Kuigi käes on juba aasta 2021, tegelen ikka veel eelmise aasta lugudega.
Ja nii nagu Vol. 4 Läti reisi kirjatüki lõpus lubasin, tuleb tänases postituses juttu sellest, kuidas me otsapidi Leedus käisime.
Tõepoolest, Bauska lossist oli meil järgmisesse kohta sõita napp 50 km ja olimegi jõudnud Pakruojo dvarasse. Me ei pidanud seda kohta isegi otsima, sest äkki lihtsalt olimegi kohal.
Hetkel nende kodulehte vaadates on näha, et talvelgi on seal millele silma peale visata. Nimelt paistab seal olevat samasugune värviline valguspark püsti löödud, mis oli Tallinnas alles äsja lauluväljakul vaatamiseks ja mida meiegi tegelikult külastasime, aga see pole see lugu.
Kui sel päeval tundus, et kõik ilus on juba vaadatud, siis selleks, mis meid Leedus ees ootas me vist valmis ei olnud.
Mina olin selle lillefestivali kohta lugenud ühest Fb reisigrupist ja kui me alles reisi planeerisime, panin ka selle mõtte igaks juhuks kirja.
Mis koht siis see Pakruojo dvaras on?
Pakruojise mõis (leedu Pakruojo dvaras ) on endine mõis Leedus Šiauliai maakonnas Pakruojise rajoonis Pakruojise linnas. Mõisakompleks asub Kruoja jõe kaldal.
Mõisa mainiti esimest korda aastal 1531. Esimeseks omanikuks oli M. Vakavicius. Hiljem kuulus mõis Martinaviciustele, Koleckistele, Juškeviciustele, Zabielodele, Burbadele ja Münsteritele. Aastatel 1780–1940 kuulus mõis von der Roppidele. Mõis oli suur, XVII–XIX sajandil kuulus sellele üle 30 tuhande hektari maad; praktiliselt olid selle kõrvalmõisadeks veel üheksa mõisa. Pärast maareformi 1922. aastal kahanesid mõisa valdused 300 hektarini.
1780. aastal sai mõisa omanikuks Wilhelm von der Ropp. Tema ja ta poeg Theodor von der Ropp projekteerisid mõisale selle praeguse klassitsistliku peahoone ja ehitasid aastatel 1820–1840 selle valmis. Järgmise omaniku, Hermanni tegi tuntuks tema julmus talupoegade suhtes. Eelviimane omanik oli Leon, kes asutas Pakruojise linnas hoiu-laenuühistu, temalt päris aastal 1940 mõisa tema vennapoeg Julius. 1940. aastal mõis natsionaliseeriti, sealne kunstikogu viidi Kaunase ja Šiauliai muuseumidesse.
Peahoone on ristkülikukujuline kahekorruseline hoone, mida ehivad kolm sammastega portikust. Esiküljel asuv portikus on kuue sambaga. Maakivist hoone esimesel korrusel asusid paraadruumid, teisel korrusel magamiskambrid. Alumisel korrusel asub hea akustikaga Ovaalsaal. Pärast teist maailmasõda oli hoones kohaliku sovhoosi kontor. Aastal 1959 hoonet remonditi. 1979. aastal asus hoones põllumajandustehnikum. 2004. aastast kuulub hoone Pakruojise rajoonile. Euroopa Liit on mõisakompleksi restaureerimiseks eraldanud kokku 19,5 miljonit litti.
Peahoone
Enamik kompleksist valmis XVIII sajandi lõpus – XIX sajandi alguses. Mõisakompleks jagunes neljaks osaks: kaks tootmiskompleks, tööstuspiirkond ja esindushooned. Mõisakompleksi pindala on 48,2 hektarit ja see on suurim säilinud mõisakompleks Leedus.
Vanimad hooned mõisakompleksis olid kauplus ning õlle- ja viinavabrik. Aastal 1940 kuulusid mõisakompleksi juurde veel kabel, üheksa mõisateenijate maja, kümme lauta, kuus küüni, kolm aita, vesiveski ja aastal 1823 valminud hollandi tuulik, sepikoda, garaaž, pesuköök, kasvuhoone, lindla, puukuur ja silotorn. Tänapäeval on säilinud 34 hoonet, neist osad varemetes. Kruoja jõel asub kaaravadega pais-kivisild.
Kauplus
Mõisakompleksi juures asub ka 9,2 hektari suurune park. Kompleksi piiras müür, üks selles asunud värav on säilinud.
