Veebruar on läbi.
Ja koos sellega tundub, et on läbi on saanud ka ilus ja normaalne talv, kus külma oli pidevalt üle -10. Perioodiliselt isegi seal -20 ümber ja öösel üle sellegi.
Olgem ausad, sellist talve pole ammu olnud ja kestunud on see sisuliselt kaks kuud. Eelmisel aastal oli talv tervelt 2 päeva.
21.veebruarist algas sandi suusailma hooaeg. Sula vaheldus väikese külmaga, taevast tuli kõike segamini- vihma, jäidet, lörtsi. Ühesõnaga ei olnud enam üldse ilus ega tore. Jäi üle vaid loota, et lumi sulab kiirelt ja asemele tuleb normaalne kevad. Oleks ju ometi õiglane, et juba aasta kestnud koroonajamale vaadates, võiks vähemalt ilm meid soosida ja olla meeldiv. Vabariigi aastapäeva eel oli kohe tõeliselt vastik ilm. Tööle tulin küll jalgsi ja see oli täiesti normaalne tulek, aga tagasiteeks ootas mind ees jäävihm + eriliselt libe tee. Eh, mis seal ikka. Mõtlesin, et uisutan kuidagi koju, kanamunad kotis. Kangekaelne nagu ma olen, bussiga ei plaaninud koju sõita. Õnneks helistas poeg ja otsustas oma sõgeda ema auto peale korjata. Leppisime kokku, et kohtume kaupluse parklas. Noh…töölt poodi on mul ehk 5 minutit kiiret kõndi, aga seekord venisin ma sinna muljetavaldavalt kaua ja tõenäoliselt oleks ka minu kõnnak pakkunud kaasinimestele lõbusat vaatepilti, kui nad just iseenda püsti pidamisega ei oleks pidanud ametis olema. Igatahes jõudsin ma püstiasendis poodi, tegin oma ostud ja uisutasin poja autosse. Autoga liiklemine oli selleks hetkeks märksa lihtsam.
Ka täna, 6. märtsil, on ilm jälle omadega sassis. Hommikust on tuisanud lund. Mitte küll teab mis laia lund hetkel, aga muudkui sajab peenikest pudi. Kiuslik talv ei taha veel kuidagi taanduda.
Lapsed olid vahepeal kodus ja pidasid vaheaega. Vaheajale järgneb K-l distantsõpe vähemalt märtsi lõpuni ja siis vaadatakse asjad üle. Lõhnab selle järgi, et lihtne see kevad jälle ei tule, sest viirus levib nigust jaksab. Meie vanem M ehk siis algklassid, saab aga õnneks koolis kontaktõppes käia. Asi seegi.
K kooli pärast oluliselt ei põe, ta õpib hästi ja iseseisev õppimine pole temale keeruline. Pisut hakkab muidugi ka tema vaim väsima sellest kodus passimisest ja meeleldi käiks ta koolis kohapeal. Näen paraku seda, et õppetunnid pole kaugelt distantsilt nii heal tasemel koolist ette kantud, kui õpetaja seda reaalselt tunnis teeks. Ka kiirelt küsimuste tekkimisel küsimine jääb enamasti ära, mis reaalselt kohapeal oleks lihtne ja asjad kohe selgemad. Juhtub sedagi, et laps teeb juba eelmisel õhtul mõne järgmise päeva õppetöö hoolikalt valmis, püüab, teeb põhjalikult, laeb üles…ja siis selgub järgmisel päeval, et õpetaja paneb e-koolis T tähe, mis tähendab tegemata tööd. Suur töö on vett vedama läinud, sest mingil põhjusel õpetaja tööd ei näe. Kas siis on keskkonnas kaduma läinud või õpetaja lihtsalt ei märganud. Päeva lõpuks saab küll T-st A ehk arvestatud, aga lapsel on olnud muret rohkem, kui vaja. Eriti murelik on ta aga muusikakooli pärast ja just solfedžo pärast, sest tundides käia ei saa, aga lõpueksam tuleb mai keskel teha. Soovitasin tal muretsemine lõpetada, sest on nagu on. Hea vähemalt, et klaveris saab käia ja kohati isegi rohkem, kui muidu, sest õhtust vaba aega on rohkem tänu solfi ja muusikaloo ärajäämistele.
