25.veebruaril oli meie Koh Changi saarel viibimise viimane hommik. Et seda mere paitust endas kauem hoida, ärkasin varakult ja lippasin otse toa all olevast kohvikust merre. Peaaegu otse, sest kaks sammu tuli tõesti teha, et põlvini vette sattuda. Oli tõus. Pelgasin, et hommikul peale ärkamist on vette jahe minna, aga ei, vesi oli mõnusalt soe. Nautisin ujumist, nagu oleks üksinda mõõtmatus meres. Tead, see tunne oli…..kosmos :D Võimalik, et kuskil eemal keegi ujus(või piilus kaldalt see kaval kohalik :P), aga lähedal igatahes polnud ühtegi hingelist. Jah, see hommikune ujumine oli nauding, puhas nauding ja oi kuidas kriipis siit sisemaale äraminek. Paraku tahtsime reisi jooksul näha rohkem, kui ainult merd.
Peale ujumist läks kõik kiiremas tempos. Käbelt dušši alla, viimased asjad kohvrisse kokku, hommikusöök ja asusimegi oma kodinatega marssima tänavale, kus meid ootas tellitud privaat-transfeeri buss. Liikuda läbi liiva kohvritega tänava poole oli loomulikult “lõbus”, aga üllatus ootas meid tegelikult vahetult enne tänavale saamist. Varahommikusest tõusust tingituna, oli sillale saamine kuiva jalaga keeruline ja veel keerulisem oli kuiva jalaga oma pagasi sillale venitamine. Kuid…tegemist on siiski leidlike eesti naistega ja peale mõningaid ehitustegevusi, akrobaatiliste harjutuste sooritamisi ning praost läbi ronimisi…olime sillale saanud, KUIVA JALAGA…… ja astusime rõõmsalt tänavale, kus ootas meid väikebuss.
Pagas peal, kõik reisisellid bussis, läks sõit kell 10.00 lahti. Esialgu Koh Chang-i sadamasse, kust väljus praam mandrile. Saarele tulles randusime ühes teises sadamas, aga tagasi läksime sellisest – Ferry Centre Point Pier Koh Chang. Ei teagi miks, sest ülesõidu valis tellitud transpordipakkuja. Võib olla oli näiteks odavam…kui mõelda sellele, milline nägi välja sadam ja praam.
Olime sadamas aegsasti kohal(kell 10.20) ja kuna väljasõiduni jäi meil kena 40 minutit aega, jalutasime lihtsalt ringi. Külastasime ilmselt kogu reisi kõige hirmsamat wc-d(üldiselt olid saarel wc-d kõikjal puhtad ja viisakad), jalutasime merre ulatuval kail ja lähiümbruses. Kirke leidis endale isegi väiksemat sorti katamaraani ja pidas aru, et äkki paneks selle tuuri ja suunduks ümbermaailmareisile. Kõik ju õpetavad, et unista suurelt :P
Sel ajal, kui enamus seltskonda olid kai kaugemas otsas, läksime meie Kirkega uudistama eemalt paistvat mangopuud. Kirke läks varsti teiste juurde ja mina vaatasin kõrval olevale rannale, et äkki vaataks, kas risu ja mudru vahel on midagi huvitavat nagu näiteks teokarpe(vaata ülemist pilti ja kujuta mind ette vasakul keskel selle punase pisikese moodustise asemele). Oli tõesti huvitavat, aga kaugelt mitte seda, mida ma lootsin näha. Astusin kaks sammu ranna poole ja märkasin kiirelt liikuvat madu!!!! Musta värvi, priske, vingerdav ja umbes 1,2 m pikk. Oh õudu, kui kiired jalad mul siis olid :D Praeguseks on juba naljakas, aga seda madu näen ma reisi meenutades silmade ees siiani. Õnneks, tõesti õnneks, oli see meie reisi ainus madu ja millegipärast pidi seda nägema kamba suurim madude foobik(nii ma vähemalt arvan, kuigi ega teised mulle alla jäänud). Läksin seepeale kiiresti teistele järgi kai tagumisse otsa ja hoiatasin, et tagasi tulles vaadaku jalgade ette, sest just sinna kai maapoolsesse otsa see sindrinahk vingerdaski. Peale seda juttu ei tahtnud enam keegi millegipärast kailt kaldale minna :P Õnneks me teda rohkem ei kohanud ja kõik olid ikkagi valmis külg ees bussi poole siblima.. Mõni usin loodusfotograaf oleks kindlasti roomajast ruttu pilti teinud, mina aga vaatasin, et saaks kiirelt sääred teha. Igaühele oma. Brr.