See oli siis selline ametlik jutt sellest mõisast, aga mõis koos pargiga on tõepoolest muljetavaldav ja Leedu suurim. Kuigi meie sattusime sinna suvisel ajal lillefestivalile, siis paistab, et seal on tegelikult tegemist suhteliselt igal ajal.
Mõisa territooriumil on kaks restorani. Mõlemas saab nautida kohalikku kööki, kus toidud pidavat olema valmistatud Radwillide vanaaegsete retseptide järgi. Käisime meiegi ühes neist peale mõisatuuri ja lillefestivali imetlemist söömas ja jäime igati rahule. Meie ringkäigu lõpuks hakkas õues vaikselt vihma tibutama ja terrassil sööki oodates kallas juba päris muljetavaldavalt. Meil aga vedas. Vihm algas siis, kui kõik sai vaadatud ja oligi aeg katuse all jalgu puhata ning keha kinnitada.
Restoran
Kui plaan sinnakanti peikemaks peatuma jääda, siis mõisa territooriumil on kaks hotelli. Üks neist boutique stiilis peenema interjööriga hotell, mis asub peahoones ja teine on koduselt hubane Möldri maja.
Et saada mõisast rohkem teada, võib lunastada endale mõisa tutvustava tuuri koos interaktiivse muuseumiga. Koos baronessiga saab tutvuda mõisa ajalooga ja ehk räägib ta ka mõnda viimast kuulujuttu.
Mõisa aladel on autentne XVIII. sajandi õllekoda.
Õlut pruuliti mõisas juba XVI. sajandil ja mitte ainult enda tarbeks ja lõbustusteks vaid ka müügiks. Nende toodang oli tuntud ja hinnatud kogu ümbruskonnas ja sellests aadav tulu oli küllaltki suur.
Mida pakutakse?
Õlle degusteerimist koos õlle pruulijaga.
Õllekoja külastamine ja programis ” Õlle teekond” osalemist. Tõenäoliselt on see kõige lõbusam tegevus mõisas.
Pakruojise mõisa õllepruulija pruulib õlut autentsetes puidust toobrites ja laagerdab
vaatides. Seal tutvuvad külalised paruni põhikirjaga ning kogu regioonis
populaarse õlle ja õllekoja ajalooga. Seal pakutakse teile üllatuslikku õlle
teekonnaga tutvumise programmi. Ekskursiooni käigus paljastatakse
õllepruulimise saladused, degusteeritakse sajanditevanuste mõisatraditsioonide
järgi pruulitud erineva kangusega õlut. Kellelgi ei tule igavleda, kuna neljandat
põlve järjest õllepruulijate ametit pidav perekond räägib teile õllesortidest ja jagab
haaravaid, senikuulmatuid tõsielulugusid õllepruulimise käigus aset leidnud
juhtumistest.
Mõned õlletuuride teemad:
PAKRUOJIS – ON TRADITSIOONILISE LEEDU ÕLLE PEALINN
Zhaldokas õpetab teid ära tundma õlut nimega Primokas e.«esimene», pruulima
õlut nimega Antrokas e.«teine» ; õlu nimega Trichokas e. «kolmas», on sort mis jäeti
tüdrukutele- ja mõisamajadesse pruukimiseks.
Mis veel?
*Kohtumine lõõtspilliga mõisa õllekojas;
*Tutvumine vanaaegse õlle valmistamise protsessiga;
*Traditsioonilise Leedu õlle pruulimise pealinnas valmistatud eheda õlle
degusteerimine;
*Saate maitsta õllepruulija laulude ja naljatuste saatel spetsiaalset teie jaoks
õllepruulija naise poolt õllekoja ahjus küpsetatud originaalseid linnastest ja
kanepiseemnetest valmistatud pannkooke.
AUTORIÕLLE VALMISTAMINE MÕISA ÕLLEKOJAS
See – on võimalus valmistada ISE ehtsat Leedu koduõlut, mis on pruulitud puidust
tünnides.
*Te saate koos meie õllepruulijaga õllekojas õlut pruulida;
*Te saate osaleda kõigis õlle valmistamise protseduurides: linnaste jahvatamine ja
magusamaks tegemine, meski valmistamine ja filtreerimine, virde keetmine, virde
jahutamine, pärmi lisamine, õlle kääritamine jne.
*Mõisahotellis “Stadala” puhkamise järgselt on teil ise võimalus filtreerida
tammepuust vaatides seisnud õllesid Primokas, Antrokas ja Trechiokas.
*Soovitame pruulida õlut 10-30 sõbra seltskonnas.
Erilisi saladusi õllepruulimisel ei ole – peamine: õllepruulija kogemused ja
suurepärane seltskond!
