Lugu reisist kipub vägisi venima. Kohe oleme Taist tagasi lausa 5 kuud, aga reisikirja on kirjutada veel mitu päeva. Õnneks üle poole siiski kirjas. Ei taha ju väga pikale seda venitada, sest kes see lõpuks kõiki nüansse oma mälusopist suudab välja keevitada. Paraku tuleb eluke vahele. Küll oli arvuti kuu aega rivist väljas, küll pole lihtsalt aega pilte ette valmistada või juttu kirjutada.
Pildid on siis tekstide vahel nagu ikka- nii fotokaamerast kui telefonist läbisegi.
Aga asja juurde: Reisi 11-s päev. Chiang Mai ja elevandid
Ma ei ole kunagi olnud ülearu suur unistaja ja kui on tulnud minu pähe mõni mõte ning sinna pesa teinud, siis selleks on olnud näiteks unistus elevandile pai teha. Just pai ja mitte elevandi seljas sõidu tegemine. Elevant on suur kui mägi, aga mulle tundub, et selles suures kehas on hell hing, mis vajab kindlasti paitamist. Seni olin elevante näinud ainult mõnedes loomaaedades, mida elu jooksul külastatud ja sealgi eemalt, sest loomaaedades elevandid on enamasti kaugemal. Nüüd Tais olles, sai Koh Chiang-i saarel esimene tutvus vantsudega tehtud ning Chiang Mai loomaaiaski oli elevant pai kaugusel, aga ikkagi tahtsime midagi veel. Elevantidel on muide imeliselt kaunid, pikkade ripsmetega ja siirad silmad.
Kuna elevandipai unistuse kiiksu ei põdenud ainult mina, siis sai kohe esimesel Chiang Mai päeval uuritud elevantide kohta ja hotelli ninamees aitas meil organiseerida toreda päeva elevandifarmis. Just sellises, nagu meie ettekujutluses oli koht, kus elevandid elasid mõnusalt oma elevandielu ega polnud kettidega puu külge aheldatud.
Chiang mai lähedal on selliseid elevandifarme tegelikult päris mitmeid, aga meie käisime Mae Wang- Mae Win piirkonnas. Päris täpset kohta ma tagantjärgi ei oskagi paraku kirja panna, sest autoga meid viidi, autoga toodi ja ekstra silte silma ei jäänud. Ükskõik kui palju ma pole nüüd isand Google pildiotsingu abil seda täpset kohta otsinud, täpselt samasugust kohta pole leidnud. Võib-olla oli see siis meile privaattuuride privaattuur, kuhu suuremaid seltskondi ei viidagi :) Ega jah, see koht, kus ise lõunat sõime ja elevantidele kõhurohtu valmistasime, palju inimesi tõepoolest ei mahutanudki. Kaks lauakest seal oligi.
27. veebruari hommikul tuli meile kastiauto järgi, ronisime peale ja sõit võis alata. Ühe peatuse tegime tee ääres, et osta vantide söötmiseks kottide viis banaane, siis võtsime kusagilt peale ühe naise ja millalgi tegime peatuse, et võtta peale meile valmistatud ja banaanilehtedesse pakitud soojad toiduportsud.
Kuid esmalt sõitsime hoopis ühe kose juurde, kus sai kõhedusttekitavalt lagunenud sillakestest üle ronida, mööda kivikänkraid vee juurde laskuda ja kohale kakerdades jahedas kiirevoolulises vees ujuda. Tegemist oli Mae Wang waterfall-iga. Kuuma ilmaga pole ükski takistus liiga suur, et päästva veekoguni ronida. Eksole! Mõnus, lõbus, karastav ja ilus kogemus. Meie selle päeva autojuht istus muidugi kenasti kogu aeg lähedal ja vaikselt valvas meid. Mine tea, mis neil kahvanahkadel(ok, selleks ajaks juba punapruunidel) võib muidu pähe tulla. Ei või oma klientidel lasta ennast ohtu seada, eks. Aga selline tore, rahulik mehike oli.
Kui ma olen nüüd netist selle kose pilte rohkem uurinud, siis on muidugi selgelt näha, et vihmaperioodil on seesinane koseke kordi veerohkem ja kaunim. Kuid…meie ei olnud Tais vihmaperioodil, seega oli selline, nagu oli ja sellisena ta meile just meeldiski.
Vesi oli karastavalt jahe, ilm superpäikeseline, kose kohin kõrvulukustav ja tuju hea. Julgemad, ehk siis Pirjo, läksid ka kose poolsest otsast ujuma, mis polnud sugugi lihtne tegevus, sest kiire vool tahtis vägisi vastu kalda kive suruda. Pirjo on meil aga selline sitke tüdruk, tema sai hakkama ja oli rõõmus.
Ujumised ujutud, keha jahutatud ukerdasime tuldud teed tagasi auto peale ja sõitsime edasi elevantide juurde.
Meiega kaasas olev naine kõndis vahepeal võsa vahel sõites auto kõrval ja korjas igasuguseid lehti, millest meisterdas meile kõigile päikesekaitseks pähe “mütsid”. No sellised tõelised põuavälgu võistluse maskeerimismütsid.
