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveriprofessor, kelle õpilased on saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Teda on tunnustatud Eesti kultuuripreemiaga ning alates 2017. aastast on ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor ja Eesti Muusikanõukogu president.

18.-19. aprill – viimase minuti otsus, ehk koolivaheaja/pühade väljasõit koos tütrega.

Ega meil ikka kahekesi koos midagi viimasel ajal ette võtta liiga lihtne ei ole. Minul on töö ja töö, lapsel kool ja omad koolivälised käimised/tegemised. Ühist vaba aega leiab harva. Seda rõõmsamad olime mõlemad, et aprilli koolivaheajal tekkis siiski kaks päeva, mida saime ühiseks ettevõtmiseks kasutada. Kolmandat päeva ohverdada ei saanud, sest siis oli tagumine aeg tegeleda päev otsa keemia õppimisega. Õnneks mitte minul.

Seega otsustasime eelmisel õhtul, et läheme kaheks päevaks sõitma ja ööbimispaigaks saab olema Saka mõis. Otsustasin kohe, et sõit tuleb ööbimisega, sest talvel load saanud neiu võiks kaugemale sõites vahepeal siiski puhata. Lapsel oli soov külastada erinevaid mõisaid ja kindlasti mõnda kunstinäitust. Minule see sobis ja aitäh papale, kes lubab lapsel kasutada oma autot, et autokoolis õpitu ei ununeks, vaid kinnistuks.

Suure reede hommikul kell 10 asusime teele. Kõigepealt sõitsime Uus-Järvekülla, kuhu meie pere keskmine laps oma kaasaga ostsid uusarendusse maja. Kirke soovis maja vaadata(mina ja suur venna olime seal käinud) ja viisime neile pühadeks karbitäie pruune kodukanamune.

Visiit tehtud, suundusime edasi Narva maanteele ja sealt keerasime mingi hetk Kiiu poole, ehk siis esimene peatus Kiiu mõis ja Kiiu torn. Mõlemad on mälestised, aga sisse nendesse ei saanud. Mõis on vallavalitsuse käsutuses ja torn on torn, see on lukus ja ei hakanud helistamistega mässama, et korraks sisse astuda. Mõlemad aga ilusad vaadata. Torn nägi välja täpselt selline, et Tallinna vanalinnast oleks nagu ära teisaldatud sinna.

Kiiu vasallilinnus ehk Kiiu mungatorn ehk Kiiu torn asub Harju maakonnas Kuusalu vallas Kiiu mõisapargis 3 kilomeetrit Kuusalust Tallinna poole. Linnus rajati oletatavasti 1520. aasta paiku Kiiu mõisaomaniku Fabian von Tiesenhauseni poolt kindlustatud tornelamuks. Müüride paksus jalamil on 1,8 meetrit, torni sisemine läbimõõt küünib 4,3 meetrini. Linnus purustati Liivi sõja ajal ning restaureeriti kunstiajaloolase Villem Raami juhtimisel 1974. aastal.

Kiiu mõisa on esmamainitud 1418. aastal, mil mõisa omanikud olid vennad Hans ja Klaus Soye. Mõisa varasemale eksisteerimisele viitab aga asjaolu, et 1348. aastal toimus seal Harju-Viru seisustepäev, mis eeldab ürituse läbiviimiseks vajalike ehitiste olemasolu.

Juurde lugeda saab Siit

Kiiul käidud, võtsime suuna Kolga mõisa poole.

Muljetavaldavalt suur mõisakompleks, kahjuks aga suhteliselt kehvas seisukorras. Tegime ümber valduse suure tiiru ja uudistasime kõike, mis alles. Võib ainult aimata, milline oli see peahoone ja kogu mõis oma hiilgeaegadel. On näha, et osaliselt on pandud uus katus. Jääb vaid loota, et kunagi on see kaunis hoone taastatud.

Esimesed teated Ida-Harjumaal Pudisoo jõe seljandikul asuva Kolga mõisa kohta pärinevad 13. sajandist, kui mõis kuulus Eestimaa hertsogkonda valitsenud Taani kuningas Valdemar II pojale hertsog Kanutile. Nõukogude okupatsiooni saabumisega 1940. aastal Kolga maavaldus natsionaliseeriti, ning sinna loodi hiljem Kirovi kolhoosi Kolga osakonna keskus.1990. aastal ostsid Stenbockid mõisa tagasi. Lisaks loe siit:

Peale Kolgat hakkasime liikuma Saka poole, aga teele jäi Sagadi mõis ja ega me siis sellest mööda ei sõitnud. Lähedal asub ka Vihula mõis, aga seal käis tütar üsna hiljaaegu tuuritamas, seega valisime Sagadi. Selles mõisas olen mina käinud korduvalt. Ka pidustustel jalga keerutamas omal ajal. Oma pikad kleidid olen just nende pidude tarbeks õmmelnud. Mõis on kaunis ja RMK poolt hästi hoitud.

1469 – Sagadi mõisa kirjalik esmamainimine. Püha Benedictuse päeval ehk 21. märtsil andis Helmeyt Risebiter, tollal juba haige mees, Sagadi (Saccad) mõisa üle oma vennale Ottole.

Ajalugu ja kõike, mida Sagadi mõis tänapäeval pakub, on lihtne lugeda RMK kodulehelt.

Sagadist sõitsime otse Saka mõisa. No tegelikult tahtsime külastada teele jäävat Aa mõisa, aga selgus, et see pole ligipääsetav. Nimelt paistis seal olevat hooldekodu või pansionaat ja mitme hoone juurest lehvitasid meile lõbusad vanakesed, kes maja ees päikest nautisid.

18. sajandi teisel poolel ehitatud Aa mõisahoone asub looduslikult kaunis kohas, vaid jalutuskäigu kaugusel rannast. Alates 1924. aastast tegutseb mõis hoolekandeasutusena ning selle asub Aa Hooldekodu.
Aa mõisa peahoone on suur kahekorruseline tiibehitusega kivihoone. Kuna hoone rajamisel on kasutatud erineva ajastu ehitusdetaile, võib arvata, et hoone ehitati etappide kaupa.
Põhikorpus ja tiivad võivad pärineda XVIII sajandi lõpust, omades mõningaid barokkstiilile omaseid jooni. Historistlikud frontoon ja puitrõdud pärinevad aga XIX sajandi teise poole lõpust.
Põhikorpusele liituvad samasuunalise pikiteljega kummagil küljel kaks eenduvat ühekorruselist tiibhoonet,mille seinte pind on esifassaadil kujundatud põhikorpusega samas laadis. Peaukse ette on hiljem ehitatud suur puitrõdu, mis külgedelt suletud.
Fassaadi esiküljel on neli pilastrit, millised toetuvad kõrgele soklikorrusele. Pilastrite laiuselt on katusel viil, mille keskel paikneb ümar aken. Viilu harjal oli tuulelipp munaga ja luige kujutisega.
Hoone tagafassaadil on kolmeastmeline liigendus.

Juurde saab lugeda SIIT.

Jah, rääkides ilmast, siis 18. aprill oli selle kevade kõige soojem päev. Lubadusega kuni +25. Seda see kindlasti ka oli.

Lõpuks olimegi kohal. Saka mõis võttis meid vastu linnulaulu ja fantastilise ilmaga. Esmalt tegime territooriumil väikese jalutuskäigu, seejärel registreerisime ennast sisse, käisime vaatasime üle oma toa(saime suurema toa kui algselt lubati, sest meie spa-kellaaega lükati tund edasi) ja läksime tagasi õue, et sõita Aa randa jalutama. Ilm soosis. Veetsime rannas kõva tunnikese nautides merd, päikest ja rahu.

Tagasi Sakas, viisime oma vähesed asjad tuppa, puhkasime pooltunnikese ja oligi aeg SPA-sse minna. Spa on seal tagasihoidlik ja kellaaeg vahetati meil just selleks, et saaksime nautida privaatsust. Väike ümmargune basseiniala koos mullinurga ja kontrastduššiga, auru- ja soomesaun. Kontrastvannid jalgadele koos kivise põhjaga. Kuna tunnist meile piisas, veetsime viimase pool tundi soolakambris. Kui esiotsa mõtlesime, et relax on meie eesmärk ja loodetavasti ei jää seal kambris tukkuma, siis tegelikkuses oli seal nii hea muusika, et me muudkui laulsime kaasa. Pool tunnikest läks lennates.

Tagasi toas, sättisime ennast valmis ja jalutasime mõisa restorani. Võin julgelt öelda, et see oli viimase aasta üks parimaid toiduelamusi ja soojemaid teenindusi ja ega me ei olnud kiidusõnadega kitsid. Meie kindel soovitus 10/10.

Tagasi toas, lõbustasime ennast telefonis ERR-i Von Fock-i lingil, kus sai oma pildi AI abil mõisaprouaks või talupiigaks muuta. Päris lõbus. Passiks mõisaprowaks küll :D, aga eelistan vist siiski elada kaasajal. Lõpuks lugesin raamatut ja kesköö paiku saabus meile uni vaatamata sellele, et ma õhtul kohvi jõin. Suurepärane päev oli öösse veerenud.

Hommikul ärkasime 8.30 ja kell 9 olime hommikust söömas. Mõnus ja rikkalik kontinentaalne hommikusöök. Kirsiks tordil kodused vahvlitorbikud.

Saka mõisa ajaloost SIIN.

Toas lasime leiba luusse ehk siis mina lugesin, Kirke tegeles oma asjadega, pakkisime asjad ja läksime autosse, et sõita meie järgmisesse punkti, milleks oli Palmse mõis. Ilm oli hommikul vaat et veel mõnusam, kui eelmisel päeval. Tuulevaikne ja soe.

Palmse on kindlasti põhjarannikul üks kaunimaid mõisakomplekse, kuhu kuulub üle 30 hoone, mis on kenasti korras. Kirke ikka fantaseerib, et ta oli kindlasti eelmises elus Palmse mõisapreili, sest ta nii väga armastab seda mõisa. Noh, mine tea, eksole. Mõis on tõepoolest kaunis ja ka kõik muu, mis seal ümber. Hämmastavalt liigrikas on sealne õunaaed. Ma pole paljudest sealsetest sortidest isegi kuulnud.

Palmse mõisa on mainitud juba keskajal, mil Taani kuningas Valdemar II kinkis maa-alad tsistertslaste Tallinna Püha Mihkli nunnakloostri valdusse. Praeguse härrastemaja rajamist alustas Gustav Christian von der Pahlen 1697. aastal Jakob Staël von Holsteini jooniste järgi.

Põhjalikumalt SIIT.

Palmsest suundusime viimasesse sihtkohta – Viinistu Kunstimuuseumisse.

Viinistu Kunstimuuseum on muuseum Viinistu külas. Muuseum avati 2002. aastal endise kalatööstuse renoveeritud hoonetes. Viinistu kunstimuuseumis on esil selle omaniku Jaan Manitski kogusse kuuluvad teosed. Eksponaatide hulgas on ligi 400 eesti tuntumate kunstnike maali ja graafilist lehte.

Kirkel oli suur soov külastada reisi jooksul vähemalt ühte suuremat näitust ja see oli kohe päris pirakas. Oli nii vanemat kui kaasaegset kunsti. Kõike. Ma arvan me vaatlesime neid kunstiteoseid seal oma 2 tundi. Konrad Mägi, Jüri Arrak, Viiralt, Soans, Kaido Ole, Põldroos jne.

Muuseumist välja tulles tabas meid ootamatult halb ilm. Kahe tunniga oli suurest kevadsoojast saanud külm, kõleda tuule ja algava vihmaga ebameeldiv ilm. Kell oli sealmaal, et kõht andis endast märku ja suundusime kohe muuseumi vastas olevasse Viinistu restorani. Võrreldes eelmise õhtu toiduelamusega oli viimane nüüd tõesti kehvake. Nii toidu kvaliteedilt, kui teeninduselt. Hind oli ainult suhteliselt sarnane. Kui tellid ikka toidu krevettidega, siis ei pea avastama alles süües, et krevette polegi, on mingit kala natuke. Hilisemalt küsides selgus, et jah, krevette neil lihtsalt pole hetkel, aga….kas seda ei peaks kliendile siis ütlema kohe, kui ta tellib krevettidega rooga? Ka supp oli nagu ta oli – punast ja valget kala oli tõesti, aga porgand oli veel kõvavõitu ja pipart oli puistatud sinna peoga, kuid soola unustati vist sootuks lisada. Ühesõnaga 4/10, aga kõht sai sellegipoolest täis. Magustoiduga ei julenud riskida.

Jooksuga külmaks läinud ilma eest autosse ja algas sõit koju. 1 tund ja 35 minutit möödus lobisedes ja lauldes. Kokkuvõtteks saab öelda, et meil oli ülimalt vahva ema-tütre minipuhkus ja värske juhilubade omanik on igati adekvaatne sõitja. Võib teinegi kord toredaid elamusreise ette võtta.

Munade värvimise ja koksimise jätsime seekord vahele. Suurem poeg oma naisperega oli Pärnumaal seiklemas. Tegid esimese mitmepäevase reisi oma uue suure haagissuvilaga. Sealpool oli meri madalas nii soe, et lapsed lustisid terve päeva vees. Sellist asja pole ammu juhtunud 18.aprillil.

Pühapäeval saime korraks kokku. Selgus, et nendelgi munad alles värvimata, aga õhtul hiljem saatis minia pildid, et munad said ikkagi lastega värvitud ja munade aardejahtki korraldatud/peetud. Ülimalt tragi ja armas minia mul. Vaata ja imesta, kuidas ta kõike tahab, suudab ja jõuab. Tegelikult eks mina jaksasin ja tahtsin pea 30 aastat tagasi samamoodi, isegi veel 5 aastat tagasi jaksasin arvestatavalt palju. Lihtsalt…me kõik jääme vanaks ja unustame ära, kui tegusad ja asjalikud me kunagi olime. Eks oleme nüüdki, aga imetleme hardalt noori inimesi ja tunneme nende üle rõõmu.

Kõik lapsed, lapselapsed ja miniad said pühade ajal üle vaadatud. Super! See teebki õnnelikuks, kontakt oma kõige kallimatega.

