1. jaanuari keskpäeval sõitsime Kirkega koos Tallinnast koju. Tema tuli oma sõbranna juurest, mina oma sõbranna juurest ja rongis kohtusime. Kodulinna jõudes läksime otse meie suure R-i juurde, kus saime nende pere uue aasta puhul kallistatud ja veetsime mõnusasti koos aega. Sõime, mängisime ja lobisesime. Nooremale pojatütrele valisime netist uue printsessikleidi. Kinkisin talle jõuluks küll soovitud kleidi, aga meile saadeti liiga suur number. Tellime siis uue.

Õhtul kodus vaatasime Harry Potteri filmi ja ega muud saanudki, kui et magama ja hommikul ootas ees uue aasta esimene tööpäev. Potteri vaatasime tegelikult mõne õhtuga otsast lõpuni kõik osad ära. See on selline meie jõuluaegne meelelahutus, nagu ka “Mamma Mia” ja “Eia jõulud Tondikakul”. Kõik “Visad hinged”, “Üksinda kodus” ja “Politseiakadeemiad” jäävad meist vaatamata.

Aasta esimesel nädalavahetusel pidasin ära oma venima jäänud sünnipäeva koos kahe sõbrannaga ja teisel päeval naabrinaisega. Linnasõbranna saatsin õhtul rongi peale ja olime üllatunud, kui palju lund õues oli. Sadas täitsa mõne tunniga maha. Selle sünnipäevaasjaga on siis aasta lõpuni rahu majas. Aga…kohe on tulemas….veel palju sünnipäevi. Jaanuaris lähiperes lausa kolmel. 1. veebruaril sinna järgi vanemal pojal.

Ah jaa, lumi tuli lõpuks maha. Hakkas uusaastaööl sadama ja muudkui sadas. Kord oli õues natuke külm, siis jälle sula, siis vihm, siis lumi. Mõne päevaga sadas maha müstiline kogus lund ja siis hakkas kohe sulama ja jäigi slama. Ühesõnaga paras kaos see jaanuari ilm ongi. Pildid siiski ilusast ilmast.

Tööl on aruande kirjutamise aeg ja sellega peaks veebruari keskpaigaks valmis saama. Esmalt enda keskkogu aruanne, siis tuleb valla aruanne kokku panna ja sealt edasi maakonna. Nüri töö, aga tuleb ära teha. Remondi esimene etapp hakkab tööl samuti valmis saama ja majas saab taas tavapäraselt liikuda. Põhiliselt nokitsetakse rõdu kallal. Nüüd saame liftiga üles alla sõita, aga ma eelistan treppi. Vanematele inimestele ja liikumispuudega külastajatele on see aga suureks abiks.

Oma kodumajas on samuti suhteliselt vaikne. Suuremad remonditööd lõpetatud. Jaanuaris peaksid trepikotta tulema lõpuks käsipuud ja jutt oli, et ka köögis kubude teema peaks lõpetatud saama. Loodame. Võeti ette keldribokside remont.

Remondi kiituseks saab öelda, et jah, maja on soe ja ventilatsioon toimib. Kütte hinnad on väiksemad. Elektriarved samuti. Trepikojad on heledad, puhtad ja liigud nagu uues majas. Suure sõjaga sain vana aasta lõpus haisukolde wc-st ära. Oligi nii, nagu ma arvasin, aga kaks kuud oli vaja mulle vastu vaielda, sest mis see naine hädaldab. Nüüd on pott korralikult paigaldatud ja hais kadunud.

10-l kuupäeval käsin nagu juba aastaid, Eesti Lastekirjanduse keskuses tänuõhtul. Mõnus aeg koos kolleegidega, lastekirjanike ja illustraatoritega. Aasta “rosina” valimine(Anti Saar ja Marja_Liisa PLats raamatuga “Härra Haraldi unistuste aed”), pisike kontsert ja snäkilaud. Ilm nagu eelmiselgi aastal lumine ja tuisune, seega tervitusglögi oli jälle omal kohal. Majas oli väga sümpaatne talvine illustratsioonide näitus Soome kunstnikelt.

Koju tagasi ikka läbi lume ja tuisu. Tallinnas oli küll vesisem, kui Raplas.

Nädalavahetuse veetsin siruli, valdavalt lugedes. Reedest oli olemine kahtlane, mõtlesin et lasen endal siis olla, ehk läheb üle. No päris üle esmaspäevaks ei läinud. Mingi imelik kõris kõdistamine ja köhatamine jäi. Hullemast õnnestus siiski ennast säästa puhkamise ja suurema annuse c-vitamiiniga, aga köhalaadne nuhtlus jätkus. Peale kahte nädalat köhimist kirjutasin perearstile, et äkki oleks mõni parem rohi, mis toimiks ka, sest need kaks mida olin joonud- tulemus puudub.

Poja lastega pidin minema 18-l Estoniasse “Pähklipureja” etendust vaatama, aga lapsed jäid haigeks :( See oli päriselt kurb, sest piletid olid juba suvel ostetud ja me muudkui ootasime seda ühist teatrikülastust. Midagi pole paraku teha. Kuna mu armsal linnaminial oli 16-l sünnipäev, siis helistasin talle, et õnnitleda ja nii muuseas küsisin, et kui ma saan laste piletid juurde maksmisega täiskasvanute piletiteks, kas nad oleksid mu pojaga huvilised teatrisse tulema. Õnneks oli neil vaba hommik ja olid rõõmuga nõus. Helistasin Estonia kassasse, sain teada, et vabalt saab juurde maksta ja oligi asi lahendatud. Hakkan otsima nüüd mingit etendust, mida saaksin poja tüdrukutega vaatama minna.

18-nda hommikul sõitsin varakult Talllinna, ajasin piletid jonksu ja ootasin Estonias oma suuri lapsi. Ilus etendus oli. Aastat 8 tagasi käisin pojaga sedasama etendust vaatamas, aga sel korral oli uuslavastus. Hästi palju on etenduse kujundus arenenud videograafia osas. Visuaalid olid päris muljetavaldavad. Peale etendust kutsusid lapsed mind endale külla ja kuna minul polnud kusagile kiiret, siis läksingi.

Oma pangakontol avastasin kuu alguses mingi ebanormaalse pettuse. Hakkasime koos pangaga asja uurima ja minu suureks rõõmuks sain oma raha suhteliselt kiiresti tagasi. Sellest aga moraal, et tuleb konto väljavõtet kontrollida lausa iga päev ja kaardi andmed saavad lekkida isegi siis, kui oled ülihoolas ja korrektne. Esimene kahtlane tehing oli toimunud oktoobri alguses ja jaanuari alguseks oli kaaperdatud 300€ ringis. Välismaal käisin viimati augustis, kahtlastest netipoodidest ma midagi ei osta, üldse ostan netist harva. Kaart pole olnud ei kadunud ega muidu ripakil. Igatahes lõpp hea, kõik hea. Poja juures tegelesime siis ühtlasi ka minu pangaasjadega, asjadega milles ma vajasin targema inimese nõuandeid. Mürasin koeraga, sõime koos suppi ja õhtuks sõitsin koju. Kirke oli Tallinnas sõbra sünnipäeva tähistamas ja jäi ööseks linna.

Seega jah, olge tähelepanelikud ja jälgige oma pangakontol toimuvat, sest nagu minu näitel võib tõdeda, siis isegi see ei aita, et oled oma toimingutes hoolas.

Nädalavahetusel maadlesin endiselt oma müstilise köhaga ja lugesin raamatuid. Pisut töötlesin arvutis pere jõulupilte ja sain nad valmis.

23.jaanuaril käisin naabruses oleva lasteaia sünnipäevapeol esindamas meie asutust. Lasteaed on meie hea koostööpartner.

Samal päeval kirjutasin perearstikeskusesse, et olen joonud ära 2 erinevat köharohtu, aga kahe nädalaga pole köhast ikka lahti saanud ja vaevlen köhahoogude käes. Tuli vastus ja paluti järgmisel päeval pereõe vastuvõtule tulla. Läksin, õde kuulas, tehti vereproov, kontrolliti hapnikusisaldust veres kõik nagu oleks normi piires ok. Saadeti siiski röntgenit tegema, sest ma pole kopsuröntgenit väga-väga ammu teinud ja sealt saime teada tõe – kopsupõletik. Sellepärast need rohud ei mõjunudki. Igatahes sain AB kuuri peale, aga…haiguslehele ei käskinud arst jääda, mis on omajagu hämmastav. Et siis püstijalu kopsupõletiku põdemine. Õnneks pole mul palavikku ega muud olulist häda, peale köha. Vast ainult väsin pisut kiiremini ja rindkeres on köhimisega tekkinud valud.

