Nagu eelmise loo lõpus mainitud, maandusime peale elevante ja matkamist üsna lähedal olevasse söögikohta sööma. Valituks osutus U-Turn. Toidud olid seal väga maitsvad, hinnad odavad ja teenindus viisakas. Ja kui muidu olime suunaga saare lõunaossa, siis nüüd hakkasima põhja poole tagasi sõitma.
Kõhud said kõigil kõvasti täis ja peale mõnusat sirutuspausi hüppasime jälle autosse ning algas sõit mangroovimetsa matkarajale. Hakkasime suhteliselt lõunast sõitma, sõitsime ümber saare põhjatipu ja pidime jõudma sisuliselt sama kaugele lõunasse, kui olime, aga teisele poole saart. No mis teha, seal lihtsalt ei saa sõita saarele ringi peale, vahepeal saab tee otsa või kui on, siis selline kitserada, kust autoga läbi ei saa.
Mangrove boardwalk of Salakphet
Punase silla kõnnitee
Üks huvitav paik saarel on Salakpheti kaguosas. 2006. aastal tekkis võimudel idee rajada läbi mangroovide kõnnitee, et külastajad saaksid näha saare osa, kuhu tavaliselt ligi ei pääse. Isegi “Miss Tai” võistlejad külastasid mangroovisalu ja istutasid mangroove. Turismile suunatud suuri plakateid pildistati koos planeeti päästvate armsate tüdrukutega.
Mõneks ajaks oli see väga mõnus paik jalutuskäiguks. Siis hakkas sild kohati kokku varisema, kuna seda ei hooldatud. Paar aastat edasi ja sild sai uuesti korda. Külastajad rõõmustasid. Kuid jällegi seda ei hoitud.
Mõni aasta edasi tuli aga häid uudiseid. Kogu kõnnitee ehitati ümber betoonist vaiadele ja lisati täiendav osa. Lisaks ehitati sissepääsu juurde väike kontorimajake ja WC. Ja taas nautisid mõnda aega turistid seda kõnniteed imetledes loodust. Hoolimata sellest, et kontoris pole kunagi töötajaid ja tualettruumis pole vett.
Stiilinäide WC-st. Uksest sisse on naitsele, nurga taga paistab meeste pissuaar vabas õhus :) Aga….häda ei anna häbeneda.
Paari aasta pärast hakkas tee olukord jälle halvenema, kuna hooldust taaskord ei tehtud. Ja pärast seda, kui paar inimest olid kukkunud läbi aukude või raja servast maha, otsustati see sulgeda ja korralikult parandada. 2019. aasta lõpus avati tee uuesti(koroonaaeg andis võimaluse tegeleda parandustöödega). Tee nägi välja parem kui kunagi varem. Tualettruumid olid siiski endiselt suletud ja kontor sai renoveeritud, kuid endiselt oli see mehitamata. Kuid vaated roostepunaselt kõnniteelt, mis lookleb ümber mangroovide ja viib külastajad 500-meetrisele jalutuskäigule lahe tipuni, on vapustavad.
Minu jaoks oli tipphetk poolel teel, kus sind tervitab 360-kraadine “roheline meri”, kust avaneb vaade üle mangroovide kauguses asuvatele küngastele ning tsivilisatsiooni või arengu jälgi ei paista mitte kusagil.
Jalutusrada on ümber nimetatud ka “Punaseks sillaks” ja saare idarannikule on tee äärde paigutatud sildid, et seda oleks lihtne leida. Jalutusrajal on kirjade ja piltidega tahvlid, mis selgitavad veidi taimede ja puude elupaika, millist tüüpi mangroove näete ja lisaks seal elavat loomastikku. Paraku on kõik tahvlid tai keeles. Et aidata külastajatel käiguteele ligi pääseda, on sinna viiv rada betoneeritud, mis teeb sõitmise lihtsamaks. Parkimisala on väike.
- aasta detsembri värskendus.
Sissepääsu juurde oli ehitatud väike kohvik ja parkimistasu küsiti 20 bahti (tõukerattad 10 bahti). Jalutusrada ise oli aga endiselt tasuta sissepääsuga. WC-bokse poldud uuesti avatud. Jalutusradadel oli näha, et need vajasid jälle remonti. See oli tingitud sellest, et raha ei kulutatud liistude õigeks kinnitamiseks betoonraami külge. Nii hakkasid mõned lipid taas lahti tulema.
2022 – kui meie sinna sissepääsu jõudsime, olid koolitunnid juba alanud ehk siis parkimise eest keegi tasu ei küsinud, ühtegi inimest(töötajat) me seal ei näinud, kohvikus polnud ühtegi hingelist ja rada oli ütleme enam vähem korras. Paar kohta ehk oleks tahtnud kõpitseda, aga midagi ohtlikku ei esinenud. Kahes kohas tuli ainult mõelda, et kas minna rajal edasi ronides puuokste alt või üle puuokste ronides. Ehk et siis puud olid kasvanud nii, nagu ise tahtsid. WC oli…..nagu oli, aga ajas asja ära.
