Sõpradega botaanikaaias ja teletornis

Tänane vihmane ilm on just paras selleks, et meenutada ühte ilusa ilma ettevõtmist.
Teoks sai see mai viimastel päevadel. Võtsime koos sõbranna ja tema tütrega ette käigu Tallinna botaanikaaeda ja pärast renoveeritud teletorni.
Tore oli. Mina olen botaanikaaias käinud mitmeid kordi – kord maalimas, kord noorpaari pildistamas, kord niisama, aga Kirkele oli see esimene kord. Käik sai teoks suuresti tänu sellele, et avastasin seal olevat tulbinäituse. Mulle tulbid väga meeldivad ja eriti veel siis, kui neid palju – seega, mõeldud tehtud ja läksimegi. Juhtumisi oli ka meie sõpradel aega, sest seltsis on ikka segasem ringi käia ja pärast tore muljeid arutada. Vaadata oli meil botaanikaaias tõesti palju. Kevadine õiteilu oli täies kauniduses ning majas seeski võttis meid vastu õitemeri.

Lapsed uurisid usinasti tulpe ning tegid neist pilte. Vahepeal arutasid midagi agaralt fotoka ümber ja seiklesid edasi.

Majas sees tervitas lapsi üks üsna suur ja triibulise peaga kilpkonn. Sealt edasi ei saanud kohe tükk aega, sest kilpkonn vajas ju imetlemist ja paitamist.

Kaktuseid oli seal säänseid ja määnseid ja igasuguseid põnevaid. Lastele kohe eriti põnev. Küll oli mõni nagu varvastega labajalg, küll mõni nagu taburet. Mõni aga vonkles nagu maduuss.

Õues tagasi, sai tehtud ka sõbrannade pilt :)

Pikutada oli oh kui hea, sest hulga tunde sai juba ju mööda botaanikaaeda jalutatud.

Edasi sammusimegi tagasi auto juurde ja sõitsime pisut edasi – teletorni juurde. Mina käisin seal viimati suhteliselt enne renoveerimist, pidasime seal oma pulmaaastapäeva. Nüüd, peale taasavamist, oli see aga esimene käik ja kuna botaanikaaed müüb koos teletorniga mõnusat perepaketti, mis on nats soodsam kui muidu, siis võtsimegi asja ette.
Lastel oli väga põnev. Esimese hooga me ei saanudki väga kaugele, vaid jäime kinni väikeses nn telestuudios, kus sai oma äranägemise järgi lugeda teksti kas siis ilmateate teemal, spordi teemal või lihtsalt tervitada teletornist. Oh, lapsed tegid kohe üsna mitu videot.

Üles saamiseks tuli pisut oodata vaatamata sellele, et oli esmaspäev. Rahvast oli täitsa palju. Pool tundi pole õnneks just pikk aeg.

Lastel oli üleval päris põnev vaadata alla põrandas olevatest ümmargustest akendest. Ikkagi 170 m allpool oli alles maa.

Mõne stendi juures sai kuulata klassikalist, mõne juures rokkmuusikat…sai isegi tantsu lüüa :)

Igasugust uudistamist ja teadmiste kogumist tuli lastel ette.

Lõpuks käisime ära ka ülemisel õueringil, kust kõrgemale enam meid ei lastud. Küll seal oli suur tuul. Tegi ikka tõeliselt kõva uhuud.

Ja nii jõudiski kätte õhtu. Lapsed ja emad emotsioonidest tulvil, sõime kõhud täis ja sõitsime veel edasi meilegi külla.