Nii kõlab meie muusikakooli tunnuslause ja tõsi ta on. Kes muusikakooli kord juba lõpetanud, selle ellu muusika ka jääb. Alati. Igavesti.
13. juunil lõppes südamliku aktusega 18 noore inimese 7-aastane muusikakooli teekond. Lapsed omandasid muusikalise põhihariduse. Nüüd on igaühe enda valida, mida ta edasi teeb. Kas piirdub edaspidi lihtsalt oskusega muusikat mõista ja kuulata või jätkab muusikaga tegelemist.
See oli meie K-l nüüd esimene tõsisem lõpetamine…ja edasi hakkab neid muudkui tulema. Esmalt põhikool kahe aasta pärast ja kaugel need gümnaasiumi, baka ja magistriõpingute lõpetamisedki siis on, eks :D Jah, ega pole mõtet tegelikult ette mõelda, sest oma valikud teeb laps ikka ise. 7 muusikakooliaastaga pandi igatahes alus distsipliinile ja oskustele kogu eluks.
Enne muusikakooli lõpuaktust sai läbi tegelikult kooliaasta. Seitsmes klass, mille ta käis uues koolis ja mis oli täis distantsõppe perioode. Õpetajad küll hoiatasid, et koolivahetus võib mõjutada hindeid, aga kus sa sellega. Tunnistusel olid ikka kõik viied ühe erandiga. Kahel trimestril oli geograafia 4, kolmandal viis ja aasta kokkuvõte, loomulikult 4. Aga ega ei peagi kõik viied olema, selline igav tunnistus, eksole :) Vaikselt võin muidugi öelda seda ka, et viit georgaafias näevad sel üldse vähesed.
Kui kool sai läbi, siis loomulikult küsisin K-lt, kas ta on rahul kooli vahetamisega? Ja vastuseks sain, et rahul 100% ning boonusena saadud väga vahvad uued sõbrad. Uues koolis peab heade hinnete pärast rohkem pingutama, kui vanas koolis ja see tegelikult tema eesmärk oligi….et liiga lihtne ei oleks.
Kui meie pere esimese klassi lõpetaja puhul näen seda, et kooli viimasel nädalal oli väga palju tegevusi ja väljasõite, siis seitsmendikel midagi olulist ei toimunud. Jah, spordipäev, nagu ikka ja ühe väljasõidu tegid Paunküla metsadesse, mingi KIKI -matk vist. See ilmselt kuidagi kooliprogrammiga seotud. Said seal hulgaliselt sääski sööta. Ja ühe lühikese jalutuskäigu meie terviserajal tegid ka, koos pitsa söömisega. Natuke kurb, aga mis seal ikka.
Aga tagasi muusikakooli juurde.
Oli pikk, aga armas aktus. Kestis kena 3,5 tundi. Igal lõpetajal võis olla kutsutud 5 lähedast. Olime 12-ks kohal ja võtsime kohad sisse- mina, papaa, vanem õeke, tädi ja täditütar. Vennad oma kaasadega jäid koju köögitoimkonda. Ma küll tegin hommikul varakult enamuse toidust ette valmis, aga poiste osaks jäi grillimine. Said seda teha kahepeale kolmel käel, sest noorem R oli esimest korda elus saanud omal käe kipsi. Parema. Pole ikka mõtet liiga hoogsalt võrkpalli mängida :P Ja vennalapsed olid oma tädilapse sünnipäeval.
Hommik ei olnud ilma poolest just paljutõotav ja veel 11 ajal sadas taevast vett alla nagu ämbrist, aga aktusele minnes vaid õrnalt udutas ja kuskil poole aktuse ajal hakkas päike välja piiluma.
Aktus algas meenutusega. Saime vaadata videosalvestusi lõpetajate esimesest kontserdist. Selleks hetkeks olid nad pilli õppinud pisut alla ühe aasta. Nostalgiline ja armas. Sellega oli esimene nn kontsert läbi…ja siis astusid lavale need samad lapsed, kes olid nüüdseks 6 aastat vanemad ja 6 aastat osavamad pillimängijad. Oli klaverit, viiulit, flööti, tšellot, kitarri, saksofoni ja oli laulu. Mõne lugu oli lühem, mõne oma pikem, mõnel tuli ladusamalt ja mõnel üle kivide-kändude ja üks hetk sai kontsert läbi.
