Aeg ajalt on ikka mingeid asju, mis on teatud ajahetkel esimest korda. Nii on näiteks meie preili viiepoolesega, kellel hakkas logisema esimene hammas. Tema jaoks ju täiesti eriline ja esmakordne kogemus. Algas kõik sellega, et üleeile jalutasime koos poest koju ja laps sõi selle suve esimest jäätist. Äkki talle tundus, et hammas valutab. No vot valutab ja hammustada on paha ja üle kah ei lähe. Ja hetk enne jäätist ei valutanud mitte miski. Nii ta terve tee koju, kõik need 3 km arutles teemal hambavalu ja et oleks tarvis vist minna nüüd hambaarstile. Kodus üks hetk aga tuli teisest toast kisaga, et ema ema, mul hammas logiseb!!! Oligi “hambavalu” põhjus teada. Tegelikkuses hammas ei valutanudki, vaid lihtsalt jäätist süües hakkas logisema ja tekitas ebamugava tunde. Terve õhtu enam preili ei söönud, sest ta ei saa ju kuidagi hammustada. Hommikul lasteaeda minnes oli mure hinges, et aga äkki tuleb hammas lasteaias ära…Ma siis lohutasin, et ega ta nii kiiresti kah ära ei tule, läheb veel aega. Õhtul rääkisime pikemalt nende äratulevate hammaste teemal. Mina meenutasin, kuidas lapsena sai seotud niit hamba külge ja teine ots ukse külge ja siis keegi ups, juhuslikult tuli uksest sisse :P Kirke siis arvas, et võiks proovida sama trikki, aga koeraga. Seoks ühe otsa hamba külge ja teise koera külge ja siis võiks keegi koera hüüda :D Eks me nüüd siis oota, millal see hammas päris ära tuleb.
Teine esimene kord on meil pärit hoopiski aiamaalt. Meie esimesed päris oma redised. Küll veel alles väikesed ja pigem harvendamise tagajärg, aga ikkagi esimesed. Leiva peale neid ei saanudki, sest Kirke sõi nad käbedasti kõik ise ära :) Õnneks on neid tulemas kohe hulgi.
Esimest korda on meil rõdul tänavu taimed. Kuna seal on nüüd mõnusalt roheline ja tomatitaimed lõhnavad ….tahavad laps ja koer sageli seal olla. Kirke laotab aga lapitekid maha, veab oma lemmikasjad sinna peale ja mängib mõnuga. Vahepeal hurjutab koera, et see tomatiõisi ja tšillikaunu ei läheks naksima.
Suvi on mõnusalt meie õuel, rõdul, toas ja hinges.
Ahh, rõdu! Ma aeg-ajalt mõtlen oma armsa korteri vahetamise peale ainuüksi seetõttu, et ma tahan nii hirmsasti omale rõdu!
Jaah, omamoodi tore on rõdu kindlasti. Ma ei ole seni temast väga lugu pidanud, sest ega nüüd suure maantee ääres rõdul erilist vaikust küll pole, et seal lebotada ja päikest nautida. Laps aga mängib seal suure rõõmuga, kui ei viitsi just maja taha mängima minna. Koer naudib lihtsalt ringi vaatamist. Vaatab üle rõdu serva, mis laias maailmas põnevat. Minu põhilised käigus sinna on hommikul ja õhtul. Teetass käes, käin vaatan üle oma taimed, siis kastan neid, soovin head kasvamist ja lähen tuppa tagasi :) Tegelikult on isegi nende nappide käikude pärast rõdu täitsa mõnud. Toa poolt on see aga mõnus ruumilaiendus, sest aknad on meil suured ja madalad.