Planeerin juba mitmendat aastat oma nädalast “talvepuhkust” laste kevadise koolivaheajaga ühele nädalale. Mis koolivaheaeg see neil ikka muidu oleks, kui pole kellega kodust kaugemale minna. Nii ma siis arvangi, et puhkame parem ühel ajal ehk siis tegutseme koos. Pisemad teevad seda igal juhul rõõmuga ja 14-ne ei ütle samuti, et mine tead ema käi ise kuskil omaette. Tema tahab ikka alati kõikjale kaasa tulla ja koos olla.
Aga….esmalt uurisin hoolega vaheaja ilmateadet. Kuivõrd seda ilma üldse saab ette vaadata, sest õige ilm on ikka see, mis õue minnes parasjagu on. Siiski…sai selgeks, et nädala alguses lubati head ilma ja nädala teisel poolel läheks nagu ilm käest ära(läks ka, lausa lund sadas). Soe kevad meil tänavu kuidagi viibis, aga ehk siis jääbki suveks ilmataadil rohkem ilusaid sooje päevi alles.
Kohe esmaspäeval oli mul plaan lastega Viljandisse sõita. Kui võimalused on piiratud, nagu praegusel ajal on olnud, siis tuleb mõelda välja, mida teha. Kodu ümber sagimisest on tõesti juba isu pisut täis. Kolme piiga asemel sõitsime siiski seiklema K-ga kahekesi, sest väiksemad ei jõudnud selleks ajaks nädalavahetuselt tagasi, aga nemad käisid siis Viljandis koos issiga kolmapäeval.
Raplas istusime K-ga 8.34 rongi peale ja pooleteise tunni pärast olimegi mõnusalt Viljandis.
Ma olen Viljandis rongiga täpselt ühe korra käinud ja mõned korrad autoga, aga see oli päris ammu. Ok, tegelikult olen käinud seal veel vanas Ugalas kunagi mingil bändide vabariiklikul konkursil, kust tulime tagasi auhinnaga. Laulsin seal tookord Kehtna NST bändi koosseisus, kuigi ma ise loomulikult seal ei õppinud. Mis koha me saime, on peast läinud(esikolmikus igal juhul), aga meelde on jäänud see, kuidas mingid kutid istusid suflööri augus ja tegid nalja meie esinemise ajal. Ühesõnaga Viljandis käidud küll, aga mitte üleliia palju. Rohkem olen igatahes Viljandist läbi sõitnud joonega Rõuge, Palupera, Otepää poole.
10 paiku hommikul jõudsime mulkide pealinna, päike paistis ja tuju oli hea. Esimese asjana seadsime sammud kesklinna, et osta poest midagi söödavat pärastiseks piknikuks. Seda luksust meil paraku polnud, et saaks mõnes õdusas söögipaigas lõunat süüa, aga kõht hakkas vaikselt urisema juba siis, kui kesklinna jõudsime. Hommikusöögist ikkagi kõva 3,5 tundi möödas.
Poes käidud, suundusime lossimägedesse. Esmalt pärimusaidast mööda ja mäe otsa keha kinnitama. Istuda seal ju nii mõnus, ees laiub Viljandi järv ning vaade missugune.
Kõht täis, veeretasime ennast mäest otse alla. Ei mingeid treppe ega lihtsamat valikut, ikka vurinal otse alla.
Alla jõudes, tegime järve ääres pikema jalutuskäigu. Nautisime ilma ja laintevirvendust.
Järve juurest ronisime mööda treppe üles tagasi ja läksime kiikuma. No see kiik on paljudelt piltidelt kõigile väga tuttav.
Edasi…. lossimägedesse kõndima. Vaatasime üle nii mäed, kui kõik selle, mis seal ümber ja lähedal on.
Varemed on muidugi ägedad. Vaatad ja fantaseerid, kuidas seal kunagi ammustel aegadel kõik olla võis ja milline elu oli.
Varemed ja rippsild. Viljandiga seostub mul kusjuures alati esimese asjana just see punane rippsild, mitte varemed. Pärimusait muidugi ka.
Ja lauluväljak, siis Ugala…..
Ühtäkki avastasime, et kõik, kus käia tahtsime, ongi läbi käidud ja kuigi esialgne plaan oli tagasi sõita õhtuse rongiga, otsustasime tagasisõidu aega muuta. Tekkis lihtsalt tunne, et läheks hoopis selle rongi peale, mis kolme ajal väljub. Oleks suvine aeg, et käid ujumas, kohvikud töötavad…veedad ühes ja teises aega….vat siis oleks seal tore õhtuni olla ja ilmselgelt jääks aega puudugi. Kui aga kõik söögikohad kinni, ilm küll päikeseline aga jaheda tuulega….siis on nagu on.
Kõndisime kaevetööde vahelt tagasi rongijaama, ootasime mõne aja, istusime rongi, sõime sushit ja sõitsime koju.
Päev kujunes välja toredaks. Selline mõnus vaheldus oma kodulinna ümber lonkimisele.
Selliseks see Viljandis käimine kujuneski. Mõnus kahekesi olemine ja oma juttude ajamine.
Ehh, sünnilinn, sünnilinn. Ilus kant, midagi pole öelda. Aga – palun targutamise pärast vabandust, aga ei saa jätta ka :P – nii väga kui ma ka ei tahaks, et tegu oleks Mulgimaa pealinnaga, siis tegelikult ei asu Viljandi mitte Mulgimaalgi. Kui Riia maanteed mööda välja sõita, siis umbes kuue kilomeetri jagu linnapiirist on juba Mulgimaa.
Suur aitäh mõnusa nostalgialaksu eest! Ma pole ise nii ammu Viljandisse saanud, et lausa kole hakkab. Vanavanemad on juba manalateel ja kõik nooremad sugulased sealt ära kolinud, kes kuhu, mõni lausa teise maailmajakku. Ainus, mis sinna on jäänud, ongi vanavanemate hauaplats Ugala teatri kõrval.