Nagu ma eelnevalt kirjutasin, siis augusti alguses olid viimased ülisoojad ilmad ja siis saabus tavaline Eestimaa suvi, mis oli kui sõõm värsket õhku peale pikaleveninud soojalainet. Küll tuleb aga sügis lõpuks alati ja nii ka sel aastal. Lapsed kooli ja ise tööle.
Siinkohal pean kirja panema nüüd selle seiga, et millalgi suvel keeldus minu arvuti koostööst. Ehk siis ma ei saanud ühtäkki enam tööle oma fototöötlusprogrammi. See tähendas ainult seda, mida oli ammu oodata….endiselt oli minu lauaarvutis Windows7, mis meeldis mulle palju enam, kui nüüdsest töös olev uusversioon. Sai siis tõstetud omameelest kõik vajalikud asjad mujale kettale ja poeg lasi vana Windowsi maha, ning uue peale. Mis aga meelest läks, siis FileZilla, kuhu ma laadisin üles blogi tarbeks pilte. See oli mul nii ammusest ajast, et paroole ei mäletanud enam keegi. K isa ka mitte, kes mulle selle sinna ükskord pani. Kui käis meil külas, installis mulle uuesti Zilla peale ja leiutas neid paroole, kuni leidis. Ühtlasi otsustas ka WordPressi, mille põhja ma oma blogi tarbeks kasutan – uuendada. Igasuguste uuendustega juhtub alatiiiii midagi. Kui ma ühel päeval otsustasin blogipostitusele pildid lisada, polnud keskkonnas enam midagi nii, nagu enne ja ma ei leidnudki, kuidas sinna pilte panna. Varem oli mul selleks üks tekstiriba, kus vahetasin pildifaili numbreid aga nüüd polnud seal ühtäkki seda üheski postituses nähtaval. Kõik eelvaatepostitused sisaldasid tekstirea asemel kohe pilti. Nii ma siis kirjutasingi tekste, kuni midagi meeles ja lootsin, et millalgi lõpuks saan ka uuest süsteemist sotti. Mingi selgus on õnneks nüüdseks saabunud. Niipalju sellest probleemist, mille lahendamisel olen tegelikult ka ise laisk olnud. Või siis mitte laisk…pigem ajapuuduses. Aga nagu näha, siis ma alustasin uue meetodi kasutamist. Selle postituse sain valmis ja hakkan vaikselt ka vanematele pilte lisama ja üles panema. Küll aga vajab asi veel timmimist.
Kuid…pisut edasi arutledes. Kui asi tundub hirmkeeruline ja segane, siis on sageli hoopis nii, et …ei ole üldse keeruline, vaid lihtne. K sünnipäeva ajal olid külas meie linnalapsed ehk noorem R oma elukaaslasega ja kaasa on tal WordPressis kõva käsi. Nips-naps ja asi oli selge. Uuendused tähendasid seda, et polegi enam vaja mingeid tekstiribasid, pole enam vaja FileZillat…pildid saab laadida otse WordPressi galeriisse ja settida neid siis sinna kuhu vaja. Üllatus, eksole. Mul küll mõned küsimused seoses sellega veel on, aga eks lahenevad needki. Ma olen õnneks seda tüüpi, et kui ei tea kuidas, siis muudkui torgin, kuni leian ja kui kohe üldse ei leia, küsin sõbra käest.
Kuidagi peaks siiski saama endiselt pildid panna üles nii, et põhikohaga on nad ikkagi mul oma serveris, mitte WordPressis. Sellega peab tegelema, sest muidu on pildid jumal teab kus.
Ah, ja DropBox on samuti kadunud, aga tühja temast, panen pildid üles Googlesse, kui neid kellelegi edastada vaja. Ühesõnaga ilmatumalt palju sekeldusi, kui arvutit näpitakse.
Niipalju sellest. Aga…
…et siis sügis. Jah, nagu ikka – lapsed läksid kooli. K sedakorda siis juba kaheksandasse klassi, vanem M teise klassi ja tema noorem õeke on lasteaia viimases koolieelikute rühmas. Kibeleb juba kooli, et targaks saada.
