Läti on meile nii lähedal, et eks me ole seal kõik suuremal või vähemal määral vähemalt korra elus käinud. Oleme meie ka. Küll läbisõidul, küll ainult Riias, küll tööasjus, küll lihtsalt loomaaias. Ka Turaida lossis ja Siguldas on omal ajal käidud ning kaubareisilgi puidust lastekelku jahtimas. Aga….mitte oluliselt rohkem.
Nagu me oleks eelmisel suvel juba ette aimanud kujunenud olukorda, siis arutasime tegelikult sõbraksese Ingega, et läheks 2020 augustis kolmekesi( K ikka samuti kaasa) paariks päevaks Lätti. Idee oli sõita mööda rannikut ja siis võtta seal õhtupoole mingis kohas öömaja. Paraku tegi kiuslik viirus oma korrektuurid ja Ingele ei klappinud enam reisile minek kuidagi.
Nii jäi see mõte meil soiku ja olime valmis selleks, et sel aastal ongi selline tore kodune aasta.
Siis aga tuli sellest olukorrast möödaminnes juttu minu ühe armsa sõbranna Leaga ja tuli välja, et temal kaasaga oli samuti pisuke mõte külastada meie lõunanaabreid. Lobisemine lõppes sellega, et ah, kui teil reisikaaslasi vaja, kellega kulusi jagada, oleme K-ga käpad.
Sinna see jutt jäi, kuni ühel päeval tuli Lea mulle rampsi ja teatas, et kuule, lähme Lätti :P Kui meil vähegi aega ja manti on, oleme K-ga alati valmis seiklustele vastu minema ja nii ka seekord – vastasin kohe jaatavalt. Lahtiseks jäid vaid täpsemad kuupäevad, aga nädal oli paigas. Nendel oli puhkuse viimane nädal ja minul esimene. Minul jäi vaid ära korraldada pojalaste hoid kolmel päeval ja võisime plaani realiseerima hakata.
Nädal enne reisi hakkasin tegema suuremat uurimistööd. Abiks oli Silmaringi reisijuht, sõber Google ja muidugi FB Reisihullude grupp. Panin kõik mõtted kuhu minna kirja, saatsin oma peresõpradele ja lasin nendel, kui auto juhtivtöötajatel – juht + kaardilugeja, maršruudi paika panna. Kes sõidab, see otsustab ka kuhu sõidab ning tagapingi rahvas laulab rõõmsalt kaasa.
Ärasõidu hommik oli 3.august ja veidi pool 10 läbi seisime K-ga maja ees ning peagi pakkisime ennast sõprade autosse.
Kuni mereäärse Kablini me siis lihtsalt sõitsime. Kablis vaatasime veidi ringi ja astusime sisse sealsesse saiakeste poolest kuulsasse kohvik-poodi. Erilise olukorra, ehk reisi tõttu…ostsime isegi meie mõned saiakesed, kuigi tavapäraselt me saiatooteid ei söö. Vahest siiski võib, onju :)
Edasi sõitsime mööda mereäärset teed ja ületasime Eesti-Läti piiri täiesti märkamatult. Järgmisel korral peatusime kuskil Salacgriva kandis, et kohendada meie reisimaršruuti ja mina leidsin sel ajal õuest liivaskulptuurid.
Edasine suund oli meil ikka rannikutpidi sõita ja peateelt sõitsime üsna pea kõrvale mere poole, kus tahtsime näha looduslikult põnevaid rannaääri ehk siis sihtkohaks oli Vidzeme rannik.
Sihtkohta viis umbes 5 km kruusateed, aga tee oli õnneks korras ja sõidetav. Peatusime rannaäärse kämpingu kõrval tee ääres ja jalutasime randa.
Selles kohas oli hästi kivine rand ja kõigepealt pidasime aru, kuhupoole peaks jalutama, et näha looduslikku liivapanka. Rahvast oli rannas päris palju liikumas ja esimese hooga võtsime suuna paremale.
