Õues on talv ja märtsi keskpaik.
Sel aastal tuli talv selleks, et jääda. Terve talve ongi olnud täiesti talve moodi talv rohke lumega. Praegu õue vaadates tundub, et see igikelts ei sula jaanidekski ära. Kuid…kevade märgid on õues täiesti olemas. Linnud laulavad, päike käib kõrgelt, õhtuti on kauem valge ja hommikul tuleb ruloo alla tõmmata, et päike liiga vara ei ärataks. Päike ongi märksõna, sest meie rõõmuks särab ta iga päev. Ja vaatamata paksule lumele leidsin ma täna maja tagant kraavi pervelt nii märtsikellukesed kui lumikellukesed.
Ilus on ja rõõmus on ja samas kuskil kuklas tiksub nukrusenoot, et maailmas on nii palju kurjust. Hakkas see koroonajama vaikselt taanduma ja juba tekkis inimkonnal lootus, kui saabus uus ja hullem häda. Sõda Ukrainas. Seda ei vääri ükski inimene. Ei tsiviilelanik, ei sõdur. Üle maailma on laskunud mureloor.
Selles olukorras on parim, mida teha saame- elada oma elu edasi, seda plaane ja olla rõõmsameelne. Rõõmustada kõige üle, mis meil elus on. Aidata neid, kes abi vajavad ja hoida hinges lootus, et kõik peagi laabub ilma suurema katastroofita. Majanduses tekib kindlasti üle maailma palju tagasilööke…aga see on väiksem mure, kui et mõni vaenuliku poole mõtlematu otsus hävitaks inimkonna. Kahtlemata jagub meil murekohti ka sõjepõgenikega, keda praegusel ajal tuleb ja tuleb juurde.
Aga üldises plaanis….
Kuidagi tahaplaanile on see blogimne jäänud ja nii ei tule midagi välja ka tavapäraste aastakokkuvõtete tegemisest. Elu näitab siiski seda, et järeltulev põlv loeb neid postitusi hoolega ja tegelikult see ongi tükike meie ajaloost. Muidu oleks paljud asjad meelest ära läinud. Nagu näiteks see, et kui tütar väike oli, küpsetasin ma arusaamatult palju kooke ja nii kosus ka tütreke nagu pärmi peal. Õnneks sai terve mõistus jaole ennem, kui asi päris käest ära läks ja nüüd küpsetan harva ja pigem põhjusega, toitumine on kaugelt teistsugune, kui 10 aastat tagasi ja kui küpsetan, siis võimalikult tervislikult. Ainus, millega patustan, on piparkoogid. Olen küll proovinud igasuguseid alternatiivseid tervislikumaid piparkoogitaignaid, aga vana hea klassika nisujahu, või ja suhkruga retseptis, jääb ikkagi peale.
Seega, peaks nagu ikkagi pingutama seda blogi edasi pidada, et vähemalt jäämäe tippki meie tegemistest kirja saaks.
Kui vaadata nüüd veidi ajas tagasi, siis ega aastal 2021 midagi viga ei olnud. Elasime enda tavapärast elu ja millegi üle kurta väga polnud põhjust. Kõige suurema lapse aasta tähtsaim tegevus on ilmselgelt olnud ja on siiani maja ehitamine. Suure tõenäosusega peetakse tänavused jaanid juba oma kodus. Noorem poeg vahetas aasta lõpus töökohta ja selle aasta alguses veelkorra. Esimene vahetus ei olnud just see, mida ta soovis ja kuna töö hõlmab inimese elust suure osa, polnud mõtet jääda sinna, kus pakutud tegevus pole päris see, mida hing ihkab. Nüüdne vahetus tundub et rahuldab teda. Tütretips on samuti eluga rahul. Peale tüütu moodsa haiguse oli kõik hästi. Keegi meie perest õnneks seda nuhtlust külge ei haakinud ja mingeid peavaluprobleeme ei esinenud. Peaaegu.
Ilmselt minu haige käsi oligi aasta suurim tervisega seotud probleem. Nii nagu ta eelmisel kevadel lõpetas minuga konstruktiivse koostöö, nii ta sügiseni mind ka terroriseeris. Perearsti külastus oli mõttetu, ehk et ei mingit abi. Füsioterapeut määras küll harjutused, aga õlaliigese seisund oli nii põletikuline, et valu ei lubanud teha muud, kui kätt õrnalt kehaga kaasa lohistada. Magada oli paha, kõike teha oli paha, kätt tõsta ei saanud ei üles ei kõrvale üles. Ühesõnaga üks suur s….t.
Mingist hetkest sügisel hakkas aga asi paranema ja seda ma oskasin seostada ühe organismi puhastamise programmiga, mis sisaldas ka looduslikku valuvaigistit ehk sipelgapuud ja MSM-i, mis sisaldas väävlit, ehk siis midagi head liigestele. Valu hakkas taanduma, aga liikuvus tagasi ei tulnud ikka. Küll natuke paranes, aga vähe.
Etteruttavalt võin aga öelda seda, et pärast käesoleva aasta veebruaris Tais käimist on asi rohkem, kui hea. Sattusin seal väga professionaalse tai massaaži spetsialisti lauale ja….1,2 tundi, ning käsi liikus nii, nagu ta viimase aasta polnud liikunud. Nüüd liigutan teda igatepidi iga päev, et tulemus püsiks.
