Ametlikult on eriolukord läbi ja olevat saabunud hädaolukord. No mis ma oskan sellepeale kosta.
Eks ta olegi – nendel, kel kadus töö ja sissetulek, ongi nüüd hädaolukord. Kes peab vaatama, kuidas oma firma asjad jälle jooksma saab, kes peab otsime üldse uut tööd ja veel miljon muud võimalust, mis inimestel häda tekitab ja kõik kokku on see tegelikult otsata kurb lugu.
Mina olen tänulik, et minul ja mu lähedastel on töö alles ja kõik toimib.
Mul oli isegi juba esimene pildistamine üle mingi aja. Abiellunute ilupildid…pidu siiski veel ei peeta.
Juuli lõpuks õmblen ühe pulmakleidi ja eile sain valmis vanimale pojatütrele lasteaia lõpetamise kleidi. Sellise, nagu noor preili soovis ja kleiti nimetab ta suveprintsessi kleidiks, sest kleit on pitsiliselt helekollane. Hommikul ronis see habras kuuene mulle kaissu ja palus, et loeksin talle muumiraamatut. Me siis lugesime, nautisime meie kahe privaataega, kuni teised kaks neiukest veel magasid.
Täna on lõpetamine ja muretu lasteaia-aeg ongi läbi. Lõpetamine paraku tänavu isemoodi- vaid lapsed ja kasvatajad. Isegi vanemad ei saa lapse elu esimesest lõpetamisest osa. Aga mis seal ikka. Aeg on selline. Eks pärast tähistame vaikselt pisikese seltskonnaga pereringis selle tähtpäeva ära. Jah, aeg lendab. Meie pisike on juba nii suur, et läheb sügisel kooli ja alles ta ju sündis….Minumeelest isegi K alles lõpetas lasteaia, nagu eile…ja juba on läbi kuus aastat kooli. Eh, täitsa vanainimese juttu ajan nüüd.
Üleeile avaldas üks 10-se piiga ema soovi, et õmbleksin lapsele suvise kleidi. Otsatult armas, kui tänapäeval lastakse sellises vanuses piigadele lihtsalt niisama kleit õmmelda. Ma mäletan väga hästi seda pidulik-ärevat tunnet, kui emaga lapsepõlves moeateljees kaasas käisin. Alguses lasi ema endale õmmelda, hiljem ka minule. Küll see oli uhke tunne.
Üks koerahändleri kostüüm 12-aastasele neiule, mis jäi eriolukorra saabudes seisma… tuleks ära lõpetada. Asjad ei tohi kapis niisama seista, kõik peab olema liikumises.
Ühesõnaga elu läheb vaikselt uuesti käima ja kuidagi hakkab tekkima jälle see rumal olukord, et hingetõmbeaega jääb väheseks. Kui otsustad puhata, on kodused asjad tegemata, kui rabeled kodus, jääb nädalavahetusel puhkamata. Ikkagi….püüan leida tasakaalu ja seda ka hoida.
Mõtlesin hiljuti, et miks ma ei mäleta seda majanduskriisi, mis oli aastal 2008-2009? Välja mõtlesin! Olin sel ajal noorima lapsega, kes oli veidi üle aastane, kodune ja mu enda elu oli parasjagu sellises kriisis, et majanduskriis oli selle kõrval ilmselgelt väike asi. Kui ükskord tööle läksin, olid veel kriisi jääknähud, aga ei midagi trastilist.
Eks siis paistab, kuidas seekordsest kriisist väljumine läheb ja loodame südamest, et sügisel jälle mingi suur jama maailma ei raputa. Katsuks sellegi viirusepeletisega hakkama saada ja temaga koos kuidagi elama õppida.
Ei taha temast tegelikult enam üldse rääkida. On nagu on.
Meie maja kaunitar – paradiisiõunapuu
Räägiks parem ilmast, eks…sest ilmast räägitakse ju ikka. Nii ajaviiteks.
