Taas hommik ja sel korral seisis meil ees perekondlik merereis.
Ärkasime kõik aegsasti üles, käisime sõime hommikust ja läksime peamajja ootama oma giidi. Giidid tulid ise kokkulepitud kellaaegadel hotellide fuajeesse ja korjasid kokku ekskursioonile minevaid inimesi. Lapsed olid veel pisut unised, aga siiski igati valmis seikluseks. Peagi saabus giid, kes sel korral polnud jällegi ei Ahmed ega Muhhamed, vaid hoopis Tah(h)a.
Ah jaa, nüüd järsku meenus, et neid kahte ekskursiooni ostes loeti meile sõnad peale, et passid peavad reisidel kindlasti kaasas olema ja kindlustuspoliisid samuti. Samas kuskil mainiti, et turist ei pea Sharmis dokumente üldse kaasas vedama, sest sinu “pass” on hotelli käevõru ja politsei üldiselt turiste ei kontrolli, kui sa just ise pole tungivalt selleks põhjust andnud. Võta sa siis kinni, kuidas see asi seal käb, sest reaalselt ei olnud reisidel kordagi tarvidust ühtegi dokumenti näidata. Mina ei vaevunud passi kaasas vedama ikka küll, viskasin passikoopia kotti ja asi tahe.
Meie hotelli fuajee üks osa. Seal otse ees paistab hotelli fotograafi lett. Fotograaf ise oli selline naljakas. Suure kasvuga naiselik egiptlane ja tuli kohe esimesel päeval minuga nukke tegema, et tere kolleeg :D Ülejäänud päevadel lehvitas mulle alati sõbralikult, aga ei kippunud tänu taevale meid pildistama. Ikkagi arusaaja inimene.
Sõitsime vana Sharmi sadamasse, kus esimese hooga saadeti meid ühe rannakohviku varjualusesse istuma. Seal räägiti pisut eelseisvast merereisist, näidati kaardil ette laeva eeldatav teekond ja oli võimalus osta endale värvilisi kokteile(nendest ütlesime ära) ning kalade buklette. Ühe sellise ostsin K-le ja teise poja lastele, et oleks ikka põnev kaladel näpuga järge ajada. Tõttöelda oleme nüüd koduski mitu korda piltidelt vaadanud ja uurinud, milliseid kalu oleme Punases meres kohanud. Lõpuks läksime kõik pantoonsillale ja sellelt edasi batuskaafile ehk siis laevale, kus sai “muki kõhus” illuminaatoritest mereelu vaadata.
Pisut aega endale koha valimiseks ja laev või kuidas seda nimetada, suundus merele. Punasele merele, mis oli täiesti ilus sinine.
Mõnda aega siis lihtsalt sõitsime. Jalutasime laevas ringi, vaatasime ühele ja teisele poole ning nautisime päikest.
Sharmi uusim ja suurim mošee Al Sahaba
Järgmisel pildil on näha samasugust kollast batuskaafi, millega me ise sõitsime.
Imetlesime vaateid merelt maismaale, kuni jõudsime nii kaugele, et kõik see rahvas kupapati laeva veealusesse ruumi istuma.
Mis seal siis ikka, hakkasime kalu ja koralle vaatama. Ikka ühelt poolt ja teiselt poolt, läbi väikeste akende. Ka sel reisil oli meil lisaks giidile kaasas fotograaf. Ma tõesti ei tea, kas keegi midagi nendelt pärast osta tahab, aga minumeelest on nad sellistes kohtades pigem nuhtluseks, kui abiks. Ronib terve reisi üle inimeste ja segab rahulikku kalade vaatamist. Kedagi ma talle ekstra poseerimas samuti ei näinud.
Mis mulle meeldis, siis see, et laevuke ei olnud ülerahvastatud. Ikka nii parasjagu, et oli ruumi istuda ja liikuda. Kreeka kogemused olid selles osas pisut häirivad, sest kõik merereisid kippusid olema ülerahvastatud.
Ega sellest reisist, mis kestis hotellist väljumisest kuni tagasi jõudmiseni 3 tundi, polegi mida väga kirjutada. Lihtsalt tore oli olla merel, nautida veealust maailma ja imetleda kauneid vaateid. Pildi tegemine osutus minu jaoks aga parajaks pähkliks. Nende piltide tegemine, kus ma tahtsin kalu pildistada. Mingil põhjusel akna klaas moonutas ja ükski värv ei olnud see, mis reaalsuses nägid. Pealegi olid klaasid paksud, hägused ja udused. Küll aga oli tore niisama vaadata, kuidas kalade ja korallidega läbisegi ujusid vees snorgeldajad ja sukeldujad. Toredad inimesed lehvitasid meile ja lastele tegi see loomulikult nalja.
Kuna me olime all korrusel, siis ega ma ei saanudki aru, kuidas need inimesed julgesid laevale nii lähedal snorgeldada. Minumeelest me olime ju kallastest täitsa kaugele ära sõitnud. Küllap siis nemadki olid mõne laevukesega merele tulnud ja otse laevalt vette sukeldunud. Kaptenid oskavad nende vahel aga oskuslikult suurte raudkolakatega slaalomit sõita.
Kui kalad said vaadatud, läksime tagasi üles ja nautisime kuni randumiseni vaateid.
Selliseid taldrikuid enda pildiga võis seal mälestuseks tellida. Meil ei tekkinud paraku selleks soovi.
