Eks ma olen sellest ennegi kirjutanud, et erilised jaanituletajad pole me K-ga kunagi olnud. Mõnele suuremale jaanikule olen elu jooksul muidugi sattunud, aga muljet nad ei avalda ja midagi sellist, mis sinna tõmbaks…no pole. Ok, kui kunagi maal elasime, siis kaasnes koos jaanipäevaga alati kohalik jaanilaat. See oli omamoodi tore. Päeval selline tore melu, kus kõik külainimesed olid väljas ja käis vilgas kauplemine ning siin ja seal esinesid isetegevuslased. Õhtul oli ka jaanipudu, aga sinna ma väga ei kippunud ega sattunud ikkagi. Mäletan ühte aastat, kus läksime sõbrannaga õhtusele prallele ja ei jõudnud ära kiruda. Ilm oli vihmane ja külm ja no ausalt, midagi seal teha samuti polnud.
Mõned aastad siin oleme K-ga käinud Vabaõhumuuseumis meeldivatel jaanikutel, kus au sees on rahvuskultuur ja inimesed kõnnivad sirgelt. Peale seda, kui kaks aastat seal ära käisime, ammendus ka selline jaanipäev. Järgmised kaks aastat olime jaanipäeval Korfu saarel. Garanteeritud ilus ilm ja lõket tehti sealgi, kuigi teise nimetuse all. Eks pööripäeva aegu ole kõikjal mingid pidustused. Eelmisel aastal juhtus koroona ja olime jaanid üllatuslikult kodus. Aga…meil vedas. Ilm oli ilus, soe ja meil kahekesi mõnus õhtu maja taga. Sellest SIIN.
Mis me aga selle aasta jaanide ajal tegime?
No esiteks oli mul esimene puhkusenädal ja see oli kõige tähtsam!!! Pärast pikka ja väsitavat tööperioodi oli see kui pääsemine paradiisi. Jah, mingi periood oli tööl pisut vaiksem, aga üldjoontes minu liinis ühtegi lastega seotud üritust ega tegevust ära ei jäänud. Pigem oli tegemisi rohkem, kui varasematel aastatel.
Teiseks….ilm oli ja on endiselt lausa uskumatu. Poleks olnudki vajadust kusagile sooja sõita, sest üllatuslikul kombel on tänavu uskumatult soe juuni. Kohe lausa liiga soe. Eks sellega oleme me muidugi ammu harjunud, et meie ilm on kas liiga jahe või liiga palav, aga ei iialgi normaalne. Seekord aga…noh, vilus näitas mul termomeeter mõnel päeval lausa+36. Vilus!!! Kõik õhtul 22 ajal tehtud jalutuskäigud on saanud teha maikasärgi väel, sest ka siis on õues +25 :) Õhtuti üritad elamisse jahedamat õhku ööseks sisse meelitada, aga mida pole, seda pole. Hommikust peale navigeerid akende vahel, et mis ajal millised aknad lahti, millised kinni hoida. Lisaks tuleb jälgida meie kassipoissi, sest temal on tekkinud komme minna rõdu piirde peale istuma, et saaks alumise korruse kassidele teada anda, kes on kõrgel kunn. Ei oska ju arvata, millal her kassil tekib idee üks õhulend kamraadide seltsi teha….aga minumeelest oleks see pisut kõrge kukkumine.
Ja nii tekkiski meil mõte, et tuleb kuuma eest peitu pugeda. Pealegi olin K-le võlgu muusikakooli lõpetamise kingituse-üllatuse. Mul on talle igal aastal olnud eduka kooliaasta lõpetamise puhul mingi üllatus varuks ja kuna sel aastal polnud juunis reisi plaanis ning lisaks kooliaasta lõpule oli ka muusikakooli lõpetamine…uurisin asja ja leidsin idee.
Ilm soosis sellist valikut ja pakkusin K-le, et läheks õige hotellipuhkusele(seal on konditsioneeritud ruumid). Kuid, mitte ükskõik millisesse hotelli, vaid erilisemasse.
Üks kriteeriumitest oli see, et hotell oleks kõrge ja tuba asuks kõrgel. Et siis tahaks vaadet nautida.
Muide, nii kummaline kui see ka pole, siis K-d ei köidagi enam SPA-hotellid. Jah, vahest võib, aga seekord ta kõik sellised välistas, kus on suurem klassikaline SPA.
