Pean rõõmuga nentima, et sügistalvine periood läks tänavu mööda kuidagi üllatavalt lihtsalt. Pimedus läks sinna, kust ta tuli ilma mind häirimata ja nüüd on juba õues kõvasti valgust. Nii kõvasti, et varsti on jaanipäev ja jälle hakkab pimedamaks minema, aga see selleks, sest praegu võidutseb valgus.
Seega – oleme märkamatult jõudnud aprilli lõppu.
Õues õitsevad lumikellukesed, märtsikellukesed ja krookused, pead pistavad välja tulbid ja nartsissid, rabarber on nähtaval, kodus on peetud kevadpühad, värvitud looduslikult mune ja tehtud pidulauale toorjuustukooki ning teisigi küpsetisi.
Praeguseks oleme taas olnud pikemat aega mingis ebamäärases ajatus olekus, ehk siis lapsed distantsõppel, paljud asutused kinni, poed, spa-d, söögikohad jne kinni, paljud inimesed kodukontoris või nagu meie tööl- kontaktivabal laenutusel, mis annab võimaluse teha ka kodukontori päevi. Kuna füüsiliselt tööl kohaloleku päevad vahelduvad kodukontori päevadega, siis vahest tekib selline kaaluta oleku tunne, et enam ei jaga matsu, mis nädalapäev on ja et jumala eest ei unustaks õigel päeval tööle minna. Aus vastus on, et minule selline töökorraldus sobib. Puudub rutiin ja see on hea. Närvisüsteem puhkab, loovus tõstab pead, tööle lähed rõõmuga.
Kodus lisanduvad muidugi tööasjadele muud toimingud ehk koduelu sõidab sajaga selga. Õnneks saab kodus oma elu kenasti planeerida ja kui päeval on vaja rohkem lapsi õppimises toetada ja süüa teha, siis tööasjad võib vabalt ka õhtul hiljem ära teha. Või siis vastupidi- tööasjad varahommikul ning siis koduste vajadused ja õhtupoole jääb samuti mingi aeg tööasjadele.
Kuidas selle distantsõppega siis muidu on?
No on ja ei ole.
Kuna mul silma all kaks koolilast, vastavalt esimene ja seitsmes klass, siis näen selgeid erinevusi.
Seitsmendikuga on lihtne, vähemalt meil. Temal on õpiharjumus olemas, vastutustunne olemas, oma päeva oskab ise planeerida ja hinded on korras. Igavuse üle ei kurda, sõpradega suheldakse olude sunnil üle neti, keka tunnid teeb üksi või koos sõbrannaga või koos minuga õues ja toas teeb lisaks iseseisvalt trenni. Klaverit harjutab samuti, iga päev. Lõpueksamid on ukse all, kuidas siis muidu saakski. Ja eks seitsme aastaga on saanud selgeks ka see, et ilma harjutamata tulemusi ei ole.
Kõigele lisaks jõuab vahest ka väikeste vennalaste järgi vaadata. Seda õnneks vaid siis, kui mind ega venda päeval kodus pole, sest õpikoormusele lisaks vastutada väikeste inimeste eest, kellest üks alles esimest aastat koolilaps… pole just kõige lihtsam, kui endal on videotunnid ja palju õppida. Möödunud aastal oli selline seis lihtsam, sest väikesed olid veel mõlemad lasteaiaealised. Kui aga üks väikestest peab õppima, tal tekivad videotunni ajal küsimused, teda peab motiveerima ja talle peab tagama olukorra, kus väikeõde ei sega aga endal on samuti videotund…siis on keeruline ja närvesööv. Õnneks oli selliseid päevi üksikuid, kus nad kolmekesi päris üksi pidid olema, sest issi käib vahetustega tööl ja mina olen samuti osad päevad kodus olnud. Kui aga kuidagi ei saanud, siis võtsin koolilapse hommikul endale tööle kaasa ja seal oli tal väga hea võimalus isiklikus kabinetis vaikuses õppida ja lugeda. Õhtuks olime kõik rõõmsad ja õnnelikud. Ilusate ilmadega tuli K väiksema M-iga meile tööle vastu. Suurem joostes ja väiksem rattaga ning tagasi koju läksime juba rõõmsalt kõik koos. Trenn tehtud ja tuju hea.