Vaated olid tõepoolest vapustavad. Tsivilisatsioon tundus matkarajal kõndides olevat väga kaugel. Vaikus. Uurisime kõikjal mudas sibavaid krabisid. Lõpuks jõudsime raja lõppu- vastu tuli meri. Ja seal kaugel kaugel, oli tsivilisatsioon. Silmapiiril paistsid purjekad. Tagasiteel alguspunkti tulid vastu mõned turistid, aga neid oli vähe.
Üle vee oli väga huvitav vaadata pilvede mängu. Sel päeval tuli kindlasti saarel kuskil vist veidi vihma, või siis lihtsalt kogunes pilvi, et öösel sadada. Meie jäime kõikjal kuivaks, kuigi ega see törts vihma palavas poleks paha teinud.
Kas soovitan sinna minna? Kindlasti. Väga huvitav ja looduskaunis retk.
Sissepääs on tasuta.
Leia pildi keskelt krabi
Peale matkaraja ühe suuna läbimist oli kõigil hirmus palav, sest ega seal rajal ükski õhuraas väga ei liikunud ja päike küttis täie vungiga. Pisut leevendust sai puude all, aga paiguti tuli kõndida täitsa lagedal ja lõõskava päikese käes. Raja lõpus tegime lühikese puhkepausi/joogipausi merd vaadates ja kellel isutas, sai sitkete mangroovipuude vahel Tarsanit mängida.
Mis on siis mangroov ja millised on mangroovipuud?
Mangroov on hingamisjuurtega igihaljaste puude tihnik troopiliste estuaaride ja merede rannikul.
Nimi tuleneb iseloomulike puude mangroovipuude nimest. Need kuuluvad peamiselt perekondadesse avitsennia, manglipuu, sonneraatsia ja Ceriops.
Mangroovid on mudased ning soolased soised metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse mangroov mereveega üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured ehk pneumatofoorid, mille abil saavad puud mõõna ajal õhust hapnikku.
Mangroovide kaitse on tähtis, sest nad kaitsevad rannikut erosiooni eest ning on elupaigaks paljudele liikidele.
Mangroovi peetakse vahel eraldi bioomiks.
Nagu piltidelt paistab, sattusime meie sinna mõõna ajal. Vesi oli madal, et mitte öelda pigem hästi mudane.
Mangroovipuud kasvavad soolastes veekogudes ja nende lähedastes piirkondades, kus muud puuliigid ei suuda ellu jääda. Mangroovipuud suudavad absorbeerida palju kõrgemat soolakogust kui tüüpilised puud. Paljud mangroovipuu liigid annavad väikesi taimi, mida nimetatakse paljunduspistikuteks, mitte seemneteks, mistõttu mangroovipuude elutsükkel erineb teist tüüpi puude omadest.
Täiskasvanud mangroovipuud kasvavad tavaliselt suurtes rühmades, mida nimetatakse mangroovimetsadeks. Mangroovimetsad on kõige tavalisemad mudase rannajoonega varjatud randades.
Täiskasvanud mangroovipuud kasvatavad väikseid kollaseid lilli talve lõpus ja varakevadel, tavaliselt veebruarist aprillini. Need lilled ei tekita seemneid nii, nagu enamik õisi. Selle asemel toodavad mangrooviõied noori mangroovipuid, mida nimetatakse paljunduspistikuteks.
Paljunduspistikud jäävad kasvades mangroovipuu enda külge. See kasvufaas võib kesta kuni 12 kuud. Pistikute leviku aeg langeb talvisele ajale, tavaliselt on see detsembris. Taime kukkumisel kannab tuul neid üle suurte vahemaade. Kuna mangroovimetsad kasvavad ookeani lähedal, maanduvad paljud taimed vette ja võivad seal püsida pikka aega, kuni 24 kuud. Taime üks ots imab vett, teine aga tõrjub seda.
Kui paljundused maanduvad soodsas kliimas, näiteks isoleeritud ranna mudastes vetes, hakkavad nad ennast mulda juurima ja kasvatavad rohkem lehti. Täiskasvanud mangroovipuudeks kasvades hakkavad nad paljunema ja tsükkel kordub.
Mina nägin esimest korda mangroovisalusid Egiptuses, aga seal oli puid üpriski vähe. Tai mangroovimetsa matk andis nendest puudest hoopis teise pildi ja elamuse. SIIT postitusest neid näebki. Tai mangroovimetsad avaldasid kindlasti rohkem muljet ja olid ilusamad.
Muide, kõik landscap-pildid blogis on suuremaks klikitavad. Peale WordPressi uuendusi ei taha nad kuidagi suurema küljepikkusega siia sisse istuda :( Kui ma saan jälile, kuidas nad jälle normaalses suuruses siia saab, parandan ära.
Mangroovimetsast tagasi, hakkasime tuldud teed tagasi sõitma. Peale ühte teele sattunud takistust suure auto näol, mis tegeles ilmselt mingit sorti elektritöödega, saime edasi sõita ja peagi leidsime tee ääres ühe “kohviku”, mille vastas üle tee oli päris äge tempel.
Jätkub….