Nonii – madu läks siiski õnneks oma teed ja meie oma teed, ehk siis praamile.
See praam oli, ma arvan, suurim romu, mida ma oma elus liikumas näinud olen. Roostes, auguline…..eks piltidelt saab aimu. Aga ta liikus!!! Ja see oli kõige tähtsam. Vurinal saarelt üle mere mandri poole. Väljusime kell 11.00 ja 11.45 olime mandril. Sõit jätkus maad mööda Bangkoki poole.
Teel(kell 12.30) tegime korra peatuse, mille kestel käisime söömas ja rahuldasime jooksvaid vajadusi. See oli vist reisi jooksul ainus koht, kus söök oli….noh oli kah. Selline kesisevõitu töölissöökla. Hamba all ei karjunud, aga midagi eriti head see tõesti ei olnud. Vähemalt nii tundus minule ja ega reisikaaslasedki vaimustusest kiljunud.
Sõime, ostsime putkast kaasa puuvilju ja sõitsime edasi. Vahepeal läks pimedaks ja lõpuks jõudsime Bangkok-i. Küll mitte keskrongijaama, vaid mingisse vahepealsesse peatusesse, sest just sealt, jaamahoone 0-korruselt, sai Veiko kätte meie onlines ostetud piletid. Miks just sealt- hea küsimus. Küllap see online vahendusfirma pidas seal oma putkat. Tähtis oli meil lihtsalt õigeks ajaks sinna kohale jõuda – enne putka sulgemist.
Jõudsime, piletid saime kätte ja siis läksime otsima mõnda lähedal paiknevat söögikohta, et enne öösõitu midagi kõhtu saada. Kimasime kohvrite kolinal treppidest üles, silda mööda üle mitmerealise tee, treppidest alla ja jõudsime lõpuks mingisse rottiderotikasse. Kuna meil oli kiire, võtsime ilma aru pidamata Kirkega klassikaliselt – Pad Thai. No ja see osutus tõesti meie reisi kehvapoolseks toiduelamuseks nr.2. Kui üldiselt on rotikates toit väga väga hea, siis see oli rotika kiirtoit, mitte päristoit ja omades juba piisavalt võrdlusmomenti, andis tõsiselt soovida. Kõhtu sai midagi sellegipoolest ja lastel õnnestus lohutuseks silitada väikest kassipoega.
Ja siis lidusime kiirelt sama teed tagasi raudteejaama platvormile nr.2 – ootama rongi. Rong saabus 15 minutit hiljem, hüppasime lennult peale ja juba ta liikuski edasi. Täpseid kellaaegu ma ei mäleta, aga umbes 20.15 olime alustanud sõitu.
Vagunisaatja – kes sealmaal on üldiselt meesterahvas- kontrollis pileteid, saatis õigetele kohtadele ja varsti tuli meile voodeid tegema. Tegemist oli öörongiga. Selle otsuse tegime sõitu planeerides kohe, et kui rongiga, siis magamisvagunis. See 12,5 tundi on võimalik läbi liikuda ka istudes, aga parem on siiski rongi kasutada liikuva hotellina ja magada ennast niivõrd kuivõrd hommikuks välja. Jah, võimalus oleks olnud sõita Chang Maisse ka bussiga, mis oleks võtnud pisut vähem aega + oleks veidike odavam variant, aga jõudnud kohale meie jaoks ebamugaval kellaajal + pikk tee kitsal istekohal. Loomulikult oleks üks võimalustest veel sõit lennukiga(kõigest tund ja 15 min), mis oleks kõige kulukam ja kõige kiirem liikumisviis. Üksi sõites poleks asi üldse probleem, kui aga tuleb pere peale osta 4 piletit, võib see olla juba teema. Miks meie otsustasime sõita öörongiga? See variant juhtus seltskonnale olema taskukohane(Chiang Maisse maksis ühe täiskasvanu pilet 27.50€(koos online broneeringutasuga), tagasi Bangkok-i 26.40) + lastele oli lubatud öörongiga sõitmist, mis ongi omamoodi seiklus ja meeldis ka minu teismelisele väga. SIIT saab veidi rongiinfot. Rong Chiang Maisse väljub väga sobival kellaajal.