Tehnoloogiatundides antakse toredaid söögitegemise ülesandeid ja nii saan mina nädalavahetusel aeg-ajalt kokkamisest vaba päeva. Eriti tore, et laps õpib süüa tegema ka neid asju, mida ta varem pole teinud. Pannkoogid muide on meil kodus K rida. Ta kohe tahab neid teha ja teebki. Mina jälle ei taha ja ei teegi.
Üks probleem võib olla ehk vääriks väljatoomist küll. Päeva jooksul liiiiiiga palju ekraani, mis on kahjuks praegusel ajal paratamatus.
Igatahes on kõik kontrolli all ja kui kodune suhtumine on positiivne ja õppimist soosiv, on ka lapsel kõik hästi. Lugedes tänaseid uudiseid, siis on ka selliseid muresid, et viielisest õppijast(seitsmendikust) on saanud kirjade järgi nulliline. Kuidas see võimalik on? Vat ei oskagi välja mõelda. Kui ikka kogu aeg on hästi õpitud ja õpitud on endale, mitte emmele, issile, õpetajale…siis ma ei tea, kuidas saab õpioskus ära kaduda ja tulemused hindeskaala teise otsa kukkuda.
Vaatasime mõni päev tagasi juhuslikult ETV pealt saadet “Kool sinu(minu?) kodus”( ojaa, meie koju on ennast sisse seadnud üle aastate televiisor ja tegelikult ka kass) ja sealt jäi see selgelt silma, et kui ema stiil on kiun ja ving ja koduõpe on paha ja raske ja minul pole aega lapsega tegeleda(seda 10. klassi poisi puhul!!!), siis ei saagi sellelt lapselt muud oodata, kui hädaldamist ja arvamist, et keegi teine, ehk siis õpetaja, peab omama seda võimu, mis paneb sind õppima ja eelkõige vastutama oma asjade eest. Või siis pigem eeldab, et õpetaja või vanem peaks võtma vastutuse, et sina, 16-aastane poiss, õpiksid.
Jäi kõrva ka see, et õpiülesanded on segased, et keeruline neid e-koolis taga ajada. Kuidas keeruline? Kõik must-valgel kirjas ja mingit segadust pole laps kurtnud. Vaatan sinna ka ise kogu aeg ning samuti saan kõigest aru. Ma ei usu, et kõnealustes koolides nagu VHK ja Rock al Mare kool, on see asi segane.
Aga see selleks.
Saates olnud tütarlapsed olid kummalisel kombel koduõppe osas märksa positiivsemad ja toimetulevamad. Üks tütarlastest oli nagu meie K seitsmendas klassis ja temagi õppis klaverit. Muusikakeskkoolis. Muide seda olen ma varemgi tähele pannud, et muusikat õppivatel lastel on parem planeerimisoskus ja tugevam kohusetunne. Maast madalast ikkagi harjutatud.
See on meie ühine koolitöö. Vanemal M-il oli antud ülesanne teha lihavõttepühadeks kaunistus. Nii me siis käisime õues oksi ja muud mudru korjamas, mina väänasin võru kokku ja piiga siis treis kaunistusi ning sättis neid võru peale. Kui juhendada ja õpetada, saavad ka seitsmesed kõigega hakkama.
”””””””””””””””””””””””””””””””””””
Kuidas läheb meil esimese klassi õppuril?
Tõusude ja mõõnadega.
Kui kooliperioodil oli tal kõik väga hästi, siis koduõppel on silmnähtav tagasilangus. Ja see väljendub põhiliselt motivatsioonis, õigemini motivatsiooni puuduses õppida. Väikesel inimesel, kes sai paar päeva enne esimest koolipäeva 7, ei jõua selle lühikese ajaga, mis nad koolis käia said, tekkida tugevat õpiharjumust. Ka ei saa aru nii väike laps veel vajadusest õppida, sest mängimine tundub igati ahvatlevam. Eriti veel siis, kui noorem õde saab olla kodus niisama vabalt ja õppima ei pea. Kuigi ma ütleks…kõrvalt on väiksemal olnud nii palju nutikust jälgida, et päris üllatab. Aasta veel vanema õe kõrval ja võib juhtuda, et esimene klass saab talle olema igavavõitu. Aga eks aeg näitab.
