Jätkus meie Tai reisi neljas päev, mis nagu näha-on veninud juba mitmeks postituseks. Luban, et tänasega saab neljas päev lõpetatud.
Nagu eelnevalt jutuks oli, sõitsime mangroovimetsa parklast välja ja kuna kõigil oli isu midagigi külma endale sisse kallata, peatusime esimeses ettejäänud söögikoha moodi asutuses. Asusime me suhteliselt sisemaal, kuhu võõraid inimesi satub harva ja nii oli ka see nn kohvik pigem kohalike kasutada, kui turistide peatuspaik. Siiski….menüü oli kohalikus ja inglise keeles.
Maandusime kohalikus külakohvikus Fruit Shake & Coffee.
Kes tellis kookosemahla, kes jääteed, kes mõnda puuviljasmuutit ja asusime ootama. Koht oli täiesti tee ääres ja üle tee ning ka samal pool teed oli ülimalt värvilist vaatamist. Ehk siis tempel ja selle juurde kuuluvad hooned.
Wat Salak Petch budistlik tempel
Salak Phet tempel asub Koh Changi teisel poolel – vaiksel ja vähem turistidele huvipakkuval poolel, kus puuduvad sellised kaunid rannad, nagu läänekaldal. Templit ümbritsevas Himmapani metsas on jumalate ja loomade kujud. Lisaks on kõikjal sildid erinevate kujude ajaloo kohta inglise keeles.
Wat Salak Phet on Koh Changi saare kuulsaim ja värvikaim budistlik tempel. Tema tekkimine Salak Phet külla on seotud kuningas Rama V Koh Chang-i saare külaskäiguga, mis toimus üle 100 aasta tagasi. Wat Salak Phet on saare ajalooline ja kultuuriline ehitis.
Erinevalt teistest Tai budistlikest templitest (wat – keskmine tempel) on Wat Salakpheti hoonete koosseis ja arhitektuur märkimisväärselt erinev, esitledes ainult ühte ubosoti (peasaali) ja väikest muuseumi.
Wat Salak Petch on üks värviline ja võluv tempel, eriti selle silmapaistvalt pikk Naga “hekk”, mis ümbritseb templit. Sees on selles templis uhkeid seinamaalinguid, mida meil kahjuks ei õnnestunud näha, sest sattusime sinna päeval, mil tempel oli suletud. Nii pidime leppima vaid templi territooriumil jalutamisega.
Templi ees, kohviku kõrval, asub Wat Salak Petchi muuseum, kus on palju väärtuslikke kunstiteoseid. See on kindlasti atraktiivne koht, mida võiks külastada Koh Chang-il viibides. Seda enam, et see jääb mangroovimetsa külastades lausa teele.
Meie reisi neljandal päeval sai see olema esimene tempel Tais, mida läksime külastama. Selleks otstarbeks olid kotis olemas õhukesed sallid, mida sai vajadusel lühikestele pükstele või ülevalpool põlvi lõppevale kleidile/seelikule peale tõmmata. Sellised on templitesse sisenemise reeglid. Ka käsivarred ei tohi olla paljad ja viisakas oleks vähemalt lühike käis. Lisaks tuli õpetada lastele selgeks ka tagurpidi kõnd, sest buda juurest tuleb lahkuda alati näoga buda poole. Äärmisel juhul eemaldud küljeti. Kui kohalik usk näeb sedasi ette, tuleb sellest kinni pidada ka külalistel ja mis oleks veel parem võimalus õpetada lastele maailma usundeid, ajalugu ja traditsioone, kui reisimine.
Kui tempel oli vaadatud, istusime kohvikusse jooke nautima. Lisaks vaatasime üle territooriumil olevad loomad ja huvitavad puud.
Küsisin ja ise vastan: Otstsin ja leidsin.