Sügisest saadik käin samade soojade õueriietega ja naeratan. Mis sa hing muud ikka mõistad teha, kui ilm näitab meile oma kiuslikku poolt. Nii külma maikuud nagu tänavu, polevat olnud viimased 16 aastat. Ilmainimesed ütlevad nii. Ega ei mäleta tõesti. Pigem on sageli olnud sedapidi, et mai lõpp on hirmus palav, tüdinenud lastel on piin istuda klassiruumides ja hing igatseb õue. Sel aastal lapsi ilm ei koti, koolielu on hoopis teistsugune ja koduseinte vahel olla on mõnus, sest niikui koolitööd tehtud, sai iga kell õue minna.
Siiski… tasapisi on lootust, et antakse meile sooja juurde. Ilmavana keerab vaikselt soojakraane lahti. Keeraks ta vahelduseks vaid selle külma ja tugeva tuule kinni, muidu puhub mõistuse kõrvade vahelt välja.
Ühel hommikul oli nii suur tuul, et ma pidin rattaga mäest alla sõites pedaale sõtkuma, sest muidu ei saanud mäest alla. No täitsa naer tuli peale, milline veider olukord. Kuidagi väga tuulised ilmad. Liiga tuulised.
Juuni on nüüd käes, aga ilm on endiselt selline nagu ta on….mis mind juuni puhul ei üllatagi. Ega me siis ilmaasjata jaanide paiku kippunud siin viimastel aastatel ära sõitma. Tänavu tuleb aga jaanide sant suusailm siiski koduses Eestis üle elada. Midagi tuleb selleks ajaks välja mõelda, aga klassikaline jaanipalagan see kindlasti olema ei saa.
Et siis ilmateade tuleviku tarbeks kirja pandud.
Soojemad ilmad toovad lapsed kiiresti õue. Nii on meilgi pigem sellised päevad, kus väiksemad tulevad tuppa vaid söömise ajaks ja siis jooksevad jälle maja taha mängima. Nüüd on suurel piigal kool läbi, igav tunnistus taskus ehk siis e-tunnistus näitab, et kõik on viied. Õppida enam ei anta ja nii saab ta meie väiksematega koos päeval õues müttamas käia. Saavad minna kodust veidi kaugemale ja tuua päevastesse tegevustesse vaheldust.
Meil on endiselt suur pere ehk et pojalapsed pesitsevad nädala sees meil ja nädalavahetusel kodus. Oleme sellise elukorraldusega kuude jooksul nii harjunud, et see tundub täiesti tavaline ja normaalne. K on selles osas imetlusväärne teismeline. Pole kordagi selle pika aja jooksul öelnud, et ta ei viitsi enam lapsi hoida. Ei mingit virisemist ega pretensioone, et miks tema ja blablaa. Teeb rahulikult oma koolitöid ja lapsed on vaadatud-söödetud ning kui õppimise vahelt mahti jääb, siis ka tegeleb ja mängib nendega….. kuni mina töölt koju tulen. Siis annab vahetuse üle ja on viimasel ajal käinud oma klassiõega ratastega sõitmas või jalutamas.
Nupsikud on armsad. Omavahel on nad väga sõbralikud ja kokkuhoidvad ja seda on kõrvalt vaadata puhas rõõm ja kuigi neil on meie juures väga mõnus, igatsevad nemadki oma sõprade järgi ning ootavad alati nädalavahetust, et saaks kodusele õuele parimate sõprade seltsi ja emme-issi kaissu. Mina jään siis muidugi neid tagasi igatsema. Kes siis ei tahaks iga päev kolme piiga poolt kallistatud saada.