Vidzeme rannikult võib leida peaaegu igat liiki randu, kuid eelkõige on see tuntud kivise mereranna poolest, mis asub Tuja ja Vitrupe vahel ning on 12 km pikk ja 20–40 meetri laiune. Vidzeme kivine mererand on osa looduskaitsealast.
Natuke kõndimist võsa vahel ja olimegi otsaga liivarannas, kus see klint ehk pankrannik meid ootasidki. Ma tõttöelda arvasin, et nad on pisut kõrgemad, aga tegelikult olid sellised keskmised. Huvitav ja ilus looduslik vorm aga küll.
Nimeks on tal aga Veczemesi rannikupank – Vidzeme ranniku kõige mõjusamad ja kaunimad liivakivikaljud. See on kuni 6 meetri kõrgune pank, millel paljandub mitmesaja meetri pikkuselt liivakivikalju madalate murrutuse käigus tekkinud koobaste, niššide, grottide ja teiste moodustistega.
Parasjagu pildistati seal rannas ka üht näkki
Mõne aja pärast jalutasime tagasi, et vaadata, mis on teisel pool, ehk siis sissetuleku teest vasakul. Ronisime aga esmalt rannast üles, et vaadata veidi ringi sealse kämpingu alal.
Kämping paistis igati tore. Lisaks majakestele oli männimetsa all väga palju pilnikiulaudu, wc-d ja omapärane paat-saun. Kui sinnapoole taas kunagi asja, on see täiesti arvestatav koht majutuse võtmiseks.
K läks korra isegi sauna sisse vaatama, aga kuna keegi ei läinud talle saunaliseks kampa…läksime edasi, et avastada uusi kauneid kohti.
Laskusime tagasi randa ja ronisime mööda kive, et jõuda sinna, kus paistis kaunis liivarand. Kivilt kivile hüppamine on tore, aga ettevaatus tuleb abiks, sest kes see ikka reisi alguses tahaks oma kepsu ära murda. Mina lonkisin ikka teiste sabas, sest otsisin vaateid, mis mind pildistama kutsuks. See, et polnud särava päikesega ilm, oli pildistamise puhul pigem boonuseks.
Kui kivid said otsa, algas ilus liivane rand. Kaugemalt paistsid perioodiliselt veel samasugused liivapangad, nagu me ennem juba nägime, aga nendeni oli pikk maa. Kõik need rannad paistavad silma suure bioloogilise mitmekesisuse poolest ja kujutavad endast olulist lindude pesitsemispaika. Liiv selles rannas oli imeliselt hele ja pehme. Oli, mida imetleda.
Nautisime pisut aega randa ja merd ning jalutasime taas üle kivide, mäest üles läbi metsa – kämpingu poole tagasi.
Midagi pole öelda, väga kaunis rannik. Viimasena heitsime pilgu kämpingu sildile ja ronisime autosse tagasi, et võtta sihikule järgmine huvipakkuv paik.
Võtsime suuna Ogre peale ja teel sinna oli üheks planeeritud peatuspaigaks Lilas Lavender lavendlitalu, kus asja eelnevalt uurides pidi olema veel üks põld lavendliga alles. Teised olid juba maha lõigatud. Mõtlesime, et võiks ju vaadata seda ühtegi, sest kodu lähedal pole meil selliseid põlde vaadata ja lähim lavendlitalu on otsaga Hiiumaal.
Jõudsime kohale, riputasime fotokad kaela ja astusime välja asja uurima. Vastu jalutas perenaine(ilmselt). Sissepääs oli ühele inimesele 3€ ja siis tuli välja, et fotoaparaadiga seal pildistada ei tohi…..aga telefoniga pildista igast asendist ja nii palju tahad. Et fotokaga olla tasuline pildistamine. Küsisin siis, palju maksab? 75€!!!!!!!! Ohoooo! Ma saaksin aru, kui tullakse tegema fotoshooti nii tunniks paariks, aga et tavakülastaja, alles vaid ÜKS põld ja selline summa??? Teeks ju maksimum 3-4 kaadrit ja kõik. Kuid…prowa oli resoluutne. Nojah, oleks teadnud, oleks fotoka kotti jätnud ja seal mäe taga sellel ainsamal põllul oma 2-3 pilti lihtsalt ära teinud. Õnneks oli see meie toreda reisi ainumas pisike tilk tõrva meepotis ja piltideks need õnnetud, mis “aia tagant” ehk sissepääsust tehtud.
