Kirjutan seekord selleks, et kunagi lugeda kuidas siis oli, kui oli ülemaailmne koroonaepideemia või pandeemia või misiganes ta on.
Praeguseks on Eestis kehtinud eriolukord 4 nädalat ehk et kõik koolid on koduõppel ja need, kes vähegi saavad teevad tööd kodukontoris ning osad inimesed on lihtsalt karantiinis. Kas on nad tulnud viimaste seas välismaalt, on päriselt haiged või on siis puutunud kokku koroonahaige inimesega.
Ja siis on eesliin. Need, kes töötavad palehigis rohkem, kui iial varem. Meditsiinitöötajad, toidukaupluste töötajad, postikullerid, politsei, apteegid. Töötab loomulikult veel tagala. Näiteks õpetajad kodukontoris ja kõik muud ametid, mis on olulised, et ühiskond kuidagigi funktsioneeriks. Raamatukogudega on nii ja naa. Mõned on päris kinni, mõned töötavad osaliselt ja mõned töötavad täies koosseisus. Õues lastakse õnneks käia, aga mitte rohkem, kui kahekesi koos ja hoides ikka kaasliiklejatega 2 m vahet.
Igasugused üritused ja kogunemised on keelatud. Mängu- ja spordiväljakud on suletud. Avatud on vaid eluks olulised asutused ja kauplused.
Toidukaupluses käimine on kujunenud omaette ooperiks. Desinfitseerid, kummikinnastad ja maskitad ennast ära ja siis üksi ning ahvikiirusel teostad oma ostud. Püüan selliseid retki teha mitte enam, kui korra nädalas ja põhilise toidu tellin hoopis läbi kullerfirma. Olen avastanud enda jaoks vitamiinikulleri ja nendega asju ajada on puhas rõõm. Õhtul tellid, hommikul maksad ja järgmisel päeval on toidukastid korteri ukse taga.
Selline on üldjoontes olnud eluke viimased 3 nädalat ja keegi ei tea, kaua see koroonaviiruse trall veel kestab. Niipalju on vist selge, et lapsed enam sel õppeaastal tõenäoliselt füüsiliselt kooli ei lähe. Vähemalt mitte kõik korraga. Eile ilmus teade, et alates 15.maist hakatakse tasahaaval taastama koolis õpet….juhul, kui covid-19 on taandunud. Põhikoolide eksamid jäävad ära ja gümnaasium teeb 2 riigieksamit. Juhul, kui.
Ja kuidas siis meie ise? Tõepoolest, ka meil on täiesti teistmoodi elu, aga me hoiame elurõõmsat joont ja saame hakkama. Miski muu ju niikuinii ei aita. Põhiline eesmärk on püsida tervetena ja kaitsta ennast igal võimalikul moel. See eluke on tõepoolest nagu ulmefilmis ja ei osanud oodata, et selline stsenaarium rullib ennast planeedil Maa tõepoolest lahti. Üle terve maailma!!! Uskumatu, aga selline see olukord on.
Mingid seletamatud eelmängud on aga meie jaoks kuidagi toimunud küll. Näiteks see, et sõitsime kohe peale aastavahetust Egiptusesse. Egiptuseesse!!!! Koht, kuhu ma pole iial unistanud minna. Aga näedsa, läksime ja saime seal harjutada juba desovahendi taskus kandmist ja käte pidevat pesemist ning desinfitseerimist. Mitte et me varem käsi ei pesnud. Kaugel sellest, K on mul paras kätepesufriik ja see, et koju tulles esimese asjana käsi pesed, see on olnud alati kirjutamata reegel. Lihtsalt Egiptuses tuli olla topelthoolas, et mõnda kohalikku bakterit külge ei poogi, mis viib sind rannamõnude asemel wc-sse potiga tõtt vaatama.