Teiseks kriteeriumiks oligi see, et oleks mingi ujumis ja saunatamise võimalus, kuid mitte päris SPA.
Kolmas kriteerium oli – Tallinn. Ja neljas – hommikusöök hinna sees.
Sõelale jäi Olümpia Hotell. Mina küll pakkusin veel teisigi variante, aga K vaimustus millegipärast Olümpiast ja nii see jäi.
Vaatasin hindu Bookingus ja mõtlesin, et helistaks õige hotelli ja suhtleks pärisinimesega. Oligi õige mõte. Rääkisin armsale teeindajale, et soovin tulla tütrega tähistama ja tema aitas mind kenasti leida just selline hind ja tingimised, mis meile sobisid. Ja see oli parem pakkumine, kui Bookingust oleks saanud.
Kõik, broneeritud. Jäi üle vaid paari päeva pärast kohale minna. Praegu on ju selles mõttes lihtne, et hotellid on pooltühjad. Bronni kasvõi eelmisel päeval, ikka saad.
Mina olen muide Olümpias kunagi ööbinud ja samal kõrgusel, ehk siis 21-l. Siis toimusid veel sellised toredad üritused nagu Balti rõiva- ja kingamessid. Kuna töö messil kestis mitu päeva, siis Norra partner oli mulle ja kolleegile, kes me ei elanud Tallinnas, reserveerinud Olümpiasse toa. Kolleeg läks mul teel hotelli kusagile kaduma ja nii ma siis läksin sinna peale messi rampväsinuna üksi. Õues tuiskas lund nii, et aknast midagi ei näinud. Käisin üle tee Peetri pitsas, ostsin endale ühe pitsa ja maandusin sellega hotellis sooja vanni. Mingil põhjusel olin ma kuidagi ära külmunud. Ei mäletagi, kas talvel õues seiklemisest või oli ka messihallis külm. Normaalne polnud seal ju kunagi. Suvel kuum ja talvel külm. Seega soe vann oli abiks. Vastu hommikut ilmus ka kolleeg välja ja peale hommikusööki seiklesime koos tagasi messile. Selle jutu peale teatas K, et emps, sul on nii põnev elu olnud :D Eks muidugi ole igasuguseid ägedaid mälestusi ja elamusi ja tegelikult kõik tänu sellele, et ma olen suhteliselt julgelt tööalases elus kannapöördeid teinud.
23. juuni hommikul oli täiesti haigelt palav. Tõusime hommikul varem, kastsime rõdul oma “džungli” ära ja varsti sättisime minekule. Selleks päevaks lubas nii vihma, äikest kui päikest. Hommik oli padupalav, vihmavari ja keebid jäid koju, kuigi oli näha, et lämmatab äikesele. Esimene päästerõngas oli Elroni rongike. Ütlemata mõnus on sõita normaalse kliimaga sõiduvahendis. Siinjuures tuli mulle meelde, kuidas me olime üksmeelselt uute “porgandite” vastu ja kuidas nostalgiaga saatsime vanad Edelaraudtee rongid pensionile….Tegelikult on ju need rongid mugavad, normaalse kliimaga(oi ma mäletan, kuidas olen vanast rongist lapsega Balta asemel Liival maha läinud, sest kuumus oli väljakannatamatu), üpris kiired ja eriliselt ei loksuta. Ja seal on Wi-Fi :)
Eks see ole ju inimestel nagu tavaliselt. Ikka peab esialgu igaks juhuks olema kõigele uuele vastu….et pärast avastada….see polegi halb, täitsa hea on. Nii on see olnud läbi ajaloo ja nii see ka jääb. Nii protestitakse praegu uue raudtee vastu ja ühel päeval sõidavad kõik need, kes olid vastu, rõõmsalt Eestist kaugemalegi või kiirelt Pärnu – rongiga.
Nojah, ainus, mille suhtes ei avaldata poolehoidu ega olda ka pärast rahul…on meie valitsus. Aga see selleks.
Nüüd siis asjast.