Nii, aprilli viimane osa käes – see sai olema väga töörohke ja sisutihe.

25. aprill, reede, kolleegidega Pärnus.

Sõitsime välja kell 8.30 ja esimene peatus oli Jannseni ja Koidula kodumuuseum Pärnus. Muuseum oli kahtlemata huvitav, aga…meile oli saadetud giid, kes rääkis väga vigases eesti keeles. Ütles, et ta harjutab. Midagi muud, mida me ise poleks saanud seintelt teada ta ei rääkinud ja keel oli ikka nii konarlik ja kehv, et puhuti pani päris mõtlema, mida ta õieti öelda tahab. Ja kui veel lisada see, et tegemist on siiski kirjandusega seotud muuseumiga ning vaatama tulid raamatukogu töötajad, kes on keeletundlikud….siis see oli päris kole. Ja seda veel raha eest….

Järgmisena külastasime Pärnu suurt keskraamatukogu. Direktriss tegi meile majas toreda tuuri ja rääkis maja saamisest, loomisest, ümberkorraldustest ja tööst.

Seejärel külastasime direktrissiga koos nende haruraamatukogu ehk siis suhteliselt uut Pärnu Mai raamatukogu.

Lõuna sõime kaubanduskeskuses, kus valikut oli igale maitsele. Kõik said valida endale meelepärase toidukoha. Mina ühe kolleegiga maandusin Da Vinci keti itaalia restorani. Käisime samases alles kuu keskel Tallinnas ja oli selline turvaline valik. Toit väga maitsev.

Viimasena külastasime Vändra suhteliselt uut raamatukogu ja nende kunstigaleriid, kus oli parasjagu Epp Maria Kokamägi kaunis näitus. Raamatukogu direktriss rääkis meile raamatukogu asjadest ja näitusel saime kuulata kuraatorit.

Ja näitusest:

Kella 17-ks olime Raplas tagasi ja päeva jooksul saime Pärnumaal kogeda vist kõiki aastaaegu. Oli vihma, lund, päikest ja tuult, aga päev oli sisukas ja erialaselt huvitav. Uued raamatukogud on uued raamatukogud, kaasaegsed, valged ja helged. Võib-olla Mai kogus oli vast pisut hämar, aga Pärnu keskraamatukogu ja Vändra olid avarad ning valged. Tingimustele vastav raamatukogu juurde kuuluv kunstigalerii oli muidugi kirss tordil ja võiks endalgi selline olla.

26.-27. aprill Üle-Eestiline Neidudekoor Leelo etendusega “Kahe maailma vahel”, Euroopa meistrivõistlused võistlustantsus.

Laupäeval olin tööl. Tööpäev kujunes väga tihedaks. Rahvast oli palju. Õnneks järgnes sellele kaks puhkepäeva.

Millele need kulusid? Noh, kindlasti ma lugesin, pesud tahtsid pesta, ühe silmaga jälgisin Euroopa meistrivõistlusi võistlustantsus. Kirke oli linnas ja jooksis seal ühest servast teise. Alustas laupäeva hommikul Pelgulinnas Peeteli kirikus proovidega ja õhtul kell 19.30 andsid nad Üle-eestilise neidudekoor Leeloga ja näitlejatega kontsertetenduse “Kahe maailma vahel”. Pühapäeval kell 13 andsid teise etenduse. Rahvast oli kõvasti ja etendus emotsionaalselt väga liigutav. Kui ta laupäeval seal lõpetas, sõitis kiirelt Kalevi spordihalli oma sõbrannale Euroopa meistrikatel kaasa elama. Juhuu, 50 Euroopa parima tantsija seast valiti Ciara ja Frederik III kohale!!! Pühapäeval oli lisaks veel üks võistlus samadele tantsupaaridele ja seal tantsisid nad ennast esimesele kohale! Kuidas žürii suudab nii suure tantsijate hulga seast parimad välja sõeluda…nende nahas olla küll ei tahaks.

Reportaaži vaatamise kõrvalt nokkisin aga käsitsi Kirke uut jakki. Õmblesin talle nimelt 100% villasest karvasest loodusvalgest kangast voodriga jakki. Teppida seda ei saa, seega kõik tepingud on mul käsitsi tehtud ja õmblusvarud käsitsi toote külge kinnitatud. Tellin nüüd kusagilt kinnituseks peenemad sisetrukid, eksklusiivsuse lisamiseks teen natuke pärltikandit ja varsti saab laps endale üliägeda jaki. Päris suur nokitsemine oli, aga tulemus meeldib meile väga. Kangas on pärit Narva kangapoest, kust ma viimasel ajal kõik oma head kangad olen ostnud. Eks parem jaki pilt tuleb siis, kui see lõpuni valmis saab.

Aprilli lõpus toimus rahvusvaheline koorikonkurss “Tallinn 2025”. Väga tore oli see, et noortekooride kategoorias saavutas türe kooli segakoor(kus ta ka ise laulab) auväärse III koha. Esikolmikus koolikoore rohkem polnudki. Olid ikkagi sellised koorid, kus laulavad valitud noored. Seda ägedam, et nad oma kooriga kolmandaks tulid.

29.aprill maakonna kirjanduslik viktoriin.

Hommik algas tööl tuletõrjeõppustega ehk et harjutasime pulberkustuti kasutamist ja vaatasime üle majas asuvad juhtpuldid. Edasi letti ja laenutamise kõrvalt tegin veel kiirelt ettevalmistusi kell 15 algava kirjandusmängu tarbeks. Saal sai hommikul juba korda pandud ja jäi veel nipet-näpet teha. Võistlema tulid 12 võistkonda üle terve Raplamaa, et selgitada välja parim, kes läks siis meie maakonda juba laupäeval Tallinna üleriigilisele võistlusele esindama. Õhtuks selgus, et edasi pääsesid Kohila Mõisakooli võistkonna õpilased ja mis veel toredam….laupäeval Tallinnas saavutasid nad 2. koha!!!

30.aprill maakondliku Netikirjariini lõpuüritus. 13 võistkonda kahes vanuseastmes olid võistlemas hooaja viiel kuul. Lõpuüritusel pärjati paremaid ja sai mängida kodutööna valminud lauamänge, mis olid tehtud hooajal loetud raamatute põhjal. Noortele esines meie enda armas noortekirjanik Ene Sepp, kes rääkis nii oma elust kui kirjaniku tegemistest.

Aprilli raamatud:

“Datlitalv” Maija Kajanto

Jätk sama autori raamatule “Kaneelisuvi”.

Peategelane Krisse on lisaks kohvikupidamisele rentinud järve ääres asuva vana koolimaja ja muudab selle hotelliks, kus peatuvad peamiselt talispordiharrastajad ja matkajad. Mõnikord on tal jaks sellest rähklemisest päris otsas. Eriti hull on lugu Soome iseseisvuspäeval, kui kohvikus on plaanis seda tähistada 25 külalisega, hotellis ootavad samal ajal õhtusööki 15 suusatajat – ja keset vaaritamist ütleb üles kohviku nõudepesumasin. Sõbrad tulevad appi, kuid Krisse on lõpuks kokku kukkumas. Tore on teada saada, kuidas iseseisvuspäeva Soome väiksemates kohtades peetakse. Kohviku õhtune menüü oli üpris auahne: eelroaks keerukad suupisted, näiteks punapeet suitsujuustuga ja rukkinööbid külmsuitsu-põdralihavõidega; pearoaks põdrapraad ning magustoiduks salmiaagikattega mokaampsud ja mustika-mascarpone-juustukook. Raamatus antud retsepti järgi saab igaüks seda küpsetada. Üks mõnusa soome huumoriga romaan ei saa läbi suheteta – vallavanem Tommi tuleb Pühajõele tagasi ja tekib lootus, et äkki jäävad nad Krissega nüüd kokku. Ka Krisse vanaema isiklikus elus puhuvad salapärased tuuled. Kuidas laheneb jõuluõhtu, kui elekter on ära, kuid Krisse ootas hotelli hollandlasi, kelle tarvis toidudki olid hakkama pandud…. 9/10

Krisse lugu jätkub romaaniga „Safranisügis“, mis ilmub eesti keeles sügisel. Ootan siis järge.

“Minu Belgia” Johanna Adojaan

Noore kunstitudengi elu, kes koos perega Belgiasse kolib ja ise seal vanematest eraldi teise linna õppima kolib koos peikaga. Hoogne, värvikas, nooruslik. Kohati lugesin diagonaalis, kohati rida-realt. 7/10

“Ainult koos õega. Fjällbacka õed” Asa Hellberg.

Õed Anna ja Cornelia kasvavad üles väikeses Lääne-Rootsi külas. Perekond on vaene, kuid sellest hoolimata saavad kaks noorimat tütart võimaluse õppida halastajaõeks. Läinud pärast õpingute lõppemist tööle suurlinna, ootab neid ees täiesti teine maailm arstide, naisõiguslaste ja põnevate patsientidega. Töö on raske, aga nende usk tulevikku vankumatu, sest uks vabadusse on juba paokil. Nad tahavad saada kaasaegseteks naisteks, kuigi selle eest tuleb maksta kõrget hinda. Mõni aasta hiljem nende lootused purunevad – sohilaps, vastutustundetu mees ja keelatud armastus kisuvad õed lahku. Tragöödiatele järgnevad rasked aastad. Õdede tugev side ähvardab õnnetuste, kaose ja leina tõttu katkeda. Kuidas taastada nende suhe ja leida elus rõõmu, kui igasugune lootus paistab olevat kadunud? Åsa Hellberg (snd 1962), kes on seni olnud Rootsi niinimetatud hea tuju raamatute laine eesotsas, keeras mõni aasta tagasi täiesti uue lehekülje ja otsustas lugejateni tuua oma suguvõsa naiste haaravad lood. Need räägivad naistest, kes tahavad saada õigust ise oma elu üle otsustada. „Fjällbacka õed” on eelmise sajandi Rootsi naiste elu kirjeldav triloogia, millest esimene osa on „Ainult koos õega” .

Väga meeldis ja ootan lubatud järge.10/10

Flanagansi hotelli sari oli samalt autorilt ja meeldis väga.

Kolm raamatut Varraku ajaviiteromaani sarjast.

“Unistus õmblusmasinast” Bianca Pitzorno

Kunagi oli aeg, mil polnud veel prêt-à-porter’d ega odavaid moekette ning jõukamad pered lasid oma rõivad ja pesu õmmelda koduõmblejannadel. Sageli eraldati selleks otstarbeks tellija majas üks ruum, kus võeti mõõtusid ning traageldati ja õmmeldi rõivad kokku, aga sosistati ka saladusi ja jagati unistusi. Käesoleva romaani minategelane on 19. sajandi lõpul vaeses itaalia peres sündinud nooruke koduõmblejanna, kes õpib omal käel lugema ja jumaldab Puccini oopereid, kuid eelkõige unistab isiklikust õmblusmasinast: progressi ja vabaduse säravast sümbolist, imepärasest leiutisest, mis suudab omanikule tagada majandusliku sõltumatuse. Õmblustööd tehes puutub noor neiu kokku paljude inimestega ja kuuleb nende lugusid: markiis Ester, kes ratsutab, õpib mehaanikat ja vanakreeka keelt; ameeriklanna Miss Lily Rose, ajakirjanik ja teisitimõtleja; õed Proverad oma skandaalsete Pariisi rõivastega; vaeslaps Assuntina. Rangelt seisustesse lõhenenud ühiskonnas saabub ka õmblejanna elus hetk, mil tal tuleb leida oma tee, tuginedes tarkusele ja oma käteosavusele.

Mulle täitsa meeldis. Ei saa mitte meeldida raamat, kus räägitakse nii kaunilt õmblemisest. Kohati endalgi kahju, et “tänu” kiirmoele see imeline oskus aastatega tegelikult aina hääbub. Jäävad vaid need, kes eelistavad massmoele individuaalsust. Õnneks jäävad ka need osavnäpud, kes õmblevad teatrikostüüme ja kõrgmoodi. Teenus kui selline…noh, sellega on nagu on. Mäletan oma noorusajast ütlust, et selle oskusega ei jää ühegi valitsuse ajal nälga. Jah, pikalt see nii tõesti oli. Praegusel ajastul õmblusoskustega inimestele sellist klientuuri ei jagu, et korralikku palka teenida. Jah, kes hakkavad nn individuaal/massmoodi õmblema, nendel midagi ehk koguneb. Või siis lennukate ideedega näitsikud, kes õmmelda ei oska, aga loovad rõivabrändi ja palkavad õmblejad. Tänulik olen ma aga endale küll, et omal ajal õmblemise selgeks õppisin. Praegu enam sellega ammu elatist ei teeni, aga toetuseks on küll. Teinekord õmblen pulmakleidi, vahest lõpukleidi ja loomulikult riietan oma perekonda ja ennast. 9/10

Autorist: 1942. a Sardiinias Sassari linnas sündinud Bianca Pitzorno on unustamatute tegelaskujude looja ning ka ise kogemustega õmblejanna. Jutustades küll selle raamatu lehekülgedel enam kui sajandivanust lugu, vaatab ta sellele nüüdisaegse pilguga. Rääkides omaaegsest koduõmblejast, räägib autor ka tänapäeva naistest ja suurtest unistustest, millest peaksid saama õigused – õigus vabadusele, tööle, õnnele.

“So long, Marianne” Sylvia Frank

Leonard Cohen ja tema suur armastus.

Kanada muusik Leonard Cohen ja tema põhjamaine muusa Marianne Ihlen kohtusid 1960. aastal Kreekas Ýdra saarel. Nende esmakohtumisest tärganud vastastikune hoolimine ja hingesugulus jäid püsima kuni surmani. Romaan maalib tundeküllase pildi sündmustest, mis suunasid noore kirjaniku muusikuteele. Coheni sugestiivsel moel esitatud sügavalt poeetiliste laulude austaja saab aimu, kuidas kulges autori loominguline rännak alates tema esimesest hitist „Suzanne” sellele raamatule pealkirja andnud lauluni ning milline hingeseisund võis panna ta peas helisema tänini tuntud ja armastatud laulud „Bird on the Wire” või „Hallelujah”:

Ja isegi kui elu lahku meid viis,

nüüd laulude jumala ees seisan siin

ja mu huultel pole muud kui Halleluuja.

