Juhtub meiega nagu ikka iga päev – ELU ja see on põhjus, miks blogipostitused ei jõua kunagi üles vahetult pärast mingeid tegemisi, vaid mõnusa ajalise hilinemisega. Peaasi siiski, et nad siia saavad, sest blogi on nagu tükike iseennast. Ei kisu just alasti, aga asjad on sellegipoolest nii nagu on. Pisut nagu päevik, mille pidamisega mul on raskusi ja liiati meeldib mulle rohkem jutt koos pildiga. Katsu sa sinna päevikusse pilte joonistada. Ok, mõned lillekesed ja muud vigurid küll, aga reisifotot ja muid mälestusi ei anna edasi miski muu nii hästi, kui foto.
Ühesõnaga kahesõnaga…kui meil oli kodus istumisest korralikult villand saanud ja pealinnas polnud mina enam 2 kuud käinud ning K veel kauem, otsustasime 1. mail minna koos meie noorema R-i, tema kaasa ja K-ga Tallinna lähedale matkama. Kõik me neljakesi olime viisakalt pidanud kinni eriolukorra reeglitest ja ei näinud põhjust, miks me ei võiks lõpuks kokku saada. Jah, oma lastest lahus olemine on vist kõige keerulisem lahusolek. Mitte et me iga päev suhtleks, kui elame erinevates linnades või isegi samas linnas, aga….just see võimaluse puudumine on see, mis teeb nukraks. Et ma ei saa minna ja kallistada oma last, kui tunnen vajadust.
Meie sõitsime kahekesi siis hommikul rongiga Tallinn – Väikesesse.
Kuni me seal seisime ja ootasime R-i, kes peaaegu alati jääb hiljaks(selles osas ei ole ta minusse, kuigi muudes asjades on vägagi minusse), imetlesime parasjagu õitsvaid kirsipuid. Tuli välja, et nende imetlemiseks polegi vaja sõita Türile, nagu suur osa eestlasi sel kevadel tegi. Näeb neid kaunitare mujalgi.
Eks me inimestele vist paistsime pisut kummalistena, et tulime rongi pealt ja kukkusime kirsipuu õisi pildistama, aga ega me ei lase ennast sellistest asjadest segada.
Õied on lihtsalt nii ilusad, et käid aga ümber puu ja püüad õit kaadrisse saada. Märkimisväärselt tugeva tuulega polegi see üleliia lihtne tegevus. Ah, lihtsalt niiiii ilus.
R korjas meid lõpuks seal auto peale ja siis sõitsime Haven Kakumäe jahisadamasse. Panime auto parklasse ja läksime matkama.
Esmalt kõndisime muidugi mööda merekallast, et saaks olla merele lähemal. Olime teda ikka terve pika talve igatsenud ja nüüd, mere ääres….see oli nagu suur sõõm värsket õhku peale lämbes ruumis istumist. Ja kes ei tahaks siis mööda kive hüpata?! Meie suureks rõõmuks polnud seal kaldaäärsel peale meie ühtegi inimest seiklemas. Kõik puhta meie päralt. Vaid merel oli üks paadike kahe inimese ja koeraga.
Kusjuures, ilm oli nii mõnusalt soe ja mere ääres polnud üldse nii tuuline kui linnas. Järjest koorisime aga omal riidekihte vähemaks ja pistsime liigse kõik R-i seljakotti. Ja meri…. meri oli sel päeval ilus türkiissinine nagu lõunamaades.
Linn aina kaugenes ja meie jõudsime lähemale sinna, kus hakkas meie kõrval kõrguma looduslik sein. Kui ma praegu ennast ajas tagasi mõtlen, siis hakkab laine kõrvades tasakesi loksuma ja kui silmad kinni panna, tunnen nina peal päikese soojust.
Esimene luik nähtud, hakkasime mõtlema, kust üles ronida. R-il tulevad ikka sellised geniaalsed ideed ja ema peab siis lihtsalt teemaga kaasa minema ja olema väle nagu mägikits.
