Kuidagi tuleb see pikk jutt nüüd kokku võtta ja alustaks vast hoopis Taist numbrites.
Riigiinfo:
Asukoht – Kagu-Aasia
Naabrid – Laos, Myanmar/Birma, Kambodža, Malaisia
Pealinn – Bangkok
Pindala – 513 115 km2
Riigikeel – tai keel
Rahvaarv – umbes 69 miljonit
Rahaühik – baht (THB)
Ajavöönd – GMT+7
Religioon: budism 94,6%, islam 4,3%, kristlus 1%
Ilm:
1. Kuum aastaaeg
Märtsist – maini (kuum ja niiske; aasta kõige kuumem kuu on aprill).
Jõed on sellel ajal kuivanud ja madalad ja puud sageli raagus ja ilmetud.
2. Vihmaperiood
Juunist septembrini- üsna kuum, rohkelt sademeid ja päikesepaistet 5 tundi päevas.
Kõige vihmasem kuu on september!
3. Jahe aastaaeg
Oktoobrist veebruarini- see on parim aeg Taisse minemiseks, sest vihmaperioodi lõppedes taevas selgineb, päevad on kuivad ja päikeselised, ööpäeva keskmine temperatuur on 24-28 kraadi.(Olime ise veebruari teisel poolel ja no tegelikult oli ikka kuumem. See 24-28 on äkki kuskil kõrgemal mägedes või varahommikune mõõtmine :))
Öised temperatuurid jäävad 22-24 vahele. (Istusime kella 23 ajal mere ääres, käisime õhtul hilja hulkumas ja oli enamasti +28, mis tundus päevast arvestades…pisut jahe)
Merevesi on aastaringselt vähemalt +28- +31 kraadi.
Tai kultuur on palju mõjutusi saanud Laosest, Birmast, Hiinast ja Kambodžast; selle keskmeks on vanad traditsioonid, austus esivanemate vastu ja budism, mis mõjutavad suurel määral nende käitumist ja igapäevaelu. Tailaste jaoks on oluline igas olukorras äärmiselt rahulikuks jääda ja raske on leida tailast, kes oma ärritust välja näitab – seda peetakse äärmiselt ebaviisakaks ja alandavaks ning see peidetakse alati naeratuse taha. Tihti võib kuulda fraasi mai pen rai, mis tähendab, et ei ole tarvis muretseda. Jah, naeratuste maa :)
Rahvusköök: Kõige tüüpilisemateks Tai köögis kasutatavateks koostisosadeks on küüslauk, tšilli, laimi mahl, sidrunhein, koriander ja kalakaste. Peaaegu iga toidukorra oluliseks osaks on riis – tailased tarbivad aastas keskmiselt pea 100 kg riisi inimese kohta. Populaarseteks roogadeks on näiteks erinevad kookospiimast valmistatud karrid, kalakastme, laimimahla ja palmisuhkruga maitsestatud terav papaiasalat som tam ja Tai kuulsaim nuudliroog pad thai(meie suur lemmik, mida teeme nüüd sageli ka kodus). Muidugi leiab Taist laia valiku eksootilisi puuvilju, näiteks mangostini, vahvate karvapallidena mõjuvaid rambutane, hiiglaslikku jakavilja ja Kagu-Aasia puuviljade kuningaks kutsutavat duriani – vili, mille kohta öeldakse, et see haiseb kui põrgu ja maitseb kui taevas. Tavaliseks magustoiduks Tais ongi puuviljad. Puuviljad on päris kindlasti see, mida jäime koju sõites väga igatsema, sest selliseid mahlaseid maitseid saab kogeda paraku ainult päritolumaal. Kodus ostetud mango on ikka Tai(ja muu sooja maa) mango kõrval hale vari.
Tais räägitavad keeled: Tai riigikeeleks on tai keel, mis on lähedalt seotud laose keelega ning mida räägib ainsa keelena 90,7% inimestest, 6,4% inimestest räägib lisaks tai keelele birma või malai keelt. Laialdaselt on asjaajamises ja kaubanduses levinud ka inglise keel.
Kasulikud väljendid Tai keeles:
- tere – sà-wàt-dee
- kuidas läheb? – sà-baai dee m?i?