Autoritest: Sylvia Frank on Galast ja Dalíst jutustava romaani „Lahutamatud” kaudu eesti lugejale juba tuttavaks saanud kirjanikest abielupaari pseudonüüm. Sylvia Vandermeer on õppinud bioloogiat, psühholoogiat ja kauneid kunste, Frank Meierewert on doktorikraadiga etnoloog.

Lisaks ametlikule tekstile:

Olen lugenud selle autoritepaari lugu Galast ja Dalist . Väga meeldis. Ja ka seekordne romaan on kütlestav, tundeline, huvitav. Aina imestan, kuidas saavad kaks erinevat inimest koos sellise harmoonilise loo kirjutada. Pärisinimestest on muidugi huvitav lugeda, kuigi ilukirjanduslikus teoses pole kunagi 100% tõtt. Ametlikus tutvustuses ei mainita üldse Norra kirjanikku Axel Jensenit, kes oli ääretult keeruline natuur, aga koos temaga Marianne Ydra saarele Kreekas üldse sattuski. Kaunis lugu armastusest ja loovinimeste keerukusest. Pisut asja uurides selgus, et raamatu põhjal on vändatud ka seriaal.

Pilte Mariannest ja Leonard Cohenist

Mõned pildid Mariannest koos tema ja kirjanik Axel Jenseni pojast Axel Joachim Jensenist

Mõned pildid Axel jensenist ja tema hilisemast kunstnikust kaaslasest.

Ja muidugi “Halleluujah” – kes siis seda laulu lugematutes versioonides ei teaks. Siin aga autori enda lauldud.

“Kohtume järve ääres” Carley Fortune

Fern ja Will veedavad meeldejääva päeva Torontos. Nad lepivad kokku, et kohtuvad aasta pärast Ferni kodus järveäärses puhkekülas. Fern ootab, aga Willi ei ole. Kümme aastat hiljem juhatab Fern emalt päritud kehvas seisus puhkeküla. Ta tunneb, et peab seda tegema, kuigi sooviks hoopis Torontos kohviku avada. Ootamatult ilmub puhkekülla Will ja pakub abi. Selgub, et mees on kohtunud Ferni emaga ja lubanud tal aidata puhkeküla taas kliente meelitavaks asutuseks muuta. Ferni ja Willi vahel on endiselt tunda särinat. Siis kaob Will uuesti. Kas Fern leiab Willi ja kas neil on veel võimalust ühiseks tulevikuks? Kas Fern tahab teada saladust, mida Will varjab?

Autorist: Carley Fortune on avaldanud kolm raamatut: „This Summer Will Be Different”, „Meet Me at the Lake” („Kohtume järve ääres”) ja „Every Summer After”. Enne kirjanikuks hakkamist oli ta auhindu võitnud ajakirjanik ja Kanada oluliste väljaannete toimetaja. Carley Fortune elab koos abikaasa ja kahe pojaga Torontos.

Inimeste lood. Lood teismeeas kaotatud usaldusest vanemate vastu, pettumustest ja solvumistest, andeks andmistest, mõistmistest, sõprusest, traumadest. Meeldis. 9/10

Viimasena lugesin Kjell Westö raamatut “Videvik 41”

Põhjamaade romaanide sarjas ei saagi olla vist raamatut, mis jätab ükskõikseks. Sügav, tõsine, keeleliselt rikas, ajaloost põimitud. Ei olnud just kerge teema, aga meeldis väga. Westö raamatuid olen varem samuti lugenud ja need jätavad alati sügava mulje.

Romaanis „Videvik 41” jätkab Kjell Westö Soome ajaloo käsitlemist läbi inimsaatuste. Teose tegevustik hõlmab ajavahemikku Talvesõjast Jätkusõjani, näidates tollast elu kahe peategelase kaudu. Üks neist on ajakirjanik ja rindereporter Henry Gunnars ja teine tuntud näitleja Molly Timm. Westöle iseloomulikult võib üheks tegelaseks pidada Helsingit ja sealset elu sõja ajal. Romaan algab Talvesõja viimastel kuudel, 1940. aasta jaanuaris ja kujutab armusuhet segasel rahuajal ja edasi kuni järgmise sõja puhkemiseni juunis 1941. Autor jälgib Henryt ja tema armastatut, näitlejanna Mollyt, kes pärast lahusolekut, kui naine Rootsis ringreisil käis ja mees rindereportaaže kirjutas, kohtuvad taas oma kodulinnas Helsingis. „Videvik 41” on armastuse, sõja ja loovisikute romaan, milles pinged nende omavahelistes suhetes segunevad ühiskondlike pingetega. Kjell Westö on silmapaistev soomerootsi ajakirjanik, luuletaja ja prosaist, keda tuntakse enim tema Helsingi-teemaliste eepiliste romaanide järgi. 2006. aastal tunnustati teda Finlandia ja 2014. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnaga. Tema teoseid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Värvika tegelaskonna ja rohke dialoogiga raamatute põhjal loodu on jõudnud ka teatrilavale ja kinolinale. „Põhjamaade romaani” sarjas on ilmunud tema „Kus kõndisime kunagi” (2011), „Terendus 38” (2014) ja „Väävelkollane taevas” (2018).

Märts algas tegelikult mitte niiväga plirts-plärts, vaid küll pilves, aga suhteliselt mitmed soojapügalad üle nulli. Mõnus, kevadine, lumetu ja kõndides samm kindel. Kohati lausa +11. Pilvisele ilmale vahelduseks päkesepaistelised päevad.

4. märtsil oli Tallinna päev. Kolm koosolekut järjest ja õhtuks tagumine pool istumisest kandiline. Hommik algas Lastekirjanduse keskuses üleriikliku lasteteeninduse toimkonna koosolekuga. Tore seltskond, lahke majarahvas ja palju kasulikku infot/jutuajamisi. Pigem jääb meil alati ajast puudu, aga mida sa teed, kui lasteraamatute aastakoosolek sõidab selga ja see on lausa nii tähtis üritus, et televisioon kohal ja järgmisel päeval tuttavad teatavad, et kuule sa olid telekas. Noh, ma ise ei märganudki, millal pilti sattusin, kuulasin süvenenult ettekandeid. Aga hea kokkuvõtlik koosolek oli ja anti välja ka kaks Muffi-auhinda ning tunnustati Hea lasteraamat ja Hea noorteraamat laureaate. Edasi tormasin lapse kooli, sest seal said kokku lapsevanemad, et arutada läbi laste suvine Müncheni reis ja reisikava. Igavesti põnev nädal tõotab noortel tulla, lapsevanemad oleks tahtnud isegi osaleda. Koolist jooksuga 18.15 rongile ja koju. Väikese lõuna sõin kiirelt Boulangeries. Mulle meeldivad sealsed tatrajahukrepid. Nende ekleeridest ma parem ei räägi, need on jumalikud.

Tööl on kiire, mis pole enam mingi uudis. Siin saad 3-4 asjaga ühele poole, kohe sõidavad uued tegevused ja üritused ja korraldamised selga. Ainus periood veidikenegi rahu on suvised kuud, aga seal on puhkused, mis tähendab, et töötame piiratud koosseisuga ja see on omaette probleem. Suvel on lisaks ka mitmeid muid üritusi. Nagu näiteks kaks laagrit. Tuleb Üleriigiline lasteraamatukoguhoidjate ja kooliraamatukoguhoidjate ühine 3-päevane seminar augusti alguses ja kuu lõpus 2-päevane meie maakonna raamatukogude ühine seminar-laager.

8. märtsi ehk naistepäeva tähistasin vanema poja perega. Sõime seal naisperega sushit ja lõpuks läksime hoopis õue tööle. Ega siis imeliselt soe ja päikeseline ilm raisata pole. Poeg pani maja ümbritsevat kiviteed, meie miniaga tassisime talle kive ette. Vahepeal mõnnasin lapselastega ja kuue paiku vedasin ennast koju. Tegin endale salatikese, lugesin pisut raamatut ja….ärkasin hommikul kell 8. Magasin müstiliselt 12 tundi!!! Tea kas see oli nüüd töö ja värske õhu mürgitus või pigem senini kimbutav kopsupõletikust taastumine.

Järgmisel päeval ootasin kuni tütar linnast koju saabus ja läksime jälle poja juurde – seekord oli saunapäev. Proovin igasuguste meetoditega haiguse jäänukeid endast välja ajada.

10-l kuupäeval käisin varahommikul taas pereõel külas, sest no köha juba 2 kuud kestnud ja tagatipuks pea nädala vasak kõrv lukus. Klassikalist nohu pole olnud, aga ninaneelus miski pidevalt segab, ilmselt sellest ka kõrvaprobleem. Kõrvad iseenesest korras, ei mingit põletikku. Tehti uus röntgen, vaatamaks, et kopsupõletik läinud ikka ja andsin uue vereproovi. Praktikant sai minu peal harjutada. Sai kenasti hakkama, isegi klassikalist sinikat ei tekkinud. Kirjutati mingi nohurohi, mis peaks lõõrid lahti tegema, aga ka järgmise päeva lõunaks polnud seda digiretsepti veel üleval :( Õhtupoole ma enam ei katsetanud, sest olin tööl kauem, kui apteek avatud. Kui uus päev koitis, läksin uuele katsele ja sain oma allergiarohud + ninaspray kätte. Nädala pärast selgus ka see, et kopsudega on kõik normipäraselt, aga mingi puslak on veel sees ja sain uue 3-päevase AB kuuri. Ma pole kunagi elus nii kaua haige olnud!!!!!

13. märtsil oli meil rampsis Andres Ehini 85-sünnipäevale pühendatud üritus. Väga sümpaatne õhtupoolik. Ly Ehin rääkis oma abikaasast ja nende tütar Piret luges luulet. Ülihästi luges luulet ka Jaan Urvet ja laulis Ehini tekste viisistanud Vaiko Eplik.

Emakeelepäeva puhul toimus raamatukogus Hedvig Hansoni kontsert – laul ja luule. Rahvast oli palju ja kuuldavasti oli kontsert kena. Ise jätsin selle ürituse vahele ja läksin koju. Päeval olid ehitajad käinud meil ja kubu ära vahetanud. Noh, endine oli kõvasti elegantsem, aga sellele vanakesele polnud neil enam õigeid filtreid võtta. Mul tarvis nüüd kubu ümbrus korda teha ja eks ma pean selle uuega siis kuidagi harjuma.

Kahte filmi tahtsin näha – “Kikilipsuga mässaja” ja “Leelo. Ükskord me naerame niikuinii”. Esimene siis eks-president Ilvesest ja teise peategelane on Leelo Tungal. Kodulinna kinos ei õnnestunud neid dokumentaale näha, tuli pealinna kinno minna.

Kõigepealt läksin Arsisesse “Leelo” filmi vaatama. Ohsapoiss, sattusin seansile, kuhu tuli mingist koolist 4 klassi ja vabamüügis oli vaid 2 esimest rida. Istusin teises reas keskel ja minu rõõmuks oli minu seljatagune vaikne. Lapsed vaatasid süvenenult ja filmi lõppedes oli isegi aplaus. Mulle meeldis väga. Korduvalt oli meeleliigutusest pisar silmas. Kirke käis mõned päevad varem klassiga seda vaatamas ja temale meeldis samuti. Jah, ega Leelost ei saagi kehva filmi teha. Kui üks kena päev see film jõuab telesse, vaatan kindlasti uuesti.

Edasi kõndisin kohe CocaCola Plazasse, kust tahtsin osta pileti järgmisele filmile, mis pidi algama peale viit. Minu üllatuseks oli aga olemas ka seanss algusega 15.35. Minule sobis nagu valatult. Ostsin pileti ära, käisin ostsin lähimast kohvikust kaks saiakest ja läksin kinno. Lux-saal oli, sai mõnuleda mugavas nahkistmes. Mida siis öelda selle filmi kohta? Toomas Hendrik Ilves võib persoonina meeldida või mitte, aga film oli äge. Tema arrogantsus on intrigeeriv ja inimesena on ta paras koomik ja krutskimees. Mida olen ma varemgi mõelnud ja see kõlas läbi tema suu filmski, siis see, et poliitikuna on ta välispoliitika osas väga asjalikku tööd teinud, meie riiki seletavaid loenguid pidanud, turvalisuse eest seisnud, aga sellest üldiselt ei räägita. Tasub aga ainult leheneegritel genereerida intrigeerivaid pealkirju tema pereelu kohta, siis kõik räägivad ja kindlasti mitte head. Eestlasel on ikka hambus tema nätsutamine, aga peale filmi jõudsin ma arusaamale, et ta teeb seda omal põhjusel – rahustab närve, sest presidendi amet ON väga stressirikas ja elu killustav. Igatahes on see variant parem, kui pidevalt suitsu kimuda, alkoholi tarbida või hullumajas aega veeta. Ma sain ikka väga temast aru, kui ta omal ajal peale valijakogus läbikukkunud presidendivalimisi kulisside taga röögatas- ma ei taha enam, ma ei taha enam!!! Seega jah, ka see film meeldis mulle väga.

Peale filme põikasin korraks Orangerie-sse sööma, sest õhtu oli juba käes ja kõht tühi. Söömast õue tagasi tulles tabas mind väike üllatus- lumi oli maas. Õnnes õhuke kiht ja kiirelt sulav.

Tähelepanuväärne fakt. 20. märtsil käis Eestis 2-päevasel visiidil Suurbritannia prints William.

Märtsi viimasel nädalavahetusel hakkasin tegelema seisvate käsitöökaupadega. Hakkasin neid servast üle mõõtma/lugema, pildistama ja müüki panema. Ükskord saan ma nendest kastidest lahti niikuinii, sest kellelgi on nende sisu tarvis. Igatahes rohkem, kui mul endal.

Õues on kevad

Samal õhtupoolikul istusin arvutis ja koostasin Canvas ühe esitluse tarvis slaidiesitlust. Nimelt pidin ma 28. märtsil ERÜ kõne- ja üldkoosolekul Tallinna Tehnikaülikoolis tegema ettekande meie raamatukogu lastetööst. See on minu kui Aasta Lasteraamatukogutöötaja 2024 laureaadi kohustus. 7 minutit pabistamist :P Õhtu sisustasin aga kauni muusikaga Estonia kontserdisaalis.

