Jõudis kätte, see kauaoodatud suvekuu. Mitte et õues ülearu soe oleks, aga ikkagi suvi. Eriti oluline, et tööl kestavad tööpäevad max kuueni, mitte nagu sügis-talv-kevadel seitsmeni. Ja see on suur ajavõit, seda enam, et 18-19 vahemikus tavaliselt istud nagu putkavaht ja mõtled, kuidas see kell küll üldse ei liigu ja kodus tahaks teha seda ja teist või kasvõi saaks lihtsalt varem õue jalutama ja ei peaks õhtust enne üheksat sööma. Suvel oleme õnneks kolm kuud lahti lühemalt ja tunneme ennast inimesena.
Kuu algus oli meie peres veel hullumoodi töine ja stressirikas. Tütrel olid ees kaks üleminekueksamit(neil seal on alates kuuendast klassist iga aasta lõpus 2 eksamit) ja minul oli tööl väga tihedalt tunde lastega+tavapärane töö. Eksamid läksid hästi – nii ajalugu kui prantsuse kirjandus “5”. Juhuu, 11. klass hästi lõpetatud. Sügisest ootab ees gümnaasiumi abituurium. Tuleb otsustada, kuhu edasi õppima minna ja hetkel igatahes selgust veel pole. Praegu on aga ees suvi – puhkus ja pisut tööd.
4. juuni on Eesti lipu päev. Läksin hommikul tööle ja mõtlesin, et miks pole majadel lippe lehvimas? See pole kaugelt esimene kord, kui ma seda märkan. Jah, ma olen kuulnud, et mõnedel omamoodi hoiak selles osas….meie valitsus ja riik on nii mõttetud, et vat ei pane lippu üles. Aga inimene, sina ise oledki ju riik! Mis on pistmist lipul riigikoguga? Jaanipäeval kõlbab küll oma lippu mürtsuvate autode küljes lehvitada??? Õnneks ma näen nii palju intelligentseid noori, kes peavad meie lippu ja omariiklust au sees. Minu kodumajal ja tööl lehvis küll lipp. Alati lehvib, kui on riigipüha. Minu ümber on inimesed, kes armastavad meie Eestimaad ja kõige ilusamat lippu maailmas.


Järgmise päeva õhtul õmblesin tütrele pluusi, ikka seda, mida kohe tarvis, sest ees terendas reis ja kindlasti oli tarvis just sellist pluusi. Kangaks oma 10 aastat seisnud valge tikandiga batist. Pluus klassikalise lõikega- kannaga krae, mansetiga lühike varrukas ja kehasse töödeldud. Ilus pluus, aga kell 1 öösel magama minna ei olnud ülearu vahva. Õnneks sellised olukorrad ei ole meil sagedased, et tuleb poole ööni õmmelda. Pluus sai igatahes kenake. Selliseid võiks juurdegi treida.
6. juuni hommikul kell 7.15 lendas tütarlaps klassiga Münchenisse. Kuni 11. juuni hilisõhtuse tagasilennuni oli neil seal imeline programm ja palju toredaid tegemisi.
6. juunil lõpetasin tööl Ilon Wiklandi kohvernäituse tunnid. Kokku tegin neid 1,5 nädala jooksul 12. Tund on huvitav, emotsionaalne ja mitmetasandiline. Nõudlus suur, aga kui kõik tehtud saan, on kergendus samuti suur.
7. juunil, ehk vabal laupäeval, otsustasin minna Tallinna kultuurselt aega veetma.
Kõndisin Balti jaamast läbi vanalinna kesklinna, vaatasin üle rongkäiku kogunevad korstnapühkijad ja edasi trammiga Kadriorgu. Vihmapilved hiilisid siit ja sealt ning jõudsin napilt koos esimeste vihmatibadega KUMU päästvate seinte vahele, sest ega ma siis vihmavarju kaasa ei vedanud.









Tegin seda, mida ma tavaliselt teinud ei ole – vaatasin ära KÕIK näitused. Tavaliselt olen piirdunud mõne ajutisega ja ühe püsiekspositsiooniga, aga seekord trampisin läbi kõik korrused ja näitused. Piltidele püüdsin suurest hulgast loomulikult vaid mõned teosed.
Õed Meid. Avangard ja argielu.
Hiiumaalt pärit meremehe tütred Kristine (1895–1969), Lydia (1896–1965) ja Natalie (1900–1975) Mei astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Õed Meid on Eesti kunstiloos ainulaadne sõsarkond, kes kõik väärivad kohta Eesti modernismi klassikute seas. Minule meeldisid rohkem just Lydia tööd. Natalie keskendus valdavalt karikatuuridele.












