Hommikul ärgates polnud õhtusest vihmasajust jälgegi. Tore!
Selleks päevaks meil enam erilisi suuri plaane ei olnud.
Tahtsime käia Riia loomaaias ja ….IKEA-s :)
Seega…sõime hommikus, jätsime oma majakesega hüvasti ja hakkasime liikuma.
Eelmisel kahel pildil on siis meie onnikese pererahva maja, kelle õuel me ööbisime.
Ja see on üks koloss, mis oli kohe meie elamise vastas
Kuna elasime peaaegu Daugava jõe kaldal, siis otsustasime enne ärasõitu korra jõe kaldale põigata. Ega see mingi vaatamisväärsus ei olnud, aga sai vähemalt vaadatud.
Jõe äärest välja sõites kohtusime ilusa päevalillepõlluga.
Ja kui K seisab lillede juures, saab aimu ka võimsate päikeselillede pikkusest. Väga ilus vaatepilt.
Lillepõld vaadatud, pildid tehtud. Võtsime suuna loomaaia poole.
Riia loomaaed on mulle juba ammu meeldinud ja käisime seal…oh üllatust, see oli nii ammu :D Aastal 2015 koos sõbranna Inge ja K-ga. Lugeda sellest saab SIIT.
Ilm oli ilus, päikeseline ja loomaaias tundus, et peale eestlaste seal kedagi muud ei olnudki. Tunne oli nagu Eestis! Eks aeg oli selline, et koroonatont ei lubanud kusagile kaugemale reisida ja inimesed olid rõõmsad, et lõunanaabritegi juurde sai minna. Ma usun et eelmisel suvel käis Lätis-Leedus ikka valdav osa eestimaalasi ja tegelikult on naabrite juures täitsa palju vaatamisväärset, nagu ka meie enda väikesel Eestimaal.
Ühesõnaga loomaaed. Pikka juttu ei tule, sest mis siin ikka jutustada. Eelmisel käigul nägime loomi rohkem ja paremini. Sel korral olid mõnedki suurloomad puudu või oli neid kehv vaadelda. Vahepealse ajaga oli tekkinud teistmoodi elupaik kaelkirjakutele, kes on minu suured lemmikud ja uus savanniala sebradele ning mingitele kitselistele. Aga polnud karusid, lõvi, tiigrit, leopardi….no ja elevante tuleb käia vaatamas Tallinnas.
Üks püherdav loomake
Kakud on mulle alati meeldinud ja neid oli seal päris palju. Võtsime aega, et neid imetleda.
Üks kakk oli endale ämblikuvõrgu seltsiks saanud. Küllap oli kuskil ka ämblik ise liikumas.
Ja mõned kakud veel. Niipalju, kui neid traatvõrkude vahelt pildistada õnnestus.
Toredaid jaanalinde on selles loomaaias alati lahtiselt jalutanud. Ilusad ja uhked linnud. Ei kõlbagi puuris pidada.
Kilpkonnahärra. Ma eeldan, et härra. Ei teagi miks.
Ja siis minu lemmikud – kalekirjakud ehk kirikaelad.
Võrreldes eelmise korraga oli kaelkirjakute alal midagi muutunud. Ei olnud enam üldse nii mugav neid vaadelda. Eks viga oli ka veidi selles, et mul polnud pikka objektiivi kaasas, aga sellegipoolest, kusagilt servast ei näinud neid päris hästi.
Ja teised toredused on sebrad
Need triibulised hobulaadsed tegelased on väga huvitavad. Juba see on põnev, et tundudes sarnastena on neil ometigi väga erinevad mustrid. Ja päris uue elupaiga olid nad vahepealsete aastatega endale saanud. Rohkem kepslemisruumi ja ka mõned sarvilised väiksemad sõbrad seltsi pandud.
Ja lõpuks üks puust tass lillevahuga ning poni eesliga.
Viimase asjana käisime söömas ja IKEA-s ostlemas.
Kõhu saime täis ühe kaubanduskeskuse Lido-s, kus enne sisenemist mõõdeti kõik üle, et äkki tabavad mõne palavikus kunde ja toit oli täitsa maitsev.
IKEA…kui juba sealkandis oled, siis ikka astud läbi. Pole meil ju veel Eestis enda oma, vähemalt sellist päris poodi. Kuuldavasti lähiaastatel siiski tuleb.
Ja vingugu, kes vinguda tahab selle IKEA üle, aga mina olen sealt ostnud palju head ja vastupidavat kraami jõukohaste hindadega. Ma pole küll suur ostleja, aga kui vaja on olnud, olen sealt head ostud ka teinud. Viimati lapse tuppa täispuidust kummuti, mis on igati kvaliteetne, ilus ja täiesti inimliku hinnaga.
Ostsime siis sealt ühte-teist nii meie, kui sõbrad ja pärast poodlemist ootas meid kodutee.
Tegime veel vaid ühe väikese sirutamise peatuse mere ääres peale Riia linna. Seal, kus olid laulvad liivad.
Sellega sai meie Läti reis põikega Leetu läbi.
Eks ole siis näha, mida toob meile eelolev suvi. Kas saab kusagile kaugemale rännata, saab lõunanaabritele jälle külla minna või tuleb hoopis koduse Eestimaaga piirduda. Lootus…see aga sureb viimasena.