Esinemine 28. märtsil läks hästi. Pabistasin eelnevatel päevadel parasjagu just sellepärast, et kas mahun etteantud ajaraami. Lõpuks tegin aga nii, et esinema minnes jätsin kasutamata 2 A4 suurust lehte, kuhu kirjutasin jutu kondikava ja ei vaadanud ka kella. Ma lihtsalt rääkisin seda, mida ma ju hästi valdan ja tean. Jah, vast 2 minutit läksin ajast üle, aga ei pidanud ajama paberilt näpuga järge ega vaatama kella, mis oleks pigem seganud ja kokutama ajanud :D Palju olulisem oli see, et nägin vastu vaatamas säravaid silmi ja naerusuid.

Kui kell 15.40 koosolekult vabanesin, sõitsin kesklinna ja kohtusin sõbrannaga Päris-e restoranis, et süüa õhtuks kerge salati. Sealt edasi läksime kella 18-ks Estoniasse eelkontserdile, kus oli väike kontsertosa ja Indrek Koff rääkis väga köitvalt eellugu Bizet muusikale. Väike vaheaeg ja algas põhikontsert, mis kestis ühe vaheajaga kella 21.20-ni. Kontsert oli ÜLIHEA!!! Tõsiselt vaimustav elamus. Eriti rahul olin sealjuures sellega, et triiki täis väljamüüdud saali õnnestus viimasel hetkel osta mingi ime läbi piletid teise rea keskele. Estonia teatri galeriis oli seintel vägagi kaunis näitus. Peeter Musta maalinäitus “Jalutuskäigud Pariisis”.

Kava

kell 18 – eelkontsert

Henri Tomasi
„Concert Champetre“ oboele, klarnetile ja fagotile (1938)

Esitavad Heli Ernits, José Carlos Domínguez Almela ja Kristjan Kungla

Indrek Koff räägib teemal „„Tüdruk Arles’ist“ – novell kui küllusesarv“

kell 19 – sümfooniakontsert

Georges Bizet
Katkendid muusikast näidendile „Tüdruk Arles’ist“

Camille Saint-Saëns
Klaverikontsert nr 2 g-moll, op. 22     ~25?

Claude Debussy
Sümfooniline triptühhon „Nokturnid“     ~26?

Paul Dukas
Sümfooniline poeem „Võluri õpilane“     ~11?

LOUIS SCHWIZGEBEL klaver, tütarlastekoor Ellerhein, ERSO, dirigent YAN PASCAL TORTELIER

LOUIS SCHWIZGEBEL on rahvusvaheliselt hinnatud pianist.

Sündis 1987. aastal Genfis Šveitsi-Hiina kunstnike segaperekonnas. Ta õppis Brigitte Meyeri juures Lausanne’is ja Pascal Devoyoni juures Berliinis, seejärel Juilliardi koolis Emanuel Axe ja Robert McDonaldi juures ning Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias Pascal Nemirovski juures. Seitsmeteistkümneaastaselt võitis ta Genfi rahvusvahelise muusikakonkursi ja kaks aastat hiljem New Yorgis toimunud noorte kontserdikunstnike rahvusvahelise kuulamise. 2012. aastal võitis ta Leedsi rahvusvahelisel pianistide konkursil teise koha ja 2013. aastal sai temast BBC uue põlvkonna artist. Schwizgebeli etteasted on fantaasiarikkad, värvikad ja muusikaliselt ülevoolavad. Viimistletud Pianisti on korduvalt kiidetud tema mängu selguse, viimistletuse ja erakordselt hea sõrmede töö eest.

Teda kiidetakse tasakaalukuse, elegantsi, fantaasia, ekspressiivse lüürika ja kristalse artikulatsiooni eest. Ta esineb regulaarselt kontserttuurides ja parimate orkestritega üle maailma ning on pälvinud oma salvestuste eest kriitikute tunnustust.

Aastal 2023/24 on Schwizgebeli tipphetkedeks ringreis Birminghami linna sümfooniaorkestriga Kazuki Yamada juhatusel (Victoria Hall Geneva, Zürich Tonhalle, Casino Bern, KKL Luzern) ja kontserdid koos Tonkünstler-Orchesteriga (esinevad Oxfordi Philadelphias, Vienna Mussikveres. Dortmunder Philharmoniker, Belgrade Philharmonic, Sao Paulo Symphony Orchestra, Bangkok Royal Symphony ja Orchestre national de Metz (esinevad Amsterdami Concertgebouw’s), samuti Mozarti mängu- ja dirigeerimisprojektid Puplinge’i festivalil ja Genfi rahvusvahelise orkestriga Piano à Saint-Ursanne’i festivalil.

Dirigent YAN PASCAL TORTELIER

Tortelier on oodatud külaline maailma prestiižsemate orkestrite ees. Ta on BBC Filharmooniaorkestri emeriitdirigent, viimati aga töötas Islandi Sümfooniaorkestri peadirigendina.

Pariisis sündinud Tortelier on tšellist Paul Tortelieri poeg ja Maria de la Pau vend. Tortelier alustas klaveri- ja viiuliõpinguid 4-aastaselt. 14-aastaselt võitis ta Pariisi konservatooriumi viiulimängu esimese preemia.

Laupäeval, 29. märtsil oli kolmeni tööl ja sõitsin jälle otse Tallinna. Poeg oma kaasaga ootasid mind Tallinn-Väikese jaamas Tai söögikohas. Sõime üpriski autentsest tai toidust kõhud täis ja sõitsime edasi Uus-Järvekülla vaatama nende värskelt ostetud maja. Sain pildi selgeks, milline maja see on ja nii saame juba paremini mõelda, kuidas seal asju sisekujunduslikult lahendada. Noored kibelevad kolima, aga esmalt tuleb tegeleda maja sisustamisega. Maja meeldib mulle kohe väga.

18.30-ks viisid noored mu linna tagasi, sain Kirkega kokku ja sammusime Estoniasse. Seekord teatrisaali poolele. Nimelt oli neil kooli vanema astmega “Kabaree” etenduse ühiskülastus ja lapsel õnnestus mulle üks vabaks jäänud pilet sebida. Pikk etendus. Lavastuslikult mulle meeldis väga, dekoratsioonid olid vägevad. Mmm, vokaalselt ei olnud asi just kõige parem. Eriti lahjaks jäi selle muusikali tuntuim lugu “Money, money, money…” Seal oleks tahtnud suuremat energiat ja vokaalset võimekust. Muidu oli aga Priit Võigemast konferansjee rollis igati arvestatav. Aplaus kannatliku kõrgetel kontsadel sebimise eest! Sally rollis Hanna-Liina Võsa oli muidugi hea. Artist muusikaliharidusega, pole ka ime. Katrin Karisma maadam Schneideri rollis ja Jassi Zahharov härra Schultzina olid toredad. Küll aga jäi häirima lavastuse lõpp, mis oli lahendatud originaalist erinevalt ja kahjuks mitte paremini. See tänapäeva probleem, muudkui uuendame klassikat ja sageli kipub see olema ämber. Kui ikka etendus saab läbi sellega, et osalejad võtavad riided seljast ja kõnnivad gaasikambrisse ning linal hakkavad jooksma nn hukatavate numbrid….kellele ja mille peale ma siis peaksin plaksutama hakkama? Ma usun, et teatripublik on teadlik, mida juutidega omal ajal tehti. Kas aga peab teatris etenduse lõpus tekitama publikule süütunnet, mida tal pole põhjust tunda? Kas meelelahutusetendus on see koht, kus teemat sellisel viisil esile tõsta? Õigem koht oleks selleks ikkagi koolis ajaloo tund.

Kevad ajab sügelema. Hullult tahaks kusagile reisida, aga…kuhu ja millal?

Raamatud:

“Kuninganna.Elizabeth II-valitseja, kes juhtis oma rahva uude ajastusse” Eva-Maria Bast

See oli nüüd siis Elizabethist kolmas raamat. Eks valitsemisaeg oli ka pikk, ei mahu kuidagi ühte raamatusse. See “Säravad naised” sari on mõnus ja lihtne lugeda. Konkreetse sarja puhul ütleksin, et esimene ja kolmas osa meeldisid väga, teine osa oli pisut kesisem. Kolmas osa jutustas sellest perioodist, kus kuninganna lapsed olid juba suureks kasvanud, tütre peres sirgus kaks last ja Charles-i ellu oli tulnud Diana. Paljud sündmused on läbi meedia tuttavad olnud, palju sellist, millest polnud aimugi. Tegelikult oleks tore, kui ilmuks ka neljas osa. 8/10

“Kuni ma veel elan” Heidi Mclaughlin

Oh kui kurb raamat. ma üldiselt ERSEN-i kirjastuse raamatuid ei loe, aga vahest satub sinnagi paremaid palasid. See raamat on ühe ravimatu ajukasvajaga 37-aastase lastekodus kasvanud naise lugu ja parameedikust meesterahva lugu. Väga empaatiline lugu. Pisarakiskuja. Lugu täiel rinnal elamisest ja väikeste hetkede nautimisest. 9/10

“Lumekass” Junko Oyama

Mulle ikka väga meeldivad Jaapani autorite raamatud. Nad on sellised omamoodi kiiksuga, sageli sürreaalsed, aga samas väga sügavad. Antud raamat kubises kassi filosoofiast. Lugu keerles läbi kassi silmade, tõestades meile, et kassi armastus oma inimese vastu võib olla piiritu ja ennastsalgav. Seda enam, kui see inimene on päästnud kassi surmasuust. Tüdruk, kes kassi leidis, pani kassipojale nimeks Valge, kodus aga ütles vanaema, et see pole kassi nimi, ning kass saab olema Tamao. Kiisu oli lumivalge. Kass tõstis tüdruku jumalanna staatusesse. Lugu algaski sellega, et 7-aastane Ririko leidis mustast prügikotist tillukese lumivalge vastsündinud kassipoja. Loos ei puudu fantaasiaelement- kui kass saab 10 aastaseks, saab ta endale ühe võime. Mitte aga iga kass, vaid selline, kellel on oma inimese vastu jäägitu armastus. Valge saab oskuse muutuda teatud tingimustel inimeseks. Jah, loos on seiklusi ja pöördeid, huvitavaid inimkaraktereid, rõõmu ja kurbust. Öeldakse, et kassid kõnnivad omapead, kuid on kasse, kes siiski armastavad ja jumaldavad oma inimest.

Inimeseks muutumise juures oli üks konks, kassi elu lühenes seda kiiremini, mida rohkem ta inimeseks muutus. Kassina oleks elu pikem. Tamaolgi oli dilemma, kas elada kassina kauem, või valida muundumiste tee ja elada vähem?

Kass arutleb selles loos sageli inimpsüühika üle ja tal on alati huvitavaid mõtteid: “Enne, kui oma tingimustel surra, tuleb oma tingimustel elada.”

“Lahked olendid lasevad tervel maailmal helgemana paista”

“Kas polnud see mitte õnn, et said nendega(oma inimestega) eluajal koos olla? Vaata sellele ajale tagasi. Sa olid õnnega koos!”

“Head uudised või halvad, keelt pekstakse niikuinii.”

“Kuuldavasti on selline inimene nagu Nietzsche. Ja tema olla öelnud, et pole olemas fakte, on tõlgendused. Kui tema sõnu prktikas rakendada, siis “prügkott” on fakt, aga tõlgendus on “must üsk”, ja kui mõelda nüüd, et sealt väljumise hetk on ühtlasi ka hetk, mil ma sündisin, siis tundub see ka täiesti tõene. Kuigi ma pole Nietzschet kunagi oma silmaga näinud, olid just tema sõnad need, mis aitasid võtta sünguse pitseri minu päritolult. Veelgi enam, seda ütlemist saab rakendada väga paljudele asjadele, see on tõeliselt universaalne.” 10/10

“Tõepoolest täiuslik päev” Holly James

On Lucy Greeni 30. sünnipäeva eelõhtu ja ta loodab, et pidupäev toob talle väljateenitud ametikõrgenduse ja oodatud abieluettepaneku. Lucy saadab keskööl universumile teele soovi, et homne päev oleks täiuslik. Ent soovidel on teatavasti kombeks täide minna ettenägematul moel …

Sünnipäeval hommikul ei suuda Lucy millegipärast tavapäraseid iluprotseduure teha ega kurnavasse trenni minna – kuigi oli endale alati kinnitanud, et naudib neid. Tal pole mingit isu süüa hommikuks vaid pisike jogurt ega tahtmist kanda kontoris šikke ebamugavaid rõivaid.

Suhtekorraldusfirmasse tööle jõudes avastab ta, et ta ei ole enam võimeline valetama mitte ainult iseendale, vaid üldse kellelegi. Ei klientidele, poiss-sõbrale ega ahistajast ülemusele. Kuna ta ei saa enam oma tõelisi tundeid varjata, tuleb Lucyl astuda vastu kogu ebaõiglusele, millega ta päeva jooksul kokku puutub.

Holly Jamesi särtsakas debüütromaan võtab sihikule kõik valed, mida naistelt tänapäeva maailmas hakkamasaamiseks oodatakse, ja näitab, millise vabanemise toob puhta tõe rääkimine.

Teemaks on seega raamatus naiseks olemine ja kui palju nõuab ühiskond naiselt, et nö sobituda. Raamatus saab korralikult “peksa” ka ahistajast ülemus ja seda ahistamise teemat kajastatakse laiemalt. Tegelikult lugusid elust enesest.

Raamat on nutikas, meelelahutuslik, inspireeriv ja ka mõtlemapanev. Lucy suutmatus öelda välja asju, mida temalt oodatakse, võib ohtu seada kogu tema karjääri, tema suhte ja üldse kõik, mille nimel on ta aastaid tööd teinud. Õnneks on see aga ka meelerahu toov. Tõde teeb tegelikult lõpuks hoopis vabaks, kui ei pea enam teesklema ega mõtlema teiste inimeste arvamusele.