Mul on nüüd parima ema sokid ja parim ema sööb vaid parimaid smuutisid. Peaks vist nendest millalgi eraldi postituse tegema
Tööl on meil nüüd asjalood sedapidi, et lugejad saavad jälle minna raamaturiiulite vahele jalutama. Oleme ennast eraldanud klaasidega ja kleepinud ruumi täis triipe. Omapärane, võiks öelda. Natuke naljakas, aga paratamatu. Lastele on alanud suvelugemise programm, nagu igal suvel juba mitmeid aastaid. Ühesõnaga siseneme tasapisi töörutiini ja samas oleme vaiksel suvegraafikul, kus peagi on algamas puhkused ja inimesi majas vähe. Tohutu hulk sisetööd on tehtud ja see on tõesti olnud suur töö, mida tavalise rööprähklemise kõrvalt kuidagi teha ei jõua. Nüüd on süda rahul, et palju olulist on tehtud, riiulid liigsest puhastatud ja mis seal imestada….seisev energia läks liikuma ja koos sellega kohe ka mõtted peas, et mida võiks teha teisiti siin ja seal.
Toon Tellegeni raamat “Kõik on olemas” on üks vähestest lasteraamatutest, mida ma ei saanud kohe ostmata jätta. Esiteks on seal Regina Lukk-Toompere imeliselt pehme koloriidiga pildid ja jutud ise…need on nii mõnusalt puhhilikud ja elutargad. Siil, sipelgas, orav ja muud metsaelanikud….sobib igas vanuses lugejale.
Kodusel rõdul on alanud potipõllundushooaeg. Pottides ilutsevad lilled ja neli palkonitomatit juba õisevad ning siis veel kurk, salat ja mis kõik veel.
K otsustas sel aastal teha endale lillepeenra ja lahke naabrinaine eraldas talle ühe peenra, mida ta ise enam ei soovinud. Oleme nüüd istutanud sinna tasapisi erinevaid lilli, sutsukese salatit sekka ja seal, kus meie rabarberid, seal on ka mõned maasikataimed, karulauguread, sügisaster ja kuskile sinna läheb kohe istuma ka suvikõrvitsa taim. Nojah, täna ostsin veel lehtsalati taimi juurde, mis lähevad samuti aiamaale. Tundub, et peame sügisel hakkama endale peenramaad juurde kaevama. Vähemalt praegu K arvab nii. Näis, mis juttu ta sügisel ajab, kui on suvi otsa oma peenraid rohinud ja kastunud.
Emadepäevaks pojalt kingituseks saadud kaunis ampel
Palkonitomat, punane. Kaks sellist on veel ja üks on veidi suuremate viljadega kollase tomati taim. Punaste eest lähen üüratu tänu kolleeg Katrinile
Võõrasemad Lillesahvrist. Kuumaasikad turult ja kõige ees huvitavad lilletaimed….tänu läheb Üllele
Selle “karvapea” tõi meile samuti Ülle. K on sellest vaimustuses.
Püsikud meie õuepeenras. Ostsin turult.
Aga rabarberikook…..seda oleme sel kevadel teinud küll päris ohtralt ja nii palju kooke pole me aastaid enam küpsetanud. Põhjuseid kindlasti mitu. Esiteks, üle pika aja on meil uus ja normaalne praeahi, mis küpsetab korralikult. Teiseks…seesama eriolukord ja väikesed lapsed kodus. Ikka teed siis rohkem kooki. Kahekesi pole me erilised koogisööjad K-ga, aga nüüd on saanud teha kooki väikestele meil söömiseks ja koju kaasa võtmiseks ning piknikusöögiks, kui oleme hulkumas käinud.
See konkreetne kook on aga hoopis midagi muud, kui rabarberikook. Rabarberikoogile on mul üks ammune lollikindel lemmikretsept, millest ma ehk kirjutan kunagi teine kord. Kõik koogid on nii ruttu nahka pistetud, et ma pole jõudnud neid isegi pildistada.
