Muremõtted

Vahest teeb elu murelikuks. Vahest rohkem, vahest vähem. Kui ma muidu ei ole eriline muretseja ja pigem kaldun parandamatusse optimismi, siis vahest juhtub ikka kurbi asju, mis panevad elu ja asjade üle mõtlema. Sel nädalal on vapustav/ehmatavaid asju juhtunud tervelt kaks.
Üks nendest teeb tõsiselt muret. No kohe süda vaevab. Kui muidu ma ikka enam vähem iga päev kuulen midagi oma heast sõbratarist, no kasvõi tere, siis kaks päeva oli suur vaikus. Südant tasub kuulata. Ma tundsin, et midagi pole päris korras. Oleme olnud siin läbi talve üksteisele moraalseks toeks, kui kas tema või mina või siis meie lapsed,või mis veel hullem – ise ja lapsed on olnud haiged ja elu tahtis murda. Sest paraku on nii, et oled sa haige või ei, lapsed tahavad hoolt ja süüa, kodu toimetamist ja töö tegemist. Ja nii me rühmasimegi, taluvuse piiril. Kui haigused meid Kirkega lõpuks rahule jätsid, hingasin kergendatult, et jäin ellu, kuigi…mingi imelik tervisejama on jäänud. Sõbrakesel aga nii hästi ei läinud. Tema on praegu haiglas ja ma tänan õnne, et nad reageerisid esimestele kahtlastele sümptomitele. See ei ole enam naljaasi. Olen terve õhtu tema peale mõelnud ja soovinud talle kiiret paranemist ja palju jaksu. Ja mul on hea meel, et tal on raskel ajal kõrval toetav abikaasa ja vanemad.
Teine mure on aga hoopis isevärki, mis ühest küljest tekitas rõõmu hea sõbranna üle, kelle elus lahenes ometi üks väga oluline küsimus ja teisest küljest, loodan väga, et ta ei pea pettuma ja elu toob tema ellu veel ühe inimese, kes hoolib temast ja kellest saab ta ise hoolida. Hoidke ja armastage inimesi, kellele te olete andnud elu ja kes on teie ellu toonud tingimusteta armasust.
Meil endal on täna olnud aga väga mõnusalt armas kodune päev. Tõeliselt mõnus.
Sellised mõtted siis aprilli esimesel.