Intelligentne, provokatiivne, värske, mõtlemapanev, äratav ja hästi kirjutatud.

Nauditvalt hea huumoriga kirjutatud, pisut kergemeelne, aga tõsise alatooniga. Tugev naispeategelane ja mitmed tugevad kõrvaltegelased. Ka tõsiseid teemasid – nagu näiteks seksuaalne ahistamine töökohal, on käsitletud läbi huumoriprisma. Lucy suhteid baarmen Adamiga on käsitletud just nii vähe, et asi ei muutuks piinlikuks.

“Mis toimub? Või äkki see, et tuleb ootamatult ausalt hakkama saada, ongi õnn…?”

Jah, film hakkas peas kerima küll :) 10/10

“Südametammide taga” Kristiina Ehin

Mõtlesin tükk aega, kas võtan selle raamatu lugemisse või jätan tulevikku. Noh, üks päev jõudis ta järjekorraga minuni ikka. Hakkasin lugema. Alguses ei läinud nagu vedama, aga lõpuni ma ta lugesin ja võin öelda, et oli omapärane lugemine. Ilusas eesti keeles kirjutatud. Ja see viimane on eriti oluline. Autor jutustab kogu aeg tõsielu ja väljamõeldu piiril, et ei saagi lõpuks aru, palju oli selles päriselu ja palju fantaasiat. Kellele sügavamad tekstid meeldivad, sellele soovitan. 8/10

“Varjud kuuvalguses” Santa Montefiore

Raamat Montefiore headuses. Nagu järelsõnas selgus, tuleb sellele raamatule järg. Seekord on tegevus toimumas pisut esoteerilises võtmes. Tegevus tänapäeval ja selgeltnägija “libisemine” teise ajastusse teise inimese kehasse, et saada jälile toimunud õnnetusele, mis aitaks omakorda saata teele lõksu jäänud hinge vaimude maailma. Põnev, huvitav. Vahepeal olin hädas, et tahaks kiiremini teada, kui lugeda jõuan. Igal juhul ootan järgmist osa. 10/10

/”Elu ei peagi kerge olema. Elu peab täis olema auke ja rööpaid, et kasvaksime targaks ja kaastundlikuks. Kui elu oleks kerge, oleksime kõik isekad ja tundetud.”/

/”Silmitsen hauakirju, kivisse raiutud daatumeid, numbreid, mida eraldab mõttekriips. Esimest korda mõtlen, kui sobimatu on see mõttekriips terve elatud elu märkimiseks. See ei räägi midagi armastusest, rõõmust ega tragöödiast, mitte midagi tõusudest ja langustest, südamevalust, naudingust, puhtast elutäiusest. Numbrid, mis ei anna kunagi edasi silmade rukkilillesinist värvi või inimese seiklusjanu.”/

“Iiris, ilu ja instapildid” Reeli Reinaus

Peategelase Iirise elu keerles Instagrami ja sealt saadava tähelepanu ning tagasiside ümber. Varem või hiljem juhtub see, mis noortega kipub juhtuma – Iiris ei teadnud enam ise ka kes ta on, vaid tegutses ainult raha ja kuulsuse nimel. Ta ei teadnud enam, mida ta tahab või kes ta üldse on. Raamatus püütakse saada selgust, kui oluline on väline ilu ja teistele meeldimine ning kui kaugele ollakse valmis selle nimel minema. Kas see kõik aga midagi väärt on? Ainus, kes näeb Iirist lihtsalt tüdrukuna on Joonas, aga temalegi oli Iiris valetanud. Tänapäevaprobleemide noortekas. 9/10

“Emadepüha” Graham Swift

Raamat Moodsa klassika sarjast. Esialgu ei saanud ma asjale pihta, aga siis saabus selgus ja lugu hakkas jooksma. Nagu sarjale kohane, selline pisut sügavam kirjandus. Orvust teenija Jane lugu. Tema elu lugu ja kirjanikuks saamise lugu. Huvipakkuv seik, et raamatu autor on mees, lugu jutustatud aga nais-minategelase poolt. 8/10

“Napoli ei lase üksindust tunda” Evelin Ojamets

Selline nii ja naa lugu. Päris palju Napoli kohta, napoli toitude, kultuuri ja eluolu kohta, aga läbi raamatu jooksis jätkuvalt nutt itaallasest kallimaga lahkumineku pärast. Üldiselt aga igati loetav, kuigi mitte pärl. Päris täpselt ei saanudki aru, kas autor soovis kirjutada Napolist või enda elust. Võimalik, et nii ühest kui teisest. 7/10

“Kui peaks juhtuma” Rebecca Yarros

Lendamine tekitab 18-aastases Izzy Astoris kabuhirmu, kuid lennukile minna tal tuleb. Peagi on neiu tähelepanu mujale juhitud, sest tema kõrval istuvast Nate Phelanist õhkub kütkestavalt karmi võlu. Nende vahel tekib otsekohe side. See on müstiline, defineerimatu, ent ometi vaieldamatult olemas. Vaid üheksakümmend sekundit pärast õhkutõusmist kukub nende lennuk alla Missouri jõkke. Izzy ja Nate’i elu muutub. Nate alustab sõjaväekarjääri ja Izzy leiab tee poliitikasse. Nad kohtuvad aastate jooksul mitu korda, ent aeg pole nende jaoks kunagi õige. Siiski ei suuda kumbki oma eluga ka edasi minna. Kümme aastat pärast esmakohtumist viib elu nad jälle kokku sõjakoldes. Izzy on tulnud Afganistani otsima oma fotoreporterist õde ja Nate määratakse Izzy turvaülemaks. Nate teeb kõik, et naist kaitsta. Kuid Afganistan on kohe-kohe Talibani kätte langemas, Izzy keeldub ilma õeta riigist lahkumast ning tema ja Nate’i läbisaamist varjutavad aastate jooksul tekkinud haavumised ja pettumised. Menuromaani „Neljas tiib“ autori uus teos „Kui peaks juhtuma“ räägib võimsa loo kõikevaldavast armastusest, mis võib inimest tabada vaid kord elus.

Omapärane ja põnev raamat, kust ei puudu igikestev armastus. Inimesed, kelle vahel oleks justkui magnet, mis ei lase lahti. 9/10

Kuu algas ja kohe oli meil peres jälle sünnipäev. Minu vanim laps tähistas oma ümmargusemat sünnipäeva just 1. veebruaril. Minul seega 40 aastat emadust. Huvitaval kombel ise ma ei tunne ennast vanemana, kui 35 :D Tegin sel aastal nalja ja ostsin lapsele sünnipäevaks auto :P Kuidas see oligi Lutsu loos, et kui tervet ei jõua, siis tee pool. Mina päris suurt ei jaksanud talle osta, aga ostsin väikese auto – Lego Porsche :) Ikka sellise ägeda, mida saab juhtida ja millel on tuled-viled, uksed käivad ja mis kõik veel. Nüüd tal natuke nokitsemist ja isiklik Lego-auto olemas.

Kui ta laps oli, polnudki võimalust talle ühtegi Lego osta. Poistel olid kodus mingit muud sorti legolised, aga päris Legod tekkisid meile müüki siis, kui vanim laps oli üsna suur ja pealegi polnud Legod meile tol ajal taskukohased. Nooremal oli üks Harry Potteri Lego-komplekt mingil ajal. Tütar oli alles see, kellele tekkis palju Lego-komplekte. Valdavalt just Friendsi sarja omad. Nüüd on see kastitäis vanema poja tütarde käes ja loodetavasti on neid piisavalt alles, et anda edasi ühel päeval noorema poja perre. Lego-klotsid on ajatud, ei lagune, püsivad kenad ja on arendavad. Igati väärt investeering.

Käisin õigel päeval poega kallistamas, aga järgmisel päeval tähistasime tema sünnipäeva suurema pereringiga. Noorem venna tuli koos oma kaasaga linnast ja olid õekese samuti kaasa haaranud. Kirke tuli parasjagu hommikul Riiast Mediathon Baltic-u võistlustelt ja tuli linnast vennaga koos koju. Kokku sai meid 11 inimest.

Kirkel oli sel kuul palju laulmist. Kooridel hakkasid laulupeoeelsed ettelaulmised ja nii peab ta üles astuma lausa nelja koori ridades. Oma Leelodega, Prantsuse Lütseumi segakooriga, Lütseumi ja TIK-i ühis-neidudekooriga ja Rapla Laulustuudio neidudekooriga. Selles ma ei kahtle aga üldse, et kõik need 4 koori laulupeole ka saavad.

Kuu alguseks tellisin Lastekirjanduse keskusest meie rampsi lasteosakonda toreda Eesti kunstnike illustratsioonide näituse.

9. veebruaril viisin lõpuks kuuse välja. Hahaa :D No kuuskedel paistab meeldib meie juures, sest nad ei hakka naljalt pudenema. Veebruaris sai siiski aeg ümber ja tuli õue kolida. Jõulunänn oli muidu juba ammu kokku pakitud ja ainult rõdul olev valguskett veel põles. Õige pisut aega veel, et õhtul oleks valgem töölt koju jõuda ja enne kuu lõppu said needki välja lülitatud. Õhtupoole käisin poja juures ja viisin pojatütrele printsessi kleidi. Kleit sai tegelikult lapsele jõuludeks tellitud, aga saadeti suur number, tellisin siis uue. Ise pole selliseid mõtet õmmelda, sest kasvatakse kiirelt välja ja ma ei saa kangastki selle raha eest, mis hinnaga neid kleite osta saab. Lisaks tööaeg. Kurb, aga tõsi.

Kuu alguses lõppesid tööd maja trepikojas. Nüüd on kõik valmis. Tehakse parandustöid ja korterites kubudega ka veel tegemist.

Ka tööl hakkab remondi esimene etapp valmis saama. Meil on nüüd isegi suur rõdu majal ja kevadel saab seal juba hea ilmaga istuda laua taha lehte lugema ja kohvi rüüpama. Kuna ka sissepääs on uus, siis juhiks tähelepani kaunile logo-kujulisele käepidemele.

Kuu esimesel poolel käisin lausa kaks korda kinos. Esmalt peresõprade kutsel Täiesti tundmatu ja siis armsa kolleegiga vaatamas Bridget Jones: poisi järele hull.

Esimene oli eluloo sugemetel põhinev film noorest Bob Dylan-ist. Muusikalegendist. Läksin seda vaatama peale õhtust töövahetust ja kell 20 kinosaali istudes mõtlesin, et kuidas ma need 2,5 tundi vastu pean ilma tukkumata. Tegelikult oli film nii hea, et üllatusin, kui see läbi sai. Märkamatult. Tõsiselt hea kinoelamus.

Timothee Hal Chalamet – üliandekas 29. aastane ameerika/prantsuse näitleja. “Little Woman”, “Düünid”, “Düünid II”, ” Wonka”, “Täiesti tundmatu”. Viimase filmi puhul Oskari nominent. ma loodan väga, et selle Oskari ta ka saaks, kui see jagamine tuleb. Need on filmid, mis kohe meelde tulevad. Ma usun temalt näeme me veel palju häid filmirolle.

Bridget Jonesi läksin vaatama arvamusega, et tean, mida vaatan. Kolleeg kutsus ja miks mitte. Ilma suurte ootusteta filmile. Ja jälle ma eksisin, sest film oli sügavam, kui ma eeldasin. Sai südamest naerda, aga sai ka pisarat poetada. Kõik vanad näitlejad nii tuttavad, aga koos vaatajaga kõvasti vanemaks jäänud. Ja milline pai kõrvadele on ameerika filmide kõrval briti inglise keel!!! Jälle film otse kümnesse.

12.veebruari hommikuks oli maha sadanud lumi. Polnudki teist juba päris ammu maas olnud. Läks mõnusalt kuivaks ja kevadiseks, aga sähh sulle. Õnneks suurem osa lumekuudest hakkab selja taha jääma.

13. veebruaril sõitsime kolleegiga Tallinna kontserdile ja sellele eelnevale õhtusöögile.

Sõitsime Tallinna plaaniga minna sööma Controvento restorani. Kohale jõudes selgus, et avamiseni on pool tundi aega. Otsustasime valida plaan B ja seadsime sammud Rottermanni kvartalisse , kus asub kohvik/restoran Orangerie. Mina olin ammu soovinud seda külastada ja nii me seal siis kohal olimegi. Vedas, sest läksime sinna umbes kella 5 ajal, tunni pärast polnud seal enam vabu kohti. Rahule jäime. Mõnus ja hubane interjöör, hea teenidus ja maitsev toit. Ka mitte üleliia kallis. Istusime seal pisut üle tunni, sõime ja jõime veini. Kõik oli suurepärane. Kindlasti lähen sinna ka edaspidi.

Peale 18 hakkasime astuma Estonia poole ja varsti istusime kontserdisaalis. Kontsert meeldis, põnev repertuaar ja head artistid. Sten on teadagi meie pere lemmik ja igal võimalusel käin teda kuulamas, aga väga meeldis ka oboemängija. Ülimalt kaunis ja puhas toon. Üllatuslikult polnudki kontsert vaheajaga, nagu kavast sai lugeda.

Trio Kuljus-Sink- Heinoja

Kalev Kuljus (oboe)
Theodor Sink (tšello)
Sten Heinoja (klaver)

Kavas:
Händel. Oboesonaat B-duur HWV 357
T. Kõrvits. „Kolm pala“
T. Kõrvits. „Wild Birds“ („Metsalinnud“)
Debussy. Sonaat tšellole ja klaverile d-moll L.135
Bozza. „Fantasie Pastorale“ op. 37
Poulenc. Trio oboele, fagotile ja klaverile FP 43 

Triot koosseisus oboe, tšello ja klaver kohtab kontserdilavadel harva. Seda põnevam on koosseisu repertuaar, muusikute ühine hingamine ning muusikatunnetus. Publiku ees kohtusid Eesti parimad instrumentalistid – kammermuusikud, kes olid ühist musitseerimist pikalt plaaninud. Emotsionaalne ja kaasahaarav muusikaline õhtu.

Pilte Orangeriest.

Õues oli muinasjutuline ilm, keset veebruari kuud oleks nagu jõulud.

