Eelmine postitus lõppes Chiang Mai loomaaia külastusega ja edasi viis meid punane takso koos happymanist juhiga mäe otsa, kus ilutseb Wat Phra That Doi Suthep tempel.
Tempel asub 15 km kauguselt Chiang mai linnast ja kõige mõistlikum ongi sinna sõita punase taksoga. Jalgsi võib ka ja paljud seda teevadki, kui omamoodi palverännakut – ikka mäest üles ja üles. Asub see tempel 1073 meetri kõrgusel. Templit nimetatakse sageli “Doi Suthepiks”, kuigi see on tegelikult selle mäe nimi, kus tempel asub. See on tailastele eriliselt püha koht.
Templi algne asutamine jääb legendiks ja sellest on mitu erinevat versiooni. Väidetavalt asutati tempel 1383. aastal, kui ehitati esimene stuupa. Aja jooksul on tempel laienenud ja muutunud ekstravagantsemaks, lisades palju rohkem pühamuid. Tee üles templisse ehitati esmakordselt 1935. aastal.
Valge elevandi legend
Legendi järgi nägi Sukhothai kuningriigist pärit munk nimega Sumanathera und. Selles nägemuses kästi tal minna Pang Chasse ja otsida reliikviat. Sumanathera läks Pang Chasse ja leidis sealt luu. Paljud väidavad, et see oli Gautama Buddha õlaluu. Reliikvial oli maagiline jõud: see hõõgus, suutis kaduda, võis end liigutada ja paljuneda. Sumanathera viis reliikvia kuningas Dhammarajale, kes valitses Sukhothaid. Innukas Dhammaraja tegi Sumanathera saabudes annetusi ja korraldas tseremoonia. Siiski ei ilmnenud reliikvial mingeid ebaloomulikke omadusi, aga kuningas, kes kahtles reliikvia ehtsuses, käskis Sumanatheral selle alles jätta.
Lan Na kuningas Nu Naone kuulis reliikviast ja käskis mungal see talle tuua. 1368. aastal viis Sumanathera Dharmmaraja loal reliikvia praeguse Lamphuni alale Põhja-Tais. Sinna jõudes murdus reliikvia kaheks tükiks. Väiksem tükk kinnitati Wat Suan Dokis. Teise tüki pani kuningas valge elevandi selga ja loom saadeti džunglisse. Väidetavalt läks elevant üles Doi Suthepi mäele, mida sel ajal kutsuti Doi Aoy Changiks (Suhkruelevantide mägi), peatus, pasundas kolm korda ja kukkus seejärel surnuna maha. Seda tõlgendati endena. Kuningas Nu Naone andis kohe käsu ehitada sellele kohale tempel.
Templi nimi (Wat Phra That Doi Suthep) selgitab tegelikult, mis templimäel on. Phra tähendab auväärset Buddha kujutist ja see tähendab reliikviat. Nende kahe ühendamine tähendab, et Wati pühaduses on Buddha säilmed ja antud juhul on see pool Buddha õlaluust. Õlaluu säilme asukoht asub Chedi ümaras osas, mis asub otse kaheksanurkse osa kohal ja rõngastatud osa all. Väga keeruline, aga püüame ette kujutada :)
Watti pääseb maanteed mööda Chiang Maist. Templi parklast saavad külastajad ronida üles 309 trepiastmest, et jõuda pagoodidesse või sõita lihtsamalt köistrammiga. Samuti on võimalik Monk’s Trail’i mööda linnast üles templisse matkata.
Templi territooriumile sisenedes peavad külastajad olema vastavalt riietatud(kaetud õlad ja üle põlve pikkuseda seelik) ning jalanõud ära võtma. Algne kullatud chedi on templi kõige püham ala. Saidil on pagoodid, kujud, kellad, muuseum ja pühamud. Wai atribuudid on pärit nii budismist kui hinduismist. Seal on Smaragd-Buddha makett ja hindude jumala Ganeshi kuju. Templi kaugemal küljel on vaated Chiang Maile.
Igatahes jõudsime meiegi sinna üles ja asusime kõigist 309-st(muide mõnede allikate kohaselt 340) astmest üles ronimaa. Pirko ja noorima preili saatsime üles selle uhke köistrammiga. Ega see ronimine polnudki tegelikult teab kui hull, vaatamata kuumale kliimale. Ronid, vaatad ringi, jälle ronid ja vaatad ja jõuad kuidagi märkamatult üles. Vähemalt mul ei meenu kuidagi, et selle treppidest üles ronimisega oleks kaasnenud suurt ahastamist. Treppi ennast ääristas Naga, ehk tailaste püha madu. Tänu taevale, pole ta elus elukas. Küll aga on ta uhke, pikk, suur ja värviline. Eelmine selline Naga on eespool postitustes, kui seiklesime Koh Chiang-i saarel.
Naga`d: müütilised maod
Kogu Tais torkavad silma kaitsemadude ehk nagade kujud. Kurjade vaimude vastu kaitset pakkuvaid maokujutisi võib sageli kohata ümbritsemas templiseinu või nende juurde viivaid treppe, samuti nikerdatakse neid katustele, ustele, katuseviiludele ja akendele. Naga`de tähtsus peitub sügaval budistliku Aasia juurtes, kuigi nende tähendus erineb veidi riigiti. Budismis võib nagade kohta leida märkmeid jakata lugudest, kus müütiline lind garuda ründab ja kägistab Buddhat ohustavat naga`t. Seejärel muutub naga Buddha kaitsjaks. Tema kaitsevägi ilmneb siis, kui nagade kuningas Mucilinda kasvatab endale mitu pead, et Buddhat tormi eest kaitsta. Usutakse ka et naga`d valitsevad vihmasadu ja Songkrani ajal kummardatakse neid kui veeandjaid.
Songkran, mida Chiang Mais ja selle ümbruses kõige ülevoolavamalt tähistatakse, on üks Tai suuremaid pidustusi. Kestavad üldiselt 3 päeva – 12.-14. aprillini, kuid mõnes linnas ja ka Chiang Mais 15. aprillini. Songkran märgib budistliku uue aasta algust.
Üles jõudes panime kõik oma papud sinna, kus oli palju jalatseid juba ees ootamas ning läksime kompleksiga tutvuma. Tegime kõike. Paigutasime lilli ja küünlaid buda kujude juurde, käisime munga juures, kes jagas õnnistust, pritsis veega ja kinkis õnnistatud käevõrusid. Kõndisime etteantud teksti lugedes ümber kõige kesksema kullatud chedi`, mille igas nurgas on kuninglikud pronksist päikesevajud, palvetasime koos munkade ja inimestega ja lihtsalt vaatasime ringi, nautisime, kogesime, mõtisklesime, sest oli mida vaadata, sai nautida vaikust ja oli ilus.
Vast räägivad pildid rohkem, kui minu jutt.
Hämaruse saabudes laskusime taas alla treppidest. Naga valvsa pilgu all.
Chiang mai linna tagasi jõudes, oli pimedus käes.
Ega me siis kohe hotelli läinud. Leppisime oma taksistiga kokku, et paneb meid maha linna ööturul ja võtab mõne aja pärast sealtsamast peale, et viia siis juba tõesti meid hotelli puhkama.
Tore ööturg oli. Jalutasime, nautisime, ostsime maitsvat värskelt pressitud grenadilli mahla, vaatasime niisama ringi. Nii sai see päev õhtusse, sõitsime hotelli ja peagi sättisime ennast magama, sest järgmisel päeval ootas meid ees varajane ärkaminee ja üks õige tore päev.
