Pidama jäin ma eelmises postituses selles kohas, kus jõudsime oma broneeritud kesklinna hotelli.
Kuna rong jõudis Bangkok-i suhteliselt vara hommikul, siis paraku oli chek-in-iks aeg liiga varajane. Jõudsime hotelli pisut peale 7-t hommikul. Küll aga oli hotelliteenindus väga viisakas, uksel oli kohe vastas noormees, kes võttis meie pagasi enda hoolde. Saime paberimajanduse korda, ehk sisseregistreerimise tehtud, meile anti saunalinad ja võisime minna rahumeeli kõrge hotelli kaheksandale korrusele, kus sai ennast basseinis jahutada ja päikest võtta.
Päikest olime me saanud muidugi juba kaks nädalat, aga ega siis küll küllale liiga ei tee ja nüüd saime juba päikese käes olla nii, et polnud erilist hirmu ära põleda, mis ei tähenda, et ettevaatlik ei peaks olema. Lahkesti pakuti retseptionis ka kapist erinevaid jooke. Piltide pealt näen, et kell 8.00 olime me igatahes juba basseinis ujumas. Kell 9 olime endiselt basseiniterrassil, aga kell 10.30 oleks saanud meid leida juba hotellist mitte kaugel jõe ääres rotikas sööki tellimas. See tähendab aga seda, et olime oma numbritoad kätte saanud, kohvrid tuppa ja võis söögipoolist jahtima minna.
Kõht oli piisavalt pilli löömas, et kaugele midagi otsima ei viitsinud minna. Ujumisisu oli rahuldatud, pikast öisest sõidust puhatud ja numbritoad saime vahepeal samuti enda käsutusse. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mina Kirkega olin 17-l korrusel ja Pirjo, Veiko, Pirko koos lastega korrus kõrgemal. Vaated ägedad ja toad igati superluks. Muide, Bangkoki kesklinnas oli meie kahese toa hinnaks kõigest 30€ öö. Kesklinnas, eksole!!! Bangkokis!!! Pealegi väga hea tasemega hotell, hommikusöök hinnas, bassein ja jõusaal tasuta kasutada. Kõik oli kena, kuskil miski ei lagunenud, väga puhas ja stiilne tuba. Isegi hambaharjad võisid koju jääda, vannitoast leidis kõik vajamineva.
Aga tagasi rotikasse. No oli ikka paras urgas jõe kaldal :D Toit seevastu….ütlemata maitsev. Meie Kirkega sõime kui mälu ei peta Pad Thai-d, mida teised sõid…ei mäleta. Pirkol oli vist midagi lihaga :D
Kõht täis, lonkisime üle silla teisele poole jõge ja ootasime jõetrammi. Nendega on linnas väga mugav ja lihtne liikuda. Maksis vist 8 kohalikku raha ehk siis umbes 0,22 senti, aga see olenes sellest, mitu peatust sõita soovisid. Meie sõitsime ühe pikema peatusevahe ja väljusime kuskil seal, kus on erinevad kaubakeskused. Orienteeruda pole linnas eriti keeruline, sest tänapäeval on telefonis igasugused head kohad, kust abi leiab. Küll aga tuli vahest tõsiselt mõelda jõetrammile minnes, et…a kummalt poolt me tagasi peame sõitma :D Käid seal siia ja sinna ja lõpuks kõik sassis, kas tulid sealt või pead tagasi minema sealt. Sarnased on need peatused kõik juuuu :D Õnneks me kordagi lepikusse ei liigelnud. Mõtlesime mis me mõtlesime, aga alati välja mõtlesime millisesse suunda minna tuleb.
