Neljapäeval oli tore kokkusattumus. Ilus ilm, issil oli aega ja meie olime vabad. Nii sai teoks üks tore perepäev. Teadupärast ilusat ilma pole meil sel kevadel ülearu olnud, seega – meil vedas. Täna juba sajab. Kevad – suvisel hooajal on issi ka meil selline busyman, et koosolemise aeg on arukas broneerida :) Õnnestus seegi. Kui ilmad lähevad ilusaks, pole meiegi väga paiksed ja tubased. Viuhh siin ja viuhh seal, planeerimisest tuleb harva midagi välja, sest plaanid tekivad sõna otseses mõttes jooksu pealt. Tipsil on omad tegemised ja esinemised ja peod, minul omad tegemised ja toimetamised ja tööd. Ja siiski – eile meil kõigil kolmel klappis.
Alustasime kohe varakult. Natuke enne 10 suundusime loomaaeda. Kuna meil aega oli käes kohe kõvasti, siis me tõesti loomaaias jalutasime, ei jooksnud läbi. Vaatasime üle kõik karud ja tiigrid, lõvid ja lepoardid. Laps joonistas juba linna sõites oma märkmikusse puuris istuvat lõvi ja loomaaias enamuse teest lõvi puurini uuriski, millal juba lõvi tuleb. No seekord oli lõvi oluline. Teinekord on mõni muu loom oluline. Mulle endale meeldisid seekord mitmed huvitavad linnud. Sulestiku värvid ja mustrid on ikka vapustavalt ilusad. Looduse kunstiteosed. Loomadest on seal ennemgi pilte tehtud ja sellepärast ma keskendusin rohkem vaatamisele ja lapsega arutlemisele, aga kohustuslikud loomaaiapildid jõehobu kuju seljas said ikka tehtud. Ja mõned veel.
Ahvid olid muidugi ka põnev teema. Küll igasugused pisikesed ja piiksuvad küll troopikamaja šimpansid.
Loomaaia ühes renoveeritavas ja võrguta vanas puuris kasvas üks imeline puu ja nii nagu ma sisimas kahtlustasin ning peale paari inimesega konsulteerimist kinnitust sain, oli see magnoolia. Veel täiesti lehtedeta, aga imeliste õitega.
Kuna loomaaias pole veel ametlik hooaeg avatud, käib seal praegu hoogsalt haljastamine ja kopsimine/ kohendamine.
Suurest kasvuhoonest veetakse välja suuri ja ilusaid taimi. Kõikjal midagi istutatakse. Tekkis kohe tahtmine pisut suvisemal ajal sinna tagasi vaatama minna. Just seda haljastust ja taimi.
Kirke leidis ühe draakonipuu all varju :)
Praegu aga on see aeg, kus puud – põõsad õitsevad ja väikesed lehekesed kasvavad.
Ja milline on loomaaia metsaalune….see lihtsalt valendas ülastest. Neid oli seal palju. Väga, väga palju !
Lõpuks, kui olid vaadatud ka viimased linnud, kaamelid ja kitsed, jõudsime tagasi autosse. Oh, jalad tahtsid tõesti pisut puhata.
Kõht lõi pilli ja järgmine üritus oligi söömine, peale mida oli kellaaeg just sinna jõudnud, et kesklinnas oli Tivoli oma uksed avanud.
Kirke on juba paar aastat unistanud vaaterattaga sõitmisest. Eks ta kusagil lastesaates seda nägi ja nii ta siis minu käest perioodiliselt küsis, et kas me võiksime minna sõitma sellisega. Kui vanasti oli vaateratas statsionaarselt vähemalt Pärnus ja Narvas kindlasti olemas, siis nüüd pole meil Eestis vist sellist püsivat võimalust enam ammu kusagil olemas. Nii oligi, et kui ma kuulsin mõne aja eest, et Admiraliteedi basseini juurde on ennast sisse seadnud Tivoli ja seal on vaateratas – oli asi otsustatud. Lapse unistus tuleb täita.
Tänapäeval on muidugi lõbustuspargis käimine kulukas lõbu. Oma lapsepõlvest mäletan, et suviti oli Tallinnas ikka Tšehhi Lunapark ja seal sai mitmel aastal käidud. Jõukohane oli see enamusele inimestest. Tänasel päeval vaateratta ja paljude teiste atraktsioonide pilet 5 € paneb kahjuks ilmselgelt paljud kurvastama, et sellist hinda maksta ei jõua. Soetasime igatahes meiegi kalli raha eest piletiriba, mis oli kirjade järgi soodus ja suundusime rõõmsalt vaaterattale. Tavapiletiga on sõit vaaterattal – 4 tiiru – meiesugusele perele 13€. Sooduspiletiribaga sai naaatukene odavamalt. Päris vahva oli sõita kõrgele ja vaadata kaugele. Ikka linna poole ja mere poole. Pisut aeglasemalt oleks võinud ainult see kaadervärk sõita. Laps aga oli rõõmuus ja endal oli ka tore.
Mina tegin esimest korda linnapilti nii kõrgelt :)
Ja õnneliku näoga laps.
Järgmine lõbustus oli autodrom. Laps läks issiga lõbutsema ja mina jäin raja äärde plõksutama. Lusti jagus. Laps naeris ja issi lustis sajaga. Issil vist oligi lausa lõbusam, kui lapsel :D Igatahes rahul olid mõlemad. Mina sain ka mõne pildima pildi ja mõne udusema pildi :D
Peale autosid läksime vaatama, mida siis veel, sest mõned kontsud olid veel käes. Alguses tekkis mõte, et ameerika mäed…aga, laps meil andis nõutud pikkuse küll välja, kuid mitte vanuse. Nii pidi see mõte maha jääma. Ega seal sellele vanusele väga valida pole. Kas ei lasta peale või on liiga titekad. Valituks osutus nn hirmutuba. Käuladesse mahtus korraga 2 inimest. Issi lapsega mahutasid ennast ühe sisse ja issi arvas, et ma võiks ikka ka seal ära käia. Sõitsid siis nemad kahekesi sisse ja vahipoiss pani kõrva vastu seina :P Ilmselt oli mingi õige karjatus signaaliks, et järgmise sõiduki võib teele saata. Siis küsis poiss minu käest kavala näoga, et kas ma olen sõiduks valmis? No ma siis küsisin vastu, et ohoo, kas keegi tuleb kohe kallale, et peaks ennast valmis panema? :P ja sõit algas…terve selle tee peale ei võpatanud ega ehmatanud ma ühtegi korda :D Mõtlesin vaid, et miks need imelikud kujud siin karjuvad ja ainus mure oli, et pimedas pead ära ei lööks. Enne lõppu siristas miski asi veel sutsuke vett, aga õnneks mitte nii palju, et ma kaamera pärast oleks pidanud muretsema. Valgusesse välja sõites oli mul ees ilmselt väga hämmingus nägu ja kehitasin õlgu. Ah et selle eest küsitaksegi siis raha? Laps ei olnud ka kiljunud, kuigi ta on meil päris kõva kiljumismeister. Küllap ta tundis ennast papsi kaisus turvaliselt.
Viimasena läks Kirke oma lemmikatraktsioonile- traksidega batuudile :D Nendeta ei möödu meil ühedki Merepäevad ja ei saanud Tivolistki minema.
Õhtu lõpetuseks üks mõnus Lulu pardal istumise pilt :)
Kui me lõpuks millalgi õhtul koju maandusime, olime väsinud aga õnnelikud ja läksime veel õue, sest üks obejktiiv tahtis proovimist, vot nii :)