Ehk siis….pildil on üks porgandi-apelsinikook, mis on pärit Vitamiinikulleri instagrami lehelt ja osutus väga maitsvaks. Oleme seda mitu korda teinud ja tegelikult mitte kordagi 100% originaalretsepti järgi. Ikka teen omapoolseid muudatusi, nagu mul retseptide puhul kombeks. Nüüd on see siin blogis olemas ja ma ei pea ka ise enam otsima, kuhu ma olen retseptiga paberi pistunud.
Aga originaalretsept on selline:
*200 g riivitud porgandit
* 100g riivitud ôuna
*200 g meelepärast jahu – meie kasutasime 100 g riisi ja 100 g täistera kaerajahu (sobivad ka kaerahelbed)
100g mandlijahu vôi pähklipuru
*100 g dattleid
* 2 küpset banaani
* 100 ml apelsinimahla
* 100 g õli
* 15 g küpsetuspulbrit
* meelepäraseid maitseaineid nagu ingver, kardemon, kaneel, riivitud sidrunikoor
* mõni veriapelsin kaunistuseks.
Purusta saumikseri vôi blenderiga datlid ja banaan, lisa riivitud porgand ning ôun, ôli ja apelsinimahl. Sega enne kôik kuivained omavahel ning lisa seejärel muule massile. Sega korralikult ning vala vooderdatud koogivormi. Peale lôika apelsinikettad ja puista mandlilaaste vôi pähklipuru!
Küpseta 180c juures kuni tikuga katsudes tikk puhtaks jääb ning kook pealt ilus kuldne.
Vesi
Sellest ma ei saa üle ega ümber. Kes tahab, võtab seda tüütu reklaamina ja ei pea edasi lugema. Minu soov on pigem jagada kogemust isiklikust elust.
Ma olen nüüd joonud seda korallivett juba üle aasta ja see on muutunud minu päeva oluliseks osaks. Üleüldse on vesi tulnud minu ellu suurema kogusega, kui varem. Alustan hommikut suure kruusitäie kuuma veega. Selline ilus suur Iittala Taika sarja kruus – 400 ml. Tass on juba aastaid minu lemmik ja selline kogus on mulle ärgates täpselt paras. Ülejäänud päeva jooksul joon aga veel liiter kuni poolteist vett, kuhu on lisatud CoralMine koralliliiva kotike ja H-500 kapslite sisu. Kapslite hulk sõltub täpselt minu hommikusest uitmõttest, aga alla 2 kapsli ei pane kunagi.
Mida see mulle annab?
Kõige tuntavam vahe alates tarbimisest on see, et ma ei tiksu enam kunagi laua taga peale lõunasööki ja mul jagub energiat terveks päevaks vaatamata sellele, et ärka kell 6 ja magama lähen peaaegu keskööl. Vaadates tööl kolleege, keda tabab peale lõunat haigutamismaraton ja loidus, tunnen siirast rõõmu, et olen sellest prii. Mõttetegevus on erksam ja teha jõuan rohkem.
Selline vesi on puhas, hapnikurikas, mineraalidega ja see oleks kordi pikem jutt nende kahe toote olulisusest, kui lugeja taluvus lubab.
Teine tuntav vahe on see, et esimest talve pole mul olnud kütteperioodil enam nina kinni ja kuiv. Päris tore on hommikuti ärgata normaalse nospliga ja hingata täiel rinnal.
Kui kellelgi nüüd tõepoolest huvi tekkis ja tahab rohkem teada….siis lihtsalt kirjuta mulle.
Koos mitmekuise eriolukorraga on tekkinud supermõnus trennirutiin, mis on õnneks jäänud siiani ka püsima.