K-l läheb hästi. On hirmus aktiivseks muutunud ja osaleb igasugustes ettevõtmistes, et ennast proovile panna, arendada ning avastada uusi asju. Septembris oli muusikafestivali “Särin” noorim vabatahtlik ja tegi seal kaks päeva usinalt tööd. Sai kogemusi, leidis uusi tuttavaid ja jäi silma oma asjalikkusega. Nii sattus ta mõne aja eest juba tasustatud tööle ja käib nädalavahetuste õhtutel perioodiliselt spordihoones taskuraha teenimas. Midagi teeb ta Tartu Ülikooli juures…vist füüsika kursust. Kuskil on tal mingi tegevus, mis seotud investeerimistega…..mina kõike täpselt ei teagi. Majadnusviktoriinil osales hiljuti ka. Muusikakoolis käib edasi ja see on temale puhas rõõm. Kuna see on peale lõpetamist lisa-aaasta, siis ei ole enam etteantavat kava, vaid valivad õpetajaga selliseid palasid, mis endale tõsiselt nauditavad on. Hetkel kuulen teda harjutamas Debussy “Clair de Lune” ja ühte vinget Šostakovitši pala. Neli korda nädalas muusikakoolis tundub olema tema päevade lemmikaeg. No olgu, magamine kuulub ilmselt samuti iga teismelise lemmikute hulke. Aga muusikakoolis kaks korda nädalas klaveris, korra nädalas käib laulueriala õpetaja juures laulmas soolot ja korra ansamblis. Seda muidugi lisaks laulustuudiole, kus kaks korda nädalas Theaga kooriproovid ja korra nädalas soolo+ansambel. Lõõritab kui lõoke.
Ja… preilil oli sünnipäev- sai 15.
Eksole, 15, mis mõttes? Kuidas ta märkamatult nii suureks ja asjalikuks on kasvanud? Ja viie aasta pärast juba 20!!! See tundub täitsa uskumatuna. Isegi vennad imestavad, kuidas õeke märkamatult lapsest nooreks neiuks on sirgunud. Kus on meie väike K???
Suuremal pojatütrel on käsil teine klass. Temagi on oma tundidejärgse aja tihedalt ära sisustanud. Koolikoor, toidu ja kunsti ring, Kadi võimlemine ja keraamika. Üks õhtu rääkis mulle, et tahab hirmsasti ratsutamise trenni minna. Oh häda, eksole. Hiljuti tekkis soov minna noorema õe järgi laulustuudiosse, aga sellega leppisime kokku nii, et järgmisel aastal. Siis nad saavad koos käia juba mudilaskooris ja tunnid on samadel päevadel ja samadel kellaaegadel. Pisut lihtsam logistika. Õhtuti loeme koos raamatut ja sel aastal läheb õppimine juba libedamalt. Esimese kooliaasta pidev distantsõpe polnud just lihtne algus. Raamatud talle õnneks väga meeldivad. Nii ise lugeda, kui ettelugemist kuulata. See on nüüd minu rõõmustamise koht, et olen järgmise lapse raamatuarmastajaks kasvatanud. Ikka sellega, et loen lastele raamatuid ette ja toon huvitavat lastekirjandust koju. Ja vahetult enne kooli oli preili kaheksas sünnipäev.
Parasjagu helistab vanavanaema ja soovib õnne. Tordi ja muffinid tegi sünnipäevaks K.
Kõige noorem ei taha loomulikult teistest maha jääda ja näitab temagi aktiivsust üles. Lasteaias käib eraldi laulutunnis, Kadi võimlemises ja sellest aastast on oma tädi K jälgedes laulustuudio lauljate ridades. K viis oma vennatütre käekõrval kohale ja nüüd saab kaks korda nädalas eelkooris laulda. Laulurõõm on üks tore rõõm ja järelkasv on teretulnud.
R-i maja kerkib. Praeguseks on seinad püsti, küttesüsteem maa all, platsid siledad, katus peal, mingi tegevus käib katuse all(ventilatsioon, elekter) ja aknad-uksed on ees. Ilus on vaadata ühe maja kerkimist, aga odav see lõbu kohe kindlasti praegusel ajal ei ole. Koroona-aeg on kergitanud ehitusmaksumust päris kõvasti. Niiet…ma päris kohe imetlen, kuidas noortel on ettevõtmist sellise suure projektiga tegeleda. Lapsed on loomulikult pöördes, sest igaüks saab omaette toa ja see on ju ometi nii äge. Pealegi lubatakse majja koer võtta ja see on ühe suure unistuse täitumine. Järgmised jõulud tulevad neil juba päris oma kodus. Toetan, nagu saan, elan kaasa ja rõõmustan laste pärast. Päris oma maja on ikka suur asi. Mulle meeldib see teadmine, et nii nagu minu isa ehitas oma perele ise maja, nii teeb seda ka mu poeg.
