Suvekiire

Mis ma teen?
Kui ma kuskil ei pildista, siis ma teen kellelegi jumestust, kui ma just ei jumetsa ega pildista, siis ma õmblen teistele, lapsele või vahest iseendale. Kui ma eelnevaid asju ei tee, siis assisteerin ma vahest sõpru fotosessidel. Kui ma kõike seda ei tee, siis jõuan ma vahest aiamaale, kus kurb küll, aga piinlikku rohitud puhtust ei ole. On sedasi enam vähem. Kõik kasvab, umbrohi üle taimede ei lokka ja kogu aeg saab aiast midagi söödavat ka. Kuidagi ei jõua seal istuda ja igat liblet valvata.
Oma rõduaiamaal – vat seal ma käin tihedamini. Kui hommik algab normaalsel kellaajal, mitte kuke ja koiduga, siis jalutan rõdule kindlasti koos teetassiga taimedele pai tegema. Kastan usinamini, kui ma toalilli olen kunagi kastnud, imetlen toast õiteilu ja õhtul käin uuesti tiiru sealt läbi, teetass peos( kui ma viisakal ajal koju olen jõudnud).

Kui kõigest, mida ma pean( ja õnneks ka tahan) aega üle jääb, siis ma teen neid asju, mida mulle veel meeldib teha. Esmajärjekorras tegelen tütrega (tema on sageli ka tööl kaasas), võimalusel loen raamatuid ( kuu aega vähemalt pole enam jõudnud). Kui aega ja võimalust, seikleme kuskil lapsega ringi. Suvi on ju lõppude lõpuks puhkamiseks, kuigi minul kipub just suvel olema aasta kõige töisem periood. Jumal tänatud, et ma oma tööd naudin ja nii see tundubki vahest nagu puhkus :D
Päris kindlasti saan ma kokku oma sõpradega, ikka leiab ajanatukese, et koos tassike teed juua.
Ja vahest öösiti kirjutan ma lugusid blogisse ette, et järjepidevus ikka jõudumööda säiliks :)

Läinud nädalavahetus oli töises mõttes ülitihe ja tänu palavusele mõnedki asjad tehtud ekstreemoludes, aga ma olen elus :)
Täna õhtul võtan aja maha, üle mitme, mitme nädala. Sõidame lapsega paariks päevaks ära. Loodan nende kahe päeva jooksul nautida ilma, olla koos lapse ja sõpradega ning pildistada lihtsalt enda jaoks. Ühesõnaga luban endale kaks päeva puhkust, et siis uuesti rattale astuda.

Vahest ma teen isegi süüa :) Ok, tegelikult teen ikka peaaegu iga päev. Kõht nõuab oma ning laste eest peab hoolitsema. Ja tõttöelda, ma olen olnud alati seda meelt, et kuni lapsed kasvavad ja elavad koos minuga, siis vastutan just mina nende tervise eest ja see eeldab sooja toitu. Poolfabrikaati ma poest naljalt ei osta. Ikka teen söögi ise. Millal? Ega ma ei teagi, millal. Igatahes söömata lapsed pole. Nendel harvadel päevadel, kui Kirke lasteaias on ja poeg kuskil ära, siis ma tõesti viilin. Teen tööd, kuni nälg silmanägemise ära viib ja siis haukan mõne võileiva :D Absoluutselt ebatervislik, aga vahest ma kohe teisiti ei saa. Ja nendel päevadel, kui mind kohe üldse kodus pole, aga lapsed on, teeb poeg süüa, käib poes , peseb nõud, kastab taimed ja koristab koos õekesega toad :) Ühsõnaga – kõik on kontrolli all.