Veidi aega tagasi oli selle talve esimene sula. Kasutasime kohe juhust ja sibasin oma kolme piigaga maja taha uurima, kas lumi pakib piisavalt. Vaatamata sellele, et meil ehitusluba puudus, ehitasime valmis väiksemat sorti kindluse ja ühe lumememme. Tuppa minnes olid lastel õnneks jalad kuivad, külm kellelgi ei olnud, aga minu lambanahksetes saabastes olid paiga sisse võtnud kaks märkimisväärset järve. Üllataval kombel jalad siiski ei külmetanud, lihtsalt vesimärjad olid ja toas lähemal vaatlemisel selgus, et ka ligunemisest kortsus. Ei olnud vanaduskortsud.
Järgmisel hommikul vaatasime aknast meie ehitisi ja arutlesime lastega, et miks on lumememme porgandist nina maas. Leidsime mitu võimalust- sulas küljest ära, mõni lind pani selle pänna aga ei pidanud söömiskõlbulikuks või siis naabrilapsed maradööritsesid. Eks võta sa kinni, aga maas see “nina” vedeles.
Esimesel koolivaheaja päeval ehk esmaspäeval käisime lastega korraks pealinnas, sest see on vaheaja jooksul ainus päev, kus mul oli endal vaba päev ja sai veidi luftitamas käia. Seda enam, et nüüd tuleb igasugusele liikumisele üldse pikem paus sisse. Nädala alguses polnud veel suurematest piirangutest räägitud ja nagu näha, tuleb endiselt elada päev korraga, sest iial ei tea, mis uudist järgmine päev toob.
Igatahes….valisime sellise rongiaja, kus sõitjaid vähe. Mina ja K olime maskeeritud ja kohale jõudes suundusime kõigepealt neljakesi kohe kinno. Kesklinna, Solarisse. Kinos oli muide väga hea käia. Rahvast sisuliselt polnud. Istusime peaaegu nagu privaatseansil ja vaatama läksime filmi “Hing”. Julgen seda filmi väga soovitada. Ma ei ole eriline lastefilmide fänn, sest mida aeg edasi, seda mürarikkamad ja jõhkramad nad kuidagi on, aga see film, see….oli midagi hingele. Ka mu teismeline K kiitis selle superheaks filmiks. Väiksemad vaatasid hoolega, eriti kõige väiksem, aga nendega me peale filmi arutlesime sisu üle, sest tekkis tunne, et see point ei pruukinud nendele päris kohale jõuda, lähtuvalt nende noorest east ja vähesest elukogemusest.
Meie kodu ja kooli vahel on äge suusamägi, kust said alla tuhiseda nii kelgutajad, kui suusatajad
Ja suusatajatele olid pikad, kvaliteetsed ja valgustatud suusarajad.
Peale filmi tegime hõredalt asustatud Vapiano-s ühise lõuna, kus meie K-ga valisime üksteisest sõltumatult erineval ajal tellimas käies täiesti ühesugused toidud, mis ei olnud pitsad ja lapsed soovisid jänkukujuisi pitsasid. Kõhud täis ja uuest energiast pakatamas tegime väikese poetuuri, sest linnas selgus, et lastel on talvekäpikutega kätel hirmus palav. Seega- võtsime ette retke lähimasse kohta, kus kindaid osta saaks ehk siis suund Viru keskus/Kaubamaja.
Sisenesime läbi Sportlandi välisukse ja K leidis endale loomulikult kohe midagi ostmisväärset. Ehk siis leidis ammu vaja oleva spordikoti. Seni on kasutuses olnud mul ammu Mary Kay-st saadud väike spordikotike, millega on mõnus ujumas käia, sest trikoo, rätt ja pesemisvahendid mahuvad sinna hõlpsalt, aga väikeseks jääb see siis, kui K-l on koolis kehaline kasvatus, kuhu on vaja võtta rohkem igasugust kraami. Liiati hakkas see kott vaikselt lagunema. Poes oli kott oli parasjagu sooduses, hind mõistlik ja koti ta sealt siis saigi. Edasi läksime enam vähem üle aatriumi Zarasse, saime sealt suuremale pisipiigale mõnusad sõrmikud, milledel käpikuosa käib eraldi peale, K nuias endale ühe kollase mütsi, mis on täpselt sama värvi ja nägu nagu tema soe kampsun ning üks piigadest sai peenikesest velvetist pikema seeliku ning teine imepehme puuvillasest musliinist vanaroosat värvi kleidi. Kleit on nii mõnus, et pere kõige noorem tips andis mulle sisse tellimuse veel samasugusele kleidile. Lihtsalt mõned lilled võiksid seal peal õitseda tema meelest. Aga…isegi K arvas, et selline kleit oleks ülimõnus ja mugav. Ok, mulle endale meeldiks samuti selline. Kaubamaja lasteosakonnast saime sama tüüpi kindad ka väiksemale ja siis oli mul mõõt täis…ruttu õue. Siseruumides on jopes ja maskis koletult palav.