Järgnes vaheaeg ja seejärel marssisid lõpetajad pidulikult sisse ning jagati lõputunnistusi, tunnustati vanemaid ja lapsi, peeti kõnesid. Pidulik osa sai sellega läbi ning järgnes ehk kõige oodatum ja emotsionaalsem osa. Õpetajate ja kaasteeliste õnnitlemised, ühispildid, pildid lennu maali juures(47. lend) ja muud pildistamised.
Musakooli sõpruskond
47. lennu ühismaal
Küll oli tore, et meie õpetajal lõpetas vaid kaks last. Pääses kiiresti löögile ja polnud vajadust kiirelt juttu lõpetada.
Pildistamise ajal saatsime osad külalised juba meie juurde kohvitama ja meie papaaga jäime K-d ootama. Mina sealjuures tegin K muusikakooligängi pilte ja loomulikult pilt õpetajaga.
Kui kõik see trall läbi, kiirustasime koju, kus lähedased juba ootasid ja pojad jõudsid parasjagu lihad-vorstid grillitud. Mina keetsin hommikul potitäie kanakarrit valmis, salat ootas hakituna vaid ruccola ja kastme lisamist, pojad olid riisi samuti valmis keetnud ja võiski sööma asuda. Arbuusi voolas ojadena, maasikad said otsa ja viinamarjad ka. Karrit ja liha sõime ka järgmisel päeval :P
Kõhud said täis ja pisut jutustatud-puhatud, läksime õue pilte tegema. Ilm oli selleks ajaks soe ja päikeseline ning valgus õhtuselt mahe.
Mingi aeg hakkasid kõik vaikselt kodudesse liikuma. Ees oli esmaspäev ja kõigil tarvidus tööle minna. Väike poja oma kaasaga läksid veel koos suure vennaga majaehitust vaatama ja viimaste seas läks isegi K ära koos oma tädi ja täditütrega. K läks nendele külla.
Vaikus majas, asusin koristama ja lõpuks tuli veel kõne K klaveriõpetajalt ning juttu jätkus kauemaks.
Arutasime kõik maailma asjad ära. 7 aastaga muutub õpetaja väga lähedaseks inimeseks. Mäletan oma ajastki, et minu muusikakooli õpetaja käis aeg ajalt meie perega koos kaatriga nädalavahetusesõitudel kaasas. Eks see muusikakool ongi kooli ja kodu koostöö. Eriti lähedaseks muutuvad just pilliõpetajad. Solfi ja muusikalugu millegipärast lapsed lisaaastatel väga õppida ei soovi ega jääda ka õpetajatega naljalt suhtlema. Kes teab, miks see nii on. Ehk sellest, et need on grupitunnid, aga pilliõpetajaga on tund alati üks-ühele või vahest on asi hoopis õpetaja isiksuses. Meie klaveriõpetaja on aga fenomen omaette. Oma 80 eluaasta juures ääretult vitaalne ja erudeeritud proua. Range, nõudlik ja samas hell ning soe. Ega K asjata teda oma muusikaliseks vanaemaks nimeta. Neil on omavahel ikka selline suur armastus, kus vahest tülitsetakse, aga enamasti armastatakse ja hoolitakse. Polegi siis üllatus, et sügisest jätkab K oma õpetaja juures klaveri õppimist lisaaastana. Me oleme ikka väga tänulikud, et meile sattus just selline äge õpetaja. Ta on nõudnud K-lt ikka rohkem kui peaks, aga seda sellepärast, et võimekust on rohkem, kui enamusel. Ja nii me seal telefoni otsas siis arutasime, mida K edasi teeb ja muidki maailmaasju. Kuna K on õpetaja arvamust mööda väga musikaalne ja tal on klaverimängul väga hea toon, pedaal, kehakeel, kätehoid ja mis kõik veel…siis oli üsna loogiline, et ta jätkab klaveris lisaaastaga. Mõtlesime küll korra ka teise õpetaja peale, kes õpetaks jazz-klaverit, aga…K teatas, et tema armastab klassikat ja õpetaja ütles, et tema armastab ka :D Sellepärast nad koos jätkavadki. Küll aga on õpetaja järjekindlalt seda meelt, et K võiks lisaks klaverile võtta lisaaasta ka muusikakooli lauluõpetaja juures. Mis seal salata, lauluõpetaja ise samuti juba ootab teda. Sügis tundub põnev tulema igas mõttes ja kindlasti saab seal olema palju muusikat.(Peame pöidlaid, et see mille nime ma parem ei nimeta, ei asu jälle sakkima inimeste elu ning sundima kõiki koduseinte vahele)
Ja muusikast veel…..
