Üks päev sorteerisin oma nn kunstikappi ja leidsin sealt kunagi kõrgkooli ajal rongis sõites visandatud erinevad “puud”. Ei mäleta enam, miks ma neid puid pidin joonistama, aga küllap meile mingi stiliseerimisülesanne oli antud ja rongis sõitmise aega oli hea selle ülesande täitmiseks kasutada. Ma muidugi ei imestaks, kui see rongis sõitmise aeg oligi viimane aeg, mil oli võimalus neid teha.
Nüüd vaatasin, et vahvad puud, teeks nendega midagi. Kallasime lapsega nööbipurkidest nööbid välja, natuke sorteerisime ja nööbimäng võis alata :) Puud said rõõmsamaks . Kui kevad ei taha tulla, teeme värvilist kevadet toas ise. Nii lihtne see ongi. Kvaliteetaeg lapsega ja ema kunagised kritseldused pole ka päris kasutud :)
Lahe mõte!
Mitmed inimesed muide fb-s avaldasid arvamust, et nööbimängud kuuluvad kas nende endi või nende laste lapseea toredate mälestuste hulka. Niiet jah, nööpidega mässata on lahe :) Arendab fantaasiat ja mõttelendu. Kirke mängis nööpidega juba väga väikesena ja imelisel kombel ta ei toppinud neid suhu.