Võtsime suuna Kadrioru poole, sest minul oli tarvis oma klubist tuua ära perele vajalikud vitamiinid, aga ega praegu polegi asi enam nii nagu kuu tagasi. Trammid Kadriorgu ei käi. Seiklesime siis bussiga ja jalgsi ning tuleb tõdeda, et mugav see küll ei olnud. Just see jalgsi osa. Linnas olid teed konarlikud ja libedad.
Viimane siht oli pereliikmete külastamine. Seega hakkasime Kadriorust seiklema tagasi kesklinna, et sõita sealt trammiga edasi Vineeri peatusesse ja vantsida suurema R-i juurde.
Väikesed tüdrukud polnud seal siiani käinud ja nii me läksimegi õhtul peale tööpäeva nooremale R-ile ja tema kaasale külla. Jalgu puhkama ja teed jooma. Vineeri trammipeatusest on sinna umbes 1,2 km jalgsi minna ja tagasi läksime hoopis jalgsi otse Tallinn – Väikese rongipeatusesse, kuhu on 1,5 km.
Koju jõudsime kõik ühel ajal. Meie neljakesi linnast ja suur R töölt. Vanem M küsis rongis, kas kodus õhtust süüa saab? Mina küsisin vastu, et kes tegi süüa seal? Seda ta ei osanud arvata. Seega jõudsime kõik koju ja meie näljast kampa päästis vaid 3 pakki pelmeene, mis sügavkülmas kriisiolukordadeks seisid.
Ülejäänud koolivaheaeg oli vaikne ja kodune. Vähemalt meil K-ga. Väiksematel piigadel olid veel omad tegevused ja käimised koos isaga. Ilm kiskus tatiseks ja ega väga kuskile ei isutanudki. Las lapsed puhkavad, mängivad ja magavad. K-l tuleb loomulikult usinalt klaverit harjutada, sest lõpueksamid lausa tuututavad juba ukse taga. Tore mõelda, et mai teiseks pooleks on kõik see eksamite saaga unustatud asi. Omast käest tean ja mäletan aga seda, et eksamitele järgneb tegelikult kurbus, sest päriselt on ikka natuke kahju, et muusikakool läbi. Lubada võin aga seda, et musitseerimisrõõm jääb ja keegi ei keela muusikat edasi õppida. Ühel või teisel moel.
Sel talvel oli meie laste kooli ees tehtud staadionile uisurada. Väga äge mõte ja kõik kes soovisid, said laenutada spordimajast uiske ning ringi tiirutada. Meie lapsed uisutasid nii koolitundides, kui vabast ajast.
Mis puudutab nüüd seda alanud aastat üldiselt, siis aeg on läinud kiiresti ja hommikul lähevad lapsed kooli juba valges ning õhtul kell pool seitse pole samuti enam kottpime. Ja see on suur asi. Kuidagi oli vaatamata suurele lumele kevade lähedus juba nii tuntav, et mul ei tekkinudki tänavu karukoopas magamise vajadust. Muidu ma ikka ajavahemikus jaanuar/veebruar eelistaks vahest karu olla, kes talvel pimedal ajal magab.
Koroonast on nüüd tegelikult kõvasti isu täis ja rohkem veel. Kohe saab aasta sellest päevast, kui see sinder maakera hõivas. No ja kujutad sa ette, laiutab siiani, ega kavatsegi taanduda. Olukorrad on maailmas tegelikult suhteliselt erinevad ja tänu sellele, et ma jälgin instas mõnda teise maa inimest, olen mõnegi asjaga kursis. Prantsusmaal oli näiteks sügisest mitu pikemat lockdown-i, aga koolid töötasid. Praeguseks on juba tükk aega avatud ka söögikohad ja poed, aga maskikohustus on jäänud. Itaalias on elu veel vabam, kui Prantsusmaal. Jutt pole küll pealinnadest, aga Prantsusmaal näiteks Toulouse ja Itaalias Milano. Mõlemad suurlinnad. Meil seevastu oli sügis suht rahulik ja peale jõulu hakkas vaikselt haigestumine tõusma.
Aga ma tahan reisima, nii väga tahan. Unistan siin omaette, et kui lõpuks võimalus avaneb, peaks lausa pikemaks ajaks kusagile minema põrutama, et kogu sellest jamast puhata. Ma ei tea isegi mis koht see võiks olla, aga tahaks lihtsalt mingit suuremat vaheldust ja stabiilset ilma. Rutiinist välja.
