Viies päev tähendas meie seltskonnale seda, et pidime sõitma tagasi meie karantiinihotelli, kus viibisime ka reisi esimesel päeval.
Õhtul üritasime saada hotelliga kokkulepet, et äkki me võiks ise sõita kohe haigla juurde neid pcr-teste tegema ja siis hotelli, aga kus sa sellega. Ikka tuli kõigepealt hotelli sõita, panna kohvrid maha ja sõita hotelli poolt pakutava(ja meie poolt makstava) transpordivahendiga saare haigla juurde. Nii siis nii. Jõudsime eelmise päeva rendiautoga hotelli, autoomanik võttis auto ja meie istusime peagi ringi lahtisesse “taksosse” ja vurasime juuste lehvides haiglasse. Rõõmustasime selle üle, et viienda päeva teste sai õnneks teha saarel, mitte ei pidanud sõitma tagasi mandrile Trati linna haiglasse, kus esimesed testid tegime. Ja nüüd ma olen mõelnud sellele, et Tais oli normaalsemast normaalsem istuda “katusega kastis”, kus polnud tagumist luukigi ja vurada ühest kohast teise. Kodustel teedel…ma vist ei tunnekski ennast samasuguses sõidukis mugavalt :D, aga Tais oli selline sõitmisviis absoluutselt vastuvõetav ja lõbus.
Haiglasse jõudes jäime kambaga õue ja Veiko, kui karja juht, võttis meie kõigi dokustaadid ning läks nendega haiglasse sisse. Ikka selleks, et meid testile registreerida. Läks pisut aega. Meie samal ajal vaatasime õues, kuidas samasuguses klaasputkas nagu esimesel korral, võttis meedik läbi kätele mõeldud aukude inimestelt proove. Mõned turistid selle aja sees ikka liikusid. Meie taksojuht parkis ennast ära ja lihtsalt ootas. Kui Veiko papritega tagasi jõudis, hakkasime hanereas testimas käima. Peale esimest korda olime juba tsipa targemad ja ei lasknud liiga ägedalt oma ninas ega kurgus asjatada. Kellel seda vaja, et nina jälle tund aega peale kraapimist valutab. Nipp seisnes siis selles, et istuda tuli oma tooliga just nii kaugele, et tädi täpselt, täpselt serva pealt ulatas pulgakesega ninasse ja kui ta hakkas proovi võtma…..hakkasid määäärkamatult peaga tahapoole liikuma ja tegid aih!!! Seepeale jättis tädi meedik su kohe rahule ja asi korras :)
Peale testide tegemist palusime umbkeelset juhti, et ta viiks meid poodi jätsi ostma, sest ega meil hotelli minemisega siis kiiret polnud ja palav oli niikuinii. Kuna ta ühtegi sõna inglise keelest aru ei saanud, siis tuli öelda lihtsalt 7 Eleven….ja sellest sai mees kohe aru. Järgmine peatus oligi 7 Eleven, ehk kauplusekett, mida on saar täis. Ostsime kõik endale jäätist ja nautisime seda poe ees trepi peal patseerides. Veiko ostis juhile samuti jäätise ja kõik olid õnnelikud. Tundus, et juhil oli veel vähem kiire tagasi jõudmisega.
Liikusime tagasi hotelli. Seekord oli seal teine registraator ja tema tundus kuidagi eriti range. Teatas väga konkreetselt, et enne järgmist päeva ei tohi me majadest välja minna ja andis kätte hommikusöögi tellimise lehed. Nooooh, seal oli 3 varianti ja ükski ei isutanud sööma. Eriti teades seda, kui rikkalik oli seal buffee hommikusöök. Haiglas öeldi meile tegelikult, et testide vastused tulevad juba õhtuks, seega lootsime sellele, et hommikul saab igal juhul ise sööma minna ja ei mingit tuppa toidu tellimist.