Tegemist on “Cannon ball tree” isendiga ehk siis Lõuna – Ameerikas ja Lõuna – Aasias, vihmametsade pärismaal kasvava Couroupita guianensis puuga. Nime Couroupita guianensis andis sellele liigile 1775. aastal Prantsuse botaanik J. F. Aublet ja see kuulub brasiilia pähklite sugukonda (Lecythidaceae). Ümmarguste suurte viljade tõttu nimetatakse puud kahurikuulipuuks. Suurem osa selle liigi vilju looduses on ilmselt tekkinud õietolmu ühelt puult teisele liikumisel, kuid katsed näitavad, et ka kahuripuu isetolmlevad taimed annavad vilja. Puu täiesti ümmargune söödav vili meenutab tõesti kahurikuuli. Nad ripuvad kobaras paksude varte ümber. Mõnedes riikides prooviti neid puid kasvatada teede ääres, kuid peagi loobuti sellest, sest pole vist väga meeldiv, kui selline suur, ümmargune ja tugev vili potsatab auto akendesse või rataste alla. “Kahurikuulid”, arenevad lilledest, mis kasvavad otse puutüvest. Õied on välimuselt silmatorkavalt ilusad ja õrnad. Katsudes on nad sellised vahajad, nagu orhidee õied, aga paksemad ja tugevamad. Oma meeldiva aroomi tõttu kasutatakse neid õisi parfümeeria- ja kosmeetikatööstuses. Viljade valge liha on pehme ja lihakas, maitseb nagu pähkel. Erinevalt lilledest on viljal aga eemaletõukav lõhn. Sellepärast ei julge iga inimene seda proovida. Kohalikud kasutavad viljade kõva kesta anumate meisterdamiseks nagu kookospähkli koorigi. Guianensis’e kuulilaadsed viljad kukuvad küpseks saades puult alla ja lõhenevad sageli vastu maapinda. Seemned on surutud kuueosalisesse, lihakasse viljalihasse, mis oksüdeerub sinakasroheliseks ja eraldab õhuga kokkupuutel ebameeldivat aroomi. Teatavasti söövad pekaarid ja koduloomad, nagu kanad ja sead, viljaliha ja neelavad seda tehes seemned alla. Vaadeldes puud, mille all oli maapinda katnud palju vilju, selgus, et need jäid puutumata seni, kuni pekaarikari neist möödus ja viljad lahti murdis ning viljaliha ära sõi. Arvatavasti lasevad pekaarid seemned väljaheitega välja ja osa seemneid idaneb. Couroupita liikide seemnetel on karvad, mis võivad kaitsta neid seedemahlade eest ja hõlbustada nende läbimist loomade seedetraktist.
Selline kaval puu siis.
Maitsvad, kosutavad joogid joodud, sõitsime välja taas nn saare peateele ja liikusime ikka edasi lõuna poole. Järgmine peatus Ao Ka Rang vaateplatvorm. Kaunid vaated, jalasirutus ja jälle edasi.
Kuni jõudsime lõunatipu kaugeimasse lahesoppi Long beach.
Kui otsite Koh Changil üht eraldatuimat ja samas kaunist randa, sõitke ära läänerannikult ja suunduge saare kaguosas asuvasse Long Beachi randa. Vaata nüüd alumist kaarti ja sealt näed, et rand on peaaegu poolsaare tipus.
Koh Changi läänerannik on mägine kuru, mida mööda kulgeb peatee läbi tiheda rannikudžungli järskude nõlvade. Küngaste vahel on lai valik fantastilisi randu, millest igaühel on oma iseloom. Näiteks on seal tihedama asustusega hiilgeaegadel keskklassi soosik White Sands, butiikidele orienteeritud Khlong Phrao või Lonely Beachi seljakotireisijate rand. Suundudes aga kaugemale lõunapoolsele poolsaarele, võite leida end Bang Bao rahulikust lahest, kust avaneb vaade väikesele merekülale.
Koh Chang on pehmelt öeldes päris suur saar, kus on palju võimalusi igasugusteks ettevõtmisteks ja just sel põhjusel pole paljudel aega isegi läänerannikut läbi uurida, rääkimata idarannikul seiklemisest. Nagu meie – terve nädal saarel, aga ikka jäi palju käimata, tegemata ja nägemata, kogemata. Jõuad vaid nuusutada ja tekitada igatsust tagasi tulla.
Kui saare mõlemad pooled pakuvad võrdselt ilu, siis idarannik pakub siiski midagi teistsugust. Isolatsiooni, vähest arendust, vähe liiklust, kohalikud külad, palmimetsaga kaetud inimtühjad rannad…. Kui soovite tõelist omaette olemist paradiisirannas, siis vaadake Long Beach-i randa. Praegusel ajal on kahjuks kogu selle asja juures üks väike aga. Nimelt turistide puuduse tõttu inimesi sinna randa ja rannas olevatesse majutustesse sisuliselt ei jõua. Mis tähendab aga seda, et tegevust pole, randa ei koristata. See imeliselt ilus paradiisirand oli kahjuks prügi täis. Prügi, mida toob kaldasse avameri. Prügi, mis on sattunud merre inimtegevuse tagajärjel. Vesi aga….see on seal kristallselge.
