Mulle meeldib väga spontaansus.
Nii ütlesin selle aasta alguses ka tütrele, et segastel aegadel ma ühtegi reisi ette ei planeeri, aga nii võib juhtuda küll, et täna ostan reisi ja paari päeva pärast oleme teel.
Täpselt nii juhtuski.
Nädalavahetusel polnud mul mingit plaani lähiajal kusagile minna, seda enam, et käisin tööl ja teise jupi puhkuseni oli veel kaks nädalat aega. Ka vaba päeva polnud võimalik saada, sest puhkuste aeg ja inimesi tööl vähe. Siis aga tuli esmaspäev, olin tööl, vaatasin korraks FB-sse ja parasjagu tuli ette Tallinki reklaam, kus kuulutati, et Silja Serenade teeb juulis üle päeva reise Ahvenamaale. Kuna Kirke juhtus sel hetkel parasjagu mul töö juures olema, küsisin nii naljaviluks, et mis arvad sellest? Tema oli muidugi kohe valmis minema. Tema on üldse valmis alati igale poole minema, nagu ma isegi. Ok, mõte meile meeldis. Järgmise sammuna hakkasime vaatama väljasõitude kuupäevi, sest see oli fakt, et vaba päeva ma töölt ei saa ja selleks ajaks, kui algab puhkus, on ka Ahvenamaa kruiisid läbi. Üks kuupäev sobis meile hästi. Reedese õhtu väljumine ja pühapäeval Tallinnas tagasi. Ideaalne. Kuna laev väljus kell 20, jõuaks reisile kenasti peale tööpäeva ja enne uut töönädalat oleks tagasi kodus.
Järgmine teema oli see, et aga…võtaks oma kaks väiksemat pudinat ehk pojatütred reisile kaasa. Nemad on laevaga vaid ühe korra sõitnud ja seegi 3 aastat tagasi lühike sõit Helsingisse lõbustusparki. Kuna laste emal oli parasjagu puhkus, ning lapsed üle pika aja seal, pidasin õhtul emaga läbirääkimisi. Ei või ju iial teada, kui on inimestel mingid plaanid, mida muuta ei saa. Plaanid olidki, aga õnneks mitte üliolulised ja igati muudetavad. Nõusolek olemas, broneerisin teisipäeva õhtul piletid ja kahe päeva pärast ehk reedel, läksime rõõmsalt reisile. Mina ja kolm piigat. Mõnus tüdrukute reis. Lapsed üritasid küll kangesti isa ka kaasa moosida, sest isa on A ja O, aga kuna isal olid tööpäevad ning kajut neljane, tuli issi sel korral siiski Eestisse jätta. Selle asemel võeti kaasa kaisuloomad ning olimegi kõik reisiks valmis.
Ahvenamaal oleme meie K-ga tegelikult käinud ja Ahvenamaast saigi alguse meie rännukirg, sest see oli meie esimene kahekesi reis, mida jaksasime Eestist kaugemale finantseerida. Tol korral olime saarestikus 4 päeva koos bussitäie kolleegidega ja giidiga. Tore reis oli ja lugeda sellest saab alates sellest postitusest SIIN. Kokku 6 postitust.
Kahe päeva jooksul tegin väikesed ettevalmistused. Vaatasin, et pesud oleksid pestud, sest lemmikriided on ju alailma kasutuses ning seejärel pesus. K sättis valmis tüdrukute garderoobid ning mina vaatasin, et oleks kaasa võtta külakosti. Justnimelt, külakosti, sest meil elavad Mariehamnis sõbrad ja kui juba sinna sõit, siis saame ka kokku.
Reede hommikul väntasin rattaga tööle ja tundsin rõõmu, et õhtul pääsen selle talumatu kuumuse käest laeva ja Ahvenamaal on ilm pisut merelisem ja mõnusam.
Peale tööd kiiresti koju, käbedalt dušši alla, asjad kokku ja kohe saabusid ka lapsed.
Algas meie rännak. Sammusime neljakesi rõõmsalt rongijaama, et sõita rongiga Tallinna.