Nii me siis võtsimegi selle päeva puhkepäevaks ja ei sättinud ennast keeldude kiuste kohe randa. Kindlasti oleks olnud kõik ok, kui oleksime läinud, aga otsustasime puhata ja logeleda oma majakeste territooriumil. Kui oma majas ei viitsinud enam olla(ja see tunne tekkis ruttu), kolisime Veiko ja Pirjo basseiniga majja. Võtsime ette edasise elu planeerimise. Kaks sihti olid peale esimest nädalat meile teada- Chiang Mai Põhja Tais ja viimasena pealinn Bangkokk. Nüüd oli vaja veidi asja uurida, et mida nendes sihtpunktides saab toreda näha ja teha ning kuidas sinna kõige optimaalsemalt kohale saada. Kiiresti sai selgeks see, et kõike mida need paigad pakuvad, me niikuinii kogeda ei jõua, aga midagi tuli valida. Vähemalt umbkaudugi, sest lõplikud plaanid selguvad tegelikult alati kohale jõudes ja inimestega suheldes. Mis tuli aga kohe ära teha, siis see, et rongi piletid Chiang Maisse tuli ära osta. Peale variantide kaalumist- sest variante on- jäi valik öörongile(II klass, sest I klass oli mõttetu kulutus) ja Veiko ostis piletid ära. Kui ette ei osta, siis pärast ei pruugi pileteid lihtsalt olla. Eks ma sellest rongiasjast kirjutan täpsemalt siis, kui jõuan jutuga reisini Bangkok-Chiang Mai.
Nii me siis veetsime oma aega jutustades, plaane tehes ja kes soovis hulpis basseinis. Või kasutas aega internetis seikluskohti otsides ja lähedastega suheldes. Kui kõht läks tühjaks, keetsime endale kiirnuudliroogasid, sõime puuvilju ja hämaras kolisime Pirko ning Kirkega oma majja tagasi.
Mingi hetk sai minul igatahes isu nii täis puurilinnu elust, et pimeduse varjus läksin randa jalutama, vaatasin loojuvat päikest, kõndisin ringi ja tegin mõned pildid. Järgmine päev tuli välja, et Veiko oli samal ajal rannas ja nautis elu lebotades rannas sääsevõrgu all kott-toolis. Ok, ilmselgelt libistas õllekest ka :P Eks meie olimegi vist selle reisi kaks kõige püsimatumat täiskasvanut. Kogu aeg sügeles sees, et midagi tahaks teha, kusagil tahaks käia ja niisama passida on igav.
Lõpuks saabus aga nagu ikka – öö ja läksime oma baldahhiinvoodisse magama, sest hommikut ei tahtnud ju kuidagi maha magada, vaid esimesel võimalusel hoopis randa minna ja mõnusat õue-elu nautida.
Ja nüüd pisut hotellist endast, sest soovitada julgeme me seda päris kindlasti, kui raha ei loe. Ok, Euroopa hotellihindade kõrval on see tegelikult väga ok hind, aga Tai hindade juures on see siiski kallima otsa hotell. Isegi Bangkokis ööbisime kesklinna nooblis hotellis odavamalt.
Ja siit ta tuleb:
Mis tema kohta siis kirjutatakse?
Asub Tai kõige suurema rahvuspargi Koh Changi saare lääneosas asuva liivaranna Klong Prao südames. Barali Beach Resort & Spa-s naudid Siiami lahe värskeid tuuleiile ja ainulaadseid panoraamvaateid päikeseloojanguga ookeanil.
Elades kaasaegses Aasia stiilis villas, rahvusvahelises ja luksuslikus kuurordis, mis on omavahel hästi kooskõlas, tunneb külaline end kuurordi rajatistes kui oma kodus- nii väidab teenusepakkuja ja võib öelda, et nii see ongi. Rahvusvahelise seltskonna osas ma sõna ei võta, sest olgem ausad, ega me seal inimesi väga ei kohanud. Siiski..vaevalt, et seal hotellis kohalikud väga peatuvad. Pigem praegusel ajal on kuumem teema siseturism, ehk siis mandrirahvas, teised asiaadid ja sageli näed sellist pilti nagu vanem eurooplasest mees ja noorem tailanna.
Barali Beach Resort asub väga ilusas kohas ja kõik majutusvõimalused on villades. See on Koh Changi üks väiksemaid rannakuurorte, kus on vaid 24 tuba. Samas…teiste andmete kohaselt on tube nagu rohkem – Täielikult konditsioneeritud rannahotellis on 40 täielikult töötavat villat, 3 rannaäärset villat, 2 juuniorsviiti ja 65 luksusvillat.