Ühesõnaga olime rongis, onkel tegi meile voodid ära, sakutasime vooditele kardinad ette ja eraldusime igaüks oma pesasse. Väikesed lapsed kopereerusid veidikeseks ajaks ühte pessa mängima ja meie Kirkega istusime samuti mingi aja koos, vaatasime aknast välja ja ajasime juttu.
Piletid muide tasub alati ette osta, sest enne reisi jaamast pileti ostmisele lootes, võib sellest ilma jääda.
Lõpuks ronisin mina üles(Kirke pelgas alla kukkud ja magas all :D) ja sättisin magama. Külmavarestele teadmiseks, et ventilatsioon on seal võimas, eriti ülemises naris. Ja tekid õhukesed. Rongis tulesid ööseks välja ei lülitata – turvalisuse kaalutlusel, et kellelgi poleks võimalust võõra pagasi kallale nokitsema minna. Tuled segavad just ülemisel naril magajat ehk siis segasid mind. Lahendasin selle asja loovalt- salongis kasutusel olnud maski lükkasin lihtsalt silmadele ja saabus pilkane pimedus. Külma vastu ma aga ei saanud, sest soojad riided olid kohvri põhjas ja sinna ma ei viitsinud ronida – seega lõdisesin ja üritasin magada. Ok, müts oli peas ja sall kaelas, aga sellest oli vähe. Hommikul ei saanud Kirke küll kuidagi aru, miks ma tema juurde alla sooja ei roninud….ja ma ei osanudki talle vastata. Küllap unesegasena oli külm mõtlemisvõime ära viinud. Kirke magas muidugi õndsat teismelise und ja ei saanud minu probleemist üldse aru.
Olime teel Põhja Taisse.
Myanmari(endise Birma) ja Laosega piirnevas ning suure Mekongi jõe kaldajoont järgivas Tai põhjaosas leidub imekauneid maastikke. Kunagi oli ala jagatud väikesteks vürstiriikideks, mis olid üksteisest küngastega eraldatud ja ligipääsetavad vaid elevandi seljas. Tänini räägivad selle piirkonna inimesed iseloomulikku birma ja lao keelest mõjutatud murrakut ning säilinud on siin ka eripärane köök. Tänapäeval on piirkonda kohalejõudmine muidugi lihtsam, kui kunagi varem. Thai Airways International lendab Bangkokist Chiang Maisse vähem kui tunniga, õhukonditsioneeriga ekspressbuss läbib sama vahemaa umbes 9 tunniga ja öine kiirrong 12-14 tunniga. Hommikuvalguses on rongi aknast põnev jälgida lopsakaid maastikke ja avastada mõne mäe otsas ülisuuri valgeid budakujusid.
Iidsel ajal Põhja-Tais asunud Lanna kuningriigi kunagistes pealinnades Chiang Mais ja Chiang Rais võib veel tänapäevalgi kohata omaaegseid mälestusmärke ja saab külastada kohaliku eripäraga kanga- ja käsitööturgusid. Põhja -Tai maastik on hämmastavalt mitmekesine: mäed, tiikpuumetsad, haljendavates orgudes asuvad riisipõllud, mitu suurt rahvusparki. Mitte kusagil mujal Tais ei ole käsitööd ii kergesti kättesaadavad kui Chiang Mais ja selle ümbruses.
Hommik saabus varakult, vagunisaatja tegid voodist taas istekohad, liikuma hakkasid toidupakkujad ja osta sai kohvi või kakaod. Ostsime hommikusöögiks kanakintsu ja kakaod(1.90€), sest õhtul olime viimase karbitäie puhastatud mangosid ära söönud. Vaatasime aknast Põhja-Tai loodust ja nautisime hommikusööki. Raudteejaamad, kus rong peatus, olid kõik kenad ja lilledega kaunistatud. Mõne aja pärast jõudsime Chiang Maisse – kell oli 9 hommikul.
Chiang Mai
Chiang Mai on Tai põhjaosa pealinn, kõrgub Pingi jõe kallastel, mis on kevadeti ehitud kaunite lilledega. Eriti orhideeõitega. Varem tagasihoidlik mäenõlval asuv linn Dhangri-la on kiiresti kasvanud ning muutunud turismimagnetiks ja suurlinnaks koos selle juurde kuuluva liikluse ja õhusaastega. Linnas on tuhendeid luksusnumbreid hotellides, odavaid külalismaju, euroopalikke baare ja restorane, kaubakeskusi, aga ka väga palju kohalikku autentsust. Soovi korral saab teha väljasõite värviküllastesse käsitööküladesse, mägitemplitesse ja mägihõimude juurde.