Kuu lõpuni jätkuvalt köhisin. Et nagu päriselt, kaua võib. Loodetavasti hakkab siiski varsti üle minema. Tööl pole kuidagi sobivat aega, et koju jääda. Aruanded, laste rühmad, õhtused vahetused, mida keegi endale juurde ei taha……

Nooremal pojukesel oli sünnipäev, sai 33. Ilus number, mäletan mulle meeldis väga olla 33.

Ahhaa, mul on kaks saladust, millest ma ei kõssa veel mõnda aega mittekuimidagiiii :) Aasta algas toredate üllatustega, aga iga asi omal ajal või natuke hiljem :)

Jaanuari raamatud

“Asjad, millest me üle ei saa” Lucy Score

Jälle üks tempokas lugu, mis pole ei ülihea ega pole ka halb. Lugu on ju põnev, intriige jagub, ka inimlikke väärtusi ja väärtuste ümberkujundamisi. Mida aga viimase aja raamatutes kipub liialt olema, on detailne sexikirjeldus ja seda kordi ja kordi. Päriselt, täiskasvanud inimestel on ilmselt siiski piisavalt kogemusi selles valdkonnas, et ei peaks lugema raamatut nagu vana “Maaja” ajakirja. Raamatu saaks kolmandiku võrra õhemana- keskkonnasäästlikum ja mugavam käes hoida. 7/10

Ja nii kirjeldab raamatut tagakaas.

Habemik meestejuuksur ja paha poiss Knox Morgan eelistab elada samamoodi, nagu joob kohvi – üksinda. Erandi teeb ta vaid oma bassetile, Waylonile. Knox ei talu draamat, eriti kui see saabub hättasattunud põgeneva pruudi kujul.

Naomi ei põgenenud lihtsalt oma pulmast. Ta tuli appi oma võõrandunud kaksikõele. Naomi saabus Virginiasse Knockemouti, karmi väikelinna, kus tülisid lahendatakse vanamoeliselt … rusikate ja õllega. Tavaliselt just selles järjekorras.

Kahjuks ei ole Naomi kuri kaksikõde sugugi muutunud. Olles varastanud Naomi auto ja raha, jätab Tina talle midagi ootamatut. Õetütre, kelle olemasolust Naomi isegi teadlik polnud. Nüüd on ta linnas ilma auto, töö, tulevikuplaani ja koduta ning tema hoole all on 11-aastane väike täiskasvanu.

Knoxil on kindel põhjus, miks ta ei loo suhteid nõudlike naistega, eriti sellistega, kellele meeldib romantika. Aga kuna Naomi elu varises tema nina all kokku, võib ta vähemasti naise suuremast plindrist välja aidata. Ja kohe, kui Naomi endale rohkem hädasid kaela ei tõmba, saab Knox ta rahule jätta ja oma rahulikku poissmeheelu edasi elada.

Vähemasti selline on plaan seni, kuni mängu tuleb tõeline hädaoht.

“Läbi lehtede kumav valgus” Glendy Vanderah

Ilus ja valus lugu. Võib olla selline pisut müstiline, aga tegelikkuses on jutt ikka elust ja selliseid asju juhtub. Väga ilus kirjakeel ja ilmselgelt hea tõlge. Kaunid looduskirjeldused. Elu ilu ja valu. Kaotatud ja 16 aastat hiljem leitud tütar, purunenud elud, valusad taaskohtumised. Kõike seda seal on. Mineviku varjud, armastus, hoolimine, sõprus, armastus looduse vastu. Unikaalne jutustus traumast ja tervenemisest.

Raamat viib lugeja andestuse ja tervenemise võimsale teekonnale. See üleloomulik lugu armastusest, kaotusvalust ja eneseleidmisest on rahvusvahelise menuki „Kus mets kohtub tähtedega” autori teine romaan.10/10

“Annely Peebo” Elisabet Reinsalu

Ooperiprimadonna inspireeriv teekond. Päriselt kaunis raamat Annely Peebost. Imeilusad fotod, kvaliteetne kujundus, hästi kirjutatud. Ilma igasuguste intriigideta. Mulle on muidugi lugusid muusikainimestest lihtne müüa. 10/10

“Pruudil olid jalas kollased saapad” Teine raamat Katherine Pancol

Raamatu esimeses osas toodi kaks väikest last, 8-ne poiss ja 10-ne tüdruk, oma vanaema veinimõisa. Nende ema läks kadunud isa otsima ja nende vanaema ning onu, kes veinimõisas elasid, polnud neid kunagi näinud.

Teises osas on põhiline rõhk tegelikult hoopis veinimõisas toimuval, kus omanikeperel tekib oht kõigest ilma jääda. Jah, nendel kahel lapsel on loos samuti oma roll ja huvitavad arvamused.

Haarav lugu markantsete tegelastega. Tänu taevale on raamatu lõpus tegelaste register, muidu läheks kõik need lehma lelleopjad vahepeal sassi. Elust enesest – truudusest, lojaalsusest, reetmisest, piiritust usust, töökusest, tööarmastusest, armastusest, vihkamisest…10/10

“Kümme aastat Jaapanis. Erakordne seiklus tõusva päikese maal” Chis Broad

Hea ja ladus lugemine. Chris sattus mõni aasta üle 20-sena Jaapanisse programmi raames, kes vahendab Jaapanisse inglise keele õpetajaid. Esimest korda kodumaast ja kodustest nii kaugel, täiesti võõras kultuuriruumis ja kohalikku keelt oskamata. Eksole, korralik väljakutse. Raamat räägibki sellest, kuidas ta kohanes, võitles ärevusega, õppis ära keele, leidis häid sõpru, võistles kõnekonkursil kaks korda ja teisel korral võitis. Reisis, kogus muljeid. Peale mitut aastat koolis hakkas arenema youtuberi karjäär. Kajastas seal nii klišeesid, kui tõsiseid teemasid ja sai lõpuks väga tuntuks. Keda Jaapan huvitab, soovitan lugeda. 8/10

“Minu Kanaarid. Kaktuste kiuste” Evelyn Karlsson

Kui raamatu näppu sain, vaatasin esimese hooga üle peatüki, kus autor kirjutas Gran Kanaaria saarest, sest kevadel just seda saart me väisasime. Eh, sel hetkel olin pisut pettunud, sest peatükk oli lühike ja saarest juttu nii nii vähe ning sellestki pool kirjeldas saarel toimuvat populaarset rallit. Mõne päeva pärast hakkasin raamatut lugema algusest ja ma ei pidanud pettuma. Väga vaheda sulega autor, parasjagu head huumorit ja eneseirooniat. Raamat sai väga kiiresti loetud ja infot sellest saarestikust kõvasti rohkem, kui seni oli. Ja katsun meeles hoida autori lipulauset, et kunagi pole hilja teha oma elus muutusi. 9/10

“Armastuslugu uute alguste kommipoes” Hannah Lynn

Erinevate heade raamatute sekka üks armas ja lihtne naistekas. Lugu sellest, kuidas haiget saamine suhetes takistab loomast uusi suhteid. Kuidas saab taas kedagi usaldada? Ja lugu sellest, kuidas saab teha head, heategevuse positiivsest mõjust inimestele, kelle enda elus on juba vähevõitu rõõme. Lugu sõprusest ja armastusest. 8/10

“Termodünaamika II seadus. Arutelud rahast ja elust” Raivo Hein

Vägagi huvitav lugemine. Lisaks autori enda elule saab päris palju teada, millal, kuidas ja kelle poolt olid asutatud mõnedki tuntud firmad ja kes on praeguseks hetkeks nende omanikud. Palsamiks minu hingele oli muidugi see, et autor ärgitas inimesi raamatuid lugema lausa mitme lehe pikkuse lõiguga. Soovitan lugeda. 9/10

“Peidus tüdruk” Lucinda Riley

Mitmekihiline raamat. Lugu ise avaldati tegelikult juba siis, kui autor kandis teist perekonnanime ja polnud nii tuntud. Nüüdseks on lugu Lucinda Riley poja poolt tänapäevasemaks kohendatud ja välja antud. Riley raamatutes ei saa pettuda, ei pettunud ka selles. Raamatus jooksis tugevalt sisse juudi-teema, holokaust. Sõja kaugele tulevikku ulatuvad kuriteod, modelliteema, inimsuhted ja muidugi armastus. Kõike seda on priskelt. Paks raamat, aga lugemine läheb lennates. Mõni koht on nii kole, et pidi veidi edasi lugema helgema kohani, sest muidu on kehv magama jääda. 9/10

“Hawthorne`ide pärand” Jennifer Lynn Barnes

“Pärimismängud”-e teine raamat.