Kohale jõudes tuli ületada kõikuv bambussild, mis viis üle jõe ja siis olimegi kohal. Meid oodati. Paluti laudadesse istuda, jagati laiali soe toit banaanilehtedes ja lõuna võis alata. Väga maitsev oli see riis kanaga ja söögipausi lõpetuseks ohtralt mesimagusat arbuusi.
Edasi tegelesime uhmerdamisega. Sudisime pulbriks soolaga kuiva riisi, sinna otsa tamariinid ning panime kogu kraami banaanikoore sisse. See pidavat olema elevantide kõhurohi. Juhtub nendelgi. Seega tasub meeles hoida, et kui kõht häda teeb, tasub ehk endalegi sellist pläusti valmistada :P Ah jaa, selga saime toredad triibulised ürbid ja alguses me väga ei mõistnud, mis otstarve neil peaks olema. Peagi selgus, et selline moeaksessuaar oli täitsa vajalik, sest need suured armastusväärsed loomad kipuvad sinuga suheldes ilastama. Pärast poleks kuigi tore elevanditatiste riietega päeva veeta.
Kui kõhurohuampsud valmis, söötsime need meie kahele elevandikesele sisse. Söötsime neile ka suure hunniku teepealt ostetud banaane. Elevantide maiuspalad. Ja oi kui maiad nad on. Kui sul kott üle õla ja kotis on banaanid, siis embab ta sind mõnusalt londiga ja just nii, et londi ots jõuab kotti banaani näppama :P Kirkele astus elevant korra isegi varba peale, aga polnudki valus olnud. Vedas. (Tegelikult ma arvan, et varvas jäi tal lihtsalt elevandi kahe suure varba vahele :P)
Peale söötmist läksime elevantidega jalutama. Seal oli kaks võimalust. Kui sa kõndisid elevantide ees, banaanid kotis…tulid uhked loomad sulle kenasti järgi. Kui aga juhtusid nende taga lonkima, siis ei saanud nende tegelastega kuidagi edasi liikuda, sest kuidas sa lähed edasi, kui inimesed banaanidega on sinu taga :P Eks me siis keerutasime ja möllasime seal nendega ja vaatasime, et elevandid ikka edasi liiguks.
Kui jõudsime oma pesapaika tagasi, viidi elevandid alla madalasse jõkke ja meie saime loomi pesema minna. Ikka kopsiku ja harjaga. Meie kohalik nn karja juht, üks nääpsuke naine, küll temal ikka jagus seda energiat. Jõudis märjaks kasta nii elevante, kui meid ja sinna juurde käis juba hommikust saadik üks kindel hüüd – ou bananaaaaaa :D Järgmisel pildil otsustas hoopis elevant meie naisi pesema hakata ja kostitas neid väikese vihmasajuga otse londist :)
Üks elevantidest ei olnud väga seda meelt, et ta ennast pesta tahaks lasta. Tegi ise londiga dušši ja jonnis, kuni ta viidi minema rohumaale. Mis teha, kui temal olid omad mõtted ja õnneks nendega seal ka arvestatakse. Teine vandu lasi aga ennast mõnuga harjata. Meeleolukas, lõbus, esmakordne kokkupuude nii suurte loomadega ja nii lähedalt. Pool päeva oli meil seal suu kõrvuni ja sellist ettevõtmist julgeks kõigile soovitada. Äge, väga äge!!!
Muide, ostsin meile Kirkega sealt tamariine :D Kõhurohuks :P Eiei, mulle tegelikult tamariinid maitsevad ja olen neid ennegi söönud. Tais sain lisaks teada, et tamariine on hapusid ja magusaid. Hapud olid juba kestadest kooritud ja need maitsesid meile eriti hästi ning said Tais otsa. Magusad olid kaunades ja neid on mul praegugi külmkapis alles. Sai vist liiga suur kott ostetud. Lisaks muidugi ostsime mangosid, dragonfruite, puhastatud jackfruiti ja kes seda mäletab, mida kõike veel. Ikka kõike ja palju. Puuviljad on elu! Süüa tuli neid südamest, sest kodus sellist luksust ei ole. Jätsime vaid durianid ostmata. Kes seda haisu pärast oleks suutnud taluda.
Autos jagati meile retke lõpetuseks kohalikku maiust….ma ausalt ei tea, mis see oli, aga süüa kõlbas, hamba all ei karjunud ja maitses hästi. Ilmselt mingi riisi-kookose-banaani pläust, mis oli lehe sisse mätsitud. Algas sõit tagasi Chiang Maisse.
Pärast pisikest tubast puhkust ja dušši, oli õues vaikselt pimedaks läinud ja suundusime oma järeleproovitud The Chef-i õhtust sööma.
Koju vantsisime alles siis, kui müügilette hakati kokku korjama. Rõõmsad ja õnnelikud toredasti veedetud päeva üle. Ja hinge hakkas pugema ka pisuke kurbus, sest järele oli jäänud vaid 3 päeva fantastilist Taid. Vaatan praegu aknast välja ja meil on 28.07….tuule ja vihmaga sügisilm :D Tõesti, tahaks tagasi :)