Teine asi, mis mind nüüd tagantjärele üllatab on suhtumine toidulisanditesse. Terve elu olen ma nendesse suhtunud tõsise ükskõiksusega, aga mingil imelikul põhjusel umbes aasta tagasi üks firma, tema kontseptsioon ja kvaliteet, kõnetas mind nii palju, et hakkasin servast toidulisandeid tarbima. Esialgu küll mõeldes lihtsalt nii, et kui ma tahan kunagi olla kõbus ja terve vanur, tuleb selleks juba nüüd midagi teha. Teise asjana olin huvitatud nii enda kui tütre immuunsuse tõstmisest, sest nii nagu tema koolis, nii mina oma töö tõttu – puutume pidevalt kokku hulga inimestega ja viirushooaegadel pole see just tore teema. Otsus oli õige. Aasta hiljem loodan ma väga, et oleme loonud sellise vundamendi tervisele, et elame selle va koroona kenasti üle.
K
K on nüüd siis neljandat nädalat koduõppel. Tema on kohe väga rahul. Ma ei ole pidanud rääkima temaga mingisugusestki vastutustundest oma õppetöö seisukohast, sest see töö on mul ilmselgelt juba varem tehtud ehk siis vundament aastatega laotud. Ärkab normaalsel ajal, istub kell 8 arvuti taha ja hakkab õppima. Teeb ära jooksva päeva asjad ja enamasti ka kõik need ülesanded, mis juba nädala peale ette antud. Harjutab süstemaatiliselt klaverit, tegeleb tervisespordiga ja loeb raamatuid.
Kooliga ongi ilmselt hästi nendel lastel, kes on eelnevalt hästi õppinud. Keerulisem võib olla nendel, kes pole varem väga õpihimulised olnud. Ilmselgelt on väga raske nendes kodudes, kus mitu last käib põhikooli esimeses kahes astmes ja lapsevanemad ise kodukontoris või mis veel hullem, kogu aeg eesliinil tööl.
K ütleb, et kodus õppida on parem. Minu käest küsib ta abi haruldaselt harva ja no olgem ausad, ega ma näiteks kuuenda klassi matemaatikas teda väga aidata vist ei oskakski. Õnneks matemaatika on praegu tal lausa lemmikaine, sest õpetaja on väga-väga hea. Oskab innovaatiliselt läheneda distantsõppele, seletab suurepäraselt lahti uue teema ja on väga tore ning abivalmis. On jäänud silma ka see, et laps hindab õpetajaid, kes annavad huvitavaid ülesandeid. Me ju kõik teame, et õpetada võib igavalt ja võib huvitavalt. Kui on aine huvitavalt presenteeritud, siis saab isegi igavavõitu ja raske teema hästi selgeks.
Ühesõnaga kooli asjus ma ei kuule mingit nurisemist. Isegi solfis antud tööd teeb rõõmuga ära ja saadab õpetajale enamasti esimesena ära. Põhjendab oma õpirõõmu järgmiselt: ma saan tund aega kauem magada, seega ei ole unine. Kaasõpilased ei sega, õpikeskkond on rahulik ja nii on mugav õppida. Õpetajad ei karju, sest keegi ilmselt ei aja neid närvi nagu klassiruumis pahatihti juhtub. Ema on rohkem kodus ja koos saab palju jalutada ning võimelda.
Kokkuvõtvalt – stressivabas keskkonnas on hea õppida. Sõpradega tahaks loomulikult vahest päriselt kokku saada, aga õnneks on meil olemas internet ja omavahel suhedakse iga päev. Minul ei ole igatahes kodus kunagi sellist tunnet, et olen siin üksi. Väga sageli kuulen teisest toast laste elavat suhtlust. Ja kui aega veel üle jääb, avastan last maalimas, tikkimas, lugemas, käevõrusid punumas….vaata ja imesta.