Nagu esimenegi osa, väga põnev. Mängud jätkuvad, tegevus on tihe ja lõpp polegi selline, nagu lugedes tunduma hakkas. Lõpp üllatas. Nüüd ootan põnevusega kolmandat osa, aga seda pole meile vist veel isegi tõlgitud.

Uus aasta. Peaks kuidagi eelmise kokku võtma, aga ei teagi kuidas. Selline rahulik ja stabiilne aasta oli, ei erilisi tõuse ega mõõnasid. Tore oli, südamerahu oli. Minu draakoniaasta oli. Võib-olla ühiseks nimetajaks valin sõna “remont”.

Poegade teemaks oli kindlasti kodu. Üks elab oma uues majas sees ja tegeleb hoovil olevate ehitistega. Valmis said kuur ja aed ümber krundi. Nüüd ei saa enam rebased, ilvesed, jänesed ega metskitsed õuele, rääkimata võõrastest koertest ja oma koer saab lahtiselt hoovis ringi joosta. Noorem poeg reisis ja tegeles oma varsti valmiva kodu teemaga. Uuel aastal saame enne kevadet soolaleivale. Sinnani on aga üks suur planeerimine ja mööbliga sehkendamine.

Minul on suure osa aastast olnud nii kodus, kui tööl remont. Suisa 10 kuud pidevat remondiolukorras elamist ja töötamist. Vahest vähem ja vahest rohkem häiriv. Pidev müra ja lihasmäluga peituse mängimine, sest kui mingi uus rada kust-kuidas saab selgeks, tuleb jälle muutus ja nii päevast päeva. Noh, hoiab vähemalt vaimu erksana ja sammud aina tulevad.

Kirkel on aasta sõna kindlasti kool, õppimine, TallShipsRaces ja autokool.

Aga…

palju toredat on pereringis olnud.

Tähtsamad sünnipäevad- tütar sai 18, laste vanaisa 85 ja vanaema 80, noorem minia 30 ning ise sain 60. Seda viimast on veel keeruline ja veider endale tunnistada, aga küll harjub. Põhiline, et füüsis on tubli ja vaim virge.

Reisimised- tütrega käisime Gran Canarial, tütre ja pojatütardega käisime Stockholmis, tütar käis klassiga Roomas, TSR-raames purjetamismeeskonnaga Turus ja Ahvenamaal. Noorem poeg käis USA-s tööasjus, võimalik, et kuskil veel, mis pole mul meeles, kaasaga käisid nad Mallorcal, Portugalis ja Roomas. Vanem poeg käis tööasjus Saksamaal, perega seiklesid Eestis ringi ja pojatütred käisid aasta lõpus emaga Egiptuses. Ehk siis meie kolme pere peale 9 erinevat riiki. Täitsa tore. Ega nendega muidugi võistelda suuda, kes üksi aastas20 riiki külastavad :D, aga meile piisas.

Tööl ja koolis on kõigil läinud hästi. Pere lapsliikmed läksid sügisel vastavalt 11, 3 ja 5 klassidesse, vanema poja eripedagoogikat õppiv kaasa lõpetab bakat ja läks üle erialasele tööle ehk et meil on peres nüüd õpetaja. Mina õpetan samuti koolilapsi ja lasteaialapsi…aga ma pole ametilt õpetaja. Kõigil neil läheb koolis hästi. Kirke alustas autokooliga ja uue aasta alguses sai kätte load.

Sõbrannadega olen ette võtnud toredaid käimisi- tegemisi, aasta jooksul on välja kujunenud mõned lemmikumad söögikohad – Päris, La Boulangerie ja Flamm. Contraventas käisin küll sünnipäeva ajal esimest korda, aga kindlasti tahan sinna tagasi minna.

Päris mitmel klassikakontserdil käisin kolleegiga ja teinekord sõbrannaga.

Õmblesin – rohkem, kui eelmisel aastal. Nii endale, kui Kirkele.

Mõned pildistamised tulid aasta peale ära.

Lugesin umbes 120 raamatut, mida on minumeelest päris palju. Teinekord mõtlen, et mida kõike ma selle aja jooksul oleks tehtud saanud….aga lugeda on mõnus, hariv ja see on minu kvaliteetaeg iseendaga.

Rõõmsaid hetki ja tegemisi oli palju, tasakaalustavaid kurbi õnneks õige napilt.

Ilmataat oli aastal 2024 meie vastu kena. Normaalne talv, suurepärane suvi ja pikk soe sügis. Kevad mahtus ka kusagile sinna vahele.

Head Uut Aastat meile ja teile!

Õues märg, sombune ja suhteliselt soe. Pole paha, ei pea vähemalt liugu laskma, aga eks kuu on ka alles alanud. Ilm püsis soe kuu viimase päevani ja uue aasta esimesel ööl sadas lumi lõpuks maha. Igavesti töisest novembrist hooga tegusasse detsembrisse. Tegelikult tahaks puhata. 19-nda kuupäevani on väga tihedalt töine aeg, aga peale seda katsuks juba vabamalt võtta.

2. detsembril käisin siis pealinnas järjekordsel uuringul oma kõrvakestega. Saadeti Magdaleena haiglasse kuulmiskontrolli. Väga hea, et saadeti, sest sealt ära minnes oli mu süda rahul. Kui kodukoha arstil näitas kuulmiskontroll mõningast kuulmise langust ja peale kahte kuud kordusel veel suuremat langust…mispeale mind linna ka saadeti, siis kui kasutada on kaasaegsem, täpsem aparatuur ja ka testija on kogenum, võib tulemus teistsuguseks osutuda. Sain teada, et kuulmisega on tegelikult kõik hästi. Töövõit, on ju! Ma ise ei kahelnudki oma kuulmises, arst kahtles :P

Kui arstilt ära tulin, sain kokku ühe toreda sõbrannakesega ja suundusime koos lõunat sööma. Ükskord sain teada, et minu lemmikrestoranis on päevapakkumised igati mõistliku hinnaga ja sinna me siis suundusimegi. Nimelt restoran Päris. Jäime sinna mitmeks tunniks istuma, sest meie mõlema südames oli kurbus varalahkunud ühise sõbra pärast. Nii me siis sõime, kohvitasime ja meenutasime sõpra.

Rongi oodates astusin läbi Balti jaama turult. Sealgi juba jõulune.

Tööl sai kuusk saalinurka üles. Eks ta selline õnnetu meil on see tänavune jõulumeeleolu, aga mida sa selle remondi keskel ikka teed. Lugemissaalis see-eest on ilusad Tarvo Mett-i vitraažid akendel.

7.12 asutasin ennast Rapla kirikusse kontserdile. Esines ERR-i segakoor ja kuna mul laulab seal üks peresõpradest paar, läksin kuulama. Ilus kontsert oli. Peale kontserti ajasime pisut juttu ja koju tagasi, sest ega kirikus istudes soe ei ole. Ruttu koju ennast soojendama.

6-l kuupäeval tähistasime kolleegidega ühe töökaaslase möödunud sünnipäeva ja minu kohe saabuvat tähtpäeva. Mõnus istumine hommikuhämaruses. Meil sünnipäevad lähestikku, seega mis siin ikka kaks korda järjest torti süüa. Ja kolleegid tõid nii palju toredaid kingitusi :)

Õigel päeval- pühapäeval, ehk 8. detsembril üllatasid mind lapsed aga sellega, et palusid ennast 13.30-ks valmis seada ja mingit söögilauda mitte ette valmistada. Viisid hoopis oma empsi Tallinna vanimasse itaalia restorani. Nii me siis tähistasime seal kuuekesi minu uut saabunud kümnendit. Toit oli väga maitsev ja meil oli lõbus. Päriselt, see oli parim kingitus üldse, mida võisin soovida – päev iseendale ja mitte mingit vaaritamist/koristamist. Väikesed piigad olid sel ajal emaga Egiptuses ja meiega koos olla ei saanud. Olen oma lastele lõpmata tänulik.