Püsiekspositsioon ja kõik muu, mis seal viimase korruseni pildile jäi.




















Lõpuks vaatasin veel lummavat installatsiooni kitarritüdrukutest. Kohe pikemalt vaatasin. Nii kaunis oli. Ehk siis…
Islandi video- ja maalikunstniku Ragnar Kjartanssoni (snd 1976) esmakordsel isikunäitusel Eestis näeb kuut mastaapset teost aastatest 2004–2025. „Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind“ pakub sissevaate tänapäeva rahvusvahelise kunstielu ühe huvitavama ja omanäolisema kunstniku loomingusse, mis on mõjutatud popmuusikast, uuemast ja vanemast kunstiajaloost ning kaudsemalt ka suurtest poliitilistest draamadest. Kuigi Kjartanssoni kunst on vägagi kontseptuaalne, täis kultuurilisi viiteid ning tsitaate, on see samas ka ülimalt mõjus, puudutades vaatajat tugevalt ja väga lähedalt.




Tekst KUMU kodulehelt:
Ragnar Kjartanssoni rahvusvaheline tuntus sai alguse Islandi paviljonist 2009. aasta Veneetsia biennaalil ning võib julgelt öelda, et viimasel kümnendil on ta olnud mitte üksnes Islandi, vaid Põhjamaade nõutuim kunstnik, kelle isikunäitused on toimunud nii MoMA-s ja Metropolitani muuseumis New Yorgis, Palais de Tokyos Pariisis, Barbican Centre’is Londonis kui ka Louisiana muuseumis Kopenhaageni lähistel, lisaks veel Stuttgartis, Zürichis, Helsingis, Washingtonis ja mujal.
2020. aastate algul kerkis Kjartansson esile hoopis muusiku ja lauljana, eelkõige electro-clash & glam-rock’i bändi Trabant ekstsentrilise ja hüperperformatiivse frontman’ina. Ent ta ei vaidleks meile ilmselt liiga innukalt vastu, kui ütleksime, et kunstnikuna on ta tegelikult hoopis eneseirooniline kantrimees, kes pilklikult ja piltlikult, viskiklaas käes, teeb kunsti sellest hetkest, kui auto läks katki, kõik tööd tegemata jäid ning naine ja koer ta maha jätsid.
Öeldakse, et armastus, identiteet, melanhoolia, maskuliinsus, jõud ja jõuetus on tema loomingu kesksed motiivid. Nagu ühele kantrimehele kohane, võiks lisada. Teisalt, süüvimine kunstiajaloo konventsioonidesse ja nendega mängimine – peen dialoog feministliku kunsti klassika ja maastikumaali traditsiooniga, halastamatu eneseiroonia ja -kriitika ning vägivalla ja võimu kompromissitu naeruvääristamine – murravad seda lihtsustavat kantrimehe kuvandit. Aga niivõrd, kuivõrd „feministlik kantrimees“ on iseenesest peaaegu ilmvõimatu ja vastuoluline kombinatsioon, on Kjartansson selle perfektne kehastus.
Ragnar Kjartansson, Margarét Bjarnadóttir & Bryce Dessner. Homset ei ole. 2022. Videoinstallatsioon. Kunstnike, Luhring Augustine’i (New York) ja i8 galerii (Reykjavík) loal.
Kahjuks ei saa siia piltidele lisada seda imelist laulu, mida need piigad esitasid, aga see oli nagu haldjate laul, imekaunis.
Järgmised Kjartanssoni suurformaadid olid väga-väga lummavad.
Kodus oli plaan külastada ka Kadrioru kunstimuuseumi, aga kunsti nautimise mõõt sai vist täis ja tundsin, et 3 tunnist KUMU-s on selleks korraks küllalt. Üle kesklinna liikusin T1 keskusesse. Esmalt sööma, sest kell oli palju ja mul oli kindel siht süüa Tokumaru-s sushit. Siis hiilisin Villaroy&Bosh-i outlet-i. Oh sa juudas, küll seal oli järjekord. Inimesed ostsid kärud kraami täis. Hinnad olid valdavalt -20% mõnel üksikul asjal -50%, aga sellegipoolest üsna kallid. Vägisi tekkis tunne, et esmalt tõstetakse pisut hinda ja siis öeldakse, et näe, soodne :P See ju suht klassika kaubanduses, väikeste eranditega. Kuna midagi nii hirmsasti vaja polnud ja mind huvitavaid tooteid seal polnudki, jäid kõik nõud minust poodi. Nii ahvatlevad need hinnad polnud, et lihtsalt igaks juhuks osta.