Nojah, see üks põlluke oli muidugi kaunis, aga kaugelt mitte nii kaunis, kui oleksid olnud kõik põllud korraga õites. Tore sellegipoolest ja lõhnas mõnusalt. Kohalikus väikeses poekeses müüdi nänni muidugi ka. Lavendli eeterlikud õlid, lavendlivesi jne. Õlil oli hea lõhn, aga see vesi….see polnud suurem asi.
Lillat värvi(seal talumaadel oli väga palju asju lillaks võõbatud) piisavalt nauditud keerasime auto nina Limbaži linnakese poole, sest kõht hakkas vahepeal kõigil piiksuma ning see oli lähim koht, kust otsida kehakinnitust. Võtsime appi isand Google ja üsna vaevata leidsime söögikoha nimega Tris kambari(three chambers). Koduleht neil hästi ei tööta, aga leidsin ühe FB lehe.
Esimene mõte oli, et ahah, mingi keldriurgas, kuigi õuest paistis asi igati ontlik, kaunilt lillekompositsioonidega kaunistatud. Lilledega Lätis üldse priisatakse, neid on kõikjal ja üks seade kaunim, kui teine. Seal ringi sõites tekib tõesti tunne, et miks küll meil investeeritakse ikka veel nii vähe üldisesse asumite kaunistamisesse suvisel perioodil??? Ilmselgelt mängib siin rolli eestlasele omane kokkuhoidlik-koonerdav elustiil või siis vahest ka ükskõiksus ja igaüks omas nurgas nokitsemise mentaliteet.
Aga restoranist.
Läksime kõik neljakesi rõõmsalt trepist alla ja sattusime täiesti hubasesse toitlustusasutusse. Leidsime endale kohad…keeruline see muidugi polnud, sest esmaspäeva õhtul oli see restoran täiesti meie päralt. Asusime siis mõistatama, mis menüüs kirjas, sest…see oli ainult läti keeles. Teenindaja oli aga meie rõõmuks väga tore ja abivalmis ning seletas meile ära, mis ühe või teise nime taga peitus.
Mina tellisin endale lõhega prae, K-l võttis endale Poke Bowli soolalõhega (ta on nende lisadega kausisalatite suur fänn) ja lisaks magustoidu, milleks oli küpsetatud jäätis lisanditega. Peresõbrad sõid midagi ka….aga kui ikka ise seda ei söö, siis tuhkagi meeles seisab, mis seal taldrikul oli. Selles olen siiski kindel, et söödu neile väga maitses.
Mis mul söögi kohta siis öelda? Praed olid suured ja väga maitsvad. No kohe tõesti maitsvad ja tõesti suured. No ja see magustoit, see oli lisaks heale maitsele ka kunstiteos. Kahjuks pole mul toitudest ühtegi pilti, sest ruumid olid väga hämarad ja välklambita kaameraga ei proovinud ma ühtegi pilti teha.
Sõime, nautisime ja mõmisesime. Lõpetuseks jõin veel tassi cappuccino kohvi, mis oli samuti tasemel.
Kui saabus tõehetk, ehk kui läksin maksma, jäin öeldud summa peale mõtlema, sest ei saanud täpselt sotti, ütles mulle noormees inglise keeles neliteist või nelikümmend. 40…mõtlesin, noh, päris kallis, aga 14….kuidagi naeruväärselt vähe. Ikkagi üks kopsakas lõhega praad, üks suur lõhega salat, ülikaunis ja maitsev magustoit ning kohvi. Sokutasin alusele neli 10€-st, aga jah…maksis see kõik tegelikult vaid 14€.
Veeresime söömise järel rahulolevalt kõhtu sügades välja ja otsustasime jalutada pisut ringi selles väikeses linnakeses. Mulle väikelinnad väga meeldivad ja Limbaži pole erand…meeldis temagi.
