Nagu ma olen juba maininud, oleme sellest kevadest väikestviisi aiapidajad. Mitte et meil midagi muud teha pole, aga päris mõnus on vahest värske õhu käes nokitseda, näha tärkamas taimi ja korjata oma isiklikku pisikest saaki. Lisaks on mullas sonkides päris hea puhata päevatöödest. Kuna meil on aiamaad kõrvuti naabritega, kellega me suhtleme, siis on meil sellevõrra koos seal lõbusam askeldada. Oleme üksteisele jõu ja nõuga abiks, lapsed mängivad silma all koos ja abistavad, kui midagi nendele jõukohast teha on. No ja meie maja mammid on ka väga abivalmid :D Käivad siin üksteise võidu nõu andmas :D Ega ma nõuannetest ära ei ütle. Palju ma sellest aiapidamisest ikka tean. Suur töö ja vaev ehk risust puhastamine hakkab otsakorrale saama ja varsti saab tegeleda veel juurikate eemaldamisega ning siis oleks vaja pisut kaevata. Kui üks aiamaa on juba pea 15 a kasutamata seisnud, siis teadagi, mis seisus see oli. Pole hullu, saame hakkama. Nüüd on juba rõõmu avastustest, kui sodi alt ilmuvad välja taimed, mida poleks arvanud seal olevatki. Eile avastasime rabarberi. Üks päev avastasin lilled, mis osutusid piibelehtedeks. Ühe põõsa kõrvalt koukisin välja priimulad. Siin seal on nartsisse ja tulpe. Hulgaliselt lumikellukesi ja märtsikellukesi. Meil on kaks tikripõõsast, kaks musta sõstra põõsast ja veel paar põõsast, mille marja värvuse saab teada vast millalgi suvel :D Vaarikavõsusid peaks hakkama ka kohe kohe taltsutama ja tahapoole ühte viirgu rivistama. Ja siis minu lemmiku – ürdiaia aeg. Praegu veel pole istutamiseni jõudnud, sest ettevalmistustööd pooleli. Vara nagu samuti veel. Lubavad siin öökülma.
Üks õhtu, kui me jälle aiamaal nokitsesime arvas Kirke, et teeks väikese pikniku. Korjas oma tekid – värgid korvi, pisut toidumoona kohvritesse ja jooki lisaks ning piknik võis alata…on ikka hea küll, kui käes on suur kevad.
Kuna meil aiamaa taga kasvab hulgaliselt värsket naati, ning muud head paremat veel aiamaalt võtta pole…jõuab see vitamiiniumbroheline kevadel meie omletti :)