Sadamas olime õigel ajal ehk siis täpselt 10 minutit enne seda, kui rahvast hakati laeva pardale laskma. Vaatasin terminalis ringi ja rõõmustasin, et rahvast on vähe, seega laevas pole liigset rahvamassi. Oleks ma vaid teadnud…
Jõudes läbi Tallinna sadama üüratu pika terminalikoridori laeva, läksime kohe liftiga 9-dale korrusele, kus asus meie kajut. Kajut paiknes suurepärases kohas. Sealt sai mugavalt igale poole ja polnud pikkades koridorides keerutamist. Panime asjad ära ja siis said lapsed kätte oma üllatuspakid. Ostsin need reisi broneerides ja ainult väiksematele lastele. Teismelistele oli seal samuti üks pakett, aga Kirke arvas, et ta seda ei soovi. Üks üllatuskott maksis 15€ ja mida see siis sisaldas? Täismõõdus Silja logoga tumesinine seljakott. Kotis oli metallist joogipudel, värvipliiatsid, Muumide mäng, tegelusvihik ja käepael, millel 10€ laevaraha ning aktiveerimisel poes töötas see pael ka lapse tuvastajana. Ma ütleks, et kui see 10€ maha võtta, siis ülejäänud 5€ eest oli ikka väga palju kraami. Õnneks täiesti kvaliteetset ja asjakohast.
Lisaks üllatuskottidele tellisime kajutisse puuviljavaagna, mis läks kohe käiku.
Põnevust oli palju. Väiksemad preilid polnud kunagi laevas ööbimisega sõitnud ja nüüd ootas ees lausa kaks ööbimist. Igaüks valis endale sobiva magamiskoha ja siis läksime laeva uudistama. Silja Serenadega polnud ei mina, ei Kirke varem sõitnud. Minu kogemus on Siljadest Symphoniga ja Kirkel-l Euroopaga.
Serendael on keset laeva läbi mitme korruse promenaad, kus asuvad kauplused ja söögikohad. Laeva ahtris ja vööris liiguvad promenaadilt nähtavad klaasliftid. Täitsa ilus ja teistmoodi, aga tõdesin, et Tallinki uued suured laevad meeldivad mulle rohkem. Esimesel laevaõhtul liikusime peaasjalikult kõikjal ringi. Vaatasime, kus mis on, vahepeal sõime õhtust, lapsed möllasid mängutoas ja lõpuks maandusime showbaari, et vaadata etendust. Vahepeal aga veetsime pikalt aega tekil, sest õhtu oli fantastiliselt soe ja tuulevaikne ning päikeseloojang hunnitu. Istusime seal ja vaatasime, kuidas päike tuttu läheb. Ma ei mäleta, millal ma olin viimati olnud laeval õhtul õues ilma kampsunita ja tuulevaikuses. See oli tõesti väga mõnus. Seda enam, et suurem osa rahvast eelistas poodelda ja baarides juua ning tekil oli rahvast vähe.
Tantsuks oli esinemas Soomlaste bänd, kes oli laval sama tuim, kui Eesti bändid. Seda olen ma ennegi vaadanud, et eestlastest koosnevad tavalised tantsubändid esinevad laeval sellise olemisega, nagu keegi sunniks neid seal olema, mitte et nad vabal tahtel raha teenivad. Kui laeval on olnud näiteks Bulgaaria või Rumeenia punt, siis sealt tuleb sellist powerit, et hoia ja keela. Muusikud naudivad oma tööd….ja eks temperament ole ka teine.
Aga ega me neid ei läinud sinna vaatama. Show-etendust tegid samuti eestlased ja seda truppi olen ma ennegi laevadel rõõmuga vaadanud. Eesti tantsijad ja eesti lauljad. Ägedad programmid ja rõõmuga tehtud esinemised. Oleks bändid sama entusiastlikud…Muidugi kui laeval esinevad tuntud tegijad Eestist, nagu Taukar või Veski, siis nemad kindlasti panustavad oma esinemisse energiat, selles ma ei kahtle.
Programm lõppes suhteliselt hilja ning sealt suundusime otse kajutisse ja magama. Lapsed jäid magama vist ennem, kui pead patja puudutasid, K veidi aja pärast ja mina…mina ei saanud millegipärast normaalselt magada. Laeval oli mingi veider vibra sees ja koos sellega vibreeris ka meie kajuti uks. Brr, see häiris tõsiselt.
Mis nüüd puudutab laeval olevat rahvast, siis…jah, sadamas arvasin ekslikult, et laev on pooltühi. Sees aga avastasin, et laevas on hullult palju soomlasi. Mõtlesin, et kust nad küll sinna said? Hiljem, kohates üht haruldast eestlasest teenindajat tuli välja, et laev väljus tegelikult Helsingist, pardal kõvasti üle 1000 soomlase, siis võttis Tallinnast peale 90 reisijat ja seejärel alles algas sõit Ahvenamaale. Sealt need sommid siis laeva tekkisidki. Teadagi on nad kodumaal viksid ja viisakad, seaduskuulekad ja valvsad, aga laevas…on meri põlvini ning lärm taevani. Üks hetk meie preili seitsmene pani isegi kõrvad kinni ja vaatas ehmunud nägu peas punti Soome kodanikke, kes olid väga lärmakad. Mõne sellise viisid isegi turvamehed show-baarist kiirelt kartsa, kui arvati ennast piisavalt andekaks, et lavale esinejate sekka trügida.