Uus töönädal oli üks tamp ja tagaajamine ehk siis lisaks tavatööle hommikuti koolides päkapikutunde tegemas. Ei saa salata, et see on kurnav, sest päevad on pikad ja intensiivsed, koolist tulles tuleb aga istuda taas letti ja tööpäevast võib kujuneda 11-tunni pikkune maraton. Kui sedasi on päevast päeva, läheb pisut liiale. Kolmandal kuu nädalal käisin kahes lasteaias jõuluhommikuid tegemas ja kui mitmesaja lapsega lugemised, jutustamised, laulmised, kargamised ja piparkoogijagamisest tehtud, võis ennast lõdvemaks lasta.

23.detsembril käisin veel pooleks päevaks tööl ja võiski alata minu jõulupuhkus. Viimaste kuudega oli tekkinud kõvasti ületunde, mis andsid võimaluse aasta lõpus pikemaks puhkepausiks. Tihe töö sai vaba ajaga tasutud, sest uuesti tööle läksin alles 2. jaanuaril.

23. detsembril sõitsime Kirkega peale minu poolikut tööpäeva linna, et veel viimased selle aasta vajalikud ostud ära teha.

20. detsembril käisin samuti linnas, sest soovisin kuulata lapse kooli jõulukontserti Kaarli kirikus. Eelmisel aastal tulin sealt üliilusate muljetega ja selgi aastal oli kontsert väga nauditav.

12. detsembril oli meil töökaaslastega jõuluistumine Raikküla mõisa ühes hubases hoones, mis rõõmustas meid oma vanaaegse sisustusega. Lisaks maitsvale toidule saime osa mõisaproua loengust vana mööbli teemal. Oli huvitav ja mõnus õhtupoolik.

14. detsembril tõi poeg meile metsast kuuse ja aitas üles panna rõdule jõulutuled. Nendega oli seekord pisut nokitsemist, sest remondi käigus eemaldati minu naelakesed, millega eelmised tulukesed üleval rippusid. Tuppa sai lõpuks jõulumeeleolu ja helgem olemine. Jõuluks lisasin lauale dekoratsiooni ja nii saab see tuba meid veel tükk aega rõõmustada.

16. detsembril käisin oma õega Namaste hiina/india söögikohas minu sünnipäeva tähistamas. See oli mulle lihtsam ja rentaablim valik, kui peale tööd kodus söögilaua organiseerimine. Saime mõnusalt lobiseda ja lasta endale sööki ette kanda. Jaanuarisse jäid tähistamised kahe sõbrannaga ja naabrinaisega.

Korra oli meil vanema poja koer hoida. Reedest pühapäevani olid noored Lenna juures Ilmaveerel ja meie Kirkega kantseldasime koerakest. Eks ta üks pätu ole, aga see hoidmine on vajalik, et kodus mulle jälle seda juttu ei räägitaks…..ema, võtame koeraaaa :P

Vahetult enne pühi tegime lapsega koostöös korteri uksele jõulupärja ja jõudsime surnuaial ära käia. Kingituste pakkimine jäi samuti tütrele.

Pühad möödusid meil tegelikult vaikselt, koduselt ja rahulikult. Mingi päeva ma küll pühendasin tõlketööle, aga laias laastus lugesin, vaatasin telekat ja toimetasin. Korra isegi tõstsin õmblusmasina välja ja tkkisin kaks nime hommikumantlitele.

27. detsembril toimus meil pere jõuluistumine. See oli kuidagi ainus päev, mis meile kõigile sobis. Küll ei sobinud ühele lapsele, küll teisele jne., aga tähtis on see, et selle ühise päeva ikka alati leiame. Mõnus ja meeleolukas oli. Kirke jõudis enne seda esimest korda doonoriks käia. Tubli tips!

Kella kahest päeval oli kodu rahvast täis ja kõik midagi askeldasid. Külmlauaga suutsime kõhud punni süüa, seega enne praadi sahmerdasime pilte teha ja loteriimängu mängida. Lapsed, koer, kingid, fotosessioon, palju süüa ja muidu mõnusaid jutuajamisi. Ja ei ühtegi telefonipilti sellel ajal. Ainult perepildid kuuse all ja need on alles kaameras.

Aasta lõpetasime sel aastal isemoodi. Uurisin juba aegsasti vanema poja käest, mida nemad perega aastavahetusel teevad ja poiss ütles, et nad ei tea, kas on kodus või külapeal. Noorem poeg pidi linnas sõprade poole naisega minema. Esialgu siis mõtlesimegi, et oleme Kirkega lihtsalt kodus – vaatame telekat ja logeleme. Siis tuli Kirkele pakkumine sõbrannalt veeta aastavahetus tema perega ühes nooblis pealinna hotellis. Vastas sõbrannale, et tuleb siis, kui emme saab suure poja juures olla, aga kui neid pole kodus, jääb minuga. Mina olin teist meelt ja ütlesin, et mingu südamerahus linna, sest mina võin rõõmuga ka üksi kodus olla. Noored inimesed peavad saama elada noorte inimeste elu.

Üsna enne aasta lõppu ei teadnud poeg veel ikka, kus nad aastavahetuse veedavad ja mina ajasin 30-l detsembril juttu linnas elava sõbrannaga ning meil tekkis mõte, et oleme koos linnas tema juures. Nii, asi tundus olevat lahendatud kõigi jaoks. Kõigil kolmel lapsel omad tegemised, mis on igati ok ja mina ennast samuti ära organiseerinud. Kui sõitsin aasta viimasel päeval linna sõbranna juurde, helistab vanem poeg, et mis teete Kirkega :D Nemad on perega kodus, noorem vend naisega tulevad ka hoopis nende juurde ja saaksime kõik koos uut aastat tervitada. Eksole! Noh, esmalt ma muidugi nats ikka kurvastasin, sest mulle meeldib väga koos oma lastega olla, aga siis leidsin, et kui läks nii, siis on nii. Kõigil on niikuinii tore. Poisid muide veetsid ikka üle väga pika aja aastavahetust koos ja selle üle oli mul hea meel.

Mina aga sain kokku sõbrannaga, tegime Tallinnas Reidi teel aasta viimase jalutuskäigu ja pärast läksime õhtusöögile kesklinna restorani Plaz. Ranna ääres oli võimas tuul, liiv tuiskas ja pilti tehes muutusid sõrmed hetkega jääpulkadeks. Aga…kõik lõppeva aasta murekohakesed puhus see tuul minema ja pea sai selgeks uutele headele mõtetele. Peale tõhusat õhtusööki kõndisime kesklinnast jalgsi sõbranna koju Tallinn-Väikesesse ja aastalõpu jalutuskäiguks sai mul pea 8 km. Pole paha. Ja mis seal kodus ikka – sõime, tervitasime uut aastat, vaatasime telekat, ilustulestikku ja ajasime juttu. Meil oli tore!

Head Uut Aastat!

Seis maja remondiga aasta lõpuks:

Korterite uste taga on plaadid maas, seinad värvitud, ennejõuluks lubati uued astmed paigaldada ja lubadus täideti. Oleks juba varemgi saanud, aga meile saadeti täiesti valed astmed, sellised mis õuetingimustesse sobilikud, mitte siseruumidesse. Eks ikka juhtub. Uued postkastid on seinas, kenasti suurte korterinumbritega. Trepikojas on valgustid seinas, uudsena väljapääsu näitavad plafoonid ja korruste numbrid. Uued seadused. Kohe kui ehitajad oma sodi ära korjavad, saab lõpuks keldri lukku panna. Ehk saab varsti rattad rattaruumi tagasi panna. Möödunud suvel ei saanudki ratastega sõita, sest nende väljakaevamine kuskilt x kohast ja tagasi panemine ehitussegadikus…eiei, pigem käisin jalgsi tööle ja koju.

Detsembri teises pooles saabusid lõpuks õiged trepikoja astmed.

Naabrimees vahetas ära mul vannitoa äravoolu peenikese tihendi, mis väidetvalt oli katki ja sellepärast tullagi mulle kusagilt sisse ehe peldikuhais. Ma ikka julgesin kahelda ja ütlesin kohe, et võib seda ju vahetada, aga see hais ei tule trapist, seega viga mujal. Nagu oligi tarvis tõestada, oli mul õigus ja tuleb edasi pinda käia, et see korda saaks. Ega väga muud võimalust pole, kui et kas minul on töömehed peale torude vahetust poti nats kehvasti tagasi pannud või siis on see jama seotud minu peal ehitatava uue korteriga ja nende wc-äravooludega. Mina arvasin, et minu pott kehvasti tagasi paigaldatud ja mul tegelikult oligi õigus. Ja oh kui palju närvirakke läks kahe kuuga tuulde, et ma pidin seda selgitama meesterahvale, kes arvas, et ma niisama vingun :D Jah, mehed ja nende egod. Tuleb ette.