KUMU hoovis olid Islandi päevad – sai sööki ja jooki ja….kes soovis sai maalida ja muid toredusi vaadata.
Ühes outletis püüdsin leida endale tulutult uusi teksaseid. Tuleb välja, et isegi meeletu valiku juures pole lihtne leida teksaseid, millega ma rahule jään. No mis sa kostad, või kuhu pistad.


Kesklinnas tagasi, tegin veel mõned käigud ja kuna õhtu hakkas terendama, vaatasin rongide plaani. Jäi pisut aega….et teha üks kook ja kohv. Polnud ammu oma lemmikus Ocean11-s käinud ja seadsin sammud kruiisikaile, et nautida merd ja tassikest kohvi. Oh üllatust, seal polnud enam isegi koogiletti. Menüüs oli 3 magustoitu, millest üks jäätis. Istusin lauda, sain menüüd…..aga ei jõudnud ära oodata teenindust. Ilmselgelt on keeruline tuua hõredalt asustatud restoranis 15 minuti jooksul tass kohvi ja tükk kooki. Läksin ära. Pettumusega. Kunagist suurepärast teenindustaset seal enam pole ja menüügi oli kahvatuks jäänud.



Kokkuvõtteks oli 30 000 sammu ja mõnus päev. Oma kohvi sain aga R-kioskist :) Käis kah.
11.juunil, kohe peale keskööd, jõudis K tagasi klassireisilt Münchenisse. Said Riias napika ümberistumise, aga kuna mõlema lennu operaator oli Air Baltic, siis oodati nad kenasti ära. Reis läks hästi ja oli tore. Oli kunsti, kultuuri, linna ja loodust. Kõike.



Vahemärkus: käes on 12. juuni ja suvest pole haisugi. Jahe, kogu aeg sajab ja kus see mai lõpus lubatud kuumalaine jäi???
16. juunil oli Tallinnas TLÜ-s lõpuaktuste päev. Meie peres lõpetas seekord suure R-i elukaaslane eripedagoogika bakalaureuse. Olime platsis ja rõõmustasime temaga koos. Suur töö tehtud, aga ega see läbi pole. Kohe paberid magistriõppesse ja veel 2 aastat õppimist. Kui paljude erialade puhul ei anna magister midagi, siis eripedagoogika puhul on see pigem vajalik. Oleme talle selles perega toeks.
Sellel aktusesatsil lõpetasid alushariduse õpetajad ehk lasteaiakasvatajad ja eripedagoogid. Üllatusena avastasime veel mitu tuttavat lõpetajat. Mis on eriti tore – kuigi mu armsal minial on praegugi väga tore töökoht, on talle juba mitu head uut pakkumist tulnud. Puhas rõõm, kui noor inimene on valinud eriala, mida vajatakse ja mis on tasustatud üsnagi hästi. Peale aktust läksime kõigepealt oma pesakonnaga Reidi tee algusesse perepilte tegema ja siis sõitis päevakangelane perega koju, meie Kirke ja noorema poja kaasaga läksime esmalt Rottermanni Rösti kohvitama ja siis igaüks oma asju ajama. Ja see oli üks selle suve haruldane soe päev.



22. juuni – pojatütardega Estonia teatris “Luikede järve” vaatamas. Noorem tirtsudest küsis millalgi, et vanaema, millal me sinna ooperisse lõpuks läheme??? No eksole, oodata tuleb tavaliselt kaua, sest piletid saavad ostetud vaat et pool aastat enne etendust. Lõpuks jõudis see päev siiski kätte. Meil oli kolmekesi mõnus ja tore. Esmalt ballett, vaheajal kohvikus väike koogike ja vesi ja peale etendust käisime Rahva Raamatu Literaadis söömas, sest lastele meeldib raamatupoes elu uurida. Pisut aega veetsime kaubamaja lasteosakonnas, kust mõlemad piigad said endale midagi selga ja lõpuks viisin lapsed linna minumeelest parimasse pagarikohvikusse – La Boulangeriesse. Õhtuks koju, kõigil meel rõõmus toredast koos veedetud päevast.