Mis selle aasta jooksul veel olulist oli? Eelkõige see, et lapsed ja lähedased olid terved. No olgu, noorem poeg suutis vahepeal palli mängides käeluu katki saada, aga praeguseks on see unustatud teema ja uue aasta veebruaris väänas pallimängus jala ära, mis samuti on juba unustatud. Tema kohe oskab :P Kirke sai 15 ja lõpetas kiitusega muusikakooli. Sügisest läks muusikakooli tagasi, et õppida klaverit edasi ja lisaks võttis ka laulueriala tunnid. Poja vanem piiga lõpetas kevadel esimese klassi ja sügisest käib teises klassis. On usin ja aktiivne, armastab lugeda ning Kadi võimlejatega on käinud praeguseks kolmel vabariiklikul võistlusel, kust koju toodud üks esimene ja üks teine koht. Augustis sai 8-aastaseks ja mulle tundub, et polegi kaugel aeg, kui ma jään ka temast lühemaks. Poja noorem tütretirts saab vähem, kui kuu pärast 7-aastaseks, lõpetab kevadel lasteaia ja läheb sügisel tädi Kirke käe kõrval esimesse klassi. Selle üle on nad mõlemad väga rõõmsad ja elevil. Ühe koolitee meie kodukoolis algab, teisel saab läbi.
2021 ei viinud meid kodust eriti kaugele, aga lisaks Eestimaal liikumisele käisime ära Ahvenamaal ja Helsingis.
Jõulud veetsime perega kodus, õigemini kõik lapsed käisid meil ja pidasime ühe toreda jõuluõhtu, mis jääb kindlasti meelde ka sellepoolest, et üks pisipiigadest sõitis kingiks saadud rulaga kuuse alla ja kuusk kukkus kummuli. Kass oli terve õhtu närvis ja püsis diivanil, sest noorem poeg oma kaasaga võtsid endale koera ja see vahva paarikuune karvapall oli samuti jõuluõhtul meil. Oli palju kingitusi, nalja ja naeru ning eelkõige rõõm koos olemisest.
Aastavahetuse veetis iga pererakuke omatahtsi. Meie Kirkega kahekesi kodus. Õigemini päeval käisime rongiga Kärus papa Andrese kitsi söötmas, sest ta ise oli reisil ära. Imeilus talvine päev. Päikesega ja pärast uduga. Õhtul tegime tiiru keskväljakul, vaatasime ilutulestikku ja tagasi koju.
Aasta esimesel päeval sõitsime Tallinna, tehes päeval kõigepealt ilusa traditsioonilise aastavahetuse pildiseeria Kirkest. Tallinnas vaatasime koos minu sõbrannega tuledes linna, külastasime raamatupoodi ja istusime kohvikus.
Aasta lõpus, kui lõik lapsed koos, teeme ikka toreda perepiltide fotosessi. Mõned nopped suurest hulgast piltidest ka siia siis. Pean meeles hoidma, et pildid tuleb minna paberile lasta, muidu nad jälle jäävadki ainult arvutisse.
Talv 2022
Talv on olnud tänavu täitsa olemas. Üle aastate olid meil lumised jõulud ja aastavahetus. Ilusa lumega ja mõõduka pakasega. Peale aastavahetust jäi lumi endiselt maha, aga ilm muutus selliseks sula-külm pingpongiks. Et siis talv oli endiselt olemas, lund palju ja sadas aina juurde. Õnneks pole talv liiga külm olnudki, aga see sagedane sulailm oli tüütu küll – nimelt siis on libe. Või siis lumelöga, mis on märg. Igal juhul võib talvega rahul olla, aga mul pole ka selle vastu midagi, et ta lõpuks ära sulaks. Lapsed on saanud rohkem, kui suusaveerandi, ehk siis suusatavad ka veel praegu- märtsi keskel. Minul õnnestus talve jooksul korra kukkuda saba peale nii, et mõtlesin, nüüd ma surma saingi või vähemalt midagi kukkusin katki. Aga ennäe imet – peale vaevaga püsti saamist, omaette oiates tööle komberdamist ja hiljem kodus puhkamist, ärkasin hommikul üles ja oma rõõmuks tõdesin, et olen ellu jäänud. Sabake küll andis nädalakese endast märku, aga siis unustasin selle häda ära ja enam terve talve libisemisvastaseid raudu saabaste alt ära ei võtnud. No ma ju ainult sellel päeval otsustasin rauad ära võtta, sest tundus olema ok niisama kõndida, aga…siis see libe koht mind varitseski.
Lapsed on saanud sügisest alates koolis käia. Distantsõppeni pole asi läinud, kuigi see moodne haigus lainetas niipidi ja naapidi ning aeg ajalt ikka sakkis sajaga. Sellest, kuidas pahalane meie ümber hiilis selle aasta veebruari esimesel poolel, tuleb natuke juttu ühes teises postituses. Kuna aga distantsõpet ei olnud, siis olid meil väiksemad lapsedki pahatihti nohus või köhas, korra kõhuviiruses ja palavikus kuni lõpuks veebruari alguses said nemadki koolist selle paha viiruse kätte. Praeguseks on mulle tundub enamus kooliperest selle läbi põdenud ja rahu majas.
Ptui, ptui, ptui, aga meie ülejäänud pere kohta ma parem midagi ei ütle.
15-märtsist, kaotas valitsus kõik piirangud ja passid, jäid vaid maskid. Olgu see kroonikaks siin kirjas.
Aasta algus on olnud ühtpidi tegus, teistpidi rõõmu ja puhkust pakkuv. Praegusest tagasi tööl, aga….olime kaks nädalat Kirkega puhkusel- seekord üsna kaugel Tai kuningriigis. Sellest ägedast reisist tuleb kindlasti mitmeid postitusi.
Läheme siis kevadele vastu. Lootusrikastena.