Millalgi aasta alguses, tekkis mul idee teha endale üks lihtne, aga mõnus ja lendlev pluus. Idee oli peas olemas, aga pluusiks millegipärast kuidagi ei vormistunud. Esmalt ma ei suutnud otsustada, millisest kangast ma seda tahan. Kui kapivarudest jäi lõpuks see armas roosiline tükk silma, kadus kanga probleem ära, kuid alles jäi motivatsiooni puudus. Motivatsioon tekib aga teadupärast siis, kui asja on vaja. Ei mäleta enam kuhu ma pidin minema, aga kuskile läksin ja tundus, et just seda pluusi oleks hädasti vaja. Napp tunnike tööd ja asi valmis. Lõiget sellele pluusile polnud vaja, pisut kääridega kujundamist, servade palistamist ja taljejooned õmmelda…..pluus selga ja mineklule. Kannan seda vahest vööga, vahest ilma. Kuidas tuju on.
Mugav riidetükk, peaks mainima. Planeerin endale taolist ent variatsioonidega suveks ka paar tükki teha.
Järgmine häda oli see, et ei saanud pluusi pildile. Kui oli käepärast mõni fotograaf, polnud mul muidugi seda pluusi seljas ja ise endast peeglis ka ei hakanud šedöövrit välja väänama.
Täna juhtus selline mõnus kokkusattumus, et olid mehed fotokatega ja oli vajalik pluus seljas. No ja nii juhtuski, et kui me kolmekesi Tallinnas stuudios saime ühe läheneva ürituse oluliste ideede läbiarutamisega/läbitöötamisega ühele poole, sai seoses sellega ka pluusist pilt olema :) Olude sunnil tuli mul vahepeal lihtsalt elus manni mängida, kuna elutul mannil polnud pead :P
Igatahes saime kõik kolm targemaks, vajalikud asjad tehtud ja ideed purki.
Roosiline pluus
Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD., MINU KÄSITÖÖ. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.