- tere hommikust – sà-wàt-dee kráp
- head ööd – raa-dtree sà-wàt
- head aega – báai baai
- head isu – gin hâi a-ròi
- vabandage – k?r tôht
- aitäh – kòp kun
Meie 15-päevane seiklus Taimaal sai selleks korraks läbi ja ma lubasin endale, et tagasi sinna läheme päris kindlasti. Tai ja tailased jäid meie südametesse, kliima sobis oivaliselt ja vaadata on seal veel ah kui palju. Jõudsime sellel reisil näha ja kogeda vaid tõeliselt väikese osakese sellest, mida tail pakkuda on. Mis on aga kindel siis see, et ka 2 nädalat päikesemaal laeb akusid nii tugevalt, et terve talve ja kevade takkatraavi lähed tööle lauluga, töölt koju reipa sammuga ja leiad endas jaksu koduski veel samba rütmis tegutseda.
Ma nüüd ei mäleta, kas olen kirjutanud ka ajavahega kohanemisest…aga sinna minnes meil ei tekkinudki mingit probleemi. Kuidagi sujuvalt läksime 5 tunnise ajavahega Tai rütmi ja kindel võib olla selles, et soe kliima aitas sellele kaasa. Eks pärast pikka-pikka ümberistumisega ja lennujaamas passimisega lendu oli Bangkokist saarele sõit unisevõitu ikka, aga nii kui olime hotellis kohal, oli kadunud ka igasugune uni ning järgmisel hommikul helesinist merd vaadates polnud meeleski, et eelmine päev kujutas endast pikka vintsutavat kohalejõudmist. No olgu, nii vintsutav ta nüüd polnudki, kuigi jah…poolest ööst lennujaama, paar tundi passimist, lend Helsingisse, 9 tundi lennujaamas, 10,5 tundi lendu, 6 tundi sõitu (koos testimistega) saarele…..ja sellegipoolest, kui kohale jõudsime, oli kõik see kui peast pühitud ja lihtsalt nautisid elu.
Küll aga andis ajavahe tunda pärast tagasilendu kõva nädala. Äratus kell 5 hommikul, 4,5 tundi lennujaamas, siis 15 tundi lendu + 2,5 tundi laevasõitu + tund autoga kojusõitu….kuskile läks veel vööndivahetus…no seda oli tõesti palju. Pealegi võttis kodumail meid vastu külm, sopane ja vastik ilm….ja ma läksin pärast lühikeseks jäänud ööd kohe hommikul tööle. Sellist taastumisaega ei olnudki. Kirkel läks aklimatiseerumine lobedalt, aga see ilmselt noore inimese asi ja tema võis hommikul hambad laiali magada, sest koolivaheaeg veel kestis. Mina tiksusin nädal aega tööle-koju -magama. Peale nädalat siis oli minulgi tagasi inimese tunne ja energiat kuhjaga. On siiani, kui aus olla.
Millised olid siis need Tai eredamad hetked? Mida ma teeks järgmisel reisil ja kuhu läheks?
Koh Chiangi saar tervikuna – mõnus, mõnus, mõnus! Vapustavad rannad ja rahulik kulgemine. Sain korda oma õla, super!!!
Chiang Mai templid – ära ei tüdinenud, vaata ja imesta, mida inimesed on valmis ehitanud.
Chiang Mai külje all päev elevantidega – üliäge elamus.
Bangkokis õhtune jõekruiis – tõeline tipphetk ja täiesti erinev looduselamustest.
Tegelikult meeldis absoluutselt kogu reis, aga need olid vast jah sellised eredamad hetked. Tai on mõnusalt rahuliku energiaga maa.
Mis puudutab järgmist korda, siis oleme tütrega sel teemal spekuleerinud küll. Et kas kambaga, või julgeks juba kahekesi minna? Jõudsime otsusele, et sobiks vist nii ja naa. Kindlasti läheks mitte vähem, kui kaheks nädalaks ja veel parem, kui kolmeks ning sellestki jääks puudu. Ideaalis oleks kohapeal vähemalt kuu ja teeks perioodiliselt kaugtööd…ideaalis, eks :) ja kes ütleb, et ideaal ei ole saavutatav? Kahekesi minemisel on omad plussid, hea kambaga omad. Rõhutan – hea kambaga! Ja meil oli üliäge kamp! Selle kambaga läheks iga kell uuesti nii reisile, kui luurele.
Et siis Tais kuhu?
Mulle meeldis ikka väga Koh Chiangi saar. Kirke paneks kohe ajama Bangkok-i ja passiks seal vist vähemalt nädala. Teismelise asi. No ok, kuigi mind ahvatleb palju enam rahulikult kulgev ja turistitühi Koh Chiang oma metsikuma looduse ja randadega, siis ka Bangkokis oleks huvitav pisut rohkem seigelda. Jäid ju nägemata päevavalguses kõik suuremad templid, lossid ja muud vaatamisväärsused. Kõrgeima hoone vaateplatvormil võiks siiski õhtusel ajal ära käia, see oli Kirke unistus. Ujuv turg on vaatamisväärsus ja palju muud. Seega kui Bangok uuesti, siis oleksin käpp. Aga 3-4 päeva oleks rohkem, kui küll.