Viinaköök:
XIX sajandil oli viinaköök iga suurema mõisa kohustuslik osa, tänapäeval saab siin
mekkida erinevaid nastoikasid ja nalivkasid
Parfüümide labor
Pisut ajalugu…
Parunid von der Roppid kutsusid XIX sajandi lõpus Pakruojise mõisa külla ja
Leedu ilu nautima tuttava parfüümimeistri Jacques’i, kes sattus mõisast ja selle
õhkkonnast vaimustusse. Ümbruskonna loodus inspireeris teda looma uusi aroome.
Parfüümimeister veetis Pakruojise mõisas viis aastat: valmistas lõhnaõlisid,
kasvatas ise mitmesuguseid kohalikke ja kaugetest maadest toodud taimi, valmistas
taimeõlisid ja lõhnastatud karastusjooke. Nüüdisajal köidab taastatud Jacques’i
labor ebatavaliste lõhnade ja kosmeetiliste preparaatidega.
Parfüümimeistri koolitusprogrammi maksumus koos eeterlikest õlidest segu
valmistamisega: 10 eurot ühe inimese kohta. Koolitusprogrammi korraldatakse
rühmadele, kus on vähemalt 10 inimest.
Karistuste muuseum
Teid ootavad ees hämarad kohtumised tumeda keskajaga.
Nende jaoks, kes soovivad näha seda, mida mitte keegi ei ole veel mitte kusagil
näinud ja tunda hirmu – avaneb võimalus viibida Leedu ainsas pärisorjuse ajastu
piinariistade muuseumis. Selle hoone hämara valgustusega maa-alustes
katakombides näidatakse ja tutvustatakse teile ahelate kõlina saatel vanaaegseid
piinariistu ja seadeldisi, mida kasutati pärisorjadest talupoegade kehaliseks
karistamiseks.
Karistamiseks kasutatud seadeldiste süütud nimetused: „Hispaania kits”,
„Hispaania saabas” – omandavad pärast selle muuseumi külastamist teie jaoks
täiesti uue tähenduse.
Võimalik on teatraliseeritud eraetenduste korraldamine piinade keldris.
See oli nüüd see tuba, mida mina küll ei mäleta, et oleks kohanud, aga olemas ta seal on.
VILLATÖÖTLEMISE MANUFAKTUUR
Te saate tõelise naudingu sajanditevanuse käsitööga tegelemisest: lammaste
pügamisest ja villa viltimisest, – näete, kuidas teie silme all ettevaatlikult lambaid
vanaaegsete lambakääridega pügatakse. Järgnevalt saadud vill pestakse,
puhastatakse, kuivatatakse, kammitakse, vilditakse ja seejärel valmistatakse sellest
mitmesuguseid kaunistusi, mänguasju, jalanõusid, riideid jms.
Lambavill kujutab endast väärtust tänu selle inimeste jaoks unikaalsetele
omadustele: see soojendab ja ravib, aitab tekitada tervislikku sügavat und. Vill ei
põhjusta allergiat, mõjub hästi nahale nagu akupunktuur, seda saab kasutada
aastaringselt, see paistab silma ohutuse poolest (põleb halvasti) ning on kergesti
hooldatav.
Leiva küpsetamine vanaaegsete retseptide järgi….minumeelest oli see kohe alguses ja sealt sai ka pileteid osta. Kuskil mujal ma igatahes sellist tuba enam ei kohanud.
Autentses küpsetusahjus käsitsi valmistatud leib saab olema maitsvaim leib teie
elus.
Kohe mõisasse saabumisel võtab teid vastu külalislahke pagar koos oma naisega.
Niipea, kui te astute üle nende kodu läve, ümbritsevad teid soojad, hubased
aroomid – on koheselt tuntav, et just siin elab suure austuse ja armastusega
valmistatud käsitööleib.
Te läbite koos pagariga samm sammu järel kogu leiva valmimise teekonna,
seejuures kõiki rituaale järgides. Te küpsetate oma kätega leiva, mida saate hiljem
oma lähedastele ja sõpradele pakkuda. Seni, kuni teie leib küpseb, saate maitsta
maja perenaise poolt valmistatud võiküpsetisi, proovida traditsioonilist Leedu
jooki, lisaks sellele saate leiva ning sellega seotud uskumiste kohta veel palju
huvitavat ja kasulikku teada.
Kutsume teid tunnetama leiva jõudu ja nautima mõisa pagaripere külalislahkust-
see aitab teil avardada mõistust, rahustada südant ja hellitada magu.
Programmi kestus – 1 tund 30 min
Koolituse maksumus – 12 EUR/inimene.
