Nonii. Oleme nüüd juba selles eriolukorras, mida seni kellegi silmad pole näinud, sisuliselt kaks kuud.
Eksole, kes seda küll oskas ette kujutada, aga täpselt nii see on. Alles nüüd, kui eriolukord on kestnud 15-st märtsist ja hetkel pidavat kehitima 17. maini, on hakatud rääkima piirangute vähendamisest. Natuke siit ja natuke sealt ja ikka kartusega, et äkki lahvatab viirus jälle aktiivsemaks. Tegelikult ei tea seda lõpuni ilmselgelt keegi, kuidas ta käitub, aga fakt on see, et iseendil annab selle heaks palju ära teha. Mida rohkem mõtlevaid inimesi, seda paremini pahalane taltsutatud saab.
Aga ega meil pole siin midagi väga arvata või mitte arvata, sest kuskil keegi keelab ja käseb, poob ja laseb. On see siis koroona ise või valitsus või kesiganes. Elu läheb õnneks ikka edasi. Omal moel ja kõik sellega seonduv ei olegi alati halb. Pigem võiks öelda, et omamoodi huvitav kogemus.
On hakatud rääkima teatud sarnasusest nõukaajaga. Et välismaale ei saanud, Saaremaale ilma lubadeta ei saanud ja vetsupaberit ei olnud. Ok, tualettpaberipaanika ja mõnes kohas selle puuduse tekitasid seekord inimesed oma arulagedusega ise. Aga muus osas tõesti, ega kuskile praegu liikuma väga ei saa.
Võiks eeldada, et sellele ei peaks reageerima eriti valuliselt just need nõukaaja kogemusega inimesed, aga näen enda ümber ikka hulga vanemaealisi inimesi, keda häirib tohutult juba see, et peab rohkem ise süüa tegema (kuna söögikohad suletud) ja häirib neid ka see, et kõike mis pähe tuleb, ei saa….. “oh, niikui saab ma lähen kohe SPA-sse”. Ja tahavad kinno ja sinna ja tänna.
Teine seltskond, kes tunneb ennast pisut häirituna, on lasteaiaealised lapsed. Nemad ei saa lihtsalt millestki aru, sest puudub igasugune kogemus. Miks ei saa sõpradele külla, miks ei saa mänguväljakule, miks ei saa lasteaeda jne. Tegelikult on suurepärane, et erinevalt Hispaaniast näiteks, võime meie täiesti vabalt oma peredega looduses aega veeta. Ja kui on õlgade vahel pea milles olemas mõistus, siis leiab looduses koha, kus puuduvad rahvamassid nagu rabades.
Kas miski on üldiselt meie jaoks muutunud?
Vist väga ei ole. Meediat püüan tarbida nii palju kui vaja ja nii vähe, kui võimalik. Ikka sellepärast, et hoida endast eemal kõik, mis tekitab tarbetut stressi. Tahad või ei taha, halvad uudises puudutavad sind alateadlikult ikka – kui neid lugeda.
Kas aga midagi muutub, kui neid lugeda? Ega ikka ei muutu küll. Jah, iseenda vaimne tervis on olulisem ja tervem valik. Seega ma valin selle vähesema meedia ja uudiste tarbimise ning olemine on kõvasti helgem. Ei ole vaja endasse ahmida neid lõputuid vandenõuteoreetikute väljaütlemisi, sest vahest tekib juba tõesti tunne, et suurim oht ongi need vandenõuteoreetikud ise. Pigem loen vahest mõne artikli, mille on kirjutanud teadlased ja mõtisklen selle üle. Pealegi…küll juba kaaskodanikud hoolitsevad selle eest, et väga olulised uudised kõigini jõuaksid. Seni kasutan aga oma aega sihtotstarbelisemalt.
Eilsest kostab killukesi sellest, et tasapisi on lootust piirangute vähendamisele. Nojah, eks ole näha. Kuidas ja kas ja mida siis härrased lubavad rahval teha. Kuuldavasti ei lubata suuremaid üritusi ka mitte suvel korraldada. Õnneks ma ei ole selliste ürituste suurem asi tarbija, kui välja arvata näiteks merepäevad, kust me oleme aastate vältel ikka läbi astunud.