Raamatud:

Kokkuvõtvalt võin öelda, et lugesin päris palju – aastaga umbes 125 raamatut. Kõik ei saanudki blogisse kirja.

“Minu Sri Lanka” Merilyn Meristo

Kerge ja ladus lugemine, palju huvitavat infot ja toredaid juhtumisi. Autor oli sinna sattunud valdavalt külalislektorina ülikoolis tööd tehes, aga ka muul ajal koos perega. Huvitav oli see, et mul ei tekkinud kordagi tunnet, et tahaks ka Sri Lankale minna. Kõik need voodis, toas ja õues pidevalt ründavad putukad ja elukad, prügimäed ja parasjagu tüütud skeemitajad, et ehteid või mida iganes müüa….ei tundunud minu tassike teed. Raamat oli sellegipoolest huvitav ja mõnus lugeda.

“Liiga Hilja” Colleen Hoover

Veidi teistsugune Hooveri raamat. Pisut robustsem, veidi kriminaalsem. Aga igati tema enda heal tasemel lugemine. Igavaks kordagi ei kiskunud ja lõpuks sai pahalane surma ja head võitsid. Kohati ehk pisut üllatas, et nii ilmselgelt ja nähtavalt narkootikumidega tegelev inimene ei jäänud juba ammu seadusesilmale vahele ja oskas neid ikka ja jälle üle kavaldada. Aga jah, meeldis. 8/10

“Mina Silvia” Silvia Ilves ja Maarja Savi

Kui muidu jäävad minust lugemata nii igasuused Mallukad, BSH-d ja muud sarnased, siis Silvia raamatut otsustasin lugeda. Ei ole ma ka üleliia JES kirjastuse raamatute sihtrühm. Aga Silvia… Ma ei pruugi alati nõustuda tema tempudega ja kohatise naiivsusega, aga ma pean temast lugu kui heast muusikust ja veel enam emast, kes on suutnud oma lapsed selle virrvarri sees tõsiselt headeks noorteks muusikuteks kasvatada. Kindlasti pole Silvia laps lihtne olla, aga see-eest on lapsepõlv neil tõesti värvikas ja pagasina eluks kaasas suurepärane pillimänguoskus. Olles ise olnud 9 aastat lapse klaveriõppe kõrval ja isegi omal ajal muusikakooli lõpetanud, olen vägagi teadlik sellest üldse mitte lihtsast teest. Distsipliin, kohusetunne, rutiin…kõik sellel ajal, kui valdav osa sõpru peale kooli puhkab või lööb lulli. Sai mõndagi selgemaks ka selles plaanis, miks Silvia isiksusena on just selline, nagu on. Loomulikult sünnipärane impulsiivsus ja edevus, lapsepõlvega tekkinud saavutusvajadus, täjelepanuvajadus ja piirangutest pääsemise vajadus. No ja ma usun et kohati teeb ta trianglit ka puhtalt selleks, et kogu aeg pildis püsida, endale reklaami teha ja sel viisil artistina tööd saada. Ladusalt kirjutatud. 9/10

“Pöörased pöörded” Anna Jansson

Kuskil raamatu esimesel kolmandikult tekkis tunne, et aaaa, tegelased kuidagi tuttavad. Pisut järge ajades tuligi välja, et ühe varem loetud raamatu järg. Aga “Tõlkes leitud” sarja raamatud on alati head olnud, seega ei kahelnud seda lugema hakates.

See on raamat armastuse tõusudest ja mõõnadest – elust inimesega, kes on kaotanud reaalsustaju.

Visbys ilusalongi pidav Angelika Lagermark on abielus Magnusega, kes on bipolaarne, kuid naine ei teadnud seda. Magnus lihtsalt ei maininud seda ja kui ta lõpetas ravimite võtmise, keeras elu katastroofiks. Tagajärjed olid hirmsad, kus magnus oma käitumisega ei riskinud ainult raha, vaid ka armastusega.

Ka ajalehes ilmunud kuulutusest saavad alguse omapärased sündmused. Müüki tuli maja mere ääres, kus Angelika vanavanaema Amalia kogu oma 94-aastase elu elas. Amalia oli tark vana naine ja inimesed käisid rasketel hetkedel tema juures nõu ja abi saamas. Majal olid aga omad saladused…

Samal ajal jätkub juuksurisalongis suhtetöö klientidele armastuse leidmisel. See on lihtne. Raske on aga armastust hoida, kui asjaosalisi tabab ebaõnn. 9/10

„Pöörased pöörded“ on järg Anna Janssoni ajaviiteromaanidele „Ilusalongi saatusejumalanna“ (2019) ja „Piirideta ämmad“ (2023). Lisaks põnevale ja südamlikule loole leiab raamatust ka valiku toiduretsepte Angelika Lagermarki kokaraamatust.

“Päikesetõus safiirinisel lahel” Holly Martin

“Kalliskivisaare” sarja romaan.

Tegevus toimub Jewel Islandi saarekesel, kus safiirsinine meri sädeleb ja päike soojendab põski …(kas ta seda just iga päev teeb, on iseasi.)

Aria Philips on kogu oma elu elanud sellel väikesel Jewel Islandil. Isegi siis, kui tema õed Clover ja Skye loobusid saare vapustavatest randadest suuremate ja paremate asjade nimel, jäi Aria sinna, et aidata oma isal nende perehotelli juhtida.
Aasta pärast isa surma on Aria teinud kõik endast oleneva, et hoida hotelli käigus, kuid külastajate vähesuse tõttu võib naine kaotada ainsa kodu, mis tal olnud.
Seega pöördub ta Noah Campbelli poole. Mees, kes on teeninud terve varanduse hotellide käimalükkamisega, on tema viimane lootuskiir. Ehkki too suudles Ariat eelmisel aastal pajupuu all ja kadus pärast seda nagu vits vette …
Nii vapustav ja võluv, kui Noah ka ei ole, tõotab Aria endale, et nende suhe on edaspidi rangelt tööalane. Kuid Noah on viimase aasta jooksul hoidnud suurt saladust ja tema tagasipöördumine Jewel Islandile muudab Aria elu igaveseks.

Suurepärane ajaviiteromaan. Polekski paremini seda sõnastanud, kui kirjastus ise. 9/10

“Sügistaevas kose kohal” Holly Martin

Eelmise raamatu järg, aga need kaks on ka täiesti eraldi loetavad.

Clover Philips on tagasi kodus Jewel Islandil kaunis Sapphire Bay hotellis, mida ta peab koos oma õdede Skye ja Ariaga. Tema elu on täiuslik, välja arvatud üks asi …

Kui Clover lahkus enne koju tagasipöördumist Londonist, jättis ta seljataha ka alatu reetmise. Sellest ajast peale ei ole ta suutnud kohtamas käia, rääkimata sellest, et lubada endal armuda. See, mida ta vajab, on üks põgus suhe, mis aitaks tal taas kohtingute lainele saada, ja Cloveri õnneks on parasjagu saarel nägus Angel Mazzeo, Cloveri õe kallima ja hotelli kaasomaniku Noah-i parem käsi.

Cloveri ja Angeli vahel on alati sädemed lennanud ning kuigi Angel on seni leppinud sõbrastaatusega, on ta enam kui valmis aitama Cloveril uut enesekindlust leida. Kui eesmärk ei ole tõsisem suhe, peaksid asjad ju lihtsad olema, aga mõnikord on tõmme sedavõrd tugev, et sügavamatest tunnetest ei ole pääsu.

Kas Clover ja Angel leiavad julguse öelda teineteisele, mida nad tegelikult tunnevad? Ja kas Clover on valmis uuesti armuma, kuigi vandus, et ei tee seda enam kunagi?