Erinevalt Bangkoki rõhuvast leitsakust on parasvöötmelisema Chiang Mai mahedam kliima mõningaseks leevenduseks. Sügistalvisel perioodil on seal tuntavalt jahedam, kui lõunapoolsetel aladel ning oktoobri-jaanuari vahel võib vaja minna isegi sooja kampsunit. Peaaegu aastaringselt on seal külluslikult puuvilju, köögivilju ja lilli. Meie külastasime Chiang Maid siiski suviselt soojal perioodil.
Chiang Mai tähendab tõlkes “uut linna” ning selle rajas kuningas Mengrai Suur 13. sajandi lõpus. Legendi järgi ehitasid linnamüüri(millest osa on veel tänapäevani säilinud ja mille ääres oli ka meie hotell) 90 000 ööpäevaringselt vahetuste kaupa töötanud meest. Mengrai laskis ehitada ka mitu templit(antud ajal linna lausa kubiseb templitest) ja muid kauneid hooneid, millest tänaseni säilinuid on võimalik külastada jalgsi või üüritud sõidukiga. Mengrai võimu all muutus Chiang Mai teravaada budismi keskuseks. Sel ajal ja järgmise kuninga Tiloki valitsemisajal ehitati müüriga ümbritsetud linna hulgaliselt ilusaid wat`e . Ajaloolist keskust piirav vallikraav on veel terve, kuid müürid said II maailmasõja ajal kannatada. Tasub sisse astuda ka lähedal olevatesse käsitöökeskustesse, et imetleda ja osta siidi, maalitud päevavarje ja lakitud tiikpuust esemeid. Käsitöömüüjatel läheb Chiang Mais väga hästi, kui otsustada Waroroti-ja ööturu ning Tha Phae tänava suure kaubavaliku põhjal.
Chiang Maisse jõudes, ostis Veiko meile esimese asjana tagasisõidupiletid. Rongijaamas oli kõvasti taksoteenuse pakkujaid ja nii rabas lõpuks ka meie kamba endale üks punane takso koos saatva tädikesega, kes trügis meie kuuti kaasreisijaks ja teel hotelli üritas igasuguseid tuure maha müüa. Meil olid paraku omad plaanid ja nii jäi meil üle jutukale tädile vaid noogutada ja lubada, et võib-olla hiljem helistame talle. See oli vist kahe nädala peale ainus pisut agressiivne müük. Meie siiski pressingule ei allunud ja jäime oma plaanide juurde. Hätta seal aga kindlasti ei jää, sest võimalusi, kuidas huvitavaid paiku külastada, on igasuguseid.
Mõne aja pärast jõudsime eelmisel päeval Bookingus broneeritud hotelli, kus peatusime kahel järgneval ööl. Nimeks hotellil S.K.House 2 – hea valik, kui tahad ööbida linna suhtes mugavas kohas(kesklinn). See hotell asub vanalinna müüri ääres ja sealt on lihtne igale poole liikuda. Tuba oli meil Kirke ja Pirkoga kolmepeale ja maksis kaks ööd inimese kohta 25€. Ehk siis inimesele üks öö 12.50€. Ütlen kohe alguses ära, et Chiang Maisse tuleb minna kindlasti pikemaks ajaks, kui 2 päeva. Meie ajakava lihtsalt enamat ei võimaldanud, aga linn meeldis meile väga. Chang Mais ja selle ümbruses on nii palju, mida teha ja kus käia.