Klaveriõpetajaga on neil oma elu. Kuna õpetaja on lapsel eakas, kasutab nuputelefoni ja ei oma arvutit, siis nemad teevad praegu tundi telefoni teel. Õpetaja helistab, K paneb oma telefoni kõlari peale, istub klaveri taha mängima ja nii see eluke käib. K mängib, õpetaja parandab vajadusel ja kommenteerib. Tunnid mööduvad väga konstruktiivses õhkkonnas ja mõlemad on rahul. Iseseisva töö osa on suur ja õpetajaga käiakse üle kohad, mis tekitavad küsimusi. Õpetaja arvas täna optimistlikult, et äkki ikka mai keskpaigast lastakse lapsed jälle kool….mina millegipärast kahtlen. Kuid….mine tea, individuaalõppepõhine muusikakool ehk saabki natuke mais koolis käia. Elame näeme. Mina elan üks päev korraga. Mine tea, millega hommik jälle üllatab.
Vaadates K-d saan ma aru, kui väga on mul temaga elus vedanud. Lisaks mõtestatud õppimisele saab ta suurepäraselt ka vennalapsed hoitud, kes töönädala sees resideeruvad meil. Nendel päevadel, kui mina tööl olen, on need kaks neiukest K- hoida. Vaatan ja imestan, kui hästi ta hakkama saab. Koolitööd tehtud, lapsed hoitud ja söödetud, nõud pestud, toad korras ja lastega tegeletud.
Mina ise
Laias laastus pole mul aega oluliselt rohkem, kui ennem. Tänu taevale on mul tööd ja koduse aja sisustavad enamasti lapsed. Midagi on siiski teistmoodi ja see teistmoodi mulle tõttöelda isegi meeldib.
Mis on teistmoodi?
Kõigepealt see, et ma olen tõstnud kalendri laua pealt sahtlisse. Mul oli töötoas arvuti ees alati üks kuukalender, kus kõik ruudud olid juba kuu alguses igasuguseid enda ja lapse tegemisi täis kirjutatud. Nüüd on tekkinud olukord, kus midagi ei toimu ega kusagile ei pea minema. Olgem ausad, väga ei kipugi kusagile, kuigi midagi võiks ju tahta. Aga vot ei tahagi nagu. Piisab juba sellestki, et poodi peab vahest minema ja tööl tuleb käia. Ilmselgelt olin ma sellest oravarattas elamisest nii tüdinenud, et liikumiskeeld ei tundugi mulle kui karistus vaid pigem võimalus. Mis ei tähenda seda, et nii tahaks elada lõputult kaua. Mõni hea klassikakontsert või korra aastas nauditav reis kusagile huvitavasse paika oleks ikkagi tore. No ja kõige rohkem tahaks ikka seda, et saaks oma armsatega koos olla. Nendega, kes ei ela meie lähedal. Praegu saan saata neile ainult häid mõtteid ja vahest telefoni teel(ups, kõnede limiit sai täna juba jälle otsa)või sotsiaalvõrgustikes otse suhelda.
Meie ramps töötab 5 päeva nädalas ja inimesed saavad tellitud raamatud kätte kontaktivabalt 11-14 ja 17-18. Ülejäänud aja töötame nagu telefoni keskjaam. Telefonid helisevad vahetpidamata ja lisaks vastame e-mailidele ja FB- lehe küsimustele. Ehk siis reserveerime raamatuid, otsime nad välja, pakime kilekottidesse, mis on varustatud nimesildiga ning paneme fuajeesse tähestikulisse järjekorda. Inimene saab raamatud kätte kontaktivabalt. Kummalisel kombel tuleb välja, et isegi kui me ei teeninda lugejaid nagu tavaliselt, on meil piisavalt tegemist. Ja ma tõepoolest naudin seda, et saan teha vajalikke asju nii, et nad saavad ka valmis. Tavapäraselt me tegeleme rööprähklemisega ja nagu ajuraamatutes öeldakse, siis tegelikult ei suuda aju mitut asja korraga hästi teha. Ja nii juhtubki, et omameelest muudkui pidevalt teed tööd, aga ikka on hulga asju tegemata või pooleli. Praegu korrastan rahulikult fondi ja tunnen heameelt, et mingi järgmine asi ei sõida tegemistele sisse või peab letti minema ja töö pooleli jätma.
