Täna ma ainult kirjutan. Ei tule ühtegi pilti. Ei ilusat, ega õõvastavat, aga ma tahan südamelt ära rääkida.
Eile õhtul läksin ma tegema oma tavapärast õhtust kõnnitiiru. See on kodulähedane ring, mis võtab kiirkõnnil läbides 20 minutit aega ja mille äärde jääb minu jaoks palju olulisi kohti. Ehk siis lähedaste kodusid, sõprade kodusid jne. Kõnnin rahulikult, klapid peas ja kuulan enamasti midagi huvitavat ja harivat. Ma ei jookse ega rabele. Kõnnin.
Kuni jõudsin eile ühe majani, kust tormasid haukudes välja kaks segast koera. Need on need rotimõõtu taskukoerad. Kõndisin mitte maja poolses teeservas, vaid eemal, põllupoolses. Jäin seisma, et ehk läheb loom minema, aga kus sa sellega. Kõik käis nii kiiresti ja äkki avastasin, et see hull loom kargas mulle säärde.
Tõsiselt, ma väga armastan loomi, eriti koeri, kuigi sellised taskukoerad minu jaoks koeraks ei kvalifitseeru. Mul on endal olnud 12 aastat koer, suur koer, kes ei teinud oma eluajal kärbselegi liiga, aga koer oli ka kasvatatud. Ja tänaval oli ta alati rihma otsas. Igaks juhuks, vaatamata sellele, et teadsin – iga inimene on temale suur rõõm ja sõber, olgu või paha inimene. Ikkagi, loom on loom ja tänaval olles vastutan tema käitumise eest mina.
Sestap ei olnud ma valmis ka selleks, et üks nähvits mind alatult ründab. Veel vähem olin ma aga valmis koera perenaise ja tema ema käitumiseks, mis intsidendile järgnes.
Perenaine ei arvanud sellest midagi, kui koer klähvides minu poole tormas. Reageeris alles siis, kui ma olin saanud hammustada ja sellepeale röögatasin, et “kao minema, muidu ma löön sind jalaga”. Jah, ma ütlesin tõesti nii, sest milline inimene tahab kahe koera poolt veelkord hammustatud saada? Šokiseisundis sa mõtled ainult enda kaitsmisele ja hinnates koera suurust oli selge, et vaid nii suudangi ma ennast kaitsta. Ma jäin adekvaatseks, kuigi südamepõhjani ehmunuks, aga mõni meesterahvas oleks ilmselt juba ammu selle peni lennutanud kus seda ja teist. Koer õnneks või kahjuks minult hoopi ei saanud, küll aga sain mina korralikult lõhkise sääre.
Paraku sellega lugu ei lõppenud. Perenaine sai lõpuks koera kätte, nunnutas seda süles ja täiesti loogiliselt avaldasin ma arvamust, et võiks oma koera siiski rihma otsas hoida, kui ta on selline närviline ja ründava loomuga.
Ja siis hakkas sealt tulema. Ei, mitte vabandust, mitte huvi tundmist, kui palju ma viga sain. Hoopis sain kuulda seda, et mis ma vehin koera peale jalaga (ei, enne hammustamist ei vehkinud, seisin ja lootsin, et läheb ära). Siis tuli sinna ka neiu ema, kes teatas, et aga mis ma siis käin siin tänaval. Eksole, oleks nagu inimese eratee….aga ei ole ju. Ja seal käib inimesi kõndimas kogu aeg. Küsisin, et kas ta teab, mis tunne on, kui koer hammustab? Ja sain vastuseks, et jah, mind on ka hammustatud, mis siis. Sel kohal sain ma aru, et jah, vanadus ei tule alati koos mõistusega, tuleb üksi ka. Sellise suhtumise juures on vanadus ilmselgelt tulnud üksi.
Lõpuks lõin käega ja luupasin pisar silmas kodu poole. Šokiseisundis ei tulnud ma isegi selle peale, et minna kõrvalmajja oma sõprade juurde.
Ühtäkki kuulsin, et keegi selja taga jookseb mulle järgi. Jäin seisma ja avastasin, et mulle jooksis järgi neiu elukaaslane, kes oli jäänud etendusest ilma, aga sai teada, mis juhtus. Ilmselt mõjutas ka see, et peale sündmuspaigalt lahkumist olin ma seisma jäänud ja teinud nende majast pilti.
Ilmnes tõsiasi, et meespool oli mulle tuttav tore inimene. Tema siis tuli ja palus kahe naise pärast ja koerte pärast vabandust. Kirjutas mulle ka pärast messangeri vabanduse ja küsis, kas saab kuidagi aidata. Miks peab keegi kolmas vabandama teiste rumaluse ja hoolimatuse pärast?
No kuidas ikka aidata, haavu pean lakkuma ikka ise. Lappisin ja tohterdasin oma tarkusega ja loodetavasti pole sellest midagi, et EMO jätsin külastamata. Täna hommikul igatahes endiselt olid haavad veritsevad, aga side on peal ja küll lõpuks paraneb. Kahtlen vaid natuke selles, et äkki oleks pidanud õmmelda laskma, äkki sellepärast veritseski veel hommikul?
Mis ma aga kogu selle loo lõpuks olen mõelnud.
See koera perenaine, nagu ilmnes, ta töötab tervisekeskuses õena. Kui sellisel inimesel on 0 empaatiat viga saanud inimese suhtes, siis kas sellised meie meedikud ongi? Kas sellepärast ma kuulengi pidevalt lugusid meedikute üleolevast ja ülbest käitumisest? Kas sellepärast ma lähengi üle haigemaja ukse ainult äärmisel vajadusel? Kas selline inimene ei oleks pidanud viskama oma koera üle aia ema juurde ja tulema vaatama kannatanut, vabandama eelkõige ja vaatama üle haava, et kohe kohapeal abi anda, haava puhastada jne? Aga kui seal tee ääres oleks jooksnud väike laps? Kõrvalmajas muide elab üks pisike kahene ja kes ütleb, et ta ei võiks oma maja lähedal mingil põhjusel liikuda? See oli külavahetee, mitte linn.
Kui ma nüüd tahaksin õel olla, siis jah, paneksin loo koos nimedega ja pildiga jalast suure kella külge, sest selline asi ei ole OK!!! Aga ma ei tee seda. Küll aga soovitasin kirjavahetuses neiu elukaaslasele, kuidas võiks käituda, kui selline asi on juhtunud ja kuidas tuleks oma koera valvata, kui sel on kalduvusi olla närviline ja ründav.
Ma olen tänulik lähedastele, kes täna hommikul olid minu pärast mures. Olen tänulik, et olen täna teises kohas tööl, kus saan rohkem istuda ja mitte haige jalaga ringi kepselda. Ja lähen paranedes jälle kõndima, lootuses, et maailm pole lõplikult lolliks läinud. Olge hoitud ja ettevaatlikud!