Ega me hotellis pikalt ei molutanud. Üsna pea saime kätte toad neljandal korrusel(trepid, trepid), kolisime kodinatega sisse ja saime all korrusel uuesti kokku. Lapsed kasutasid esimesel võimalusel juhust, et basseinis ennast jahutada(Chiang Mai ainus puudus on sisemaal paiknemine ehk siis mere puudumine) ja meie ülejäänud istusime niisama. Kes jõi teed, kes kohvi, kes smuutit ja kohtusime seal samal ajal ühe Taani abielupaariga, kes viibis pikemalt Chiang Mais tööasjus ning peatusid alati just selles hotellis. Mugav asukoht, suurepärane lahke teenindus ja odav hind. Selle aja jooksul jõudis taanlane jagada meile kõvasti teavet kus mida teha. Kuhu tasub minna ja kuhu mitte. Üle millise summa ei tasu taksos maksta ja tuk-tuki ei tasu üldse võtta. Ainult punane takso. Veiko tegi läbi hotellipealiku diili samal tänaval elava vanemapoolse taksojuhiga, kes oli meie käsutuses ka viimasel Chang Mai päeval. Meie olime rahul ja mees oli happy happy man- nagu ta ise meile korduvalt kinnitas. Happyman-i kohustuseks oli olla terve päeva meie taksojuht. Veiko leppis temaga kokku päeva hinna ja kohad, kuhu ta meid viib ning mees oli siiralt tänulik ja õnnelik. Temal jäi ära terve päeva lühikeste odavate sõiduotste otsimise vajadus, sõitis vaid mõnda meie poolt valitud kohta ja lisaks sai võtta kaasa sõbra, kellega ajas juttu sellel ajal, kui meie ringi kolasime. Meile oli see mugavam ja odavam moodus liikumiseks, kui et iga koha juures uut taksot sebida.
Mis meil siis sellel esimesel päeval plaanis oli? Kõigepealt lasime ennast sõidutada Chiang Mai loomaaeda. Järgmiseks peatuseks sai Huay Kaew Waterfall ja päikese loojumise ajaks laisme ennast sõidutada kõrgele mäele ehitatud Doi Suthep võimsa templi juurde.
Kõigepealt tuli siiski kõht täis süüa ja selleks läksime hotellist välja, keerasime ümber nurga ja leidsime endale lõunaks väga meeldiva söögipaiga nimega The Chef. Saime seal väga hästi süüa ja nii maandusime selles kena teenindusega ja hea toiduga kohvik/restoranis veel järgmiselgi õhtul ja ärasõidupäeval. Kusjuures kõigil kolmel korral olime ainsad külalised. Loodame, et neil oli sellest rõõmu. Turistidega on praegusel ajal kõikjal kitsas käes.
Enne reisi loeti mulle sõnad peale, et söö Tais kindlasti ananassiriisi. Ega ma täpselt ei teadnud, mida otsima pidin, aga kui selles kohvikus menüüd sirvisin, siis esimest korda jäi mulle silma toit, mis serveeritud ananassi sisse. Ju see oligi see õige- ananassis küpsetatud riis või oli see küpsetatud riis ananassis :D, mida otsima pidin ja valikus ei pidanud ma pettuma. Hästi maitsev ja kenasti serveeritud toit. Magusapoolne, vürtsikas ei olnud. Riisi hulgas tundus olevat äratuntavalt ananassitükke ja rosinaid, garneeringuks pähklid ja narmastatud liha. Meiepoolse soovituse saab see söögikoht kohe kindlasti. Sõime igati uhke lõuna koos mõnusate jookidega ja maksime kahepeale Kirkega 267 kohalikku raha ehk tervelt 7.34. See on Tais juba pisut kallim söömine :)
Tegelikult…..sel ajal, kui me ootasime oma söögitellimuste valmimist, käisin mina Pirjo ja preili kaheksasega ümber nurga ühte templit uurimas. Sellest templist tuleb mõne aja pärast kuskil järgmistes postitustes veel pikemalt juttu, aga seekord käisime seal hästi kiirelt ära. Tegemist on templiga Wat Chiang Man. Seda templit nägi ka meie hotelli hoovist ja teepoolsetest akendest.
Väga huvitav tempel ja templi taha suurt elevantidega stuupat me sel korral vaatama ei jõudnudki. Kuna aga oli plaanis sinna tagasi minna, polnud see suureks mureks. Pealegi, templid on kindlasti sellised ehitised, mida sa võidki lõputult vaatamas käia ja ärge küsige miks. Veiko ilmselt minuga seda arvamust ei jaga, aga ega me teda ei sundinud. Kõigil oli võimalus käia tegemas ja vaatamas just seda, mida hing ihkas.
ja edasi…
Chiang Mai on Tai põhjaosas üks populaarsemaid linnu. Ümbritsevad mäed ja kaunid templid, samuti erinevad joogakoolid, Tai massaaži- ja kokandustunnid meelitavad ligi palju turiste ja rändureid. Lastega reisijad saavad (ja lausa peavad) külastada loomaaeda, mis asub äärelinnas.