Igatahes öö sai mööda, saabus hommik, ajasin lapsed üles ja marssisime kella 9-ks hommikusöögilauda. Võtsin viimase aja, sest minna võis ka 7-st ja 8-st, lootes, et enamus on söönud. Oh ei, rahvast oli nagu muda. Leidsime endale aga väga mõnusa aknaaluse laua laeva ahtris. Kohe väga mõnus koht oli. Ka rahvast meie ümber oli seal vähem. Käisime Kirkega-ga kordamööda lastega taldrikutele süüa võtmas ja asusime hommikust sööma. Pean tõdema, et Tallinki laevade hommikusöögi buffeed on tervislikuma ja mitmekesisema valikuga, kui Silja laeval. Söönuks me muidugi saime, nälga ei jäänud, aga võimalusel oleks valinud muud. Niipalju sellest minu mõistes ebatervislikust toidust kasu on, et see seisab kaua kõhus.
Kella 10-ks oli laev sadamas ja võisime välja minna. Olin valmis lauskontrolliks, aga tegelikult läks asi lihtsalt.
Kõmpisime lastega mööda Mariehamni lühikest terminali ja kui Kirke poleks märganud, oleks mina rahumeeli kõndinud koos soomlastega terminalist välja ja me poleks üldse kedagi huvitanud. Tema aga märkas, et eestlased peaks minema erinevalt põhjanaabritest paremale. No ja kuna me seal juba sekeldasime, siis onuke oli rõõmsalt nõus ka minu ID-kaarti vaatama. Kõik sobis, lapsed teda ei huvitanud ning järgenvaid Eestist tulnud inimesi kontrolliti pisteliselt.
Igatahes…jõudsime sadamhoonesse ja seal ootas meid juba üks meie Ahvenamaa sõpradest, Raul. Siiri oli kolmeni tööl ja nii tuli meile Raul sadamasse vastu. Istusime autosse, käisime paarist kohast läbi ja siis sõitsime Siiri juurde. Meile pakuti kohvi ja saiakesi, lapsed said mõnusasti maja taga õuel joosta ja pererahva väikest beebit imetleda ja kõik minu autohuvilised piigad nautisid ägedate autode uurimist. Nimelt pereisa harrastab seal vanade ameerika autode ja muude vana-autode tuunimist ja seal hoovis leiab nii Porshesid kui Jaaguare ja mida kõike veel. Mina mingi eriline autofänn ei ole(pigem heldin laevu ja purjekaid vaadates), aga sellised ägedad autod, mida tavaliselt tänavapildis iga päev ei kohta…need meeldivad mullegi.
Peale väikest külaskäiku suundusime jälle autosse ja Raul sõidutas meid mööda Mariehamni lähiseid toredaid kohti.
Esimese asjana käisime linna kõrgeima mäe otsas ronimas. Seal käisime me ka oma esimesel Ahvenamaa külaskäigul ja sinna läksime jälle.
Lastele oli see elamus. Palju ronimist, ilusad vaated ja päikeseline ilm. Kui me eelmine kord siin käisime, olid ikka joped seljas ja ilm üpris tuuline. Aga tookord oli august ja mitte liiga soe august. Vaatasime tol korral Pommernit siit ülevalt, aga laevale ei saanud, sest laev oli remondis.
Edasi läksime jälle autoga sõitma, ikka linna ümbrusesse, sest kaugele polnud aega ära minna. Kruiisi miinus selles seisnebki, et aega napib. Ikka tahaks rohkemat jõuda, kui ajanatuke võimaldab.
Lõpuks jõudsime randa, kus oli ka üks minimini loomaaed. Lastele kõvasti lõbu, sest paabulind lehvitas oma uhke sabaga ja puurides oli igasuguseid väikeloomi. Rauli saatsime lõpuks oma asju ajama ja plaan oli lastega randa ujuma minna, aga siis avastasid preilnad, et nad ei tahagi ujuda.
Leidsime sealt pargist isegi kottides hüppavaid naisi. Suvi, inimesed olid rõõmsad ja heatujulised.