Täpselt aasta tagasi käisime kolleegiga samuti sõbrapäeva puhul Tallinnas õhtustamas ja kontserdil. Seega ajalugu kordus. Väga meeldivalt.

Tööl tähistasime samuti sõbrapäeva :)

Jõudis veebruaris tütreke korra isegi suuskadele, kuigi lund polnud üleliia palju ja rada kehv. Mina käisin sabas kõndimas. Õues olid aga ilusad päikeselised ilmad ja härmas puud.

Kuu keskel toimus Eesti laul, vaatasin seda koos poja koeraga. Peale tööd läksin tuisku trotsides ja tõin koera enda juurde. Poeg oli perega ise Tartus lastega võistlustel.

Hommikul oli muidu tore. Hakkasime katsetama probiootilist Ferla jooki, nautisin raamatut ja smuutit ning lõunaks kerget salatit.

Tööl sain peale remonti taas korda laste mängutoa.

Ostsin Kirke tuppa sametised kardinad ja pojatütred käisid külas. Tegime pannkooke ja veetsime toredasti aega.

24. veebruaril, ehk meie armsa Eesti Vabariigi 107. aastapäeval võtsime varahommikul suuna Tallinna poole. Auto parkisime kooli hoovi ja varsti läksime koos õpilaste, õpetajate ja vanematega kõik Toompeale päikesetõusul lipu heiskamisele. Ilm oli õnneks kuiv ja ehk ühe plusskraadiga. Rahvast nagu ikka, palju, aga õnnestus saada seisukohad üsna ette lippude taha. Meie siis Prantsuse Lütseumi lipu juures. Liputoimkond võttis ennast platsi juba veidike varem. Peale viimast ühist laulu hakkasime tagasi kooli minema ja teel kohtusime lapse sõbranna ja tema isaga.

Nagu ka eelmisel aastal, oli meil plaan koos aega veeta. Esmalt sõitsime nende autoga kooli, sõime seal kiluvõikusid ja jõime sooja jooki ja siis sõitsime kahe autoga Poordi tänava parklasse Boulangerie kohvikusse hommikust sööma. Olime esimestena ukse taga kohal ja hea, et olime. Avamise ajaks oli seal väga rahvarohke.

Peale laiska hommikusööki jätsime meie auto parklasse seisma ja läksime ühe autoga kesklinna tagasi, et juba rivistuse ajal endale paraadi vaatamiseks hea koht saada. Saimegi, Jaani kiriku trepil. Suurepärane vaade. Lisaks meile neljale liitusid kaks Kirke klassivenda ja nii me seal siis 6-kesi paraadi vaatasime. Täiesti ebareaalne kogus inimesi. Valdav osa seisis ja vaatas, aga suur osa saagis olematul ruumil edasi tagasi, häirides teiste olemist ja tallates varvastel. Eriline tase olid beebivankritega emad, kes rammisid läbi tihedate rahvamasside. Isegi kaksikutekäruga. Päriselt, tase. Mis juhtuks, kui noor ema jätaks mõnel aastal paraadile minemata ja läheks uuesti siis, kui beebi suuremaks kasvanud? Lisaks ebaadekvaatsed purjus isendid. Ja kas keegi vabandas, kui ta varvastel tallus või üritas sinust läbi rammida? Ei maksa unistadagi :) Selline siis see rahvaste paabel ongi. Õnneks oli suur osa täiesti viisakaid ja intelligentseid inimesi samuti platsil. See tasakaalustas.

Paraad oli siiski tore vaadata. Kaitseväe pealiku kõne mulle meeldis. Hommikul Toompeal Lauri Hussari kõne jättis minu jaoks soovida. Aga peale paraadi suundusime otsima kohvikut, kus saaks varbaid soojendada koos mõne tassi sooja joogiga. Vaatamata imelisele päikeselisele ilmale hakkasid kahe tunni seismise peale varbad külmetama, mis sellest, et kogu aja tegime kohal marssimist. Õnneks püsis keha endiselt soojana. Lähim koht, kust saime viimase laua viiele, oli Pegasus. Seal me siis mõnulesime ja jõime kes mida. Soe kehas taastatud, läksime tagasi väljakule, kus oli rasketehnika näitus. Pärast seda läksid sõbrad kõik oma teed ja meie jalutasime kahekesi Poordi parklasse oma auto juurde. Kirke viis mu Balti jaama rongi peale ja ise sõitis sõbra juurde.

Koju jõudsin pisut peale nelja. Vaatasin televiisorist teemakohaseid saateid ja aastapäeva kontserti. Kätlemistseremoonia ajal helistas Kirke ja…see oli hetk, kus mul käis hetkega sada stsenaariumi peast läbi, mis võis juhtuda, sest laps nuttis kogu südamest. Algaja autojuht Tallinnas, mida kõike jõudis ema süda tunda…aga tegelikult oli põhjus mujal. Taevastele teedele läks meile väga oluline ja armas inimene. Kirke klaveriõpetaja Edith Siff. 7 aastat muusikakooli, 2 aastat lisaõpet ja pikki aastaid südamlikku sõprust. Edith oli rohkem kui õpetaja, ta oli sõber, Õpetaja suure tähega ja lapsele nagu hea vanaema, kellega sai kõike arutada. Nõudlik, range, aga alati toetav ja mõistev. Mina olin õpingute ajal lapse tugi kodu poolt, aga ma jään siiralt igatsema pikki ja südamlikke vestlusi Edithiga. Me rääkisime ikka maast ja ilmast, elust, ilust ja valust. Edithi lahkumine on päriselt valus. Kirke ütles ilusad sõnad – Et klaveriklahvid oleksid sul seal kergemad…. 9. veebruaril, kui Edith sai 84, oli Kirkel temaga viimane vestlus, kus nad pidasid plaane. Edith arvas, et ta saab varsti haiglast koju ja siis kutsus Kirket endale külla. 12 päeva hiljem(21.02) ta lahkus…ja 26. veebruaril saatsime ta Pärnamäe krematooriumis valguse poole. Kõlas Chopin….Loodetavasti mängib ta meile sealt kergel käel kauneid klaveripalu, sest lisaks õpetamisele oli ta ka ise suurepärane pianist.

Peale ärasaatmist läksime Kirke ja tema muusikakooliaegse lauluõpetajaga, kes oli samuti matustel, sööma. Mere äärde, et tuulutada oma kurbust. Jäime sinna Patrik-usse mitmeks tunniks. Meenutama Edithit ja rääkima muusikast, laulupeost, laulmisest, elust.

28. veebruaril toimus Raplas ERÜ 2024 Aasta auhindade pidulik üleandmine. Sain sinna minagi kutse. Minu ülemus oli esitanud mind Aasta parima lasteraamatukoguhoidja nominendiks ja see ongi üks selle aasta siiani saladuses hoitud lugu, et kõrgeaulise ERÜ otsuse ja üleriigilise hääletamise tulemusena otsustati auhinna saajaks valida nominentide seast just mind. Ohsapoiss. Ega ma ei osanud seda oodata küll. Ma sain teada sellest otsusest küll juba varem, aga paluti see kuni autasustamiseni saladuses hoida. Ma siis pidasingi kenasti suu kinni ja mõtlesin omaette- ei või olla!!! Lugesin vist kuus korda seda meile ja ei uskunud oma silmi.

Olen sügavalt tänulik märkamise ja tunnustuse eest ja olen ikkagi seda meelt, et head tööd ei tehta kunagi päris üksi. Jah, sul võivad olla ideed, sa organiseerid, korraldad viid läbi asju jne, aga vahest on olemas ka taustajõud.

Loetud raamatud

Sel kuul oli mul vajadus lugeda ka laste- ja noorteraamatuid. Nendest alustan. Esimest viit lugesin kindlal põhjusel. Kevadel on tulemas vabariiklik kirjanduslik mälumäng 3.-4. klassidele ja mul oli tarvis koostada küsimusi maakondliku vooru tarbeks.

“Lugu kajakast ja kassist, kes ta lendama õpetas” Luis Sepulveda

Üliarmas lugu. Hoolimisest, empaatiast, sõprusest, sõnapidamisest. Inimlikest väärtustest läbi loomade. Ühe koduse kassi rõdule maandus kajakas, kes oli inimtegevuse tagajärjel hinge vaakumas. Nimelt sukeldus ta mere kohal kala püüdma ja sattus suurde õlilaiku. Linnu sulestik sai kahjustada. Oma viimase jõuga lendas ta eelpoolnimetatud rõdule, munes muna ja suri kahjuks ära. Enne surma aga võttis ta kassilt tõotuse, et ta hoiab muna soojas, kaitseb kajakatibu ja õpetab ta lendama. Kuidas lugu edasi läks, lugege aga ise. 10/10

“Liisu laseb jalga” Tiina Laanem

12. aastase Liisu vanemad elavad lahus ja Liisu elab kordamööda nii ema kui isa juures. Isa juures Tallinnas muidugi valdavas osas, sest Tallinnas käib ta koolis. Koolivaheaegadel on ta ema juures Võrus. Ema uus elukaaslane on hispaanlane ja neil on kolmene tütar. Ema tegeleb alternatiivteraapiaga ja on alailma kuskil ära. Liisu isa on sportlane ja treener, tagatipuks ilmneb, et isale on tekkinud uus armastus, kel kaksikud volaskid pojad. Liisu on väsinud kolimistest ja ümberkorraldustest ja tahaks elada koos Mammaga, ema emaga. Paraku on ema mammaga riidu läinud ja mamma Soome Turu linna kolinud. Nii võtab Liisu ette salajase reisi Soome Mamma juurde koos oma Võru sõbranna ja tema täiskasvanud vennaga. 9/10

“Ingmar ja meri” Mari Teede

Rahulikult kulgev ja südamlik lugu Ingmarist, 10.aastasest poisist, kelle vanemad läksid lahku ja poiss kolis koos emaga Kopli poolsaarele vanasse majja, kus kunagi elas poisi vanaisa. Kohanemine uue kooliga, kus ta ei leidnud uusi sõpru vaid oli pigem kiusatava rollis. Meri oli poisi sõber. Reaalne elu reaalses ümbruskonnas mida me kõik teame. Loos oli üks peatükk, kus poiss päästis vette kukkunud terviserikkega mehe, kutsudes talle kiirabi ja sättides pea alla oma ranitsa, et mees vees ära ei upuks. Õpikud-vihikud said märjaks. Kuivatas laps küll neid asju, aga koolis oli piisavalt tagasihoidlik, et juhtunu põhjusest rääkida ja õpetaja läks kahjuks seda teed, et mõnitas last ja kirjutas talle märkuse. Hiljem käis isa koolis ja rääkis sellest direktoriga. Õpetaja palus klassis Ingmaril seda lugu rääkida ja kiitis poissi. Mis aga mind väga häirima jäi siis see, et õpetaja ei suvatsenud vabandada oma ebapedagoogilise käitumise pärast. 9/10

“Annie. Pärituul taskus” Roberta Balestrucci Fancellu

Ei saa jätta märkimata ka illustraatorit, sest raamat koosneb suures osas illustratsioonidest – Luogo Comune. Ilus lugu naisest, kes sõitis rattaga ümber maailma ajal, kui naised selliseid asju üldiselt ei teinud. Hästi mõnus lugemine, ka täiskasvanutele. 9/10

“Uskumatud lood Baskerville Hallis” Ali Standish

Natuke Harry Potterit, aga muidu igati tore laste fantasy. Nutikad lapsed ja eriline kool, saladused ja segadused. Õppejõududeks näiteks Watson…

Kui noorele Arthur Conan Doyle’ile pakutakse kohta Baskerville Halli andekate laste koolis, tunneb ta eneseteostuse võimaluse üle uhkust. Arthur saab koolis sõbraks vapra tegutseja Irene Eagle’iga ja Jimmie Moriartyga, kes on andekuse poolest Arthurile konkurendiks. Koos avastavad nad, et nende kool on kummaline koht, mis pakub kodu üliharuldastele olenditele, kus toimuvad seletamatud plahvatused ning varjudes varitsevad vaenlased.
Kui kolmik kutsutakse võimsasse Ristikheina salaühingusse, peavad nad läbi tegema kolm vastuvõtukatset. Sellega tegeldes aga avastab Arthur saladuse, mis toob kaasa suure seikluse … ja veel suurema hädaohu.

“Iiris, ilu ja instapildid” Reeli Reinaus

Edasi juba täiskasvanutele mõeldud raamatud.