Chiang Mai loomaaia külastus tõotas kogu seltskonna jaoks lõbusat päeva! Nägime loomi nii kogu maailmast kui ka mõnda just Põhja-Tai kõige kuulsamatest elanikest, sealhulgas gibbon ahve.
Chiang Mai loomaaed on esimene ja ainus Tai põhjaosas, kus külastajad saavad jälgida loomi oma loomulikus elukeskkonnas. Loomaaed asub Doi Suthepi mäestiku ala, mis on lopsaka taimestikuga 200-aakrine maa-ala. Loomaaed on pärit ajast, kui Harvard Mason Young, Ameerika-misjonäride poeg, hakkas tegelema vigastatud loomade abistamisega. Külastajad hakkasid tulema vaatama loomi, keda ta hooldas, mis ajendas teda lõpuks avama loomaparki üldsusele 1957. aastal. Loomaaed võeti ametlikult üle 1977.aastal Tai Kuninga Zooloogiapargi Organisatsiooni poolt ja avati esimene ametlik Põhja-Tai loomaaed.
Chiang Mai loomaaias on üle 400 loomaliigi, sealhulgas koaalad, pingviinid, ninasarvikud, sebrad, kaamelid, laamad, kaelkirjakud, valged tiigrid, lõvid ja palju muid loomi. Tähelepanuväärne on see, et enamik loomi asub avatud aedikutes. Külastajate ohutuse tagavad kraavid veega või ilma, kuid kujundatud nii, et loomad ei saaks neist üle hüpata. Paljusid loomi, näiteks elevante, kaelkirjakuid, jõehobusid ja kalu, saab loomaaias toita. Loomaaia prioriteediks on loomade kaitse ning loomade eest hoolitsetakse hästi.
Eraldi tuleks mainida ära hiiglaslikud ja haruldased pandad, mis on selle loomaaia eripäraks. Chiang Mai on ainus Tai ja Aasia linn, kus saab neid hämmastavaid loomi imetleda. Alates 2003. aastast elasid Chiang Mais kaks täiskasvanud pandat Lin Hui ja Zhuang Zhuang ning alates 2009. aastast nende laps Lin Bing. Kõik pandad kuuluvad Hiinale ja asuvad Tais üürilepingu alusel. Nad on kogu riigi peamised lemmikud ning Lin Bingi sünnipäeva tähistatakse pidulikult. 2012. aastal kinkis Hiina suursaadik isiklikult pandapojale sünnipäevatordi. Oluline on see, et Lin Bing sündis kunstliku viljastamise teel ja vangistuses ning see juhtum tegi loomaaia kuulsaks üle maailma. Fakt on see, et maailmas elab 35 pandat, neist 20 on Hiinas. Selles loomaaias elab praeguseks hetkeks ainult 2 pandat: üks on suletud alal, teine avatud aedikus. Teda saab pildistada ainult ilma välguta ja läbi klaasi. Parim aeg pandade külastamiseks on pärastlõuna, lähemal lõunasöögile – siis saab näha, kuidas loomaaia töötajad neid toidavad. Pärast lõunat pandad magavad.
Kui meie pandamajja jõudsime, oli kodus seega ainult üks panda. Istus laisalt maas ja järas bambustoigast. Küllap oli teine siis kusagil peidus või kodunt ära.
Loomaaias asub Aasia suurim akvaarium, mis on rikas igasuguste kalade poolest, samuti maailma suurim tunnel-akvaarium pikkusega 133 meetrit. Akvaariumis on palju mereelukaid, sealhulgas mitmed selgrootud ja Aasia arowana, koaalad, vombatid. Seal on ka lihasööjad kalad nagu haid. Loomaaias on suur lindude ala.
Loomaaia territooriumil saab külastada isegi lumemaja, ruumi, kus hoitakse püsivat temperatuuri -5 kraadi Celsiuse järgi.