Neiukesed oma uute seljakottide ja joogipudelitega Mariehamnis seiklemas.
Läksime siis hoopis kesklinna tagasi ja ronisime väikese ratastega rongi peale, mis sõidutas turiste mööda linna. Meie eesmärk oli sõita teisele poole linna. Sinna, kus on vägev Pommern-i purjelaev ja meremuuseum.
Kui ma alguses olin lastega suurde muuseumisse minnes veidi kõhklev, et kuivõrd väikesed viitsivad seal eksponaate uurida, siis õige pea selgus, et sinna muuseumisse minek oli üks väga õige mõte. Minu ja Kirke eelmisel Ahvenamaa reisil meil Pommerni peal ja muuseumis ei õnnestunud ära käia, sest Pommern oli sel ajal remondis ja muuseumi asemel valisime sõpradega kohtumise, kuni samal ajal ülejäänud grupp käis valikuliselt kas koduloomuuseumis või meremuuseumis. Seega ka meile oli see muuseumikülastus esmakordne.
Lastele seal meeldis, kohe väga meeldis ja kui lõpuks kellaaeg ei oleks meid takka kiirustanud, oleks me seal veelgi aega veetnud. Vaatamata ei jäänud õnneks midagi. Jõudsime eksponaate uurida, jutte kuulata ja ka interaktiivseid laevasõite “roolis” olles katsetada.
Pommern ise oli veel omaette vaatamisväärsus. Ikkagi suur ja vägev mitmemastiline vana purjelaev. Laeva trümmis ehk siis kõige all oli valgus- ja heliinstallatsioonidega ruum, kus võis tunnetada seda, mida mehed omal ajal tormisel merel kogesid. Üsna kõhe värk, aga huvitav.
Kui olime oma tuuri lõpetanud, jõudsid meile vastu Siiri oma pisipoja ja suure tütrega. Nendega võtsime ette jalutuskäigu mööda linna, väikesed jäätised ja lõpuks maabusime mänguväljakul, kus meie piigad said ennast välja rahmeldada nii palju, kui veel jaksu oli ja suuremad inimesed juttu ajada.
Samal päeval oli Mariehamnis vanaautode paraad ja sellest oli küll kahju, et täpselt samal ajal kui paraad algas, väljus meie laev. Küll aga nägi linnas igal pool ägedaid autosid.
Lõpuks oli paraku aeg minna tagasi laeva peale. Vaatasime, et aega on veel täitsa piisavalt enne laevale minemist ja astusime sisse poodi, et osta koju kaasa lagritsakomme ja midagi laevas nosimiseks. Poest viis tee meid otse laevaterminali, sest hiljemalt kell 17.30 pidime olema laevas. Kahju oli, sest ringi seigelda oleks tahtnud veel ja ka sõpradega koos olla oleks tahtnud veel. Tuleb ikka lõpuks minna mõnikord sinna pisut kauemaks. Nii me siis sadamas enne registreerimist lobisesime ja tegime enne laeva minemist pilte. Lõpuks lasime piiksust pardakaardid läbi ja hakkasime jalutama laeva. Ise veel mõtlen, et heh, me jõudsime nii vara, et rahvast pole kohe mitteühtegi veel terminalis :P …kuni Kirke teatas, et emme, kuule, laev läheb 15 min pärast välja :D Noh, siis võtsime pisut kiirema sammu ja kuna koridor laeva oli lühike, olime kell 17.50 laevas. Keegi igatahes meile midagi ei öelnud, et me viimasel hetkel kohale loivasime. 10 minuti pärast sõitis laev välja….
Laevas naersime lastega, et uhhh, oli ikka ootamatu napikas, aga pabistada ei jõudnudki, sest tundus, et aega veel küllalt :D Ka nii saab, eksole.
Laevas käis sel ajal juba hullumeelne ostlemine. Tõenäoliselt soomlased polnud vist ammu poodi saanud. Restoranide uste taga olid ootejärjekorrad ja rahvast oli kõikjal murdu. Selleks ajaks olime sisuliselt loobunud liftiga sõitmisest, sest need olid kogu aeg täis, liiga täis. Kajut oli meil õnneks nii hea koha peal, et jalgsi suts sinna ja jälle mujale oli lihtne liikuda.
Viisime oma asjad kajutisse ja läksime tekile, et nautida sadamast väljumist. Seda on alati ilus…kuigi pisut nukker vaadata. Nukker ikka sellepärast, et alati tahaks pisut kauem viibida seal, kuhu harva saab. Ilm oli ilus, aga tunda oli, et tõusis tuul.