Päris vahva oli seal merel ringi sõita ja vaadata. Jälle teistmoodi, kui muidu ja ilm oli õnneks soe, kuigi tuuline. Nagu piltidelt siiski näha, siis K ei kippunud oma sooja tuunikat seljast ära võtma. Väikestel lastel olid samuti jakid peal. Ainult R oli vapper ja nautis sõitu T-särgis.
Venna kaisus
Kaldal ootas kaamel peremehega teenistust….või pigem peremees ootas teenistust ja kaamel pikutas nisama ehk ajas oma asja.
Kui olime merelt tagasi, viidi meid bussiga taaskord organiseeritud osturetkele, kust sai osta erinevaid teesid, kohvi, maiustusi, mett…
Mina soetasin sealt meile ja kodustele-sõpradele jagamiseks mitu erinevat teed, paki kohalikku kohvi ja väga huvitavat datlimett.
Ostud ostetud, läksime meie õue ja jäime ootama ülejäänud bussirahvast.
Päeval on taksojuhtidel tööd vähe
Peale lühikest poodlemist viidi kõik lõuna ajaks tagasi hotellidesse.
Tuppa jõudes, ootasid meid ees luiged :) Eks kui ikka heldelt igal hommikul poetasid dollari kapi peale, sai igasuguseid rätikaunistusi imetleda ja vett toodi rohkem ja isegi lilli pandi vaasi ning kui koridoris toateenindajaga kohtusime, siis ta ikka naeratas meile ja uuris, kuidas läheb ja kas kõik on hästi. Tüüpiline külalislahkus….mina teenin sind, sina rõõmusta(rahasta) mind :P Tõttöelda mul polnud sugugi kahju hommikul seda dollarit jagada. Panime sageli talle ka eestimaiseid komme meeleheaks. Nende palgad on üsna kidurad ja ülalpeetavaid jagub. See on nende elu ja ma ei võta endale õigust seda arvustada.
Linnulennult paistis päevase snäkibaari terrass meie maja koridorist nii lähedal olema, aga tegelikult tuli sinna seigelda üpris suure ringiga.
Tuppa mittevajalikud kotid ära pandud, läksime kõik rõõmsalt lõunat sööma.
Ja nüüd mõned pildid meie söögimajast, kus veetsime aega 3 korda päevas. Aus vastus….nädala lõpuks ei tahtnud ega osanud enam midagi süüa.
Nende laudade taga me siis 7 päeva järjest sõimegi
Koogid
ja veelkord koogid. Igasugused veidrad ja värvilised ja sekka külmutatud tarretist.
Paremal salatid, keskel saialised ja vasakul supid
Igat masti saiakesi ja saialisi
Sellest letist sai hommikul omletti, lõuna ajal ja õhtul makarone
Salatid ja muu värske kraam. Vahest leidsin sealt ka halvaad.
Vallutasime laua
Minu taldrikule jõudsid enamasti hautatud juurviljad, see pruun seal vasakul on baklažaanivorm ja paremal….no võtsin praekala, aga see osutus pooltooreks.
Meie laste lemmik – pannkoogionu/friikamees
Joogipüramiid
Kõhud täis pargitud, võtsime suuna tuppa, et vahetada riided ja minna basseinide äärde lebotama.
K demonstreerib, et siin me siis elasimegi. Meie toa uksepiida vastu ta parasjagu toetubki.
Ülejäänud päev möödus meil siis terve pesakonnaga niiöelda “rannas” ehk siis hotelli basseinide juures. Ei huvitanud lapsi, et vesi oli külm ega midagi. Ikka sulistasid ja lõbutsesid. Vahepeal jälle veest välja päikese kätte sooja ja siis tagasi vette. Kuigi pilte sellest päevapoolest on mul kõvasti, siis siia panen vaid mõned üksikud.
Ja lapsed lustisid mõnuga….kui mina ei tahtnud seal isegi varvast vette kasta :P
Järgmisel pildil on meie pesakond ka tegelikult peal, aga neid peab oskama otsida.
K-le meeldis vist kõige rohkem meist päikese käes pikutada ja lugeda. Mina eelistasin raamatusse sukelduda õhtuti toas, kui ronisin kahe paksu teki alla sooja.
Ja kõige vahele toimusid loomulikult friikate ja pitsalõikude toomised.
Iga päev läheb päike siiski lõpuks looja ja hakkab jahe. Nii me jälle tuppa vantsisimegi. Ühed jooksuga ees, teised löntsides järgi.
Õhtuti olid tegelikult seal peamaja baaris igasugusedmerinevad etteasted.
Kord oli kõhutantsija, kord tuledega mängiv mees ja ühel õhtul oli sinna unine madu kohale lohistatud, aga mina õnneks olin sel hetkel toas. K viibis juures ja mingi aeg tormas tuppa, ise ähmi täis, et madu oli ruumis ja tema ei saanud välja ja nii õudne oli. Noh, õnneks jäi ellu.
Mingil õhtul oli hotelli missi valimine. Otsustasime selles palaganis mitte osaleda ja ütlesime oma kindla ei. Ja mingeid üritusi oli veel.
Lastele toimus tants ja trall igal õhtul ning niisama tantsulka täiskasvanutele oli õhtuti samuti.
Jõudumööda ja nii nagu viitsimist oli, lohistasime ennast siia ja sinna kohalegi, kuid hiljemalt õhtul 11-st magasime kõik nagu notid.
Selline see päev oli ja eelviimane lugu saigi kirja.