K avastas, et sissepääsu juures on kõige parem wi-fi levi
Veidi Limbažist.
Limbaži on küll üks vanemaid linnu Lätis, aga oma mineviku õitsengust on tal kahjuks õnnestunud vähe säilitada. Piirkond, mida 13. sajandil tunti Metsepole(läti keeles Indrikise) nime all, oli üks kolmest liivlaste territooriumist, mida mainitakse Läti Henriku 13. sajandi Liivimaa kroonikas.
Selles linnas on palju puitmaju ja kohati seal liikudes tahab vägisi meelde tulla Naantali linnake Soomes. Vist just nende majakeste pärast, sest Naantali on hoopis mereäärne linn ja mis teha, ka majad on rohkem korras, kui Limbažis.
Järgmisel fotol on 1903. aastal ehitatud õigeusu kirik, mille esialgne hiilgus on õnneks ikka veel osaliselt säilinud. K-le meeldivad väga õigeusukirikute sibulakujulised kuplid.
Limbaži kivilinnus, mille ehitas 1223. aastal Mõõgavendade Ordu, oli Riia peapiiskopi residents. Linnuse ümber tekkis linn, millest sai Hansa Liidu liige. Praegu varemetes olev linnus hävis Poola-Rootsi sõjas 1602. aastal. Midagi jäeti õnneks meile vaadata.
Järgmisel pildil on linnust tutvustav tekst vene keeles. Kui keegi mõistab, saab lugeda. Inglise keeles teksti polnud ja läti keelt…ei oska ma ise ka.
Võtsime endale pisut aega linnusest alles jäänud ehitiste vahel ringi liikuda ja mõelda, kuidas seal võis kõik kunagi välja näha. Tellingute järgi otsustades, käib seal mingis osas taastamine.
Pärast sisukalt veedetud päeva, pikka sõitu ja korralikku kõhutäit oli aeg üsna hiline ning edasi läksime otsima oma broneeritud öömaja.
Päris lihtsalt see meil ei läinudki, aga mõne väikese vale teeotsa järel, jõudsime siiski kohale.
Omameelest olime me broneerinud majakese kämpingus, aga tegelikkuses see üks ja ainus majake oligi- pererahva suure majaga õuel. Tuli perenaine ja laulis ette kõik, mis meil majas olemas on. Puitmajal oli kaks korrust, kakas magamistuba, saun, dušširuum, köök-söögituba, pesumasin, õues privaatne grillala, batuut ja kappides isegi tee – kohvi ning absoluutselt igasugused nõud. Mu sõbranna kaasa küsis küll kohe, et kas veini polegi? Perenaine pidi siiski kahetsusega teatama, et pool pudelit oli, aga päeval koristamise käigus jõi ta selle ära :P Tore, kui inimestel on ka peale pikka päeva huumorisoolikas alles jäänud.
Voodites olid korralikud voodipesud + saunalinad. Ühesõnaga kõik see nägi välja märksa parem, kui pildilt võis arvata ja maksis neljale inimesele kaks ööd 155€. Igati soodne diil.
Maja võtsime jah kaheks ööks, sest liikusime ringi seal ümberkaudsetes kohtades ja ei pidanud vajalikuks oma elukesega kusagile mujale kolida. Paiknes öömaja Riia linnale suhteliselt lähedal, Daugava ääres. Bookingus leiab selle majutuse Augšdzintari nime all.
Kui olime ennast tubadesse sisse sättinud, läksime lihtsalt kööki istuma ja lobisema. Avastasime, et peale õhtul söödud kõhutäit midagi enam süüa teha ei tahtnudki, kuigi käisime igaks juhuks poes ja tegime ettevalmistusi õhtusöögi tarbeks.
Võtsime siis lihtsalt endale kohad söögilaua taga sisse ja lobisesime ning näksisime niisama head ja paremat. Tasahaaval hakkas pika päeva väsimusest seltskond magama vajuma ja kesköö paiku kustusid meist ka viimased. Järgmisel päeval ootasid ees uued käimata kohad.
Reisikiri jätkub mõne aja pärast…