Eks ole näha, kas “Kalliskivisaare”sarjale tuleb lisa. 9/10

“Viimane suudlus” Liis Raamets

4-osalise loo teine osa. Täiesti loetav ja kuigi alguses pisut venid, muutus pikkamööda ikkagi põnevaks ja millalgi võtan ette ka kaks viimast osa. 8/10

“Numeroloogiast, karmast ja eelmiste elude hingemaailmast” Marilyn Kerro

Seda raamatut ma pigem sirvisin, lugesin neid osasid, mis pakkusid huvi. Ega eriti midagi uut teada ei saanud, aga selline tore meelelahutuslik lugemine. 7/10

“Kaneelirullisuvi” Maija Kajanto

Väga mõnus lugemine üle lahe naabritelt Soomest. Selline kodune tunne oli, kui loed kohtadest, mida suudad kujutada ette ja saad aru ka põhjamaisetest naljadest. Südamlik lugu. Ja retseptid. Nagu kaanelt lugesin, on see vaid esimene sarja raamatutest, mis toodi katsetusena Eesti lugejate ette. Loodan, et tõlgitakse ka järgmised osad. 10/10

“Laena mu südant” Kasie West Eesti lastekirjanduskeskus soovitab

Noortekas, kus…

Wren päästab koeri, aga poisse pole ta kunagi varem päästnud…

Wren on harjunud sellega, et teda haiglaseks kontrollijaks nimetatakse. Talle ei lähe see korda, sest enda loodud reeglitest kinnipidamine aitab tal lihtsalt elus hakkama saada. Eks see on suures osas seotud tema emaga, kes hülgas Wreni koos õe ja isaga juba aastaid tagasi ning elas üpris süüdimatut hipielu. Kuid kui üks nunnu Asheri-nimeline kutt kohaliku kohviku uksest sisse jalutab, lendab reeglitekogu kus seda ja teist.

Asher on aga armas ja hurmav. Ja parajasti oma veebitüdrukult korvi saamas. Nii et Wren võtab vastu harjumatult impulsiivse otsuse: ta teeskleb poisi maine päästmiseks, et on see veebitüdruk, kellega poiss kohvikus kokku pidi saama. Niisama lihtsalt satubki Wren tärkavasse suhtesse poisiga, kellest ta midagi ei tea. Ja see juhtub olema väga vahva!

Ei lähe kaua, kui Asheri tõttu muudab Wren teisigi endale seatud reegleid. Kas Asher andestab talle, kui teesklusest teada saab? Wren ei saa selles kindel olla, aga ka Asheril tuleb loota, et Wren andestab, kui ta teeb pahaaimamatult midagi sellist, mis Wren-i tõsiselt riivab.

Tore noortekas inimsuhetest ja koertest. 9/10

“Minu Prantsusmaa. Bordoopunase varjundid” Hanna-Maria Laanet

Üks viimase aja parimaid “Minu…” sarja raamatuid. Hästi ladusalt kirjutatud, huvitav ja ma pole ammu lugenud raamatut, mis sundis mind pidevalt telefoni haaraama ja googeldama. Kuigi ma olen üpriski alkoholisoolikata inimene, tekitas veinimaailm huvi ja huvitav oli lugeda, kuidas kaks noort inimest üldse veinimaailma sattusid ning sellest ka oma elustiili koos tööga kujundasid. 10/10

Esimene november saabus koos tuule ja vihmaga. Ida-Virus oli isegi lörtsi sadanud. Meil oli küll õues üpriski soe, ikka seal +10 tuuris ja ilm täiesti talutav. Kirke jäi sel päeval koolist koju, õppis veel pisut liiklust hommikul ja kell 13 käis tegemas ARK-i teooriaeksamit. Sai tehtud, vigadeta ja esimese korraga! Juhuu! See tegi päriselt rõõmu. Nüüd tuleb järgmisena teha esmaabi ja siis riburadapidi ARK-i sõidueksam, libedasõit ja pimedasõit. Paistab, et varsti on meie peres järgmine lubadega inimene olemas ja mina olen see ainus meil, kes pole lube kunagi teha soovinud ja ei kipu ma siiani sinna hullumeelsesse liiklusesse.

Kuu teisel päeval käisin vanema poja kauni kaasa sünnipäeval ja seda peeti laste lõbuks Haloweni kostüümipeona. Mind kostüümikad pole kunagi vaimustanud, aga laste rõõmuks tegin minagi endale kiire maskeeringu, sest põhjalikumalt polnud aega sellega tegeleda. Olin lihtsalt tööl päeval. Tore perekeskne istumine ja kuna lapsi oli seal kokku lausa 10, siis vajusime pojalastega vahepeal ühe piiga tuppa, sest 8 last vanuses 1,5-8 oli meile liig mis liig :D Tormilaadse ilma tõttu oli neil eelmisest õhtust sünnipäevapeo 15.00-ni vool ära ja osa küpsetustööst said nad õnneks meie juures ära teha.

Kuu neljandal päeval tähistasime minu taasiseseisvuspäeva ehk siis pere pesamuna sai täieõiguslikuks täiskasvanuks. Seda see 18-s sünnipäev peaks vist tähendama. Reaalsus on ikkagi see, et päris täiskasvanu koos oma kohustuste ja vastutusega saab lapsest siis, kui ta teenib ise palka ja elab ise majandades oma elu. Sinnamaale on inimene ehk pigem ülekasvanud laps :) Jah, täiesti vastutusvõimeline, arukas, tubli, aga…finantsiliselt vanematest sõltuv. Kõigele vaatamata on 18-aastane teekond koos selle preiliga olnud väga vahva ja meeleolukas. Nüüd jääb vaid loota, et saadud vundamendile oskab ta laduda kindla ja toeka maja, mis püsti seisab ja vett peab.

Aga sündimise päev oli tore. Ikkagi selline hell ja armas päev emale ja lapsele endale samuti. Värske 18-nene tuli koolist õhetavate põskedega ja sületäie kingituste ning lilledega. Õhtul käis oma perekond noort täiskasvanut õnnitlemas ja sõpradega tähistasid nädalajagu hiljem. Olime pojadega tegelikult hämmingus, et kuidas see meie väike pärdik äkki 18 on saanud :D Kogu aeg olnud väike ja väike ja äkki täiskasvanuks saanud. Vähemalt paberite järgi.

Sõpradega pidu oli tore. Sünnipäevalaps ise arvas, et tema elu toredaim. Väikestviisi stiilipidu dekoratsioonide ja toredate sõpradega. Mina olin loomulikult teenindaja rollis, sest keegi peab ju vaatama, mida lauale saab ja kas midagi tarvis juurde tõsta või ära koristada. Kodust ära ei saadetud. Pidu oli lõbus ja viisakas, sest sõpruskond on väga vahva ja kultuurne.

Tööl on töine hooaeg ehk siis kogu aeg midagi korraldan. Kuu teisel nädalal viisin läbi Põhjamaa kirjanduse nädala raames tunde kahes koolis kokku 30-le klassile. Seekord käisin koolides kohal, sest rampsis on endiselt remont, kolin ja mürin ning saalist käivad läbi kõik inimesed, kes raamatukokku tulevad. Eks see on paras väljakutse olnud, sest kui sa ikka iga päev ei räägi tundide viisi, siis tahab hääl pideva valjuhäälse rääkimisega kähisema minna, aga sain hakkama. Hääl päris ära ei läinud ja mis peamine, õpetajad ja lapsed andsid tagasisidet, et tunnid olid väga huvitavad.

Detsembris seisavad ees jõuluhommikud ja neidki lähen tegema sel korral koolidesse. Ei õnnestu meil detsembri teiseks nädalaks raamatukogus jõulutuba üles vuntsida. Remont ei näi kuidagi lõppevat.

Kuu keskel käisin kaks päeva järjest Tallinnas. Kõigepealt otsustasime Kirkega ühel pühapäeval minna IKEA-sse, et sealt mõned vajalikud asjad osta. Lõbus käik oli – kohutava tuulega paduvihm ja poes hullumeelselt palju rahvast. Õhtul koju jõudes olime parasjagu räsitud, aga ega me virisenud. Tore päev oli sellegipoolest. IKEA-s sõime odava raha eest viisakat lõunat, osad vajalikud asjad said ostetud ja kolasime ka kõrval olevates suurtes kauplustes.