Need seitse aastat on suuresti teinud lapsest selle, kes ta on. Kodu kõrval mõjutab last paratamatult kool, sõbrad, õpetajad ja lisaks muusikakool ja meil veel näiteks laulustuudio. Muusika vastu tekkis K-l armastus väga varakult ja tundub, et see on igavene armastus. Eks muidugi on oma osa sellel, et ma teda beebieast alates muusikaga toitsin. Laulsin talle ise, alates üheksandast elukuust käisime üle 3 aasta Musamari laulu-mängu koolis(esimese muusikaõpetajaga sellest ajast suhtleme siiani), alates 4,5-st aastast on ta käinud meie laulustuudios Thea käe all kooris ja soolot laulmas ja alates esimesest klassist muusikakoolis klaverit õppimas. Eelkoolis, nagu ta sõbrad, K ei käinudki. Panin ta muusikakooli otse esimesse klassi. Imelikul kombel ei tulnud mulle see pähegi, et eelkoolis last ette valmistada….ja nagu selgus, polnudki see tema puhul oluline.
Aastate jooksul oleme hakanud kodus koos musitseerima. Mina klaverdan ja koos laulame. Temaga koos on puhas nauding käia teatris või kontserdisaalis. Ei ole vahet, kas vaatame balletti, ooperit, muusikali, draamaetendust või klassikakontserti- ühtviisi naudib ta neid kõiki. See muusika, mis kodus kõlab, paitab ka minu kõrvu. Naabrid on pidanud 7 aastat kuulama klaveri harjutamist(vedas neil, et K pasunat ei õppinud :P) ja vahest ka minu pahandamist. Ikka sellepärast, et ma pidin meelde tuletama – õpetaja ei pahanda asjata, vaid sellepärast, et harjutama peaks rohkem. Jah, K on olnud 7 aastat usin harjutaja ja nende aastate jooksul pole ta mulle kordagi öelnud, et ta enam muusikakoolis käia ei taha. Selline suhtumine ei olegi tegelikult tavapärane.
Enamusel lastest on 3-4 klassi paiku kiusatus kõik kukele saata ja nagu enamik eakaaslasi niisama vabad olla. Paraku vahest jäi sellestki usinusest puudu, sest kool nõudis oma osa ja teinekord oli lihtsalt teismelise kass kallal, aga…ta võttis ennast alati käsile. Küllap näitab kohusetunnet ja pühendumust ka kiitusega lõpetamine ning seegi, et on tahe edasi õppida, mitte klaveri kaant kinni panna ja unustada.
Minu tagasihoidlik arvamus on selline, et kõik lapsed võiksid tegelikult pilli õppida – vähem või rohkem. Pillimäng arendab püsivust, kohusetunnet, kuulmist ja kuulamist. Ka vaikselt olemist.
Ma olen oma tütrele siiralt tänulik nende muusikat täis aastate eest ja selle eest, et olen seda teed saanud tema kõrval käia ning muusikast osa saada. Ka minu maailm on kõvasti rikkamaks saanud ja lisaks oli hea võimalus omal ajal õpitut meelde tuletada.
Muusika jääb.