Noorem R oma kaasaga elavad ja toimetavad pealinnas samuti vaikselt, nagu praegusel ajal ikka. Käisime hiljuti neil K-ga külas. Mina ajasin köögis kaasaga juttu maast ja ilmast ja K ajas R-iga toas muud tarka juttu. Küll matemaatikast, siis füüsikast, majandusest ja investeerimisest….ühesõnaga nendel juba teemadest puudu ei tule. Kui kokku saadakse, siis on ikka nii, et õeke ammutab ja vennake jagab tarkust.
Lõpuks vaatasime kõik koos nende Hispaanias Püreneedes tehtud pilte ja kuulasime kahe seiklusliku nädala muljeid. Nii äge, et noored võtavad ette selliseid põnevaid matkareise. Ja ega nad siis paigal püsi – juba jõudsid oktoobris nädala Inglismaal veeta. Seekord Londonis, kus elab R-i elukaaslase õde oma mehega. Kuna mõlemal neil on võimalus teha tööd distantsilt, siis töötasidki selle nädala päeval Londoni majas ja veetsid mõnusasti neljakesi aega. Ühesõnaga olid külas.
Tagatipuks ostis poiss uue auto, millest mina ei arva midagi, aga ülejäänud pere meelest on see äge. Noh, mina ei peagi sellistest asjadest midagi arvama õnneks :P…ja vahetab töökohta. Ikka huvitavama töö ja suurema palga vastu. Tänapäeva noored vajavad väljakutseid ja kui väljakutsed saavad otsa, arengut enam ei toimu, liiguvad nad südamerahus edasi. Ericssoni aeg sai läbi. Noorte järgmine projekt pidi olema samuti maja- nendel küll ost, mitte ehitus.
Ja muidugi, K pidas kodus oma sünnipäeva. 15-es sünnipäev ja 15 noort inimest. Suurema osaga oleme aastate jooksul vähemalt 7 sünnipäeva koos pidanud ja K sünna on laste lemmar, sest….osad jäävad alati ööseks ja pidu kestab hommikutundideni. Ja mina saan muide magada ka. Ütlemata intelligentne seltskond, kellest enamuse moodustab klassikaaslaste/muusikakoolikaaslaste punt. Ja mida tänapäeva noored kuulavad sünnipäeva ajal? Kõik vastused on valed. Õige vastus on – jõululaule. Pidavat olema mõnus taustamuusika ja ei sega jutuajamisi ja räägivad nad palju. Maast ja ilmas. Mina vaatan, et söögid oleks laual, koristan vahepeal liigsed nõud ja üldiselt tegelen oma asjadega. Kui on tordi aeg, teen ühispilti. Tordi teeb aastaid K ise. Järgmise päeva hommikul, kui unekotid lõunaks ärganud…pakun hommikusööki ja ajame juttu. Hommikul on mul neid tavaliselt koos K-ga 6 last- ikka see üks ja sama tuumikpunt. Ühe pange panin sel aastal ka maha. Mõtlesin, et teen üle aastate makaronisalati, sest lapsed ju tavaliselt armastavad makaronisalatit, kuigi ma ise kodus seda ei tee kunagi. Tegin, suure portsu tegin…ja tuli välja, et enamus seda siiski ei söö :D Õnneks oli muud ka süüa ja palju pitsat oli samuti. Mis veel oli hea, siis see, et praegu testitakse lapsi koolis nii sageli, et väga väike tõenäosus oli viiruse levitamiseks.
Päev varem pidasime tegelikult K sünnipäeva oma lähedastega. Veidral kombel oli selle üritusega palju rohkem sebimist, kui laste sünnipäevaga. Oma inimestele tuleb teha süüa, päriselt süüa. Nemad ei taha pitsat, nagu noored.