Üks Bangkokis viibimise õigustus oligi meil äralennueelne shoping. Muud õigustust pikemaks peatumiseks Tai pealinnas me ei leidnud, kuigi…praegu ma tean, et kaks päeva selles hiiglaslikus linnas on siiski pisut vähe. Shopinguks on kaks päeva ok, aga kui tahad midagi näha ka, siis vähe. Kuna meil oli siiski põhirõhk Taimaa loodus, puhkamine, ujumine ja Chiang Mai, siis Bangkokile raatsisime jätta tõesti kaks viimast päeva põhiliselt poodlemise pärast. Küll mahtus meil kahte päeva aga ka ööturu külastamine ja viimasel õhtul Asiaticu kai äärest väljuva laevaga pidulik söögi, tulede, vilede ja muusikaga jõel kurseerimine ning ühtlasi nägi siis ka tuledes linna olulisemaid vaatamisväärsusi. See oli üks muljetavaldav õhtupoolik, aga sellest hiljem.
Korra tahaks selles linnas käia ka nii, et seal pikemalt peatuda. Et käia päevavalguses vaatamas paleesid ja templeid ning veel ühte ja teist huvitavat. Sõita mõne ülikõrge hoone ülemisele korrusele, et imetleda tuledes linna. Päeval pole sel väga mõtet, sets harva on selline päev, kus Bangkokis pole sudu. Meil õnnestus küll isegi päikest ja selget taevast näha, aga see on pigem erand, kui reegel. Üle nelja päeva ma aga sellises gigantlinnas sellegipoolest olla ei kannataks. Liiga lärmakas. Eiei, inimesed on seal viisakad ja normaalsed, aga see linnamüra, mis tuleb liiklusvahenditest, see on küll päris kõrvulukustavalt hull.
Poodelda on seevastu Bangkokis väga huvitav ja kasulik. Ja poodlema me jõetrammiga sõitsimegi. Esiotsa paneb kaubarohkus pea ringi käima, peagi aga hakkab silm haarama seda, mis meeldib. Hindade poolest – paradiis. Peale Tais käimist tekkis kodus kiiresti tunne, et absoluutselt kõik on liiga kallis.
Meie reisisime käsipagasiga ja arvestama pidi siis muidugi ka sellega, et kõik ostetu sinna oma asjade kõrvale ära mahuks. Lisaks tuli kuidagiviisi arvestada pagasi kaaluga…..ja ma tegelikult ikka üldse ei teadnud, palju meie kohvrid lõpuks kaalusid :D Üks hea asi sealjuures muidugi oli….limiteeritud ruum hoidis ära arutu ostlemise :P Ostsime ikka vaid seda, mis väga meeldis ja mida pidasime vajalikuks. Kahepeale 5 kleiti, pojalastele kleidid, Kirke sebis endale soodsa hinnaga käekoti, mõned õhukesed kashmiirsiidised sallid kingituseks ja ilmselt nipetnäpet veel midagi, mida ma ei mäleta. Kuigi tundub, et ega me muud sealt tõesti ei ostnudki. Kodus muidugi pärast arutasime, et ai, oleks pidanud veel seda ja seda ja seda ostma, et miks küll me ei ostnud :D Miks miks, sellepärast, et kõik kohvrisse ära mahuks ja lõppude lõpuks pole inimesel eluks asju üleliia palju tarviski. Nüüd sai aga kõik mis ostetud, ka kasutusse võetud. Ükski ese pole seisma jäänud. Kirke muide on arvestatavalt osav kaupleja, mina sedasi tingida ja discount-i sebida ei suuda.
Igatahes me poodlesime kaubahiigelkeskustes üsna mitu tundi, kuni tekkis tunne, et nüüd on virrvarri üledoos ja aeg minna tagasi paadi peatusesse ning sõita tagasi hotelli. Kaubakeskused muidugi pole seal seda tüüpi, nagu meie oleme harjunud. No võib-olla Siami Icon on selline luxbrandide klassikalisem kaubakeskus, aga need ülejäänud….ikka sageli 5-6 korrust ja müügiruum teises kinni. Samas…ei mingit pealetükkivust, viisakas teenindus, võimalus tingida ja odavad hinnad. Puhas ka. Mis sa muud oskaks veel tahta.