Kaks korda nädalas kindlasti live-trennid koos armsa Shaliniga. Neid trenne kohe kuidagi ei raatsi vahele jätta, sest vahetu virtuaalne suhtlus Shaliniga ja teiste trennitajatega on boonus omaette. Lisaks hommikusirutused ja vahest veel mõnel päeval pikem trenn GraceFit-i lehelt. Trenn kolib mul aeg-ajalt õhtust hoopis hommikusse, sest tõusen kell 6 üles, valmistan ette hommiku-lõunasöögid ja seejärel teen trenni. Väga mõnus algus päevale – keha toonuses ja energia laes. Ja kui ma vahest trenni tehes jõuan just mõelda, et appi, miks ma siit või sealt ei veni nii palju, kui ma tahaks…ütleb Shalini ekraani vahendusel, et pole midagi, tee nii, nagu sina saad…ja no siis ma teengi nii, nagu hetkel saan ja ikka loodan vargsi, et kui ma piisavalt usin olen, hakkan rohkem venima. Shalini oma suurepärase energetikaga, naiselikkuse ja soojusega on muutunud ajapikku nagu armsaks pereliikmeks, kes tuleb virtuaalselt külla meiega koos trenni tegema. See armas naine on tekitanud minus soovi aina enam ennast liigutada. Mitte et ma muidu poleks liigutanud, aga nüüd tahan veel rohkem ja see liigutamine on kolinud kuidagi kõrgemale tasemele ja on teadlikum ning parema vibratsiooniga, kui varem. Minu suur rõõm on muidugi veel selles, et K on samuti leidnud tee sellise suurepärase treeneri käe alla. Trennid on mitmekesised, valikut on palju, tegemise osas saab alati ise aega valida ja laivid on puhas rõõm, sest juttu jätkub kauemaks ja jututeemad on seinast seina. Kui on huvi, mine vaata SIIA lehele. Mina ükskord vaatasin ja tänan ennast selle eest iga päev.
Ma loodan väga, et Shalini on tulnud meie ellu, et jääda ja nagu ta ise arvas, siis küll me kohtume peagi ka reaalses elus.
Koos kevad-suvega on saabunud meie igapäeva õnneks valgus ning tänu sellele oleme endiselt õues palju liikunud. Mõnel õhtul tulen kõnniringilt suisa tunnike enne keskööd koju tagasi. K on paraku aga viimasel ajal sõbrannade poolt hõivatud ja mina olen käinud kõndimas rohkem hoopis oma sõbrannaga, mis on samuti väga tore. Nädalavahetustel teeme siis K-ga koos pikemaid ringe ja kaasame nendesse teisigi pereliikmeid. Selline koos matkamine on väga tore ning lisaks avastame nii erinevaid uusi paiku ja nagu pildilt näha, kohtame isegi loomi.
Piknik pingil
Kus on loomad?
Ainus, mida siis pole, on igasugune kultuuriline tegevus. Jäid ära ju muusikakooli kontserdid, laulustuudio kontserdid, igasugused koolipoolsed vastuvõtud, kuhu oleks meil asja ja muud kontserdid-etendused. Mis seal ikka, laulame kodus ise( meil tuleb see kahekesi juba üsna lahedalt välja), huvitavaid filme ja etendusi saab teinekord netist nautida ning last saab tunnustada suurepäraste õpitulemuste eest ka muudmoodi, kui direktori vastuvõtul. Isegi tunnistuse saab nüüd e-koolist ise välja printida, kui soovi on.
Nii see aeg siis ongi läinud. Mõnigi põnev asi on ees ootamas ja nende seas minu esimene ajakirja esikaas, kus on kasutatud minu tehtud fotot. Sellest edaspidi. Seni aga naudime alanud suve, kohe algavat suvevaheaega ja mina…ootan 2 nädala pärast algavat puhkust. Püüan siis selleks ajaks endale liiga palju kohustusi mitte kaela tõmmata.(Kuni ma postitust kirjutanud olen, lisandus juba 2 kaardi tellimust :D Lõpetamised, lõpetamised…) Ja pühapäeval läheme Hansaplanti silma nuumama. Küllap me sealt jälle mõne kaktusega ja teab veel millega tagasi tuleme :D