Reisimisest ei julge sel suvel samuti väga unistada. Või olgu, unistada ikka võib, aga saamine…see on iseasi. K pidi oma kooriga minema augusti teises pooles Montenegro reisile…eks paistab, kas see lõpuks toimub või mitte. Ilmaelu on hetkel ettearvamatu, seega elame-näeme.
Tegelikult oli aasta alguses nii palju reisiplaane selleks aastaks….aga tuli üks viirus ja vuhh, kõik plaanid mis olid….viirus lihtsalt naeris nende üle, nagu tavaliselt naerab vanajumal. Berliini konverents on jäänud juba ära. Sinna oleks ma just nädala pärast lennanud. Konverents on teadupärast vist sügisesse lükatud ja AirBaltic õnneks tegi meile lennupiletite väärtuses kinkekaardid + lisaboonus. Asi seegi. Kui laevaliiklus taastub, siis eks paistab mis saab meie kahe Soome reisi kinkekaartidega. Rohkemale ei hakka praegu üldse mõtlemagi.
Täna avastasin e-koolist uue saki. E-tunnistus. Igava viitejoru sees oli seal ka lause – Väga tubli õpilane! :D Tunnistusele on võimalik luua isiklik link ja vajadusel saab siis seda tunnistust huvitatud instantsidele jagada. No näiteks kui kandideerid mõnda teise kooli õppima. Ehk siis sisseastumiskatsete puhul.
Minumeelest läheb K-l distantsõpe siiani väga hästi. Mingeid muutusi ega tüdimust pole ma täheldanud ja probleeme pole tekkinud. Pigem näen seda, et laps õpib ka väljapool kooliprogrammi – näiteks matemaatikat. Lahendab ja pusib märksa keerulisemate ülesannete kallal, kui tema õppekava ette näeb.
Ainus mis on muutunud, siis see, et K ei säti ennast enam punkt 8 arvuti taha õppima. Pigem ringutab ennast laisalt kell 8 alles üles, peseb-sööb ja siis hakkab õppima. Ajapikku on laps ilmselgelt õppinud aru saama, kui palju tal õppimine aega võtab ja oma režiimi vastavalt sellele ka kohandanud. Eks ta vahest sätib oma õppimist pigem selle järgi, mida parasjagu tema väikesed vennatütred teha plaanivad. Kui on vaja ikka nendega tegeleda ja e-koolis pole ühtegi pakilist ülesannet nimega “kohe ja praegu”, siis õpib lihtsalt pisut hiljem.
Jajah, koolivaheaeg oli meil samuti. Selle saabudes kergitas K kulmu ja küsis, et ahsoo, kas meil juba 5 nädalat pole mitte koolivaheaeg olnud?
Aga mina…mina vastupidi ajan ennast ikka kella 6 ja 6.30 vahel üles. Ikka selleks, et jõuda lastele hommikuks ja lõunaks söök valmis teha ja näpistada veidi aega iseendale.
Mis puudutab sööki, siis olen avastanud, et söön viimasel ajal paremini. Eks asi lihtsalt selles, et ei saa süüa enam endale lähimas “sööklas” vaid peab tegema kogu toidu kodus ise. See tähendab aga valitud toorainet, tervislikke valikuid ja häid maitseid. Töökaaslased on jaoti hakkanud toetama lähedalolevaid toitlustusasutusi, kes pakuvad kohalevedu, aga minul puudub selle jaoks mõte- niikuinii pean lastele koju süüa tegema, jagub siis endalegi.
Õhtune bataadi-kartuli vorm broilerihakklihaga.
Laps pidi kodunduse tunni raames tegema vormitoitu ja ma siis umbes täpselt õpetasin, kuidas neid erineval viisil teha.
Siin üks stiilinäide.
Retsept:
Umbes.
