Laul teeb rinna rõõmsaks

Ja laulust ma tahaksingi natuke kirjutada.
Ennast mäletan ma laulmas ja muusikaga tegelemas ikka väga pisikesest peale.
Mulle lihtsalt meeldis. Laulma hakkasin varakult ja viiendaks sünnipäevaks kingitud pisikesel akordionil Malõš tulid esimesed lihtsad palakesed üsna pea. Mäletan väga selgelt, kuidas ma õppisin seal ise mängima “Juba linnukesed…” :D Keegi ei õpetanud, sest keegi meie peres polnud pilli mänginud. Viisipidajad olid küll mõlemad vanemad. Mäletan ema ja vanaema laulupidudele sõitmas ja ennast isaga jaamas saatmas. Ikka terve kooriga ja rongiga mindi. Kui vanust oli nii 8 aastat, palusin emal viia mind muusikakooli katsetele. Tol ajal olid suures linna muusikakoolis päris suured katsed ja paljud tuttavad lapsed jäid paraku ka ukse taha. Minul õnnestus pääseda õppima. Minu õpetaja Malle Rätsepp, oli üks väga vahva inimene. Hoolitsev ja samas nõudlik. Pahandas minu kallal ikka, et sa tüdruk oled andekas, aga laisk :D Neid lapsi on vist suurem vähemus, kes maast madalast tunnevad rõõmu tundidepikkustest igapäevastest pilli harjutamistest. Ei saa öelda, et terve muusikakooli tee oleks olnud lihtne, sest põhikooli koormuse kasvades tekkis periood, kus aega teistega mängida enam nagu polnudki ja see tegi loomulikult lapse pahaseks, aga saime sellest üle. Vanemate ja õpetaja ühisel kaasabil, sain mina ka aru, et kui alustatud, tuleb viia lõpuni. Muusikakooli ja põhikooli lõpetamine käisid käsikäes. Viimastel muusikakooli aastatel käisin laulmas linna kultuurimaja laste vokaal-instrumentaal ansamblis. Tol ajal oli see väga armastatud ja tuntud kollektiiv ning seal käidud aeg oli ikka väga tore. Koos põhikooli lõpetamisega seisin ma fakti ees, et …tahtmine oli minna Tallinnasse Otsakooli muusikat edasi õppima, aga tol ajal võeti sinna alles peale 9 klassi. (Minu ajal oli põhikool 8 aastat). Ja nii tekkisidki noore pubeka meeltes teised plaanid ja mõtted ning otsustatud sai hoopis muude asjade kasuks. Laulmisest aga ei tahtnud kuidagi loobuda. Keskkooli perioodi elasin Tallinnas koolis käies õe peres Kehtnas ja kuna selle kooli poistega olid meil olnud kohtumisõhtud, tutvustas mind üks tuttav poiss noormehele, kes oli tolleaegse Kehtna Tehnikumi bändi hing ja mootor :) Lihtsalt ütles, et näed, siin on üks tüdruk, kes hästi laulab, võtke tema ka bändi. Võetigi :) Sel perioodil õppisin omal käel ka kitarri mängima. Toredad aastad olid. Mõnus seltskond, palju erinevaid rändamisi ja esinemisi kodumail ja väljapool sedagi. Peale keskkooli juhtus aga see, et ühtäkki olime sellesama hinge ja mootoriga abielus ja meile oli sündimas esimene laps. Kuna tundus, et kaks muusikainimest oleks olnud kodus vist palju, mina loobusin. Sellest ajast sai minu osaks lastele laulmine ja vahest mõned ülesastumised kultuurimaja üritustel. Ma ei saaks öelda, et see loobumine oli minu jaoks kerge, aga sel ajal tundus mulle perekond olulisemana. On tegelikult praegugi perekond ja lapsed esiplaanil. Küll andis see loobumine mulle arusaamise hobi olulisusest ja oma pereelus pole ma kunagi seganud ega takistanud tegeleda teist poolt asjadega, mis neil silmad särama panevad.
ILmselt oli see loobumine kusagil hinges mulle nii valus, et palju aastaid ma ei laulnud enam üldse. Tagasi tuli muusika minu ellu aga tänu tütrele. Esimestel aastatel ma ei saanud päris sotti, kas Kirkest tuleb viisipidajat või ei. Lihtsalt käisin lapse rütmika arendamiseks ja seltskonna pakkumiseks temaga 10-st elukuust peale Musamaris. Üks hetk enne kolmandat eluaastat hakkasin märkama, et laps laulab üllatavalt hea viisipidamisega pisikese inimese kohta. Kirke oli saanud just novembris 4, kui tegi detsembris viimase etteaste koos Musamarikatega Estonia laval. Sellega me lõpetasime Musamari perioodi. Käis rahaliselt üle jõu ja lõpuks oli ta sellises vanuses, et sai ta panna juba Rapla Laulustuudiosse. Nii ta seal alustaski, noorima liikmena 4 a ja 3 kuusena. Lühikese ajaga võttis ta järgi koori laulupeolaulud ja suvel marssis koos teistega noorima osalejana laulupeo rongkäigus ning laulis rinna rõõmsaks laulukaare all.
Tänavuse hooaja algusest, kuskil oktoobri lõpust, käib Kirke Thea juures soololaulu tunnis. Detsembris oli esimene avalik suure lava esinemine solistina Lalustuudio jõulukontserdil.
Korra laulsid solistid veel ühe asutuse jõulupeol ja rohkem neil paraku soleerimiskogemust polegi. Just noorimatel.
Eile oli siis see päev, kus tuli üles astuda Rapla Valla Laulukarussellil. Vanuserühmad on seatud nii, et ega neil seal kõigil päris võrdsed võimalused kahjuks pole. On ikka suur vahe, kas laulab viiene või seitsmene, kes ühes vanuserühmas, või seitsmene ja kümmnene, kes samuti ühes pajas. Eks selle asjaga nii ongi, et tähtsam on osavõtt ja kogemus, mitte alati võit.
Võistlustules oli palju lapsi ja häid lauljaid oli üllatavalt palju. Kirkega rääkisime juba kodus, et me läheme osa võtma ja läheb kuidas läheb, tubli on ta ikka. Kui meie vanuserühma kolmas koht hõigati välja, käis minu peast läbi mõte, et kas nüüd või mittemidagi. Meie rõõmuks ja üllatuseks tuligi auväärne teine koht. Esimese korra jaoks ehk olekski olnud esimene koht liiga palju :D Esikoha piiga laulis tõesti hästi, mis aga minu jaoks oli miinus, siis õpetaja lauluvalik. Ei ole just sümpaatne, kui viiene laps laulab suure osa laulust sõnadega – kättemaks, kättemaks :(
Žürii oli tugeva koosseisuga. Oli seal Siiri Sisask ja oli seal ka rahvusvahelise mainega ooperilaulja Angelika Mikk.
Terveks õhtuks jagus siis mängimist auhinnaks saadud voolimiskomplektiga. Lapse rõõm laulust ja heast tulemusest oli silmnähtav. Ilus kingitus iseendale, sest Kirke saab mai alguses viiepooleseks :) Voolimise taustaks mängitati endale terve õhtu Siiri Sisaski laule Youtube -st :D Nüüd ootab meid ees maakonna Laulukarussell.