Koroona on teinud inimesed kurjaks. Õnn seegi, et selliseid psühhopaatseid “maailmaparandajaid” ja kõiketaedjaid on valdav vähemus. Paraku kostab nende kisa kõvasti välja, sest normaalsed inimesed ei pea vajalikuks nendega jaurata. See muutub tüütuks. Jah, õnneks on neid vähe.
Ja muidu…paar korda on K olnud distantsõppel oma klassiga, sest keegi kuskil klassis koolis oli koroonas, aga muidu on kõik rahulik olnud. Mina käin samuti igapäevaselt tööl ja kõik lastele suunatud tegevused on siiani toiminud.
Selleks aga et “kass” hinge ei poeks, tuleb midagi teha ja suurepärane tegevus selleks on trenn. Minul on sellega paremaid ja kehvemaid päevi. Üldiselt püsin reel, aga vahest muutun laisaks või juhtub elu ja lihtsalt ei jõua. Kuigi üks treeneritest, kelle abi ma kasutan ütleb väga õigesti, et kuidas sa ei leia päevas 15 minutit, et ennast natukenegi liigutada. Jah, ka 15-st minutist on kasu.
Mina võimlen endiselt Shaliniga koos. Üüüüüüberäge treener ja fantastiline inimene.
Hetkel on meil käimas koos tema järgijatega kevadise uue energia nädal ja tänasega saab nädal läbi. Pühapäeva alustasime ühise live-trenniga ja osales selles umbes 160 naist üle maailma. Ühine jõud ja toetus on kogu asja juures enamusele väga oluline. Tänast hommikust alustasime meditatsiooniga ja homme ootab meid ees kell 6.30 hommiku-live. Pühapäevasest trenni meenutavad mulle aga siiani kanged kondid, kuid see on ikka täitsa minu enda süü. Oleks pidanud usinam võimleja olema. Eile õhtul nautisin meditatsiooni. On paastupäevad. Sotsiaalmeediast paastumine, suhkrust paastumine, kohvi/karastusjoogid/mahlad paastumine ja täna on päris paastupäev. Mina teen selle järgi homme, sest siis ma ei pea olema tööl ja võin vabalt võtta. Isegi armastuskirju oleme kirjutanud. Kes milliseid ise soovib ja need võib jätta endale või anda adressaadile. Armastuskiri endale, mehele, sõbrale, tulevikuinimesele, lastele…
Eelmisel pühapäeval tegin ikka päris palju trenni. Enne, kui Shalini laiv algas, tegin trenni ühe väga vahva ukrainlannast treeneriga. Tema teeb väga mõnusaid pooletunniseid võimlemisi ja rõhub mitte rapsimisele/higistamisele, vaid väga läbimõeldud harjutustele. Omades kahte kõrgharidust millest üks on matemaatika ja teine kehakultuur, oskab ta teha tõeliselt häid harjutuste kombinatsioone. Lisaks näeb ta oma 40 eluaasta ja kahe lapse juures VÄGA hea välja ja on muidu samuti vahva. Pärast käisin õues kõnnitiirul ja tulemuseks olid järgmisel päeval kanged koivad. Õnneks see ei püsi kaua.
Kui trenn jõuab põrandale, on mul telefonil vat selline statiiv :P
Talv on olnud tegelikult imeline. Nii palju perede pildistamisi nagu sel talvel, pole mul ammu olnud. Ilusat talve pole lihtsalt pikalt olnud. Tänavu oli aga õues ilus ja talvemuinasjutu pildid aina tulid ja tulid. Jooksin koos pildistatavate perede lastega põlvini lumes, roomasin kõhuli ja tundsin ennast lustiva lapsena. Mis sellest, et kaamera käes. Oli lõbus peredel, oli lõbus minul ja kui õhtuti pilte töötlen, tuleb tahtmatult naeratus näole. Need on hetked, kus taban ennast arusaamiselt, kui väga ma armastan olla osalise ajaga fotograaf. Jah, need tagumikutunnid arvuti taga on pikemad ja piinarikkamad kui fotosessioon ise, aga mis sellest. Tähtis on tulemus ja mõlemapoolne rõõm.
Oma tervist turgutame jätkuvalt igal moel, millest üks on näiteks vitamiinikokteil:
Apelsin, sidrun, inger ja naturaalne viinamarjasiirup Petmez minu lemmikutelt kalamatalastelt.
Ilusat lähenevat kevadet meile kõigile ja palju tervist!