“Prantsuse afäär” Jennifer Bohnet

Selline mõnus naistekas õhtuteks, kui ei viitsi liiga palju pingutada. Mõnus lugu pealt 50-sest daamist, kel on kindel töökoht Inglismaal oma peresõprade hotelliketis “probleemilahendajana”. Ühtäkki ostavad sõbrad Prantsusmaale Bretagne piirkonda vana kämpingu ja saadavad naise sinna seda üles töötama. Loomulikult on seal üks mees juba ees, kellega koos tuleb daamil kämping üles vuntsida ja kevadeks tööle saada. Esialgu ei soovi daam Prantsusmaale minna, sest just selles piirkonnas elas ta oma elu gümnaasiumi lõpuni ja tal tuli koos emaga sealt väga äkki ära sõita ning isa maha jätta. Saladused. Kolm aastat tagasi palus ema enne surma sõita tal Prantsusmaale ja teha minevikuga rahu. Seal ta siis nüüd oli. Töösuhetes tõrksa prantslasega ja silmitsi oma segase minevikuga. 9/10

“Meelis Lao. Vabadusvõitleja, spioon või mafiooso?” Meelis Lao

Olin kuulnud raamatu kohta kiitvaid hinnanguid ja ega ma ei pettunud. Huvitav, ladus, põnev. Kuna oleme eakaaslased, siis toonased olud on mulle tuttavad – nii meediast kui päriselust. Huvitavaid paralleele sai tõmmata hiljuti loetud Raivo Heina raamatuga. Üks neist töötas tolleaegses kurikuulsas Neste Järve bensukas, teine oli seotud seal toimuvate kuritegelike kohtumistega. Raamatu lõpp jäi minu jaoks õhku rippuma, aga küllap oligi see taotluslik ja seda me teame niikuinii, et ellu ta jäi, sest muidu poleks raamatut. Jah, saladuslik persoon. 9/10

“Carrie Soto on tagasi” Taylor Jenkins Reid

Väga hea raamat! Nagu ka kõik teised selle autori raamatud, mis on meie emakeelde tõlgitud. Lugu tennisetähest ja tema isast, kes oli ühtlasi ka Carrie treener. Lugu tippspordi ilust ja valust. Pettumustest, rõõmudest, rivaliteedist, armastusest, üksildusest, leinast. Ilusast tütre-isa suhtest. 10/10

“Tagasi Appelmore`i” Rachael Lucas

Ilusa happy end-iga lugu, aga ei olnud selline lihtlabane naistekas. Päevinäinud mõisakompleksis said kokku kahe isa lapsed – küll kurval põhjusel, nende isad olid nädalase vahega ära surnud. Mõisa omanik kasvatas üksi oma poega ja nelja tütart. Ema oli aastaid tagasi nad maha jätnud. Üks mõisamaadel elanud mees elas samuti üksi, tütred käisid suviti tema juures, kuni noorem neist pidi peaaegu ära uppuma ja ema ei lasknud neid enam suveks isa juurde. Nüüd olid nad täiskasvanud ja pidid otsustama, mida isade pärandiga peale hakata. Aegamisi avanevad karakterid ja erinevad saladused. 9/10

“Minu Hawaii” Silver Paling

Meeldis. Oli selline ladus ja lihtsalt loetav tagasivaade oma noorusesse, kus tolleaegse pruudiga peale ülikooli lõpetamist Hawaiile suveks tööle ja lõbutsema suunduti. Ka sellest oli raamat, et see mida siin värbajad räägivad, pole alati 100% tõsi. Kohale jõudes üllatusi jagub. Raamat on üldjoontes siiski positiivne, sest nii päikeselises kliimas ongi raske negatiivne olla, mis aga ei tähenda seda, et seal kuritegevust pole ja jagub muidki ameerikalikke veidrusi. Vaimustav on siiski alati loodus. Sellest. mida seal teha ja näha saab lugeda küll. Ka sellest, et peale vaimustavat suve paradiisisaartel on võimalik partneriga lahkugi kasvada. 8/10

“Vannun vaid tõtt” Stefan Ahnhem

Ütlen ausalt, lugesin raamatust esimese kolmandiku, siis natuke keskelt ja lõpust ja minule aitas. Jah, psühholoogiline põnevik, aga nii õõvastav, et ei olnud minu tassike teed. Kindlasti on neid, kellele sellised vastikud lood meeldivad. Mulle paraku mitte. Selle, kes on kogu loo suurim kurikael muide, avastasin raamatu esimese peatüki jooksul. Lõppu sirvides sain sellele ka kinnitust. 6/10

Carli ja Helene suhe on lagunemas ning nad usuvad, et puhkus Stockholmi igapäevaelu mürast eemal võiks aidata neil üksteist taas leida. Seetõttu vahetavad nad kodud Californiast pärit paariga, kes on kohe minemas Rootsi, kus avatakse kunstnikust mehe näitus.

Ka rootslane Adam ja ameeriklanna Scarlett on hädas oma abielu päästmisega. Niipea kui paarid aga Santa Cruzi või Stockholmi jõuavad, algab kummaliste sündmuste jada.

Kas Carli mälu lihtsalt petab teda või kujutab ta ette, et maja nägi fotodel hoopis teistsugune välja? Kas tõesti keegi koputab öösel küttetorudele või näeb ta seda hoopis unes? Kas Helene on jätnud Scarlettile garderoobi salasõnumi? Imelikud asjad aina korduvad ja lõpuks ei julge keegi oma silmi uskuda.

Kui Stefan Ahnhemi kauaoodatud uue psühhotrilleri pusletükid kokku panna, saab selgeks, kui palju rohkem peitub iga suhte pealispinna all, kui me ette kujutada julgeme. Ja et kõigil oleks parem, kui räägitaks vaid tõtt. Ainult tõtt.

“Sellised väikesed asjad” Claire Keegan

On 1985. aasta Iirimaa väikelinnas. Jõulueelsed nädalad on söekaupmehest pereisale Bill Furlongile aasta kõige kiirem aeg. Ühel varahommikul kohalikku nunnakloostrisse sütt viies avastab Furlong midagi, mis sunnib teda silma vaatama nii oma minevikule kui kiriku meelevallas elava linna kaassüüdlaslikule vaikimisele.

Kiiresti rahvusvaheliseks menukiks saanud „Sellised väikesed asjad“ on südantliigutav lugu lootusest, empaatiast, sisekaemusest ja julgusest olude kiuste oma veendumustele truuks jääda. Raamat puudutab küll Iirimaa ikka veel valusaid teemasid, kuid samal ajal on see lugu palju avaram ja üldinimlikult mõistetav. „Sellised väikesed asjad“ jõudis 2022. aasta Bookeri preemia lõppvalikusse.

Väga meeldis, kuigi oli üdini kurva alatooniga lugu. 9/10

“Raamatusõbrad” Emily Henry

Väga hea raamat, aga Varraku ajaviiteromaani sarjas kohtabki väga harva selliseid, mis ei meeldi. Hästi mitmekihiline raamat. 10/10

Üks suvi. Kaks rivaali. Ootamatu süžeepööre. Nora Stephensi elu on raamatud – ta loeb neid valimatult –, ent ta ise pole kaugeltki tüüpiline raamatukangelanna. Ta ei ole see südikas ja muretu unistuste tüdruk, keda kõik imetlevad. Nora on kangelane vaid oma klientide jaoks, kellele ta armutu raamatuagendina ulmelisi tehinguid hangib, ning oma õe Libby jaoks, keda ta igal sammul toetab. Libby palvele vastu tulles nõustubki Nora õega kuuks ajaks Sunshine Fallsi sõitma. Libby loodab salamisi, et väikelinnas muutub ehk ka Nora ise armuromaani kangelannaks. Selle asemel, et käia piknikel, kohtuda kauni maa-arsti või lihaselise baarimehega, põrkab Nora pidevalt kokku Charlie Lastraga, morni raamatutoimetajaga New Yorgist. Iseenesest võiks see olla meeldiv jällenägemine, sest nad on New Yorgis varemgi kohtunud, paraku on need kohtumised olnud kõike muud kui meeldivad. Kuigi ei Norma ega Charlie pole mingid romaanikangelased, tunnevad nad kohtudes ikka ja jälle, et selles väikelinnas ehk algabki nende armuromaan. Ameerika kirjanik Emily Henry on New York Timesi menukite autor, kes elab ja kirjutab Kentucky lähedal Cincinnatis. Henry armastusromaane on saatnud suur edu, eesti keeles on temalt varem ilmunud „Rannaraamat” ja „Meie suvereisid”.

1. jaanuari keskpäeval sõitsime Kirkega koos Tallinnast koju. Tema tuli oma sõbranna juurest, mina oma sõbranna juurest ja rongis kohtusime. Kodulinna jõudes läksime otse meie suure R-i juurde, kus saime nende pere uue aasta puhul kallistatud ja veetsime mõnusasti koos aega. Sõime, mängisime ja lobisesime. Nooremale pojatütrele valisime netist uue printsessikleidi. Kinkisin talle jõuluks küll soovitud kleidi, aga meile saadeti liiga suur number. Tellime siis uue.

Õhtul kodus vaatasime Harry Potteri filmi ja ega muud saanudki, kui et magama ja hommikul ootas ees uue aasta esimene tööpäev. Potteri vaatasime tegelikult mõne õhtuga otsast lõpuni kõik osad ära. See on selline meie jõuluaegne meelelahutus, nagu ka “Mamma Mia” ja “Eia jõulud Tondikakul”. Kõik “Visad hinged”, “Üksinda kodus” ja “Politseiakadeemiad” jäävad meist vaatamata.

Aasta esimesel nädalavahetusel pidasin ära oma venima jäänud sünnipäeva koos kahe sõbrannaga ja teisel päeval naabrinaisega. Linnasõbranna saatsin õhtul rongi peale ja olime üllatunud, kui palju lund õues oli. Sadas täitsa mõne tunniga maha. Selle sünnipäevaasjaga on siis aasta lõpuni rahu majas. Aga…kohe on tulemas….veel palju sünnipäevi. Jaanuaris lähiperes lausa kolmel. 1. veebruaril sinna järgi vanemal pojal.

Ah jaa, lumi tuli lõpuks maha. Hakkas uusaastaööl sadama ja muudkui sadas. Kord oli õues natuke külm, siis jälle sula, siis vihm, siis lumi. Mõne päevaga sadas maha müstiline kogus lund ja siis hakkas kohe sulama ja jäigi slama. Ühesõnaga paras kaos see jaanuari ilm ongi. Pildid siiski ilusast ilmast.

Tööl on aruande kirjutamise aeg ja sellega peaks veebruari keskpaigaks valmis saama. Esmalt enda keskkogu aruanne, siis tuleb valla aruanne kokku panna ja sealt edasi maakonna. Nüri töö, aga tuleb ära teha. Remondi esimene etapp hakkab tööl samuti valmis saama ja majas saab taas tavapäraselt liikuda. Põhiliselt nokitsetakse rõdu kallal. Nüüd saame liftiga üles alla sõita, aga ma eelistan treppi. Vanematele inimestele ja liikumispuudega külastajatele on see aga suureks abiks.

Oma kodumajas on samuti suhteliselt vaikne. Suuremad remonditööd lõpetatud. Jaanuaris peaksid trepikotta tulema lõpuks käsipuud ja jutt oli, et ka köögis kubude teema peaks lõpetatud saama. Loodame. Võeti ette keldribokside remont.

Remondi kiituseks saab öelda, et jah, maja on soe ja ventilatsioon toimib. Kütte hinnad on väiksemad. Elektriarved samuti. Trepikojad on heledad, puhtad ja liigud nagu uues majas. Suure sõjaga sain vana aasta lõpus haisukolde wc-st ära. Oligi nii, nagu ma arvasin, aga kaks kuud oli vaja mulle vastu vaielda, sest mis see naine hädaldab. Nüüd on pott korralikult paigaldatud ja hais kadunud.

10-l kuupäeval käsin nagu juba aastaid, Eesti Lastekirjanduse keskuses tänuõhtul. Mõnus aeg koos kolleegidega, lastekirjanike ja illustraatoritega. Aasta “rosina” valimine(Anti Saar ja Marja_Liisa PLats raamatuga “Härra Haraldi unistuste aed”), pisike kontsert ja snäkilaud. Ilm nagu eelmiselgi aastal lumine ja tuisune, seega tervitusglögi oli jälle omal kohal. Majas oli väga sümpaatne talvine illustratsioonide näitus Soome kunstnikelt.

Koju tagasi ikka läbi lume ja tuisu. Tallinnas oli küll vesisem, kui Raplas.

Nädalavahetuse veetsin siruli, valdavalt lugedes. Reedest oli olemine kahtlane, mõtlesin et lasen endal siis olla, ehk läheb üle. No päris üle esmaspäevaks ei läinud. Mingi imelik kõris kõdistamine ja köhatamine jäi. Hullemast õnnestus siiski ennast säästa puhkamise ja suurema annuse c-vitamiiniga, aga köhalaadne nuhtlus jätkus. Peale kahte nädalat köhimist kirjutasin perearstile, et äkki oleks mõni parem rohi, mis toimiks ka, sest need kaks mida olin joonud- tulemus puudub.

Poja lastega pidin minema 18-l Estoniasse “Pähklipureja” etendust vaatama, aga lapsed jäid haigeks :( See oli päriselt kurb, sest piletid olid juba suvel ostetud ja me muudkui ootasime seda ühist teatrikülastust. Midagi pole paraku teha. Kuna mu armsal linnaminial oli 16-l sünnipäev, siis helistasin talle, et õnnitleda ja nii muuseas küsisin, et kui ma saan laste piletid juurde maksmisega täiskasvanute piletiteks, kas nad oleksid mu pojaga huvilised teatrisse tulema. Õnneks oli neil vaba hommik ja olid rõõmuga nõus. Helistasin Estonia kassasse, sain teada, et vabalt saab juurde maksta ja oligi asi lahendatud. Hakkan otsima nüüd mingit etendust, mida saaksin poja tüdrukutega vaatama minna.

18-nda hommikul sõitsin varakult Talllinna, ajasin piletid jonksu ja ootasin Estonias oma suuri lapsi. Ilus etendus oli. Aastat 8 tagasi käisin pojaga sedasama etendust vaatamas, aga sel korral oli uuslavastus. Hästi palju on etenduse kujundus arenenud videograafia osas. Visuaalid olid päris muljetavaldavad. Peale etendust kutsusid lapsed mind endale külla ja kuna minul polnud kusagile kiiret, siis läksingi.

Oma pangakontol avastasin kuu alguses mingi ebanormaalse pettuse. Hakkasime koos pangaga asja uurima ja minu suureks rõõmuks sain oma raha suhteliselt kiiresti tagasi. Sellest aga moraal, et tuleb konto väljavõtet kontrollida lausa iga päev ja kaardi andmed saavad lekkida isegi siis, kui oled ülihoolas ja korrektne. Esimene kahtlane tehing oli toimunud oktoobri alguses ja jaanuari alguseks oli kaaperdatud 300€ ringis. Välismaal käisin viimati augustis, kahtlastest netipoodidest ma midagi ei osta, üldse ostan netist harva. Kaart pole olnud ei kadunud ega muidu ripakil. Igatahes lõpp hea, kõik hea. Poja juures tegelesime siis ühtlasi ka minu pangaasjadega, asjadega milles ma vajasin targema inimese nõuandeid. Mürasin koeraga, sõime koos suppi ja õhtuks sõitsin koju. Kirke oli Tallinnas sõbra sünnipäeva tähistamas ja jäi ööseks linna.

Seega jah, olge tähelepanelikud ja jälgige oma pangakontol toimuvat, sest nagu minu näitel võib tõdeda, siis isegi see ei aita, et oled oma toimingutes hoolas.

Nädalavahetusel maadlesin endiselt oma müstilise köhaga ja lugesin raamatuid. Pisut töötlesin arvutis pere jõulupilte ja sain nad valmis.