Aga jah, sinna randa on sõita päris pikk maa, olenevalt sellest, kus te saarel peatute. Igatahes on see piisavalt kaugel, et turistide horde sinna ei jõua. Meie kohtasime seal ainult ühte inimest, kes liikus rannas olevas ainsas toiduasutuses. Kas sealt ka midagi üldse süüa sai osta…seda me ei juhtunud isegi uurima. Midagi muud peale vaikuse ja eraldatuse sellel üksikul rannal tegelikult polegi.
Trati peamisest parvlaevasadamast lõuna poole liikudes avastad end sõitmas mööda teed, millel puudub hotellide puiestee. Selle asemel kohtad suurema osa teekonnast kivist rannajoont väikeste väikeste randadega. Kui ookeani pole näha, avastad end möödumas paksudest taltsutamata džungli seintest ja järskudest mäekülgedest.
Tee mööda idarannikut jätkub üsna pikka aega, kusjuures märkimisväärne puudus on abistavatest viitadest. Parim viis on lihtsalt sõita otse, kuni jõuad liiklusmärgini- Long Beach, mis näitab, et ees on veel 15 kilomeetrit sõitu.
Peatee läbib saare kaguosas asuvaid väikeseid külakesi, mille olemasolust muidu poleks teadnudki. Lõpuks, kui tee saab ootamatult otsa ja muutub läbi džungli avaneva kivise pinnasega rajaks, on aeg parkida auto ja kõndima hakata.
Sinnani jõudmiseks tuleb valmis olla selleks, et teel on tekkinud vihmaperioodi ajal varingud. Loota, et varing pole liiga suur siiski võib ja eks siis tuleb lihtsalt seda kitsukest serva pidi sõita, mis teest alles, paluda budalt head õnne ja oledki kohal.
Long Beachile jõudes ootab sind päikesepaiste(tavaliselt) , liivarand, mis on kaetud hõredalt istutatud palmipuude ja muude lopsakate puude varjuga. Leia praegustes oludes enam vähem puhas koht, viska rätik maha….. ja see on ideaalne viis nautida ookeanituult ilma tomatipunaseks küpsetamata. Meie sinna päevitama just ei läinud, sest aeg hakkas lähenema päikeseloojangule. Pigem oli taevas poolpilvine ja päike tuli korra veel enne loojumist ennast näitama. Eesmärk oli pärast pikka palavat päeva meie kuumi kehasid vees jahutada, tehes seda teistsuguses rannas, inimtühjas rannas.
Kookospalmide all jalutades tuleks ilmselt olla ettevaatlik, et mõni hiigepähkel pähe ei kukus :P
Kui otsid vaikust ja täielikku eraldatust – otsi see rand üles. Vesi on seal tõesti kristallselge.
Jahutatud ja taas riides, algas sõit “koju”- Alina hotelli. Ilm oli sellel päeval hommikust saadik selline pilvealune ja tegelikult ringimatkamise päevaks ideaalne. Otsest vihma me õnneks kaela ei saanud, kuigi kuskil tundus, et oli sadanud, sest hämaras koju sõites olid teed märjad. Küll aga oli järgmisel hommikul näha, et öösel oli sadanud.
Seekord ronisin mina samuti(lapse mahitusel) kasti. Katsetada seda ägedat sõitu lageda taeva all – miks mitte?! Osa teest sõitsin nii ja oli äge, aga siis putkesin salongi tagasi, sest minu kidur tagument eelistas pehmemat istet ja normaalset seljatuge. Pimeduse saabudes tegime veel ühe bensukapeatuse, kus Veiko küsis korda viis üle, et paneb ta meile ikka diislit autole paaki ??? ja siis tekkis meil igaks juhuks kahtlus, et a kas meil on ikka diisliga auto? No naistel tekkis kahtlus :D Oli küll diisel, sest auto vuras peale tankimist rõõmsalt edasi. Viisime truu sõiduki omanikule tagasi, ostsime sealsamast Fruit Corner-ist mõned puuviljad, käisime korraks toas ja suundusime peaaegu üle tee sinna söögikohta, kust ühel õhtul pannkooke ostsime. Nimeks kohal The Tropical Bar&Kitchen
Äge päev oli. Palju sai nähtud ja mõndagi jäi nägemata. Nagu ikka, aga kõike korraga ei jõua.
Hommikuks tegime auto omanikuga diili, et sõidame ise sellesama autoga meie karantiinihotelli ja tema sõidab rolluga sinna autole järgi. Pärast paneb rollu kasti ja edasi oma asju ajama. Karantiinihotellile see sobis ja meie ei pidanud selleks enam eraldi transporti tellima.
Järgmine, viies päev- karantiinihotellis tagasi.
Järgneb….