Nojah, kogu selle koroonandusega on praegu tekkinud kahjuks meeletu prahi tootmine. Kilekotid, kummikindad, maskid….brrr. Midagi pole kahjuks hetkel parata. Lihtsalt palun, inimesed, pange kasutatud kindad/maskid jne prügikasti, ärge loopige neid laiali. Ja need õudsad desinfitseerimisvahendid, mis panevad käed kipitama….armastan oma kodu koos seebi ja veega. Kätekreem on igatahes rohkem hinnas, kui kunagi varem ja oma aastate lemmikut MK kätekreemi võin taevani kiita, sest see hoiab käed pehmena ka siis, kui oled neid juba kordi jälle vee all leotanud.
Tagastatud raamatud jäävad meil kolmeks päevaks seisma kastidesse – karantiini. Kui kõik pahalased on nende peal ära surnud, võtame raamatud kastidest välja, eemaldame nad lugejate kaardilt ja paneme tagasi riiulisse või siis saab selle endale raamatu järgmine reserveerija. Ja teenindusest muul ajal käib majas vilgas tegevus. Nii saame ehk fondi lõpuks korralikult korda ja vajalikud mahakandmised tehtud, sest uskuge või mitte, raamatukogu ei olegi kummist. Päriselt ka.
Poes käimisest ma juba rääkisin ja kuna ma pole kunagi armastanud poodlemist, siis mulle see vägagi sobib, et hetkel ei tohigi poodides jõlkuda. Mida saan, tellin kulleriga ukse taha ja mida ei saa, toon ise ära – need asjad, mida on tihemini vaja juurde osta või mida kullerfirmast polnud võtta. Üle ühe korra nädalas polegi vaja sinna sattuda. Aga toitu kulub ikka kõvasti rohkem, kui ennem, sest kõik toidukorrad tuleb teha ja süüa kodus ning sööjaidki on rohkem, kui tavaliselt.
Ah ja, kui vahepeal mitu nädalat pole mõnes poes käinud, võib sinna uuesti sattudes üllatuse osaliseks saada. Nii olin ma mõni päev tagasi Coop-i sattudes täiesti segaduses ja ei teadnud kust mida leida. Kogu elamine ringi tõstetud, vat nii.
Peale tööd on aga inimesel nüüd piiritult vaba aega, sest kusagile pole vaja minna. Minu aega täidavad selle ringisebimise asemel pojatütred. Viiene ja kuuene. Kui olen terve päeva kodus, siis veedan suurema osa ajast köögis. Kolm piigat tahavad kogu aeg midagi süüa ja midagi head tahaks vahepeal samuti. Siis teeme midagi, mis pole kommid.
Ja siis me käime õues kõndimas. Täitsa pikki tiire kõnnime. Kodus teeme loomulikult igasuguseid asju. Mina näiteks olen vahest kodukontoris ja loen sisse lasteraamatuid. Nii video- kui helifaile. Ristsõnu mõtlen välja. Siis ma õmblen. Piigad valivad välja kangad ja mina õmblen asjad valmis. Vahepeal ajame K õppimast ära ja võimleme kõik koos. Palju pilte teeme. Õues ja toas. Kaks fotot saidki nüüd suurtesse raamidesse pandud. Viiene sai meil just viieseks ja sünnipäevakingiks tegin 50×70 portreefoto päevakangelasest endast ja teine suur foto on selline, kus kaks õekest koos.
Kui lapsed nädalavahetuseks oma koju emme-issi juurde lähevad, käime K-ga pikkadel õuetiirudel ja siis me ei jaluta vaid kõnnime kiirelt. Lastega elu on tore, kuigi harjumatu peale seda, kui endal juba ammu kodus ainult üks rahumeelne teismeline. Meil on ikka kohe täitsa tore siin sedasi suurema koosseisuga. Midagi pole teha, emmedel ja issidel on õnneks tööd ja lasteaeda praegu lapsi väga viia ei taha. Tegelikult ma väga naudin seda olemist koos lastega. On lõpuks mõnusalt palju aega oma lapselastega korralikult tuttavaks saada. Tänapäeva töötav vanaema, eksole.