Kui ma iga päev kõrvalt seda õppeprotsessi jälgin, siis selge on see, et väike laps vajab teistsugust õpikeskkonda, kui kodu. Isegi vaatamata sellele, et kodu soosib õppimist. Esimese klassi lapse jaoks on veel väga oluline minna ühest keskkonnast teise, häälestada ennast õpitegevusele. Paneme teda ka kodus teise tuppa õppima, et olmetegevus ei segaks, aga sellegipoolest…nii nagu häälestab ennast täiskasvanu tööle minnes töölainele, nii teeb seda ka laps. Selle videotunniga on kõik tegelikult ok, kuigi tund aega päevas on vähe, mis vähe. Probleem tekib pärast koduste ülesannetega…miiiks ma peeaaaan jälle õppimaaa???(palju põnevam on ju vaadata telekat, istuda telefonis või lobiseda sõbrannaga tahvlis)….ja siis me paneme kõik seadmed kinni, räägime ja arutame ja mõtleme, miks peab õppima ja teeme muidugi kõik kodused tööd ära :) Vahest tekitab küll küsimusi näiteks kehalise kasvatuse õpetaja oma ülesannete sõnastamisega, aga enamasti pusime neist läbi. Lennukaid ja loovaid tööõpetuse tundide ülesandeid tuleb teha koos, sest esimese klassi junts vajab veel juhendamist.
K distantsõppe ülesanne oli tehnoloogias munade värvimine looduslike vahenditega. Käiku läks kurkum, spinat, punane kapsas, mustikas…
Kindlasti annab õpikeskkond koolis ka selle tunde, et laps tahab olla väga tark ja tragi, et mitte jääda alla kaasõpilastele. Kellega sa kodus ikka võistled? Nii see motivatsioon kaobki. Väikesel lapsel on seda käimalükkavat faktroit vaja. Suured lapsed teavad juba ise kes nad on ja miks nad õpivad. Sellistel puudub normaalselt vajadus ennast teistega võrrelda. Enesehinnang on kellel rohkem, kellel vähem – paika loksunud.
Ühesõnaga – on paremaid ja on halvemaid päevi, aga kõigega saame hakkama ja kokkuvõtteks on ta igati asjalik esimese klassi piiga.
Üldjoontes mulle siiski koduõpe meeldib. Vaatamata sellele, et endale toob see kõvasti suurema koormuse. Müts maha perede ees, kus on 2-3 algklasside õpilast ja ise kodukontoris. See võib tõesti keeruline olla.
Lapsed on puhanumad, sest saavad hommikul kauem magada. Kuulates õpetajaid….siis on lapsed ka tervemad olnud, kui kontaktõppel. Meie lapsed on õnneks olnud terved ka koolis käies.
Baski toorjuustukook maasikatega
Koostisosad:
800 g toorjuustu
200 g suhkrut +1 sl peale raputamiseks
5 muna (M)
300 ml 35% koort (vahustamata)
2 sl nisujahu
0,5 tl soola
1 apelsinilt riivitud koor
Kogused on 20cm diamteeriga lahtikäiva vormi tarbeks, aga kui teha suuremas vormis nagu mina tegin, on kook lihtsalt madalam või siis lihtsalt suurenda suurema vormi puhul koguseid.
Tegevuskäik
Kõik koostisosad võiksid olla toasoojad, et tainas saaks ühtlasem. Mikserda madalal mikseri kiirusel (kui kiirus suur,läheb toorjuust vedelaks) kokku toorjuust ja suhkur. Suhkur peab olema täiesti lahustunud ja toorjuust tükivaba. Edasi mikserdades lisa ükshaaval munad. Vala hulka koor, lisa sõeludes jahu, sool ja riivitud apelsinikoor. Mikserda ühtlaseks. Vooderda lahtikäiv vorm seest küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaberi servad jäävad umbes 5 cm üle serva. Kui vaja-kasuta kahte küpsetuspaberit. Kook kerkib kõrgeks ja küpsetuspaberi servad peaks jääma talle toeks.
Edasi! Tainas vormi, raputa peale 1 sl suhkrut ja küpseta eelkuumutatud ahjus 210 kraadi juures 45-50 minutit. Kook peab pealt pruunistuma, aga loksutades peaks sisu veel võdisema. Jahtuta kook ära ning selle ajaga kohevus taandub täiesti ja kook vajub madalamaks. Tõsta kook seejärel külmkappi ja hoia teda seal paar-kolm tundi. Mina tegin koogi valmis õhtul ja pistsin ta ööseks külma. Pärast…ava vorm, sikuta kook küpsetuspaberiga koogialusele ja siis sakuta paber alt välja. Kaunista ning pista pintslisse.