Piltide ajavoogu vaadates, sõitsime 14.30 paadiga tagasi hotelli. 14.47 marssisime juba üle silla hotelli poole. Siit lähtub, et paadisõit on päris lühike, aga…paat on kiire ja läbib selle ajaga arvestatava maa. Jäätise jõuab igatahes ära süüa :P
Ma ei tea täpselt, kuhu me selle vahepealse aja panime, aga järgmine kord väljusime hotellist kella17.30 paiku, et otsida endale söömiseks mõni tore paik. Kuna me ennem kohvreid lahti ei pakkinud, siis tegelesime ilmselt oma asjade mugavama paigutamisega, kes tahtis, käis ujumas või dušši all. Pirjo-Veiko pesakond vahetasid tuba. Mingi probleem neil selle peretoaga oli, et kõigile ei jagunud mugavat magamist ja läbirääkimiste järel said nad suurema elamise. Nendel oli võetud selline nn hotelli korter- 3 tuba- elutuba kööginurgaga ja vannituba. 5-le inimesele mugav. Meile piisas mõnusast toast, kus oli mugav aknaalune lebola, wc- dušširuum, külmik, telekas ja muu vajalik. Muide, Tais oldud aja jooksul ei avanud me üheski hotellis kordagi telekat. Polnud selleks ei vajadust ega aega. Pigem vaadata siis juba “loodusfilme” otse õues :)
Kuni meie poodlesime, oli Veiko ühe lapsega leidnud hotellist teisel pool tänavat söögikoha, kus sai süüa täiesti Euroopalikku toitu. See oli reisi ajal ka esimene ja ainus kord, kui me sõime mitte midagi muud, kui tai toit. Koha nimeks – Thanon Phetchaburi ja peab ütlema nende kiituseks, et toit oli väga maitsev ja hästi valmistatud. Kohalikust toidust kahe nädalaga isu täis ei saanud ja see oli siis ainus kõrvalepõige kohalikust köögist.
Kella 19-ks olid meil kõhud täis, Veiko läks laste ja Pirkoga hotelli – ujuma ja puhkama. Mina, Pirjo ja Kirke olime energiast laetud ja läksime õhtust turgu otsima. Kirke seekord teistega hotelli minna ei tahtnud, sest Chiang Mais ta nii tegi…ja pärast oli kurb, et meiega turule kaasa ei tulnud, sest…turgudel on alati huvitav. Minna oli turule paras maa ja peale umbes 40 minutit kõndimist olime esimeste müügilettide juures.
Ostsime endale kohe odavalt kooritud jackfruiti ja nautisime mahlast puuvilja. Kõigil oli ju teada, et ülehomme enam sellist luksust endale lubada ei saa. Kodumail võid vaid unistada ülimatsvatest troopilistest viljadest. Kolm alust kooritud jacfruiti maksis 50 kohalikku tugrikut, ehk kõigest 1,36€ !!! ja milline maitse…..
Turul oli muidugi mida iganes soovid. Söödavat muidugi. Ja kõikjal käis vilgas tegevus. Nautisime jäätist, huvitavaid kastmega väikeseid pannukaid, puuvilju…. ühesõnaga kahesõnaga hingasime sisse lõunamaise turu atmosfääri. Kaasa ostsime loomulikult veel erinevaid puuvilju ja sellest ma aru ei saagi, kuidas seal padupalavas lahtiselt lihakraam pahaks ei lähe? Või läheb siiski? Ja keegi ei tee välja :P :D Mittesöödav turg oli teisel pool teed ja seal käisime korra samuti piilumas.
Tagasi jõudes oli kell juba ilmselt 22 kandis, ehk kell oli palju ja kuna me Pirjoga plaanisime järgmisel hommikul ärgata enne kukke ja koitu üles ning seigelda kahekesi kusagile ööpäevasele lilleturule, sammusime 40 minutit tagasi hotelli ning varsti olime kõik pikast päevast väsinutena mugavates voodites lapiti maas ja magasime.
Nii oligi meie reis jõudmas viimasesse päeva. Järele oli jäänud veel üks päev Bangkokis. Nuuks. Lõpmata kahju oli , kohe väga kahju. Viimasest päevast järgmises postituses.