Mõne aja pärast võtsimegi siis ette selle suhtkoht püstloodis üles ronimise. Noh, polnud hullu. Jõudsime kõik elusalt ja tervelt üles, kuigi see ronimine polnud just kuigi mugav tegevus. Kuid…mingi põnevus ja ekstreemusus peab ju ometi ühel matkal olema. Täiesti arusaadavalt ei saanud ma sellel ajal pilti teha ja fotomaterjal puudub. Küll aga arvas R, et jube naljakas on telefoniga pildistada, kuidas ema käpuli mäest üles ronib. Nojah, need pildid jätan ma heaga endale vaatamiseks :P
Niiet jah, olime lõpuks üleval ja nautisime vaateid.
Üleval oli väga, väga, väga palju lilli. Igasuguseid. Valgeid ja kollaseid ülaseid, sinililli, karukelli ja mida kõike veel. Muudkui käi ja imetle. Mis eriti tore…ei mingeid inimesi peale meie.
Ja meie läksime muudkui edasi. Ikka hanereas, R ees, noored naised vahel ja mina viimasena ankruks.
Sel hetkel oli loodus Tallinna lähistel kõvasti rohelisem, kui meil kodus. Üle mitme kuu kodust liikuma pääsemine tegi nii kõvasti rõõmu, et me lihtsalt läksime ja läksime ja vahet polnud kuhu, peaasi, et saaks koos olla ja liikuda. Ükski raba ega muu üldlevinud koht ei tõmmanud, sest seal oleksime kohanud liiga palju inimesi. Eelistasime omaette olemist ja sellel matkarajal me selle omaetteoleku ka saime. Vahest tuli vastu paar inimest, aga neid oli ikka väga vähe, keda päeva jooksul kohtasime.
Leidsime sealt ka nõukaaegseid ehitisi. K jäi venna kaasaga üles, meie R-iga ronisime alla ja pärast üles tagasi.
Nii me aina edasi poolsaare tipu poole liikusimegi ja varsti hakkasid vasakul käel paistma uhked eramud. Paremal pool, merel, liuglesid aga uhkelt luigepaarid.
Tegime peale luikede vaatamist väikese kõnnipausi, korjasime nurmenukke ja R leiab alati võimaluse kusagile ronida, kui naised teevad tegevusi, mis teda ei köida. Edasi jälle mäest üles ja mäest alla, nagu rannikul ikka.
Kui rongijaamas olid roosades õites puud, siis Kakumäel kohtasime valgeõielisi
Lõpuks hakkasime jõudma Kakumäe supelranda. Vaatasime seal veidi ringi, aga edasi minna me kuidagi ei soovinud….rannas levis mingi ebameeldiv aroom…ilmselt adru või mine tea, mis veel.
Keerasime lõpuks mere äärest hoopis elamurajooni vahele, et mitte tuldud teed tagasi minna ja samas oli huvitav vaadata eramaju ning arutleda kambakesi nende arhitektuuriliste iseärasuste üle. Ega selliseid maju, mis eriliselt silma jäävad polegi nii palju. On suur hulk tavalisi, on ports inetuid, on hulk funktsionaalseid ja mõned üksikud, mis tekitavad vaimustust. Jõudsime kõik selleni, et üks hea maja peaks olema funktsionaalne, läbimõeldud ja huvitav. Lõplikku hinnangut saaks loomulikult anda alles siis, kui saaks tutvuda ka maja ruumiprogrammiga, aga niisama vaadates piirdud ikkagi visuaalse välise vaatlusega ja maja sobitumisega antud keskkonda. Eksole, professionaalne kretinism tahab ikka välja lüüa ja minu suureks rõõmuks oskavad ka lapsed selle teemaga haakuda ning kaasa rääkida. Maitsegi meil suhteliselt sarnane.
Varem või hiljem saab iga asi otsa ja nii sai otsa ka meie matk. Kõhud olid tühjaks läinud ja sõitsime meie noorte juurde külla. Tegime süüa, nautisime head kala, ajasime juttu ja mingi aeg hakkasime K-ga vaikselt liikuma. Kuna noored elavad meil suhteliselt kesklinnas, kuigi väga vaikses piirkonnas, siis läksime sealt jalgsi vanalinna poole. Üle tüki aja oli vanalinnas jalutamine tõeliselt mõnus. Nautisime õhtust jalutuskäiku ja muidugi seda, et linn oli suhteliselt inimtühi.
Käisime korra Jansuki poes, ajasime seal juttu ja edasi juba rongi peale.
Koju jõudes oli selline veider tunne, nagu oleks mitu päeva ära olnud. Järelikult puhkasime hästi ja olime 100% kohal.