Just nii. Käisime jälle omadega seiklemas. Matkarajal, rabajärve ääres ja sealt veel edasigi.
Eelmisest koosmatkamisest oli kuu möödas, kui otsustasime jälle seiklema minna.
Sel korral aga ei sõitnud meie K-ga linna, vaid R tuli oma kaasaga meile lähemale. Pidime sõitma rongiga vaid Lohule ja nagu eelminegi kord, oli õues üüratu tuul. Vähemalt seal Lohu rongipeatuses. Ja otseloomulikult, kui avanesid rongi uksed, helistas R, et ta jääb hiljaks. See isegi ei üllata, eksole :)
Kuid…veerand tunni pärast jõudsid noored kohale, istusime autosse ja sõit võis alata. Suundusime Rabivere matkarajale.
Rabivere maastikukaitsealast saab lugeda SIIT.
Sõitsime, kuni ei olnud enam kuhu sõita. Kaigas oli ees. Läheduses oli üks vanem meesinimene, kes niitis muru ja tema käest saime teada, et see tee edasi läheb tegelikult läbi tema krundi. Pakkus R-ile seda isegi ostmiseks, sest temal on kopp ees pidevast inimeste voorimisest. Saime siiski kenasti jutule, jätsime auto eemale ja läksime jalgsi näidatud suunas läbi hoovi, et jõuda matkarajale.
Mõningase jalutamise järel olime rabajärve ääres. Oli teine ilus ja ümmargune, nagu vanaema pannkook. Armas järveke, kus oli olemas ka väike sild. Ilus oli seal küll. Palju mände ja vaikus.
Igaüks nautis olemist nii, nagu soovis. Kes pikutas sillal, kes vaatas kaldal ringi. Vett tuli katsuda ja loodust uurida. Kõikjal oli inimtühi ja vaikne…. meile see väga meeldis.
Nautisime järve, vaadet, vaikust… ja siis läksime mööda rada edasi matkama. Oli metsarada, kõrged männid, kohati laudtee, märkasime laukaid ja rabataimi. Eriti hea oli see, et ilmaga meil tegelikult väga vedas. Lohu raudteejaamas tahtis küll tuul kõrvad peast viia, aga metsas ning rabas oli tuul märgatavalt taltsam, päike paistis ja linnud laulsid.
Mingil hetkel viskasime pilgu telefoni kaardile ja saime aru, et mööda rada edasi pole mõtet minna. Läksime tagasi järve äärde ja tegime hoopis sellele tiiru peale.
Rada oli kokkuvõtteks väga vaheldusrikas – kõigepealt põllud, siis lehtpuumetsad, siis pisut kruusateel, jälle põllul, männikus ja lõpuks rabas. Nii ei saanud arugi, kui hulga kilomeetreid oli käidud ja olime Kõnnu rabajärve ääres tagasi.
Kõndides tagasi auto juurde korjasime nurmenukke. Õigemini mina ja R-i kaasa korjasime. R ja K aga ei pidanud seda pisavalt huvitavaks tegevuseks ning otsustasid õelikult-vennalikult veidi maadelda. Eks on sedagi tarvis, kui harva kokku saab. Mürada ja nalja peab saama.
Autoas tagasi, võtsime suuna Saue poole, sest sealkandis on Maidla järv. Ilm oli ilus, järve ääres rahvas kõik suvitamas. Päris tore kohake, kuhu ma polnud kunagi varem sattunud.
Kõhud olid meil selleks hetkeks kõigil tühjaks läinud, seega laotasime piknikuteki maha ja tõstsime kottidest välja kõik söödava, mis meil kaasas oli.
Laotasime tekile hommikul küpsetatud rabarberikoogi ja kõik muu maitsva ja hakkasimegi kohe sööma. Värskes õhus liikumine teeb ju oma töö. Kõhud said ruttu täis ja paigutasime ennast kiirelt pisut ringi ehk siis kolisime rohkem liivasele rannaribale.
Kuna õues ei olnud veel eriti sooja olnud, siis meie K-ga isegi ei mõelnud ujumise peale. Noored olid ettenägelikumad ja ettevalmistunud võimaluseks, et läheb ujumiseks.
Me siis K-ga vaatasime kaldal ja elasime kaasa meie kahele talisuplejale. Olla mõnus olnud, aga üle 5 minuti väga vees olla ikkagi ei tahtnud. Külm, mis külm.
Pikutasime siis pool tunnikest rannas ja selle ajaga suutsin näolapi mitmeks päevaks õhetama saada. Sellegipoolest. Milline nauding on olla veekogu ääres päikesesoojas. Eriti veel peale kordaläinud matka.
Edasi oli meil kaks valikut – kas noored viivad meid K-ga Kohilasse rongi peale või sõidame nendega Tallinna ja tuleme sealt rongiga koju. Valisime viimase variandi, sest olles taaskord kuu aega kodus paiksed olnud, tahtsime jalutada vanalinnas.
Muidugi, sirelid meil nuusutamata ei jäänud ja õnneõisi leidsime sealt kõvasti.
Eksole, kellele õnn ei meeldiks. See hoomamatu ja igatsetud tunne, mida saab leida paraku siiski ainult iseenda seest. Sirelid mulle tegelikult hullumoodi meeldivad. Küllap on selle taga minu lapsepõlvekodu, mis oli sirelitest ümbritsetud. Ja see lõhn….täiesti hullutav. Ma töölt või tööle rattaga sõites sõitsin sirelite õitsemise aegu alati hästi põõsaste lähedalt mööda, et saaks ninaga seda lummavat lõhna sisse tõmmata. Kõrvalt vaadates võib see ju kentsakas paista, aga see pole kindlasti minu probleem.
Edasi mööda linna kõndides, jäid silma mõned uuemad ja mõned mitte nii uued majad.
Keskväljak on nüüd ikka igati noobliks tehtud. Palju ilusaid õitsvaid lilli ja puid, kena sisehooviga kohvik Estonia teatri külje all, palju pinke….
Rahvast oli palju, vaatamata sellele, et koroonapiirangud polnud veel päriselt läbi. Murulappidel istus kõikjal noori ja vanu, pargipingid olid viimseni hõivatud. Ka kohvikus oli parasjagu rahvast. Meie sinna kusagile pidama ei jäänud, jalutasime lihtsalt läbi.
Jõudsime omadega vanalinna.
Tegelikult on huvitav, et iga kord kui vanalinnas jalutada, avastad seda uue nurga alt, satud kohtadesse, kuhu pole varem sattunud ja ka sinna, kuhu oled sattunud satud loomulikult ka, aga ikkagi näed mingit uut nüanssi. Tõepoolest, lõputult võib seal ringi lonkida ja vaimustuda.
Lõpuks jõudsime enne Balti jaama suundumist näete siis kuhu. R leidis kooli. Koduõppe aeg pani ikka veidi igatsema reaalse koolihoone järgi.
Vanalinnas käimine osutus igati meeleolukaks. Külastasime nagu ikka Jansuki poodi, kus meile tehti Austraalia lilleõli tseremooniat ja pärast seda läks meie loovus sajaga käima. Nii palju mõtteid ja visualiseerimisi, ideid ja rõõmsat meelt jagus sellesse õhtusse kuni koju jõudmiseni välja. Boonuseks kohtasime eelnevalt tänaval minu kolleegi ja pärast sõitsime rongiga kõik koos koju. Igatsen juba järgmist sisukat päeva, aga selleks tuleb kodus mõnedki pakilised tööd valmis saada, nagu….remont….pulmakleit…..ok, ma rohkem parem ei kirjuta sellest.