””””””””””””””””””””””””””””””””””””
Igasuguste kool-muusikakool-laulustuudio-kodu liikumiste tõttu puudub ajakadu ja seda aega saab kasutada selleks, et tegeletakse rohkem asjadega, mis meeldib. Trenni tehakse ja õues liigutakse rohkem, kui koolipäevadel. Kodune sotsialiseerumine on suurem, sest tavaolukorras minnakse hommikul laiali ja vahest nägid last esimest korda alles õhtul 8 ajal. Koos söömisi ja koos tegutsemisi on rohkem. Tõsi, koduvälist sotsiaalelu ikkagi väga igatsetakse, aga seegi hakkab vaikselt tagasi tulema, sest ilmad on normaalsed ja saab sõbrannadega õues jalutamas käia. Laulustuudios on sel hooajal saanud häirivalt vähe käia ja lauluisu leevenduseks vaatan otsitakse pidevalt youtubest laulupidude laule ning lauldakse neid teleka ees kaasa. K on käinud laulupidudel laulmas alates aastast 2011, kui ta oli 4,5 aastane ja noorim laulja laulupeol. Tema meenutab neid käike ainult ülivõrdes ja igatseb väga järgmist laulupidu, mis paraku on lükatud edasi.
Ühesõnaga kõik on hästi ja loodame, et maikuu saavad lapsed ehk siiski koolis kohapeal käia, sest kool on kool ja kodus õppimine on kodus õppimine. Viimased uudised lubavad algklassidel koolikeskkonda naasta alates 3. maist. Ehk saavad mõneks nädalaks enne kooliaasta lõppu ka suuremad lapsed kooli. Kuigi…enam nagu polegi vahet, kohe on suvi käes. Kõige olulisem oleks tegelikult saada muusikakoolis kontaktõppele tagasi.
Alates aastavahetusest olen olnud väga usin kõndija. Ehk siis pole kasutanud bussitransporti ja vaid mõned korrad on toonud-viinud mind poeg autoga tööle/koju ning seda juhul, kui õues on olnud ülikehvad teeolud või paduvastik ilm. Muidu olen ikka kogu aeg astunud kand ja varvas tööle ja koju. Miks ma sellest räägin, siis sellepärast, et olen koos aasta algusest kasutusele võetud nutitelefoniga kiirelt sõbraks saanud ja kasutan teda usinasti õues liikumiste ajal podcastide kuulamiseks.
Lemmikuteks on osutunud podcastid #kogumispäevik ja #nullist. Meeldib osaliselt ka #taitsapekkis podcast ja tõesti seda ma vahelduseks ka kuulan, kui seal räägib huvipakkuv persoon, aga saatejuhid….kohati nende loba niivõrd domineerib, et hakkab häirima. Seega… et kuulamine oleks väga nauditav on oluline lisaks külalisele ka saatejuht.
Igatahes on netiavarustes hiiglama palju kuulamist ja kui peab õues liikuma punktist A punkti B ning oled seda teed läbimas üksi, tuleb aega kasutada hästi. Väga sageli olen peale koju jõudmist esimese asjana arutanud tütrega, mida ma kuulasin ja mida teada sain ning kui asi võiks huvitada, soovitanud kuulamist ka lapsele.
Küll aga olen võrreldes eelmise aasta kevadperioodiga kõvasti kehvem trennitaja ja see teeb natuke kurvaks küll. Ilmselgelt on rohkem igapäevast tegemist, aga põhiliseks takistuseks on tegelikult minu …ma ei teagi, õlg või käsi või kõik koos. Probleem pesuehtsalt takistab mind tegemast trenni täies mahus ja nii olen ma valinud lihtsalt selliseid trenne, kus kätega väga vehkima ei pea või kui teen intensiivseid trenne kaasa, siis valikuliste harjutustega. Õnneks on internet selleks imeline koht, kust leiab alati midagi, mis sobib ja kõnetab. Täislustiga Shalini trennide tegemisest tunnen siiski väga puudust. Püüan kaas teha, aga see pole päris see, kui olen pidevalt valvel, et juhuslikult valet liigutust ei teeks, sest sellele järgneks hull valu. Igatahes, kui see just “külmunud õla “sündroom pole, mis pidavat kestma 2 aastat ja siis ise üle minema…siis ma loodan sellest hädast sobivate harjutustega tasapisi lahti võimelda.
