Meiekas

Meil on Kirkega ikka olnud tavaks teha aeg ajalt selliseid meie-päevi. Sel kolmapäeval oli see päev ühendatud minu õhtuse tööpäevaga pealinnas. Veel käivad viimased kevadised koolitused ja need on teadupärast õhtuti. Kuna õhtuks polnud lapsehoidjat, otsustasimegi veeta päeva esimese poole koos luusides ja teise poole tööd tehes.
Kuna pühapäeval, aprilli eelviimasel päeval, olin ma tööd tegemas-toimetamas Salme Kultuurikeskuses fotokonverentsil Klõps, siis sattusin üle hulga aja Kalamajja. Konverentsil ühe pausi ajal käisin modelliga kalamajas pildistamas ja silma jäi palju põnevat. Lisaks istusime peale üritust väsinud ja näljastena koos Tauno, Annika, Aivari ja Kaupoga F-hoones söögilaua ääres ning võtsime kokku päeva muljeid. Sellest tekkis mul tunne, et Kalamajja on tarvis tagasi minna. Esimese hooga läksime lapsega ronima Linnahalli peale. Kurvalt trööstitu hoone ja ometi arhitektuurselt väga huvitav ning võiks vabalt olla kordatehtuna mõnus objekt. Samal ajal jalutas seal üks Afganistaanist pärit paar ning uurisid meie käest, mis hoone see on ja miks ometi on nii käest ära lastud. Jah, oskasin neile rääkida mis hoone see on, millal ehitatud ja miks, aga mis põhjusel nii käest ära lastud ja hooletuses….sellest ei saa ma isegi aru, mis veel turistile siis seletada. Kaua me seal ei luusinud, sest meeletu tuul tahtis kõrvad peast viia ja nende lugematute klaasikildude vahel pole lapsega just turvaline kepselda. Edasi liikusimegi läbi Ilmarise kvartali Kalamaja sisemusse. Kõndisime ja vaatasime ja rääkisime….kuni nina hakkas tundma ääretult kutsuvat saiakeste lõhna. Nii me siis lõhna peale läksimegi, kuni sattusime Jahu tänava nurgale, Kalamaja Pagarikotta. Keldrikohvikusse sisse astudes võttis meid vastu meeletult mõnus lõhn ja ääretult sõbralik perenaine letis. Teenindus käis ikka nalja ja naeruga ning lapsele ulatati kohe üle leti küpsist näksida. Jäime sinna natukeseks istuma, et laps saaks oma saiakese ära süüa ja selle aja sees käis seal hulga kliente, kes silmnähtavalt on seal püsikunded ja teavad, et selles kohas neid oodatakse ja teenindatakse hästi. Kõigele lisaks on selles kohvik-pagariäris meeldiv ja helge interjöör. Ma tõesti julgen siiralt soovitada seda pagariäri külastada, kui on asja Vana – Kalamaja ja Jahu tänava piirkonda.

Kohvikust edasi jalutasime ikka mööda Kalamaja tänavaid ja vaatasime erinevaid maju – lagunenuid, räämas ja meeldivalt korrastatuid. Kus oli vanale puitmajale robustne rauduks külge löödud ja kus olid taastatud vanad fantastiliselt ilusad puituksed. Renoveeritud Kalamaja majad on ikka ilusad vaadata.
Pikapeale oli aeg nii kaugel, et suundusime Telliskivi tänava poole ja külastasime esmalt “Sidruniga tee” õdusat poekest. Ajasime seal juttu äri perenaistega keraamikastuudios ja vaatasime, kuidas väikesed põngerjad nosisid jäätist ning olid igati kaasatud emmede tööellu. Nii nagu meiegi – ikka koos, kui teisiti ei saa. Lõpuks oli kõht nii tühi, et olimegi otsapidi F – hoones, kus juba pühapäeval olid mõned hüvad road ära proovitud ning igati rahule jäädud. Kirke on olnud maast madalast kõigesööja ja alati uutele maitsetele avatud, seega temaga pole kunagi keeruline süüa midagi huvitavat. Meil pole olnud kunagi kombeks süüa friikartuleid ja viinereid- seega ta ei oska neid isegi küsida :) Ükskord ammu peale mingit üritust istusime õhtul temaga Komeedis ja ma ostsin lapsele pahaaimamatult lasteprae, mis seal oli kartulipuder singikastmega. Lõppes asi sellega, et laps sõi ära minu ürtidega põneva vormiroa ja kartuliputru tuli mul süüa endal. Peale seda olen ma praktiseerinud pigem sellist söömist, et ostame paar huvitavat rooga kahepeale.
Valisime siis endale akna alla kõrgemale mõnusa päikselise kahese laua ja tellisime toidud ära.

Mulle meeldivad väga selle hoone valgustid, millega on nutikalt ühendatud riidenagisüsteem :)

Ja siis saabusid toidud….

Väga maitsev “Vürtsikas kookospiimasupp juurviljade ja krevettidega”. Valida oli ka lõhega, kanalihaga või seentega, aga laps jäi kategooriliselt krevettide juurde.
See, et supp oli ikka päris vürtsikas, oli temale nohu :P

Kõrvale ampsasime erineva kattega bruschettasid. Oli hernepestoga, oliivipastaga, brie juustu/rabarberimoosiga ja tomati/balsamicoga. Kõik eranditult väga maitsvad. Kirke lemmikuks oli oliivipastaga bruschetta. Ainsana ei avaldanud talle muljet tomatikattega bruschetta ja selle ta loovutas lahkelt mulle. Ülejäänuid sõi ja matsutas ning lõpuks parafraseeris telekast nähtud reklaami ja teatas, et mmm, nurrrrjatult maitsvad võileivad :)

Ja viimasena muidugi jäätis vaarikakeedisega. Noh, sellest sain mina ikka suurema vähemuse :)

Kõht korralikult täis, tehti F – hoone kõrval ühel kiigel mõned hood ja edasi. Kuna olime kõmpinud juba muljetavaldavalt palju kilomeetreid maha, siis nüüd läksime Balti jaamani jalgsi ja sealt sõitsime kaks peatusevahet Linnahallini trammiga. Edasi jälle tipa -tapa. Meil olid raskemad kotid tööasjadega hoiul Euroopa hotelli ilusalongis ning sinna meie tee siis viiski. Oh häda, ette jäi lõbustuspark :D ja lapse poolt ihaldatud vaateratas. Meil oli aga kokkuleppe, et tuleval nädalal on plaan minna vaaterattaga sõitma ning loomaaeda, seega sel päeval jätsime selle lõbu ära. Seda enam, et aeg hakkas juba samuti vabategevust piirama. Ühe möönduse ma siiski tegin ja laps sai sõita roosa autoga :)

Ja nii meie Kalamajaseiklused õhtusse jõudsidki. Väsinud aga õnnelikena jõudsime töökohta, viisime koos koolituse läbi ja sõitsime õhtuse rongiga rõõmsalt koju. Koju jõuda oli tõeliselt mõnus, kui terve päeva oled tuulte meelevallas olnud. Nägu ausaltöeldes täitsa tulitas tuulest ja laps arvas lausa, et tal äkki palavik. Ei olnud palavik, tuuleõhetus hoopis :) Päev oli täis emotsioone, nauditavat sööki, tervislikku liikumist ja rõõmu üksteisest.