3 keskmist kartulit koorida ja viilutada
3 väiksemat baataati koorida ja viilutada
Hakklihamass:
300 g broilerihakkliha
1/2 riivitud suvikõrvitsat
1 haktiud siul
3 hakitud küüslauguküünt
sool
pipar
Vormi põhi määrida õliga ja laduda täis kartuliviiludega. Viilude peale jaotada 1/2 hakklihasegu. Järgmine kiht laduda viilutatud bataatidest mille peale panna taas hakklihasegu. Viimane kiht on kartuli ja bataadiviiludse segu.
Kate:
Võta kauss, klopi seal 2 muna, lisa sool, suhkur, kuivatatud karulauk, 2 spl kikerhernejahu ja 150-200g mandlipiima (sobib ka kaerapiim). Sega kõik korralikult läbi ja vala kartulitele-hakklihale peale, nii, et segu katab pealmist kartulikihti.
Kuumuta ahi 245 pügalat kuumaks. Pane vorm ahju. Kui asi hakkab jumet võtma( umbes 35 minuti pärast), võta vorm korraks ahjust välja, pane peale möödunsuvised tomativiilud, mida hoidsid sügavkülmas ja raputa peale juustu. 10-ks minutiks veel ahju ja head isu!
Ühel korral tellisin koos töökaaslastega lõunaks ühest toiduasutusest endale magustoitu ja sain pettumuse osaliseks. Teised, kes tellisid, pettusid samuti. Kirjade järgi pidi olema šokolaadikreem, aga kohale toodi kõige klassikalisem heledake kakaokissell. Need peaks siiski olema kaks erinevat asja. Aga jah, õppetund – enam sellest kohast ei telli. Keerulisel ajal püüda teenida lihtsat raha…vist ei tasuks. Pigem võiks olla ikka kliendi suhtes väga aus, kui et müüa põrsast kotis. Rasketel aegadel maksab kliendi petmine kiirelt kätte.
Üks õige hea magusroog:
2 banaani
Lahkelt, ehk 2 suure kuhjaga supilusikat toorkakaod
1 tl kaneeli
mandlipiima( umbes 250g)
1 tilk Doterra looduslikku piparmündiõli
Blenderda ühtlaseks massiks.
Kaunistuseks ohtralt mustikaid ja maasikaid
Mõtisklen selle üle, et minul isiklikult on olnud eriolukorra ajal kõik hästi ja see on eelkõige sellepärast, et mul on endiselt olemas töö. Ja ma käin ka reaalselt tööl. Mul on tegemist endiselt väga palju nii tööl, kui kodus, aga see on teistmoodi. Paindlikum ja inimlikum. Ma olen selle ajaga käinud maha nii palju kilomeetreid, et kõik ümberkaudsed rajad on vist nüüdseks avastatud. Ja ma olen teinud kõvasti rohkem trenni, kui tavalisel ajal. Trenni teen just sellepärast rohkem, et Shalini on olnud tubli live-trennide tegija ja tema trennid on jäänud ööpäevaks kättesaadavaks. Kui õigel ajal pole saanud trenni kaasa teha, saan teha alati järgi.
Ja lisaks imearmsa Shalini suures valikus online-trennide kavad, mida võib teha ikka täitsa siis, kui parasjagu aega ja jaksu on. Eriti lahe ongi see, et liikumine ja hea toit mõjub. Ok, ma olen kribuaadu kogu elu olnud, aga raamatukoguaastatega istuvast tööst tekkinud väike “päästevöö” koos mõne lisakiloga häiris mind väga :D Praeguse kuu pooleteisega olen saanud oma endise, läbi aastate stabiilse kaalu tagasi! Mulle lihtsalt sobib see kaal palju paremini, enesetunne on parem ja “päästevöö” ei sega.
Ah jaa. Lisaks olen õppinud nii palju ka teistelt tarkadelt inimestelt, kelle soovitusi olen hakanud usinalt praktiseerima. Näiteks Almeri ja ühe väga targa arsti soovitatud lümfimassaaži võtted ja toreda, noore ning aruka füsioterapeudi Marii soovitused, mis tagavad jalgadele hea tervise. Mariid tunnen ma juba ammu ja tema näpunäiteid olen aastaid kasutanud, aga nüüd tegi Mugaviku rahvas temaga ka intervjuu.