23.jaanuaril käisin naabruses oleva lasteaia sünnipäevapeol esindamas meie asutust. Lasteaed on meie hea koostööpartner.

Samal päeval kirjutasin perearstikeskusesse, et olen joonud ära 2 erinevat köharohtu, aga kahe nädalaga pole köhast ikka lahti saanud ja vaevlen köhahoogude käes. Tuli vastus ja paluti järgmisel päeval pereõe vastuvõtule tulla. Läksin, õde kuulas, tehti vereproov, kontrolliti hapnikusisaldust veres kõik nagu oleks normi piires ok. Saadeti siiski röntgenit tegema, sest ma pole kopsuröntgenit väga-väga ammu teinud ja sealt saime teada tõe – kopsupõletik. Sellepärast need rohud ei mõjunudki. Igatahes sain AB kuuri peale, aga…haiguslehele ei käskinud arst jääda, mis on omajagu hämmastav. Et siis püstijalu kopsupõletiku põdemine. Õnneks pole mul palavikku ega muud olulist häda, peale köha. Vast ainult väsin pisut kiiremini ja rindkeres on köhimisega tekkinud valud.

Kuu lõpuni jätkuvalt köhisin. Et nagu päriselt, kaua võib. Loodetavasti hakkab siiski varsti üle minema. Tööl pole kuidagi sobivat aega, et koju jääda. Aruanded, laste rühmad, õhtused vahetused, mida keegi endale juurde ei taha……

Nooremal pojukesel oli sünnipäev, sai 33. Ilus number, mäletan mulle meeldis väga olla 33.

Ahhaa, mul on kaks saladust, millest ma ei kõssa veel mõnda aega mittekuimidagiiii :) Aasta algas toredate üllatustega, aga iga asi omal ajal või natuke hiljem :)

Jaanuari raamatud

“Asjad, millest me üle ei saa” Lucy Score

Jälle üks tempokas lugu, mis pole ei ülihea ega pole ka halb. Lugu on ju põnev, intriige jagub, ka inimlikke väärtusi ja väärtuste ümberkujundamisi. Mida aga viimase aja raamatutes kipub liialt olema, on detailne sexikirjeldus ja seda kordi ja kordi. Päriselt, täiskasvanud inimestel on ilmselt siiski piisavalt kogemusi selles valdkonnas, et ei peaks lugema raamatut nagu vana “Maaja” ajakirja. Raamatu saaks kolmandiku võrra õhemana- keskkonnasäästlikum ja mugavam käes hoida. 7/10

Ja nii kirjeldab raamatut tagakaas.

Habemik meestejuuksur ja paha poiss Knox Morgan eelistab elada samamoodi, nagu joob kohvi – üksinda. Erandi teeb ta vaid oma bassetile, Waylonile. Knox ei talu draamat, eriti kui see saabub hättasattunud põgeneva pruudi kujul.

Naomi ei põgenenud lihtsalt oma pulmast. Ta tuli appi oma võõrandunud kaksikõele. Naomi saabus Virginiasse Knockemouti, karmi väikelinna, kus tülisid lahendatakse vanamoeliselt … rusikate ja õllega. Tavaliselt just selles järjekorras.

Kahjuks ei ole Naomi kuri kaksikõde sugugi muutunud. Olles varastanud Naomi auto ja raha, jätab Tina talle midagi ootamatut. Õetütre, kelle olemasolust Naomi isegi teadlik polnud. Nüüd on ta linnas ilma auto, töö, tulevikuplaani ja koduta ning tema hoole all on 11-aastane väike täiskasvanu.

Knoxil on kindel põhjus, miks ta ei loo suhteid nõudlike naistega, eriti sellistega, kellele meeldib romantika. Aga kuna Naomi elu varises tema nina all kokku, võib ta vähemasti naise suuremast plindrist välja aidata. Ja kohe, kui Naomi endale rohkem hädasid kaela ei tõmba, saab Knox ta rahule jätta ja oma rahulikku poissmeheelu edasi elada.

Vähemasti selline on plaan seni, kuni mängu tuleb tõeline hädaoht.

“Läbi lehtede kumav valgus” Glendy Vanderah

Ilus ja valus lugu. Võib olla selline pisut müstiline, aga tegelikkuses on jutt ikka elust ja selliseid asju juhtub. Väga ilus kirjakeel ja ilmselgelt hea tõlge. Kaunid looduskirjeldused. Elu ilu ja valu. Kaotatud ja 16 aastat hiljem leitud tütar, purunenud elud, valusad taaskohtumised. Kõike seda seal on. Mineviku varjud, armastus, hoolimine, sõprus, armastus looduse vastu. Unikaalne jutustus traumast ja tervenemisest.

Raamat viib lugeja andestuse ja tervenemise võimsale teekonnale. See üleloomulik lugu armastusest, kaotusvalust ja eneseleidmisest on rahvusvahelise menuki „Kus mets kohtub tähtedega” autori teine romaan.10/10

“Annely Peebo” Elisabet Reinsalu

Ooperiprimadonna inspireeriv teekond. Päriselt kaunis raamat Annely Peebost. Imeilusad fotod, kvaliteetne kujundus, hästi kirjutatud. Ilma igasuguste intriigideta. Mulle on muidugi lugusid muusikainimestest lihtne müüa. 10/10

“Pruudil olid jalas kollased saapad” Teine raamat Katherine Pancol

Raamatu esimeses osas toodi kaks väikest last, 8-ne poiss ja 10-ne tüdruk, oma vanaema veinimõisa. Nende ema läks kadunud isa otsima ja nende vanaema ning onu, kes veinimõisas elasid, polnud neid kunagi näinud.

Teises osas on põhiline rõhk tegelikult hoopis veinimõisas toimuval, kus omanikeperel tekib oht kõigest ilma jääda. Jah, nendel kahel lapsel on loos samuti oma roll ja huvitavad arvamused.

Haarav lugu markantsete tegelastega. Tänu taevale on raamatu lõpus tegelaste register, muidu läheks kõik need lehma lelleopjad vahepeal sassi. Elust enesest – truudusest, lojaalsusest, reetmisest, piiritust usust, töökusest, tööarmastusest, armastusest, vihkamisest…10/10

“Kümme aastat Jaapanis. Erakordne seiklus tõusva päikese maal” Chis Broad

Hea ja ladus lugemine. Chris sattus mõni aasta üle 20-sena Jaapanisse programmi raames, kes vahendab Jaapanisse inglise keele õpetajaid. Esimest korda kodumaast ja kodustest nii kaugel, täiesti võõras kultuuriruumis ja kohalikku keelt oskamata. Eksole, korralik väljakutse. Raamat räägibki sellest, kuidas ta kohanes, võitles ärevusega, õppis ära keele, leidis häid sõpru, võistles kõnekonkursil kaks korda ja teisel korral võitis. Reisis, kogus muljeid. Peale mitut aastat koolis hakkas arenema youtuberi karjäär. Kajastas seal nii klišeesid, kui tõsiseid teemasid ja sai lõpuks väga tuntuks. Keda Jaapan huvitab, soovitan lugeda. 8/10

“Minu Kanaarid. Kaktuste kiuste” Evelyn Karlsson

Kui raamatu näppu sain, vaatasin esimese hooga üle peatüki, kus autor kirjutas Gran Kanaaria saarest, sest kevadel just seda saart me väisasime. Eh, sel hetkel olin pisut pettunud, sest peatükk oli lühike ja saarest juttu nii nii vähe ning sellestki pool kirjeldas saarel toimuvat populaarset rallit. Mõne päeva pärast hakkasin raamatut lugema algusest ja ma ei pidanud pettuma. Väga vaheda sulega autor, parasjagu head huumorit ja eneseirooniat. Raamat sai väga kiiresti loetud ja infot sellest saarestikust kõvasti rohkem, kui seni oli. Ja katsun meeles hoida autori lipulauset, et kunagi pole hilja teha oma elus muutusi. 9/10

“Armastuslugu uute alguste kommipoes” Hannah Lynn

Erinevate heade raamatute sekka üks armas ja lihtne naistekas. Lugu sellest, kuidas haiget saamine suhetes takistab loomast uusi suhteid. Kuidas saab taas kedagi usaldada? Ja lugu sellest, kuidas saab teha head, heategevuse positiivsest mõjust inimestele, kelle enda elus on juba vähevõitu rõõme. Lugu sõprusest ja armastusest. 8/10

“Termodünaamika II seadus. Arutelud rahast ja elust” Raivo Hein

Vägagi huvitav lugemine. Lisaks autori enda elule saab päris palju teada, millal, kuidas ja kelle poolt olid asutatud mõnedki tuntud firmad ja kes on praeguseks hetkeks nende omanikud. Palsamiks minu hingele oli muidugi see, et autor ärgitas inimesi raamatuid lugema lausa mitme lehe pikkuse lõiguga. Soovitan lugeda. 9/10

“Peidus tüdruk” Lucinda Riley

Mitmekihiline raamat. Lugu ise avaldati tegelikult juba siis, kui autor kandis teist perekonnanime ja polnud nii tuntud. Nüüdseks on lugu Lucinda Riley poja poolt tänapäevasemaks kohendatud ja välja antud. Riley raamatutes ei saa pettuda, ei pettunud ka selles. Raamatus jooksis tugevalt sisse juudi-teema, holokaust. Sõja kaugele tulevikku ulatuvad kuriteod, modelliteema, inimsuhted ja muidugi armastus. Kõike seda on priskelt. Paks raamat, aga lugemine läheb lennates. Mõni koht on nii kole, et pidi veidi edasi lugema helgema kohani, sest muidu on kehv magama jääda. 9/10

“Hawthorne`ide pärand” Jennifer Lynn Barnes

“Pärimismängud”-e teine raamat.

Nagu esimenegi osa, väga põnev. Mängud jätkuvad, tegevus on tihe ja lõpp polegi selline, nagu lugedes tunduma hakkas. Lõpp üllatas. Nüüd ootan põnevusega kolmandat osa, aga seda pole meile vist veel isegi tõlgitud.

Uus aasta. Peaks kuidagi eelmise kokku võtma, aga ei teagi kuidas. Selline rahulik ja stabiilne aasta oli, ei erilisi tõuse ega mõõnasid. Tore oli, südamerahu oli. Minu draakoniaasta oli. Võib-olla ühiseks nimetajaks valin sõna “remont”.

Poegade teemaks oli kindlasti kodu. Üks elab oma uues majas sees ja tegeleb hoovil olevate ehitistega. Valmis said kuur ja aed ümber krundi. Nüüd ei saa enam rebased, ilvesed, jänesed ega metskitsed õuele, rääkimata võõrastest koertest ja oma koer saab lahtiselt hoovis ringi joosta. Noorem poeg reisis ja tegeles oma varsti valmiva kodu teemaga. Uuel aastal saame enne kevadet soolaleivale. Sinnani on aga üks suur planeerimine ja mööbliga sehkendamine.

Minul on suure osa aastast olnud nii kodus, kui tööl remont. Suisa 10 kuud pidevat remondiolukorras elamist ja töötamist. Vahest vähem ja vahest rohkem häiriv. Pidev müra ja lihasmäluga peituse mängimine, sest kui mingi uus rada kust-kuidas saab selgeks, tuleb jälle muutus ja nii päevast päeva. Noh, hoiab vähemalt vaimu erksana ja sammud aina tulevad.

Kirkel on aasta sõna kindlasti kool, õppimine, TallShipsRaces ja autokool.

Aga…

palju toredat on pereringis olnud.

Tähtsamad sünnipäevad- tütar sai 18, laste vanaisa 85 ja vanaema 80, noorem minia 30 ning ise sain 60. Seda viimast on veel keeruline ja veider endale tunnistada, aga küll harjub. Põhiline, et füüsis on tubli ja vaim virge.

Reisimised- tütrega käisime Gran Canarial, tütre ja pojatütardega käisime Stockholmis, tütar käis klassiga Roomas, TSR-raames purjetamismeeskonnaga Turus ja Ahvenamaal. Noorem poeg käis USA-s tööasjus, võimalik, et kuskil veel, mis pole mul meeles, kaasaga käisid nad Mallorcal, Portugalis ja Roomas. Vanem poeg käis tööasjus Saksamaal, perega seiklesid Eestis ringi ja pojatütred käisid aasta lõpus emaga Egiptuses. Ehk siis meie kolme pere peale 9 erinevat riiki. Täitsa tore. Ega nendega muidugi võistelda suuda, kes üksi aastas20 riiki külastavad :D, aga meile piisas.

Tööl ja koolis on kõigil läinud hästi. Pere lapsliikmed läksid sügisel vastavalt 11, 3 ja 5 klassidesse, vanema poja eripedagoogikat õppiv kaasa lõpetab bakat ja läks üle erialasele tööle ehk et meil on peres nüüd õpetaja. Mina õpetan samuti koolilapsi ja lasteaialapsi…aga ma pole ametilt õpetaja. Kõigil neil läheb koolis hästi. Kirke alustas autokooliga ja uue aasta alguses sai kätte load.

Sõbrannadega olen ette võtnud toredaid käimisi- tegemisi, aasta jooksul on välja kujunenud mõned lemmikumad söögikohad – Päris, La Boulangerie ja Flamm. Contraventas käisin küll sünnipäeva ajal esimest korda, aga kindlasti tahan sinna tagasi minna.

Päris mitmel klassikakontserdil käisin kolleegiga ja teinekord sõbrannaga.

Õmblesin – rohkem, kui eelmisel aastal. Nii endale, kui Kirkele.

Mõned pildistamised tulid aasta peale ära.

Lugesin umbes 120 raamatut, mida on minumeelest päris palju. Teinekord mõtlen, et mida kõike ma selle aja jooksul oleks tehtud saanud….aga lugeda on mõnus, hariv ja see on minu kvaliteetaeg iseendaga.

Rõõmsaid hetki ja tegemisi oli palju, tasakaalustavaid kurbi õnneks õige napilt.

Ilmataat oli aastal 2024 meie vastu kena. Normaalne talv, suurepärane suvi ja pikk soe sügis. Kevad mahtus ka kusagile sinna vahele.

Head Uut Aastat meile ja teile!