Sissepääsupiletid Chiang Mai loomaaeda on 150 Tai bahti (4.20€) täiskasvanutele ja 70 bahti (1.90€) lastele, alla 135cm lastele on sissepääs tasuta.(mina näen oma märkmetes real lomaaed summaks 500 bahti ehk 13.75€ Kirke ja mina. Võimalik, et olin sinna veel midagi juurde liitnud loomaaia jooksvatest kuludest, aga võimalik, et pilet oligi kallim)Täiendavalt 30 Tai bahti(0,80€) kehtib neile, kes soovivad kasutada alal liikuvaid transpordivahendeid, et mitte kõndida ümber suurte komplekside jalgsi. Meie valisime suuremalt jaolt jalgsi liikumise ja vaid ühe korra kasutasime sisetransporti, et jõuda õigeks ajaks väljapääsu juurde tagasi. Panda maja külastamiseks, Chiang Mai Zoo akvaariumi külastamiseks ja Snow Dome külastamiseks saab osta territooriumil eraldi piletid. Territooriumil on mitmeid toidukohti, mis pakuvad nii Tai kui ka rahvusvahelisi roogasid. Samuti on lähedal mitmeid restorane, sealhulgas Krua Sillapacheep ja Huen Huay Keawi restoran. Et Chiang Mai loomaaias mugavalt ringi liikuda, tasub kasutada loomaaia kaarti, mis antakse sulle sissepääsus piletit ostes. Avatud: 8.00-18.00
Mida pikemat siin ikka kirjutada. Loomaaias oli tore ja meile kõigile meeldis. Pirjo-Veiko lastega käisid oma radu, mina Kirke ja Pirjoga liikusime pool aega koos ja mingist ajast läks Pirko oma teed ja meie kahekesi kepsutasime oma teed. Hetkeks maandusime kohvikusse jäätise ja külma bobajoogi peatusele ning kokkusaamiskellaajal olime kõik oma naeratava happymani takso juures.
Edasi läksime ennast kuumusest jahutama ja tuulutama paika nimega Huay Kaew Waterfall. Kosk oli muidugi pea olematu, sest ilmselgelt polnud Chiang Mai taevas ammu vihma näinud, aga väikesed joakesed olid piisavad, et jahutada jalgu. Enne jalgade jahutamist võtsime siiski ette lühikese ronimisretke mäest üles. Lootsime sealt ilusat vaadet ning suurt koske, aga seda me sealt ei leidnud. Seega veeretasime ennast alla tagasi ja jahutasime jalgu.
See on Chiang Mai kesklinnast kõige hõlpsamini ja kiiremini ligipääsetav juga. See asub vahetult pärast Chiang Mai loomaaeda ja sinna pääseb Wat Kruba Sivichai templi parkla tagant, mis on vaid tee algus, mida mööda saab edasi sõita Doi Suthepi mäele. Seda teed käivad mõned eriti sitked jalgsi templini välja, aga …..meile piisas ka sellest, et autosõit sinna oli parajalt pikk. Pärast sissepääsu jõuab niiöelda kose põhja, kus on kivide vahel olevad “basseinid”. Lapsed saavad vees turvaliselt mängida ja seal me oma jalgu jahutasimegi.
Kosk ise on veidi kaugemal, vähem kui 5 minuti jalutuskäigu kaugusel (parklast kokkuvõttes 10 minutit jalgsi), minnes mööda väikest teed sillast paremale (sildi ”Huay Kaew juga” tagant). Raja pikenduses kose otsa ronides näeb paremal väikest rada, mis viib üles kaskaadi tippu. Sinna me omameelest ronisimegi, lihtsalt võimsat koske ägeda vaatega polnud näha.
Ütle juhile “Nam tok Huay Kaew” ja ta teab, kuhu sind viia.
Sissepääsutasu puudub. Nädalavahetustel on rahvast sageli rohkem, sest kohalikud tulevad sinna paariks tunniks oma pere ja sõpradega aega veetma.
Huay Kaew kose juurde sõitmiseks saab võtta ühe punase auto (songthaews), see peaks maksma umbes 30 bahti inimese kohta. Linna naasmiseks võid liituda peatee ääres mõnega Doi Suthepi templist laskuvast punasest songthaewidest, kuid kõik nad ei pruugi peatuda, eriti kui teid on palju, sest need on tavaliselt juba täis. Kui teid on rohkem kui 2 inimest on ilmselt parem kasutada oma transporti. Ühesõnaga kahesõnaga seda keerulist juttu kokku võttes: trajektooril loomaaed-kosk-tempel saab liikuda punase taksoga :)
Et postitus ei veniks liiga pikaks(mida ta juba niikuinii on), jätan Doi Suthepi templi külastuse järgmiseks korraks.
Pingback: Paradiislik Tai Vol.12 Chiang Mai imelised templid |