Jah, sel aastal jälle sünnipäevaga ühel pool. Nüüd tuleb kuidagi vaikselt enda sünnipäevast mööda hiilida ja siis ongi jõulud ja jälle pere koos.
Ahhaa, töökollektiiviga pidasime eile jõulusöömaaega. Jah, varakult, aga paraku oli see kõige sobivam päev. Olgu pealegi novembri lõpp. Käisime Ööbiku Gastronoomiatalus Ants Uustalu ülimaitsvaid toite nautimas. Kolm käiku ja iga käigu juurde oma vein. Kui ausalt ära rääkida, siis ma polnud terve aasta jooksul ka nii palju alkoholi joonud, kui eile veini jõin. Noh, ilmselt poolteist pokaali kokku, kui sedagi :D Aga veinid sobisid söökidega imeliselt. Lisaks sinna juurde ka lugu, kus need veinid pärit on ja kuidas sort alguse saanud. Muideks, alloleval pildil olev lõhe oli oivalise maitsega…nagu kõik muugi.
Viimasel ajal ma olen üldse kuidagi toidunautlejaks hakanud. Isegi kohvi joon. Oi ei, kaugelt mitte iga päev, aga kui joon, siis olen kohvi suhtes väga noriv. Kui muidu armastan ma eriti just Cappuccino kohvi, siis eile jõin Antsu talus lausa musta kohvi ilma lisanditeta ja see oli tõesti väga hea. Samas meie kohalikus ainsas vähegi viisakas kohvikus kohe üldse ei osata cappuccinot valmistada. Kurb.
Tööl on praegu väikeselt hullumaja. Novembris olin nädal aega “kooliõpetaja” rollis, ehk et tegin iga päev umbes kaheni teematunde lasteaialastest põhikooli lõpuklassideni välja. Häälele on see paras koormus, kui pole harjunud igapäevaselt tundide viisi rääkima- vahet pidamata. Sest mina ei tee lastele kontrolltööd, mille ajal saab ise vait olla. Lugesin ette raamatuid, näitasin pilte Ahvenamaast ja rääkisin sinna juurde saarestikust. Nimelt oli Põhjamaade kirjanduse nädal, mille keskmes oli Ahvenamaa ja Ahvenamaa kirjanikud, sest Ahvenamaa omavalitsusliit sai 100 aastat vanaks. Tore see, et ma olen ise kaks korda Ahvenamaal käinud, tean palju ja pildid samuti olemas. Kulusidki marjaks ära.
Kohe algavad detsembris jõuluhommikud, seega suur sebimine kestab edasi. Ja et tööd ikka vähe ei oleks, siis varsti tuleb hakata kirjutama aastaaruannet. Esmalt meie enda rampsi oma ja kui maakonna raamatukogud aruanded meile saadavad, tuleb ka koondaruanne valmis kirjutada. Minu rida on siis lastetöö ja lastetööd tehakse vaatamata oludele endiselt hästi ja palju. Jah, kuidagi tuleb veel leida aeg raamatute lugemiseks, sest igas kuus tarvis internetipõhise kirjandusviktoriini tarbeks raamatuküsimused teha + muud jooksvad tööd ja tegemised + ootamatud tööd jne.
Lisaks kõigele on meil majas remont. Käisin üks päev katusel…ei olegi katust, pannakse uut. Enamus uksi on vahetatud ja nüüd käib akende vahetus. Hommikust õhtuni kopsimine, puurimine ja saagimine. Ühel hetkel peaks aga ka kogu maja seestpoolt remonti minema, õigemini osade kaupa. Kõige selle mürgli sees tuleb meil sellegipoolest tööd teha.
Seega…lähemad 2,5 kuud on veel väga sisutihedad ja siis….vot siis kavatsen ma kaks nädalat puhata. Kohe täitsa puhata. Ja sellest räägin siis, kui puhatud. Ma laus pean puhkama, sest viimase aja ülekoormus päädis täna hommikul ärgates seljavaluga. Selg on see koht minul, mis annab alati tunda, kui ma tööga piiri pidada ei oska.
Oh, ilmajutu unustasin ära. Sügis on olnud pikk ja mõnusalt soe. Nüüd on lõpuks miinusesse läinud ja prognoos lubab lähimaks nädalaks pidevat lumesadu. Tali tuleb.