Järgmisel päeval läks laps hommikul kooli ja mina mõne aja pärast samuti Tallinna. Nimelt saatis kõrvaarst mind uuringutele kahte erinevasse haiglasse. No käin ära, sest äkki saangi teada, miks mul üks kõrv kuuleb vist pisut kehvemini, kui teine. Mind see ei sega hetkel, aga parem karta kui kahetseda. Kui see süvenema hakkaks, siis poleks see ju ometi tore. Seega jah, sõitsin varakult linna, Mustamäe haiglasse, sest selles suures kombinaathaiglas võib võtta aega, kuni õige koha üles leiad. Tegelikult leidsin isegi üllatavalt kiiresti. Orienteerumisega mul seega kõik hästi. Tegin kõrvade kompuuteruuringu ära. Teine uuring on Magdaleenas kahe nädala pärast. Edasi tegin tiiru Kristiine keskuses, kus ma polnud aastaid käinud. Sealt sain vajaliku ja endale sobiva pika ja kitsa liniku suure laua valge laudlina peale. Otsisin sobivat tükk aega, aga ei leidnud ja Hemtexis oli täpselt selline, mis mulle meeldib. Kesklinnas maandusin kaubamajas. Tahtsin seal jõuluehteid vaadata. Paar tükki ostsin kingitusteks. Rottermanni kvartalis külastasin mõnda poodi ja sattusin Nikkolo poes mantli otsa, mis mulle väga meeldis. Nimelt mul ei ole aastaid üldse mantlit olnud. See ainumaski 20 aastat tagasi ostetud klassikaline villane, rändas lapse selga. Proovisin siis kõik 4 värvi ära, aga jätsin otsustamise mõneks teiseks korraks. Kell oli lõpuks üle kolme, kui läksin Poordi La Bolaungeriesse sööma. Kirkel sai kool läbi ja tuli samuti sinna sööma. Otsustasime, et läheme neid mantleid uuesti vaatama ja lõpuks ostsime ühe kakao tooni mulle ära. Ei jäänud sünnipäeva ootama, sest hetkel on parasjagu sellise mantli kandmise hooaeg. Koos oli lihtsam otsustada.

Kodus käivad viimased ehitustööd, vähemalt ma loodan, et selle kuuga saab kõik tehtud. Alustati korteris sees uksepalede viimistlemist. Ma päriselt loodan, et kuu lõpuks saab see uksesein korda ja lõpuks läbi see lõputu tolmutamine. Saigi!!! 20-ndaks oli kõik korras.

20-ndal asjatati köögis kubudega, ehk siis pildistati nad üles ja samal ajal vahetati jälle korterite uste lukke…mis on mulle siiani arusaamatu, sest uksed tulid ju koos lukkudega :D, aga elame näeme ja ükskord kuuleme, miks selline raiskamine. Timmiti suvel paigaldatud aknaid.

Treppidel on valmidus uute astmete paigaldamiseks ning trepimademete plaatimiseks, ehk siis mademed on siledaks valatud. Mingil ajal oli liikumine paras ooper, hommikune poomilkõnd oli tavaline tegevus. Seinad on muidu kenasti krohvitud ja värvitud ja see värv, mille ma sinna aitasin valida, on seinas ilus.

Positiivne on see, et oktoobri küttearve oli päriselt mõnusalt väike. Eks kuu oli ka soojapoolne, aga sellegipoolest. Kui mu kolleeg maksis oma tillukese pisut üle 30m2-se korteri kütte eest oktoobris 100€, siis mina oma 93m2 pealt vaid 69€. Peaks huvipärast otsime üles möödunud aasta oktoobri arve ja võrdlema, aga ma tean niisamagi, et see number oli kõvasti suurem.

Probleem nimega hais vannitoas on endiselt alles. Nüüd olen selgusele jõudnud, et see lehk tuleb poti ja torude ühendusest. Pean vaatama, kellel ma siis natist kinni võtan, et selline asi korda teha. Ei saa ju jäädagi elama sellise probleemiga.

Kirke tegi autokooli esmaabikoolituse läbi ja testi samuti. Järgmine samm on pimeda- ja libedasõit, mis on ilmselt neil õpetajaga plaanis detsembri alguses. Siis jääbki veel vaid sõidueksam.

Kuu lõpp oli vaikne, sest rahakotis oli vaikne :P

20-l kuupäeval sadas meil maha esimene lumi, õigemini päev otsa tuli taevast alla lörtsi vinge tuulega. Üldse ei olnud mõnus, 21. novembril oli korraks ilus päikeseline ilm, aga teadagi- see sulas enne, kui jõudsime lumega harjuda. Üks päev libedust ja siis oli jälle maa must. Sellel ühel ilusal päeval olin õnneks vaba ja käisin terviserajal jalutamas.

Noorem R käis koos oma kaasaga Roomas kultuuripuhkusel. Õeke käis juunis ja andis vennale häid ideid, mida vaadata ja kus käia.

Kahjuks oli aga novembris üks kurb päev, sest ootamatult lahkus hea sõber Almer Jansu. Tunne, et kohe ilmub ta välja ja teatab, et haa, kas jäitegi uskuma, et mind enam pole…ei taha kuidagi kaduda. Liiga ootamatu ja uskumatu.

Tänavuse sügise paari kuu jooksul on olnud mitmeid headest tuttavatest lahkujaid….

Loetud raamatud novembris

“Madeira. Elu keset suurt sinist” Varje Talivee

Mõnus lugemine ja külluslikult ülevaatlik. Mulle on Madeira juba ammu huvi pakkunud ja raamatut lugedes kasvas soov saart külastada veelgi. Kel saarele minek ees ja on võimeline käänulistel teedel ise autot juhtima, sellele on seal väga palju kasulikke näpunäiteid. Kes aga nagu mina ei sõida, siis jääb puudu just see osa, mis räägiks ka ilma autota saarel liikumise võimalustest. 9/10

“Küpressilabürint” Fiona Valpy

Meeldis. Vägagi. Jälle selline erinevates ajajärkudes hüplev lugu, nagu tänapäeval paistab moes olevat, aga mulle selline stiil meeldib. Sõjaaegne Itaalia ja tänapäev, erinevad leinad ja läbielamised.

” Kunagi ütles üks tark naine, et lein on armastus, millel pole kusagile minna.” 10/10

“Väike külaturg. Romantiline puhkus” Nicola May

Külaturu raamatute sarja neljas raamat. Selline lihtne aga mõnus lugemine õhtuteks, kus tõsisemat kirjandust ei jaksa lugeda ja päris naiivsed sopakas ei paku huvi. Raamatust raamatusse on seal elu käinud külaturu ja sellel kauplejate ümber. On alles vanad tegelased ja lisandub ikka mõni uus ja hingest katkine, kes leiab siis kohaliku näol oma armastuse. 8/10

“ATH-mis see on?” Edward M. Hallowell

ATH raamatud on mulle viimasel ajal huvi pakkunud. Sellest teemast räägitakse palju, aga ikka leian enda ümber neidki, kes täiesti põhjendamatult paigutavad ATH autismi spektrite hulka. Jaa, ATH võib olla näiteks ka aspergeri sündroomiga autistlikult inimesel, aga ATH on siiski ka täiesti eraldiseisev diagnoos ja seda esineb nii meestel, kui naistel, lastel kui täiskasvanutel. Pealegi pole see alati puudus, vaid sageli eelis. See konkreetne raamat on mugav just ülesehituselt ja ei tekita igavust – mida ATH-inimesed väga hästi ei talu. Huvi pakubki sellepärast, et saada aru. Teistest ja iseendast, sest ATH skaalal kas üleval või all või mõne üksiku sümptomiga paikneb meist sisuliselt igaüks. 9/10

“Retseptiraamat”, Jacky Duran

Jälle üks raamat, mis ei jõudnud minuni päris otse. Nimelt oli tütrel tarvis koolis lugeda läbi mõni “punase” sarja raamat. Mul endal sai just üks selline loetud, aga see ei sobinud temaatikalt peagi 18-ks saavale noorele. Meenus, et olen lugenud head arvustus eelnimetatud raamatu kohta ja nii ma selle “Retseptiraamatu” lapsele lugemiseks tõin. Luges läbi ja meeldis. Otsustasin ise samuti raamatu läbi lugeda ja ei kahetsenud. Tõesti hea. Noore mehe kurbvalus lugu kokaks ja inimeseks kujunemisel. Õigete ja valede valikute tegemine. Piiritu armastus oma pere ja toidukunsti vastu. 10/10

“Kellegi teise kingades” , Jojo Moyes

Kas Moyesel on üldse viletsat raamatut? Mina pole kohanud. Olen nad kõik läbi lugenud ja ei pettunud ka selles viimases. Intensiivne, põnev, lõpuni välja üllatustega. kahe täiesti erineva üle 40-se naise elukäigud, kingad, millest sai alguse mõlema naise suur elumuutus. Väärtuste ümberhindamine läbi elu keerdkäikude. Väga meeldis. 10/10