Tunnikesega olime Tallinnas kohal, jalutasime läbi vanalinna ja esimese asjana suundusime Kaubamajja. No olgu, ennem käisime ka Lindexis ja paaris kohas veel, sest K-l oli vaja uusi bikiine. Odavate bikiinide ostmine tähendab seda, et paari aasta pärast on raudselt uusi vaja- lagunevad, pleekinud ja mis sada häda kõik veel. Kaubamajast suure proovimise peale lõpuks leidsime ühed sellised, millega noor neiu rahule jäi. Ja ega ta ikka ei jää kaugelt kõigega rahule. Peab olema mugav ja ilus endal vaadata. Ilm oli ilus ning jalutasime peale ostlemist Kaubamajast Olümpiasse.
Registreerimisel selgus, et armas neiuke, kellega ma broneeringut tegin, jättis meelde, et tuleme lapsega tähistama. Meie broneeritud toa asemel saime uuema, suurema ja ägedama- Superior De Lux tuba 21-l korrusel vanalinna ja mere vaatega. Mida sa veel oskad tahta.
Sõitsime liftiga kiirelt üles, leidsime oma toa ja astusime sisse. Esimene emotsioon oli- nii suur ja nii mõnus tuba ja milline vaade :)
Panime oma asjad kappi ja siis algas vaatemäng. Linna peale kihutas äike. Saime kena tunnikese jälgida, kuidas suur must tuli linna peale nagu ulmefilmis. Kõik majade fassaadid, mis pimedas tuledesse süttivad, panid valgustuse tööle. Lõi välku, puhus vali tuul ja siis kukkus vihma kallama. Väga elamuslik tunnike oli.
Siis sai vihm otsa, õues läks jälle valgemaks ja kõik oli nagu enne. Meie panime hommikumantlid selga ning sõitsime liftiga mõned korrused kõrgemale Club 26-e. Otsustasime minna sauna, ujuma ja niisama ilusa vaatega lebolasse mõnnama. Jälle kord praeguse aja võlu, kuigi jah, hotellidele täiesti ebarentaabel, aga inimesi seal peale ühe vanaproua polnud. Tema veidike ujus ja kadus ära. Seega veetsime kahekesi aega nagu privaatklubis. Lesisime, saunatasime, ujusime, lesisime, nautisime vaadet, ujusime jne. Kuni isu sai täis.
Toas tagasi, riietusime ja läksime õue jalutama. Äike oli õhu kenasti klaariks müristanud, kõik oli mõnus ja värske, päike paistis ning meie saime jalutuskäiku nautida. Hiliseks lõunaks sõime aasia toitu ja õhtuks ostsime karbitäie kirsse ning kaks Capteni kombuchat. See on muide ainus mulliga asi, mida ma suudan juua. Ehk siis mulle sobib vaid naturaalne kääritus.
Õhtupooliku veetsime toas päikeseloojangut nautides. Kuigi algselt oli plaan õhtul hiljem mere äärde minna, siis pikapeale leidsime, et hästi ei viitsi. Olime juba küllalt sel päeval kõndinud ja rohkem meelitas mugav voodi, kirsikarp ning vaimustav vaade. Nii me seal kahekesi naersime ja loksutasime oma loovust. Igasuguseid põnevaid mõtteid tuli meil pähe ja vaatab, äkki peaks need ideed isegi realiseerima. Päikeseloojang oli vaimustav ja asendas vääriliselt lõket.
Telekat me muide ei vaadanud, lasime sealt ainult muusikat.
Hommikul magasime mõnuga, voodi oli mugav ja uni hea. 9-10 vahel läksime teisele korrusele hommikust sööma. Suurepärane teenindus peaaegu inimtühjas restoranis. Peale meie oli veel 5 inimest.
Tõesti, mulle see rahvavähesus meeldib, kohe väga ja ma tean, et ma pole sugugi ainus, kes seda naudib. Hotell tuli meile kenasti vastu ja eelmisel päeval saime ennast sisse registreerida varem ning välja registreerida äramineku päeval samuti hiljem, kui tavaks. Seega jõudsime peale hommikusööki veel uuesti lõõgastuskeskuse mõnusid nautida. Mullitasime basseinis, nautisime sauna ja vaadet.
Ülejäänud päeva veetsime linnas ringi liikudes. Ilm oli hea-väga soe, aga talutav. Õhtuse rongiga sõitsime koju ja jaamas väljudes tõdesime mõlemad, et oleks nagu nädal aega ära olnud.
Järelikult puhkasime hästi :) Jälle üks omamoodi ja tore jaanipäev.
Nojah, ja sellised spontaansed ja meeleolukad pildid linnas seiklemisest ja ujumisest…need on kõik telefonis :P