Rühmadele suurusega 15-20 inimest.
Selline enam-vähem ametlik jutt sai nüüd läbi ja edasi keskendun rohkem otsestele muljetele ja fotodele.
Autost väljudes sattusime alale, kus ühel pool oli veski, samas kandis restoran ja teisele poole jäi hotell ning veel mingid hooned ning sild. See oli ala, kus keegi ei küsinud veel sinult piletit.
Tasuta alal oli ka selline väiksemat sorti taimedest kujundatud motiivide ala, mis meenutas meie Tallinnas toimuvat lillefestivali Tornide väljakul Balti jaama lähedal. Teemaks tundus seal olema armastus ehk Love story.
Ja siis tuli värav, kus küsiti piletit. Hinda ma praegu enam ei mäletagi, aga mingi väga kallis pilet see küll polnud. Igatahes oli kogu oma raha väärt.
Väravast sees, sattusime parki ja hakkasime mööda alleed liikuma peahoone ja ülejäänud kompleksi suunas. Mida kõike seal vahepeal siis ei olnud…aga seda näeb nüüd piltidelt. Vähemalt mingit osa.
Peeglite vahel liikudes võis kuulda leedukeelset luulet…
Imeline lillespaleer, mille alt tuli läbi minna, oli tõeliselt kaunis.
Lillede alt läbi jalutades ootas meid ees igasuguseid uusi toredusi. Küll lillekompositsioone, küll kujusid. Mütoloogiat ja mida kõike veel.
Nagu igas korralikus mõisas, nii ka selles…sai sõita hobusega ja vaadelda lilleilu.
K sattus muidugi vahepeal millegi muusikalise manu ja vaimustus sellest. Lilled harfi ümber moodustasid tegelikult noodi, aga ma ei saanud seda kusagilt kõrgelt pildistada.
Lõpuks jõudsime peahoone juurde, kust saime läbi omapärase värava mõisahoonete territooriumile.
Hästi kena ja hästi korras oli seal kõikjal. Tõeline silmailu. Ja kõikjal hulgaliselt lilli. Maitsekas ja rikkalik kujundus igal nurgal. Nagu ka järgmiselt pildilt näha, oli seal isegi lava, mis viitas selgelt sellele, et seal toimusid kontserdid. Meie sealviibimise ajal mängis lihtsalt kõlaritest kaunis tantsumuusika. Valsid ja puha.
Päris palju oli tervel territooriumil erinevaid taimseid loomi. Antud juhul lambaid.
Murulammastele vahelduseks ka pärislambaid ja mõlemad olid toderad vaadata,
Kuidas siis muidu üks mõis saaks elada, kui seal poleks hobuseid. Olid ja pealegi ilusad hobused.
Mingil hetkel oli seal selline tunne, et see territoorium on hoomamatu, sest iga nurga taga avastasid uusi ja uusi lillekaunistusi. Üks lõputu lillemeri…
Lõpuks hakkas siiski paistma, et oleme kogu sellele vaimustavale mõisale tiiru peale saamas. Samal ajal oli tunda sedagi, et ilm hakkas lepikusse kiskuma ja sellepärast lisasime oma jalutuskäigule kiirust ning seadsime sammud ühe väikese saarekese poole, millele viis lillesüdametest allee ja kus sai korraldada laulatusi.
Piltidelt on juba näha, et eluolu õues kiskus uduseks. Muru läks samuti märjaks ja libedaks. Üsna viimased pildid tegingi seal saarekesel.
Lõpuks jäid vaadata veel üks paarikese skulptuur ja sealt edasi läksime lausa polkasammul tagasi algusesse, et varjuda vihma eest sööma.
Leedus oli suvel siseruumides maski kandmise kohustus. Seadsime ennast sisse selle postituse alguses pildil nähtavasse restorani, aga mitte sisse, vaid õue. Varjualusega terrassile.
Saime meeldiva teeninduse ja maitsva toidu. Vihma aga…lausa kallas. Jõudsime sinna viimasel hetkel, et kuivaks jääda.
Kõhud täis, tuli hakata mõtlema kojusõidule. Õnneks paiknes meie auto üsna lähedal parklas. Tegime kiire jooksu autosse ja algas sõit tagasi Lätti ehk meie ööbimiskohta.
Igati muljeterohke päev oli jõudnud märkamatult õhtusse. Terve tagasitee sadas vihma ja olime ütlemata rahul, et vihm ei seganud meil millegi nautimist ja sadas siis, kui pidime niikuinii autos olema ja sõitma. Soe tuba ja pehme voodi kulusid peale pikka päeva kõigile ära.