21. juunist-st jäin ma puhkusele. Milliseks kujunes see 2 nädalat? Vihmane, külm ja mis siin nuriseda- kaks sooja ja kuiva ilma sain :) Tegelikult mind see ei seganud, sest väsimuse ja läbipõlemise faas oli just selline, et peale raamatute lugemise ei tahtnud ma mittekuimidagi teha. Lugesin läbi hunniku raamatuid ja et päris lamatisi mitte saada, käisin mõnel päeval Tallinnas -natuke vajaduspõhiselt ja natuke niisama hulkumas. Ei tahtnud ei õmmelda ei koristada ega üldse midagi muud teha.



Jaanipäeva veetsin samamoodi kodus lugedes. Vanem poeg oma kaasaga olid selle nädala Hiiumaal, noorem oma naisega tegelesid majja kolimisega ja tütar oli klassivenna pool Peipsi lähedal. Olid seal koos klassivenna vanematega ja veel mõne sõbraga. Enne jaanipäeva mingil õhtul, kui ta koju jõudis, oli meil siin kohalik suur jaanisimman, popi bändiga ja puha. Noh, ega me pole siin Tammemäel kunagi jaanipäevadel käinud – häirivalt suur rahvamass ja liiga palju purjus inimesi. Aga…kell oli pea kesköö ja mõtlesime, et lähme korraks vaatame lõkke ära. Kohale jõudes seisime ja vaatasime seda issanda loomaaeda ning nentisime mõlemad – miks me peaks tahtma siin olla? ja põhjust ei leidnud. Tänu vihmadele ei õnnestunud ka lõket kaeda, see lihtsalt susises ja tossas, ei muud. Läksimegi rõõmsalt oma sooja koju tagasi.


Tütretirts on meil suvel tööl Rottermanni kvartali Flamm-is ja kui linnas käisin, astusin läbi. Kusagil peab sööma ja Flammi leegikoogid maitsevad mulle väga. Kohvi saab sealt samuti ja kohvikõrvast võib osta üle ukse asuvast Röst-ist. Sattusin lapse juurde just hetkel, kui tal oli laual 5 pokaali erineva veinitörtsuga. Omanik sai naerda, et näe ema tuleb korraks vaatama ja tuleb välja, et laps tööl tegeleb veini joomisega :D No tegelikkuses on Flamm ka venibaar, seega need valitud head veinid, mida seal pakutakse, tuleb endale selgeks teha, et osata kliendile pakkuda. Mina sain igatahes söönuks ja kui lapsel vahetus läbi sai, sõitsime koos koju. Ma olen seda meelt, et kõik noored peaksid kooli kõrvalt (gümnaasium, ülikool) tegema perioodiliselt teenindustööd. See on väga hea praktika tulevaseks eluks. Õpib suhtlema, käituma, olema täpne ja olles ise teenindaja, saab selgeks, et teenindajat tuleb kohelda alati viisakalt. Ei ole nii, et klient on kuningas ja s…b sulle pähe. Olenevalt tööst, omandab lisaks ka spetsiifilisi teadmisi ja oskusi.






Juuni viimastel päevadel nautisin mina kodus halba ilma, puhkust ja raamatute lugemist, aga tütar käis sõbraga Poolas, lausa Tšehhi piiri lähedal Wroclawis. Alustasid ühel hommikul kell 7 meilt sõitu ja olid õhtuks kohal. Kahekesi kordamööda sõitsid ja Poolas on nii palju kiirteid, et vahemaa päevaga igati läbitav. Läksid nad mingile peenikesele luksusautode näitusele. Noorte asi.