Sügisel ostetud jalasõbralikud saapad Mugaviku poest on aga vist tõesti mu elu parim jalatsiost üldse. Olen matkanud nendega päevast päeva 8 kuud jutti tööle ja tagasi ning kõik oma pikad seiklemised, mis on sageli ka 10 km päevas ja mugavamat saabast annab otsida. Minu omad on küll pruunist nahast, mitte mustast nagu lingitud. Aitäh paljajalujalatsite(barefoot shoes)grupile FB-s, et mind nende saabasteni juhatasite. Nüüd peaks ühed suvisemad jalatsid sihikule võtma.
Mis puudutab nüüd seda kohustuslikku suuremat kodus olemist, siis minule see sobib täitsa hästi. Ja kuigi ma ei ole kodus kunagi päris üksi, vaid oma perega, siis üksi meeldib mulle samuti olla. Mulle tundub, et selle isoleeritusega on suurem probleem nendel, kes ei oska olla iseendaga või õigem oleks öelda iseenda mõtetega. Ma näen enda ümber inimesi, kes tikuvad iga hinna eest tööle, kuigi neil oleks võimalik olla rohkem kodus ja nad lausa peaksidki seda olema. Võimalik, et isolatsioonis ongi keeruline olla, kui sul puuduvad hobid millega üksi tegeleda või su tuju, enesehinnang ja heaolu sõltuvad liiga palju teistest. Ehk tähendab iseenda seltskonna eelistamine rikkalikumat sisemaailma ja tugevat iseloomu? Selle üle tasuks mõelda, aga loomulikult on iga asi vastuvõetav või siis mitte – teatud piirini.
Praegusel kummalisel ajal on suurimaks varanduseks tegelikult normaalne perekond. Selles mõttes normaalne, et inimesed naudivad üksteise seltskonda ega ole pidevalt kõri kallal. Kui ikka kodunt kusagile põgeneda ei saa, siis on tõeline bingo tore perekond. Vahvad lapsed, sugulased, elukaaslane. Pealesunnitud suhetes on tülid kerged tulema niisamagi, aga kui peab veel kogu aeg ninapidi koos olema, siis ebakõlad paraku ainult võimenduvad.
Ühesõnaga… kellel nii ja kellel naa, aga see viirus võiks sellegipoolest minna …no kuhu iganes, eks. Peaasi, et ta ei vaevaks inimesi. Sellisel või teisel moel.
Ahah, ostlemisest olen jätnud rääkimata. See ju ometi on enamusel teemaks, et poodi ei saaaaaa :D
Sellega on ikka endiselt nii nagu on. Tunnen rõõmu, et käin vähe poes. Kord nädalas toidukas vaid hädapäraste ostude puhul, kui vajadus tekib. Enamuse asju tellin endiselt kord nädalas Vitamiinikullerist ja olen nende teenindusega väga rahul. Kaup korralik ja teenindus kiire.
Aiii ja see kõikide ostetud asjade pesemine kodus, vat see on tüütus omaette ja lisaks veekulu. Kuid… sellelgi omad plussid. Kõik puuviljad ja muud toiduained on isu tekkides juba pestud ja tarbimiskõlbulikud.
Kord kuus täiendan oma varusid Boostyourself-i e-poes või ostan Selverist. Neid kodumaiseid tooteid kasutan juba aastaid ja olen väga rahul. Lapsed on muidugi sillas, kui nende Breakfest Club-i segusid pudrule või smuutile puistan. Lemmikud on meil K-ga kindlasti Energy, Balance ja Immunity segud smuuti sisse ja meie kõigi lemmikud Breakfest Club tooted garneeringuks.
Toortatrakauss
Täisterakaerahelbepuder
Meie lemmik-smuutikausi retsept:
Kogused on ligikaudsed, sest teen seda toitu silma järgi.