Jah, ja see looduses liikumine on ootamatu vaba aja tekkides üks suuremaid muutusi, sest reaalselt mõne aja eest selleks eriti aega ei jagunud. Nüüd aga varsti tunneme kõiki meie linnakese ümberkaudseid teid.
Üks asi, millest ma tõsiselt puudust tunnen, on minu jooganaiste seltskond. Nad teevad küll esmaspäeval ja kolmapäeval õhtuti nüüd zoomis live-terenne, aga minul kulub see aeg lastele. Jõuan töölt veidi enne trenni, siis tahavad kõik süüa ja siis varsti algab pesu, unejutud, tudule sättimine. Lapsed, kõik kolm, vajavad tähelepanu. Kõige suurem samuti. Temal pole kaugelt lihtne hoida päev läbi lapsi ja sealjuures veel hästi õppida.
Seega….kui peale kümmet saabub minu vaba aeg on trenn läbi. Nii ma siis käingi nädalavahetusel õues koos K-ga või sõbrannaga kilomeetreid mõõtmas ja teen osadel hommikutel (kui kuuest tõusta jaksan) pooletunniseid hommikusirutusi…ning vahest vastu ööd tuleb samuti trennihoog peale. Kuidagi peab ennast ikkagi vormis hoidma.
Laupäeviti on õnneks aga see aeg, kus ma liitun armsa Shalini trenniga. See kaunis noor naine teeb live – trenne sellel ainukesel ajal, mil mul on aega iseenda jaoks. Eriti hea veel see, et live jääb üles 24-ks tunniks ja kui ma kell 12 trenni teha ei saa, siis teen veidi hiljem. Aga see on tore, kui üle 100 naise erinevates kohtades ja riikides ühes rütmis hingavad ja liiguvad. Teine trenn on Shalinil samuti kolmapäeva õhtul, kuid mulle tööpäevade õhtud ei sobi.
Eh, ma nii väga loodan, et olukord maailmas varsti stabiliseerub ja ma saan jälle koos oma naistepundiga ja meie Anuga trennis käia ning saunas plaane pidada. Jah, vot sellised inimlikud asjad on praegusest elust puudu. Sellegipoolest võin öelda, et see jabur olukord on minu elu vaid rikastanud.
Nonii, nüüd läks kurtmiseks, eksole. Tegelikult on kõik hästi. Minu suureks rõõmuks on mu lähedased ja sõbrad terved. Töö on, katus pea kohal on, süüa on, õue saab. Küll saabub ka see aeg, kui saan taas oma naistega trenni teha, aga seni kasutan neid aegu ja võimalusi, mida endale näpistada õnnestub ja praegune aeg pakub. Olen enam kui kindel, et kui naaseme oma tavapärasesse ellu, teen ma trenni rohkem kui seni teinud olen. Kord nädalas on ikka tore koos oma jooganaistega ja Anuga matil kohtuda, aga Shalini jääb samuti mu ellu edasi ja loodan, et saan talle kunagi ka päriselus kalli teha selle suure toetuse eest. Tänane trenn koos Shaliniga on tehtud(K tegi tublilt kaasa) ja 6,1 km sinna otsa on meil õues läbitud. Mul on mille eest tänulik olla.
Kõige õnnelikumaks teeb mind aga praegu see, et saan näha oma pojalaste kasvamist, olla rohkem koos oma tütrega ja kuulda nende kõigi suust iga päev, kui väga nad mind armastavad. Kodus kallistame just nii palju, kui vaja ja iga kord, kui tunne peale tuleb.
Kõik postituse pildid on tehtud märtsis 2020
Olge hoitud!