Selline oli juuni. Lahtiseid kingi ma igatahes jalga ei saanud, aga tühja kah. Vihmane ja jahe. Igatahes on see parem, kui Euroopat piinav kuumalaine. Ja muidugi, laulu-ja tantsupeo tuli saabus Raplamaale. Käisime tervitamas.
Juuni raamatud:
“Ilu pole number. Moodne Eesti ilupiibel” Agnes Kajander, Mari lakspere, Triin Maasik
Ütleme nii, et võhikule seal on mõndagi huvitavat ja kasulikku. Mina, kes ma olen iluvaldkonnaga ja tervislike eluviisidega suhtkoht kursis, uudiseid ja üllatusi polnud. Kinnistasin mõned vanad tõed ja mõtlesin, et noorel inimesel võiks see isegi kodus lugemiseks olla. 8/10
“Rahamaa” Mehis Pihla
Võtsin ette selle raamatu lugemise, sest teatrisse ei saa ju pileteid, et etendust vaadata. Noh, nüüd on mul teatris “käidud”. Teades, kes mis osa mängib, on päris lihtne endale etendust ette kujutada ja karaktereid tabada. Loomulikult intrigeeriv teema, pangandus, aga….see kõik pole ju tegelikult uudis. Minu jaoks seal puudus sensatsioon ja nüüd puudub ka vajadus jahtida selle etenduse pileteid. Raha jääb alles. 8/10
“Pimeduse paitus I” Koidu Ferreira
Koidulikult põnev, fantaasiarikas ja paeluv. Minule oli boonuseks raamatut läbiv fotograafiateema. Nendes tegemistes ja mõttekäikudes tundsin ära nii palju iseennast. Nagu Koidu, olen ma isegi kasvanud üles isa kõrval pimikus pildi ilmumise lummuses. Kõik see eelnev protseduur….film mustas varrukas “karpi”, siis ilmutamine, pesemine, kinnitamine, filmi kuivama riputamine raskus alumises otsas…ja kannatamatu negatiivide uurimine, sest polnud ju sel ajal võimalust pilti kohe peale klõpsu vaadata. Jah, fotograafia, valgusega maalimine. Raamat tuletas mulle meelde, et ma olen viimasel ajal liiga vähe kasutanud kaamerat ja palju telefoni. Hakkasin lehitsema Instagrami pilte ja sain aru, et pildid, mis mulle on enim meeldinud ja südamelähedased, on siiski kaameraga tehtud ja sellest ajast, kui nutitelefon võttis pildistamise üle…enam midagi eriti head ma ei leidnud. Sellest moraal…aeg uuesti raskust kaelas kanda ja kaameraga pildistada :)
Lugu ise – noor ambitsioonikas fotograaf fotograafide dünastiast, tema esimesed iseseisvad tööd. See tunne, see ärevus enne pulma pildistamist ja kihelus pärast kiiresti pildid arvutisse saada, et leida see eriti hästi õnnestunud kaader…mh, nii tuttav tunne. Ka mina armastan enim portreefotograafiat, aga pildistan meeleldi ka loodust. Ja muidugi on loos piltilusad poisid, kuidas siis muidu. Neid peategelase Reva ümber ikka tiirutab. Ka parim sõber, kena noormees, kes esitles ennast aastaid homoseksuaalina…aga polnud tegelikult ei seda, ei teist. Valgus ja varjud, müstiline olend, keegi pole see, kes on…Mida raamatu lõpu poole, seda suuremaks pinge kruviti ja siis pauhhh…sai läbi. Aga edasi??? Nüüd tuleb oodata, millal järgmine osa augustis ilmub. Eeldan, et kokku saab neid olema 3. Suurepärane noortekas, mida mõnus lugeda ka täiskasvanul. 10/10



“Minu Türgi” Susanna Veevo
Alguses kuidagi ei läinud see raamat mul vedama, kokkuvõtteks aga osutus üsnagi loetavaks raamatuks. Noore inimese õpingud, islami ja kristliku Istambuli vahel hõljumine, head ja vead, näpuotsaga poliitikat ja mitmeid häid soovitusi. Nagu ikka. Igal pool tundub parem, kui kodus. Paraku saab aru sellest, et kodus on ikkagi väga hea siis, kui võõrsil pikemalt ära oled. Mitte kui turist, vaid elad mujal. Sai ka raamatu autor aru sellest, et Eestis on väga hea elada. Türgiga jäi tal armastan/ei armasta suhe alatiseks, aga kodu on siiski siin.
“Tere, kaunitar! Ann Napolitano
Väga meeldis! Kui valesti võib kõik minna ja kui lähedal on vahest võimalus paranemiseks. Sügav, huvitav, haarav. Elu kõrghetked ja augus olemised. Lugu perest, toetusest, taasühinemisest, eemaldumistest. Seal on kõike. 10/10

