Eks tegelikult on need tööd nii ja naa, uued ja mitte uued ja mõned on ammu plaanis ja mõned tulevad sirinal vahele. Fakt on see, et üks töö ajab teist taga ja kui miski kohe tehtud ei saa….siis ta sinder tahab hammaste vahele jääda ja tegemisse mitte ei jõua.
Aga…sellel aastal on juba tegelikult mitmed asjad valmis saanud ja nüüd püüan neid tasapisi blogisse üles saada. Pildistamisega on ainult olnud kehvasti, sest asjad saavad valmis pimedas või on nii kiire, et pole aega läbimõledud pilte teha. Aga hea, et midagi ja kuidagi ikkagi pildile saab.
Esimene töö sel aastal oli tegelikult üks soe ja üle puusa pikkusega tuunika oma tütrele. See pusa sa valmis aasta esimestel päevadel, sest 3. jaanuaril me juba sõitsime Egiptusesse ja see pusa sai minnes selga. Kuid sellest rõivatükist seekord juttu ei tule. Lihtsalt siiani pole saanud sellest normaalseid pilte tehtud ja sellepärast alustan hoopis ühest tuunikast, mille õmblesin oma noorema poja elukaaslasele sünnipäevaks.
Midagi erilist selle kohta kirjutada polegi, sest lõige on mul endiselt üks ja sama põhilõige, mida ma muudan vastavalt parameetritele ja tegumoele.
Klassikaline põhilõige ja kapuutsi ehitan ise ringi tavalisest kapuutsilõikest. Ehitan teda selliseks, et tekiks ülekäik.
Kapuutsi servas on pael, aga paelale ma ei tee masinaga nööpauke ega pane ööse, vaid õmblen riidest nööpaugud. Mulle meeldivad sellised kõige rohkem.
Materjaliks on üks kunagi Studio Liv Fabricsist ostetud kangas ja minial lasin kapist kanga välja valida juba vana aasta sees. Jah, kingitus ei tulnud päris üllatusena, aga kehv üllatus oleks olnud siis, kui ma ise valiks kanga ja pärast saajale see ei meeldigi.
Materjal on pehme ja puuvillane French terry. Selliseks tuunikaks ehk hoodieks väga mugav materjal. Loodan, et peab pesus ka pikemat aega värvi. Muster on mõnusalt geomeetriline ja tore vaheldus üldlevinud lillelistele.
Kingituse saaja jäi väga rahule ja mina olen rõõmus, et kandjale rõivatükk meelepärane.