“Minu Euroopa. Matkaautoga maailma otsa.”, Myrakas

No mis ma oskan öelda. Ma pole ammu selle sarja raamatutes pettunud olnud, aga see raamat…no tõesti, küll ta mul venis ja lohises. Hüplev. Jupiti viimane reis ja sinna vahele kogu aeg suts siia ja suts sinna aastasse ja erinevatesse kohtadesse. Keeruline järge pidada, kus ma parasjagu üldse olen. Et siis mis riigis ja mis aastal. Sagedased joomingute kirjeldused…peaks see olema uhkuseasi? ja see meeletu teravmeelitsemine. Lause on nii tihedasti “vaimukusi” täis, et lause lõpuks läheb järg käest ära. Tüütuks muutub ja igav hakkab. Läbi ma ta närisin, aga lugeda ei oska soovitada. 4/10

“Tulemägi” Ran Flygenring

Raamat lastele, aga lustakas ja tore. Lugesin seda põhjusel, et see on tänavuse aasta Põhjamaade kirjanduse nädala ettelugemise raamat Islandi autorilt. Tõsistest asjadest, vulkaanipurskest ja täidest. Mõlematel oma võimsus. 10/10

“Täiskasvanute valelik elu”, Elena Ferrante

Mulle Ferrante raamatud meeldivad, aga nad ei meeldi kõigile. jah, pigem niššikirjandus ja omamoodi stiiliga. Ferrante Naapoli lugudest on ka seriaal vändatud ja see praegune on tema järjekordne hea raamat. Sellised ausad raamatud, ilustamata. Seekordne on ühe tütarlapse täisealiseks kasvamise lugu kogu oma eheduses, rõõmus ja valus. Millist mõju avaldab kujunevale noorele pere lagunemine, täiskasvanute valelikkus, suguvõsa mõjutused, sõbrad…Väga palju minategelase sügavaid ja huvitavaid mõtisklusi. 9/10

“Grand Hoteli fenomenaalsed naised” Ruth Kvarnström-Jones

Fenomenaalselt hea raamat, päriselt. Ma ei tea, aga rootsalsed kohe oskavad hästi kirjutada. Või on see mingi põhjamaade wibe, mis mulle väga istub, samas…ma loen meelsasti ka näiteks prantsuse kirjandust. Aga raamatust. Aeg-eelmise sajandi algus. See oli aeg, kus naist ei peetud veel muuks, kui mehe teenijaks ja laste kantseldajaks. Raamat sellest, kuidas naised murdsid ennast läbi ärimaailma, juhtides suurepäraselt tipphotelle, ehitades, koolitades, sõbrustades, armastades. Sellest, kuidas naised on üksteist rasketes olukordades toetanud. Lugu sellest, milline oli eelmise sajandi alguses elu luksushotelli köögipoolel, kui see asus kuningapalee kõrval. Uurisin kirjaniku kodulehelt, et sarjale on ilmunud ka järg. Ootan pikkisilmi, millal see meile tõlgitakse. 10/10

“Muutuda:meetod” Edouard Louis

Sarja “Moodne aeg” raamat. Nii aus raamat, autobiograafiline ja kirjutatud kõigest 33 aastase noore mehe poolt. Aus ja kriipiv lugu kirjaniku lapsepõlvest Põhja-Prantsusmaal. Lugu sellest, kuidas tal tänu kirjandusele, kunstile ja raamatutele õnnestus pääseda vaesuse keskkonnast, kuidas aegamisi muutis ta oma identiteeti ja sai kellekski, murdis välja oma perekonna traagikast. Sügav nii isiklikul tasandil kui ka sotsiaalselt kriitiline lugu. Edouard Louis maandus prantsuse kirjandusse kõigest 21 aastaselt ja äratas kohe tähelepanu! teda on juba praeguseks palju tõlgitud ja ka dramatiseeritud.

“Vikerkaarelahe saladused ja merikarbid” Ali McNamara

See selline lihtsamat sorti raamat kirjastuselt Eesti Raamat. Aga tore. Amelie on noor naine 10-aastase pojaga, kelle mees läks ühel päeval kodust ära ja tagasi ei tulnud, jättes naisele kirja, mis tekitas pigem segadust, kui arusaamist- miks? Keerulised aastad, kui pank võttis ära maja, sest laenumakseid ei suutnud ta pisikese lapse kõrvalt maksta, erinevad elupaigad ja lõpuks sotsiaalkorter. Kuni saabus kiri, et ta on saanud päranduseks….lossi ja pojale krahvi tiitli. Pärast mõningast kahtlemist otsustas ta siiski pärandi vastu võtta ja asus võimaluste piires suurt valdust kasumlikuks muutma. Loos ei puudu loomulikult ka uus armastus ja…kummitused. 8/10

“Lootuse retsept” Fiona Valpy

Evie on katki. Pärast surnud lapse sündi ja abikaasa lahkumist ei suuda ta juba aasta ennast kokku korjata ja eluga edasi minna. Käes on jõulud ja Evie ei soovi neist midagi kuulda, sest jõulud seostuvad eelmise aasta tragöödiaga. Sõbranna oma mehega pakuvad talle võimaluse sõita Londonist ära Prantsusmaale nende talvel tühjana seisvasse suvekodusse, mis asub üksildases mägikülakeses, naabruses vaid mõned majad. Väike kogukond võtab ta omaks, aitab saada üle hingehaavadest ja Eviel tekib uus hingamine. Ühes naabermajas redutab piirkonna ajutine arst Pariisist, Didier`…… Südamlik lugu. 9/10

“Oamoos” Durian Sukegawa

Dorayaki pannkoogid oamoosiga. Vaatasin isegi netist järgi, kuidas neid siis tehakse. Kui kasutada pannukate vahele Nutellat, nagu tänapäeval paljuski pakutakse, saaks neid päris lihtsalt teha. Kui aga teha algusest lõpuni kvaliteetne oamoos, siis on paras mängimine. Aga just selle oamoosi tõttu tutvus Dorahau-s töötav Sentarõ 76-aastase Tokue-ga, kes õpetas teda tegema suurepärast oamoosi ja oli üle pika aja esimene inimene, kellele ta sai toetuda. Ja siis viis neid lahku Tokue lapsepõlves põetud Hanseni haigus….See oli üle tüki aja raamat, mis 100% puudutas. Helge, nukker, armas, südamlik, suurepärane keelekasutus(tänud tõlkijale). 10/10 ja mulle endiselt väga meeldib jaapanlaste kirjutamisstiil.

Raamatust sain teada, millised on tuille küpsised. Tegemist on õhulise prantsuse küpsisega, mille taignasse pannakse mandleid ja apelsini. Ja täita võib igasuguse hea ja paremaga.

Koostisosad

2 tk munavalget

100 g tuhksuhkrut

50 g sulatatud võid

40 g nisujahu

Vahusta munavalged kergelt tuhksuhkruga läbi, siis lisa sulatatud või ja jahu.
Määri küpsetusplaat võiga, tõsta sinna lusikaga tainast ning silu-vormi lusikaga ümmarguseks õhukeseks kettaks.
Küpseta 200kraadises ahjus umbes 5 minutit, kuni tuille servad on pruunikad, aga keskelt on tuille veel hele.
Tõsta hästi kiiresti ahjupannilt nt tagurpidi pööratud pitsi või väikese klaasi peale jahtuma, vormides seda veidi ‘kausikujuliseks’ (ettevaatust! Esiteks on tuille väga kuum, teiseks tuleb seda kõike teha kiiresti, sest jahtudes muutub tuille rabedaks ja seda ei saa vormida. Sel juhul tasub ahjuplaat korraks uuesti ahju panna). Kuna tegutseda tuleb kiiresti, siis kõige mõistlikum on küpsetada korraga vaid mõned tuille-küpsised.
Kui tuilled jahtunud on, täida saadud korvikesed mõne kreemitäidisega. Soovi korral kaunista marjadega.

“Soojad käed” Katarina Widholm (Esimene osa oli “Südametuksed”)

Rootsi autorite raamatud torkavad teiste seast silma. Mine tea, ehk oskame lihtsalt põhjamaalastega oma maa elu ja kultuuri rohkem seostada, aga mulle väga istuvad. “Soojad” käed on raamatu “Südametuksed” järg. Tegevus toimub pisut enne teist maailmasõda ja selle ajal Rootsis, peamiselt Stockholmis. Betty jääb leseks ja aasta hiljem leiab üles oma lapse isa ning esimese armastuse Martini. Paraku ei lähe kõik nii roosiliselt, kui Betty lootis. Luhtunud unistused, iseseisvus, hakkamasaamine ja õnn, mida ehk enda kõrval pole märganud? Jah, endiselt ootan järgmisi osasid. Loodetavasti saavad nad tõlgitud enne, kui esimesed kaks hakkavad mälusoppides tuhmuma. 10/10