Mina neid üle lugemas ei käinud, seega….teil on võimalus kohale purjetada ja tõde välja selgitada. Ise jään uskuma pigem selle 24 majakese juttu.
Kohapeal on fuajee-ala koos 24-tunnise vastuvõtuga, seif, kohvik ja restoran. Pakutakse toa- ja pesupesemisteenust ning autoga saabuvad külalised saavad jätta oma sõidukid lähedal asuvasse parklasse. Igas toas on eraldi reguleeritav konditsioneer, ministereo, satelliittelevisioon, telefon, minibaar, külmkapp, föön, kohvimasin ja privaatne seif. Kõikidel tubadel on ka privaatne rõdu või terrass. Kuurordi territooriumil on bassein koos lastebasseiniga. Seiklushimulisemad külalised saavad laenutada merel sõitmiseks kajakki või rattaga sõita. Restoranis Barali serveeritakse rahvusvahelisi roogasid, hommiku-, lõuna- ja õhtusööke menüü või a la carte menüü alusel.
Majutusasutuse tagaosas, vastuvõtule kõige lähemal on Deluxe-villad. Järgmisena tulevad Deluxe basseiniga villad ja siis kohe ranna lähedal rannaäärsed villad. Need on hiljuti saanud uue kujunduse/ Deluxe villades on tumedast puidust interjöör. Rannaäärsete villade helgemad ja heledamad toonid on midagi uut. Kõikides villades domineerib vannitoas suur vann. Ma pole kindel, kas mõnel külalisel on kunagi olnud kannatust oodata, kuni see täitub, aga nad näevad välja muljetavaldavad. Dušš laest nagu seisaksid vihma käes, ümber vanni rohelised taimed….ok, meie suutsime siiski kaks vanni vett täis lasta. Oodata tuli pikalt, aga meil aega oli. Istusime oma villades kinni ja mis sa muud seal teed, kui lased vett vanni, eks. Üritasime sinna palju vahtu teha, et vähemasti aega otstarbekalt kasutada ja vannifotosessiooni teha, aga….see sindrima kohalik vannivaht polnud väga koostöövalmis. Mingi väikese vahu saime, aga see polnud see, mida soovisime. Noh, aga vähemalt sai nalja ja mõned pildid ka. Mis kõige tähtsam- aeg sai sisustatud.
Aga nalja peab saama ja nii ei puudunud ka meie fotosessilt “džunglis” hiiliv Tarsan :P
Nii et asukoht on hea, kuurort on hea, konditsioneerid ja wifi toas olemas, hind hea ja kohalik küla on vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel. See asub Centara Tropicana kuurordi kõrval ning 2-minutilise jalutuskäigu kaugusel Emerald Cove’ist ja Dewast. Kuid need on kõik suured kuurordid.
Nii et proovige Barali Beach Resorti, kui ei soovi teiste turistidega kokkupõrkamist ja soovite saare selles osas intiimsemat butiikpuhkust.
Väikese ülevaate sellest kompleksist saab SIIT videost.
Ja no päriselt, seal oligi väga mõnus olla, aga reisimine ei tähenda vähemalt minule hotellis istumist. Seega- kaks puhtalt hotellipäeva on rohkem, kui küll.
Kui saabus hommik, saime peagi Veikolt rõõmusõnumi, et kõik testid olid negatiivsed…milles me tegelikult hetkegi ei kahelnud. Pigem käis meil sõbralik aasimine, et kui keegi on positiivne, siis teeme nii, et teised seltskonnast teda ei tunne :D Ja no salaja võiks siis karantiini jääjale õhtuti head sööki ja puuvilju viia. Tegelikult aga oli ainus asi, millele me mõtlesime, et oleks need testide vastused juba kohal ja saaks rahus restorani hommikust sööma minna, ujuma ja mujale edasi seiklema minna.
Eks me siis peale sööki veel lustisime- kes meres, kes basseinis, kes jalutas mööda randa ja lõpuks korjasime kella kahe paiku oma kodinad kokku ning tatsasime taas suure tee äärde, et leida “katusega kast” ja põrutada sellega järgmisesse elukohta.
Järgmises peatükis, tuleb juttu ühest populaarseimast rannast Koh Changi saarel, meie uuest ja paraku saare viimasest peatuspaigast ning tegemistest.