Mingi uitmõtte tagajärjel astusin üks päev sisse meie kohalikku pärlipoodi ja silmasin seal käevõrutraati. Hakkas hargnema mõte, et miks mitte proovida mõnda sellist teha. On mul ju kodus päris suur hulk pärleid vanadest aegadest. Imelikul kombel pole mind pärlid kunagi eriliselt köitnud, kuigi vahepeal on pärlitöö kandunud massidesse. Kõik teevad mingeid ehteid. Eks see on see igivana protest, et ma ei taha teha ega kanda asju, mida hetkel kõik teevad või kannavad. No ei köida kuidagi. Ja üldse pole huvitav, kui kõik teevad või kannavad. Seekord mõtlesin aga hoopis, et teeks lapsele käevõrude näol üllatuse, kuna ta oli parasjagu kodunt ära vanaema juures ja olles pärlitöös korralik võhik, võtsin ette ühe lihtsamatest töödest. Järgmine kord olen kohe targem ja vaatan, kas poes on ehk pisut vähem kangekaelset traati. Kui esimesed otsad sain väänatud ise, siis tagumistega oli hädas ka rammuga meesterahvas :D Sellised need kolm käevõru siis said ja mine tea, teen neid varsti ehk veel :) Sõbranna igatahes avaldas arvamust, et neid võiks juurde teha küll.
Ühe pildi peal on näha ka üks oranž uus peapael. See muuseas, ootab endale perenaist ehk lihtsamalt öeldes, on müügiks.