Umbes 250g üleöö vees leotatud toortatart, mis hommikul tuleb korralikult sõelal läbi loputada.
1 suurem banaan
6 datlit
1-cm pikkune jupp ingverit
külmutatud mustsõstraid
külmutatud kirsse
200ml mandlipiima
Kaunistuseks BreakfestClub segud, mandlilaastud, rosinad, marjad
Meie pere kaerahelbepuder
Täisterakaerahelbed
Chia seemned
rosinad
hakitud datlid
sool
vesi
Kogu kraam lasta keema ja keeta mahakeeratud kuumusel kaane all kuni kaerahelbed on pehmed.
Keerata pliit kinni ja lisada 1 suurem purustatud banaan ja sorts mandlipiima(või muud taimset piima) ning jätta kaane alla hauduma.
Mis meil selle piimaga on, et lehmapiima ei kasuta? No ikka kergekujuline talumatus, minul. Ja ega see piimatoote tarbimine on nii ja naa, kellele kuidas.
Mõned päevad tagasi leidsin kodumaise ökoloogilise pesupulbri väiketootja ja kuna kodune Mayeri sensitive pesugeel hakkab otsa saama, tellisin sealt prooviks kaks pakki. Üks lõhnatu ja teine sidrunheina naturaalse lõhnaga. Intrigeeriv oli ka see, et sellest pesupulbrist saab keeta ise pesugeeli ja sel juhul saab pakist veel rohkem pesukordi. Mul oli tegelikult veel üks väga hea pesupulber, mida ostsin Coralliklubist, aga hetkel pole seda saada ja viimane purk sai otsa. Lõhnatu, ökonoomne ja peseb hästi. Selliseid pesuvahendeid ma armastan. Aga…sellest uuest ostetud pesupulbrist kirjutan millalgi teine kord. Siis, kui olen ta ära katsetanud.
Tegin oma beebinartsissidele esiku tapeedijääkidest koti-potid
Suures plaanis mõjub aga poodlemise vähendamine kõigile hästi. Pigem sorteeritakse ja koristatakse oma kappide sisu. Kodus olemise ajaga jõuab paljudele ka see kohale, et asjad on kõigest asjad ja neid ei ole tarvis üldse palju. Ja milleks meil asju üldse vaja on? Kelle jaoks me ennast ehime ja sätime? Kodus pole põhjust kena olla? Miks siis mitte? Kas igapäevaselt hoolitsed enda eest teiste pärast? Kas enda eest hoolitsemine tähendab üldse pidevalt uusi hilpe, uusi küüsi, pikemaid ripsmeid jne. Mõtlemise koht. Tegelikult suudame elada ilma paljude kulutusteta. Kelle kulud on suured olnu ja elatud väljapoole, nendel ilmselt ongi praegu küünte närimise periood. Kui oled senini elanud rohkem sissepoole, on hulga lihtsam. Kellele seda pakazuhhat vaja on? Huvitav, kas kaubanduskeskustest tunneb keegi tõesti reaalselt puudust?
Pisut hirmutav on teinekord see, et inimesed on hakanud üksteist kartma. Reaalselt kartma. Metsarajal vastutulevale inimesele ei öelda enam rõõmsalt tere, vaid vaadatakse kõrvale ja kiirendatakse mornilt sammu. Teine äärmus on jälle sellised lillelapsed, kes üldse ei mõtle. Ettevaatlik tasub ikka olla, aga rõõmsat meelt ei maksa samuti ära kaotada. Ma loodan, et suuremas jaos on paanika siiski vaibunud ja asendunud mõtlemisvõimega ning praktiliste küsimustega.
Valgus tunneli otsas siiski paistab…..21. mail saan minna juuksurisse. Mütsihooaeg on läbi saamas ja võiks oma kahe kuuga tekkinud triibusoengu jälle ühtlaseks värvida. Saaks ka vöödiliine olla, aga ma ei harju sellise peegelpildiga kuidagi veel päriselt ära.
Tervet mõistust, nautige kevadet ja olgem hoitud.
Kõik fotod on pildistatud aprillis 2020