Vaatasime ära selle hetke, kui sõitsime mööda mulle ja Kirkele-le tuttavast Kobba Klintar-ist, kus me eelmise reisi ajal kiirkaatritega käisime. Tuul tahtis kõrvad peast viia ja lastel kleidid üle pea. Tüdrukutel oli nalja nabani. Tuttav koht üle vaadatud, läksime sööma. Päeva jooksul oli siiski kõht tühjaks läinud.
Söögi ajal, ehk siis tund peale sadamast väljumist, avastasime, et…laev seisab. No ja nii ta seal seisiski pea1 1,5 tundi. Ilmselgelt selleks, et laeval olevad hullunud inimesed rohkem ostleksid ja jooksid, sest …seda nad tõesti tegid.
Meil oli aga lõbus. Lastega käisime korra lasteasjade poodides, sest pisipiigad tahtsid kulutada ära kumbki oma 10€ laevaraha, mis neil koos kingitusega randmepaelal oli. Pika otsimise ja kaalumise peale nad oma ostud lõpuks ka ära tegid. Kirke käis ühe tipsiga ja mina teisega ja nii me seal kõik koos arvutasime, mida selle raha eest saab. Sai küll.
Ülejäänud õhtu kulus mängutoale ja promenaadil jalutamisele, päikeseloojang oli sel õhtul tuuline ja udune, aga ikkagi ilus ja sedagi käisime vaatamas. Viimasena maandusime showbaari, hõivasime endale kohad ja ootasime õhtust tantsuetendust. Tüdrukud hakkasid juba vaikselt tiksuma, aga magama polnud samuti nõus minema, sest show-d on vaja vaadata. Ostsin siis neile baarist värvilised mahlakokteilid, mis aitaks üleval olla ja endale võtsin rumala peaga väikese tassi kohvi. No tiksusin peale pikka päeva ju minagi. Kohvi oli seal muidugi pehmeltöeldes, vilets. Väike törts leiget lurri. Ei pakutud ühtegi muud varianti kohvi. Etendus oli vägev ja lõpuks veidi peale keskööd loivasime oma kajutisse magama. Küll oli hea, et kajut asus korrus kõrgemal ja kohe ümber nurga. Väikesed tipsud käisid pesemas ja magasid vist juba lahtiriietumise ajal. Mina K-ga ajasin veel üheni juttu, siis vajus tema ka ära. Aga mina…..aitäh, tassike kohvilurri…lugesin lambaid veel mitu tundi :P Seda siis tähendab see haruharva kohvi joomine ja pealegi liiga öösel.
Koju sõites tänu taevale see laev ei värisenud. Nii tuli hommik üpris kiiresti. Unised lapsed tuli üles ajada, sest laev oli kell 8 hommikul sadamas ja 8.30 tahtis edasi Soome sõita, et kõik need 1000 ja kõvasti peale soomlast koju loksutada.
Nii saigi meie vahva reis läbi. Ahvenamaal käidud. Läksime rongi peale ja sõitsime koju puhkama.
Mis ma veel kokkuvõtteks ütleks lastega reisimisest?
Kirke on see laps, kes on harjunud imikust peale minuga igal pool kaasas käima. Ta on vastupidav, rõõmsameelne, uudishimulik, rõõmus kõike avastama ja temaga pole kunagi olnud mingi probleem reisida. Ideaalselt kohanev laps.
Pojatütred olid nüüd esimest korda reisil nii, et kumbagi vanemat kõrval ei olnud…ja see on suur vahe. Kui esimese koroona-aasta jaanuaris käisime Egiptuses nii, et laste issi oli seltskonnas, siis seda näugumist ikka jagus. Nemad pole muidugi harjunud ka üleliia seiklema kodust kaugemale ega pole nad ka väga jalakäijad lapsed. Jah, Eesti piires on nad veidi liikunud, aga need kõik siiski lühiajalised käimised. Peale Egiptust nad muidugi üelvoolavalt lubasid, et enam kunagi ei jaura, saaks aga veel reisima minna ja selle lubaduse pealt ma nad Ahvenasse kaasa võtsingi….ning ei pidanud kahetsema. Lapsed olid väga asjalikud ja polnud mingit hädaldamist. Kas nad olid siis kasvanud, saanud aru, et muidu nad reisima ei saa või on ikka nii suur asi, et ema ega isa kõrval pole…seda ma ei tea. Igatahes võtan nad võimalusel ka edaspidi rõõmuga kaasa.