Aga…vahepeal sai meil noorem M kuueseks. K tegi selleks sündmuseks eelmisel õhtul poole ööni mässates täiesti iseseisvalt uhke tordi ja šokolaadimuffinid kohupiimakreemiga. Peaks ütlema, et ta aina üllatab oma asjalikkusega ja sooviga teha, katsetada, õppida. Mis puudutab kooki, siis kui ta pole just ülitervislik toorkook, siis väga tervislikud pole nad ükski. Kuid…selline isetehtud fantaasiarikas kook on minumeelest igati ägedam, kui kuskilt tellitud suhkrupildiga tort. Isegi kuuene tegi hommikul äratades suured silmad ja ütles—wow, kui iluuuus :)
Šokolaaditort mascarpone kreemiga
Varahommikune sünnipäeva tähistamine oli lõbus ning pisut unine sünnipäevalaps rõõmus ja õnnelik. Kuidas teisiti saakski. Kuueselt on ju sünnipäev vaat et aasta tähsündmus jõulude kõrval. Sügisest ootab aga lasteaias viimane aasta ning sealt edasi juba kool. Nojah, kooli tahaks ta muidugi kohe minna. Kuueselt veel lapsed ei tea, kui hea oli lasteaias päeval magada :P
Milline ta on? Nunnu! Heasüdamlik, korralik, jutukas, nalja täis, naerupall, rõõmsatujuline, vapper, nutikas, uudishimulik…kõike seda, mida üks väike tegelane peabki olema. Ma loodan väga, et kasvades ei unusta ta ära unistamist, sest unistustest kasvavad välja sihid ja eesmärgid.
Kes teab, mida ta siin küünlaid puhudes soovis….aga mingu need soovid ja unistused täide. Päikest ja rõõmu sulle, meie kallis!
Õde tahtis kangesti koos pilti teha, aga sünnipäevalaps tahtis minna kinke avama …:D
Aga…praegu on olnud ikkagi selline kummaline aeg, et ei ole midagi värvikat kirja panna. Jah, on olnud koduelu, tööelu ja erinevad õues liikumised, aga kõik tundub selline tavaline ja loomulik. Piltidega on tekkinud uus häda. Kaugelt harvem kui varem, võtan ma õue kaasa fotoaparaati ja seega teen meeleolupilte pigem telefoniga, kust pildid lähevad Instagram-i kontole galeriisse või story-desse. Niiet, kui pilte…siis vaata Instagramis kontot @ingridfotod
Nonii, aprill on meil siis kohe läbi ja ilmad lähevad ajapikku loodetavasti soojemaks. Seda ma ootan juba tõesti. Lastel on käsil nädalase vaheaja viimane kolmandik ja minul koos nendega puhkusenädal. Esmaspäevast jälle tööle ja “koolipinki”. 3. maist saavad mudilased päriselt kooli, taas avatakse kauplused, väliterrassidel saab juba söömas käia…ühesõnaga elu hakkab avanema.
Olen üritanud ennast maailmas toimuvast distantseerida. Ei vaeva ma ennast ühegi probleemiga. Ei pea vajalikuks kakelda maskivastastega, maskipooldajatega, vaktsiinivastastega, vaktsiinipooldajatega, muidu närviliste-lugupeetud-isikutega, Toompeal möllajatega jne. Ma elan lihtsalt oma elu ja olen rõõmus. Mind huvitab suuremalt jaolt vaid oma pere arvamus ja mulle väga armsate inimeste arvamus. Nendega saab suhelda nii, et ei pea nentima fakti – tõlgendamise ja lastetoa küsimus, sest tõlgendatakse asju ikka väga isemoodi. Ehk et mida vähem inimesi silmapiiril, seda parem. Kuni nad jälle viisakaks ja sümpaatseks hakkavad. Ma saan aru, et sellest mille nime ei taha nimetada on kõigil siiber, aga ikkagi…jäägem inimesteks. Sellest, mis vaheajal aga tegime…mõnes järgmises postituses.