Olen nii huvipärast viimasel ajal ETV pealt järelvaatamises piilunud Milderite pere Tai seiklusi ehk saadet “Pea ees vette Tai kuningriigis”. Nemad käisid seal rohkem Bangkokile lähematel saartel ja sealt vaatas vastu ikka päris suur trööstitus peale koroonat. Mahajäetud majutuskompleksid nagu kummituslinnad, toidukohad….ilmselt konkurents suurem ja nii ka otsa saanud ärisid rohkem. Koh Chiang on Bangkokist üsna kaugele ja sellist masendavat pilti, nagu saates, me ei kohanud. Väikeseid pandeemia tundemärke oli sealgi, aga ei midagi katastroofilist. Täpsustuseks võin öelda, et Tais viibisime me samal ajal, kui Milderid.
Koh Chiangil läheks me aga otseteed oma hipimajutusse(vaatamata sellele, et Tai mõistes väga kallis karantiinimajutus oli samuti üdini mõnus) ja oleks seal nädala paigas, varbad vees. See oli lihtsalt meie kõige askeetlikum ja samas lemmikum öömaja. Milline luksus on elada sooja mere ääres ja uinuda merekohina saatel…..Käiks igal õhtul massaažis, naudiks puuvilju, sooja merd, vapustavaid loojanguid, kookose mahla ja käiks sutsti mõned päevad Kambodžas ära. See on Koh Chiangile väga lähedal. Kindlasti otsiks mõne toidukoolituse, et saada rohkem kogemusi ja nippe taipäraste roogade valmistamiseks. Meile maitses sealne köök väga. Ühesõnaga veedaks nädala aeglases tempos ja ma usun, et nädal sealset elukest tuleks mulle paraku odavam, kui kodus elamine.
Kui sõit oleks kaheks nädalaks, siis teisest nädalast pool veedaks Bangkokis ja pool kuskil seal läheduses, kus pole veel käinud. Võib olla mõned väikesaared…..võib-olla, sest saarte põhiline võlu seisneb randades ja rannad on Tais ilmselgelt igal pool ilusad, olenemata saarest. Ja kuigi ma tahaks kangesti Chiang Maisse tagasi, siis see Bangkokist üle jääv pool nädalat oleks üks suur küsimärk. Võimalik, et nädala teise poole läheks ikkagi Chiang Maisse ja mitte saartele, sest sealgi jäi aeg liiga napiks ja palju vaatamata. Küll aga säästaks ennast ning aega ja käiks Põhja Tais ära rongi asemel hoopis lennukiga. Et teistmoodi. Siselend ei ole seal oluliselt kallim, kui rongisõit magamisvagunis. Ühesõnaga peale lõõgastavat nädalat Koh Chiangil toimetaks täiesti tunde järgi.
Ideaalis oleks aga uute kohtade avastamiseks vajalik päris kindlasti kolmas nädal. Ideaalis! ja siis neljas ja viies ja kuues ja…kuni tekib tunne, et koduigatsus on suur :)
Ah jaa. Olen siin viimasel ajal juhtunud vaatama instas ühe Moskvast pärit venelanna story-sid. Vanust nagu oleks…34, üksik. Rentis seni Moskva kesklinnas korterit ja on instablogija. Otsustas ühtäkki korteri ära anda, oma vähesed kodinad emme juurde viia ja põrutada pooleks aastaks Balile puhkama(kuigi Bali ja Tai on erinevad kohad, siis selle teema puhul ma tõesti kirjutan neiu Bali kogemusest). Kolis 3 nädala jooksul hotellist hotelli seitse korda, sest kuskil polnud piisavalt hea. Küll mööbel liiga pruun, küll õhtul liiga vara pime, küll toit nii võõras ja tahaks pelmeene saada. Uus häda tekkis peale 4 päeva Balil…ameerika keelest kopp ees, isegi kõla on vastik. Pange tähele- ameerika keelest- mis keel see küll on? Noor naine oli kurb, et Balil kõikjal vene keel ei kõlanud. Inglish, nagu ta väljendus, oli tal suht olematu ja petta sai ta omameelest igal nurgal. Tegelikkuses lihtsalt oli ta pehmeltöelda udu ja jäi ise igale poole hiljaks ja ajas asju sassi. Kolm nädalat Balil ja kordagi ei jõudnud ookeani ujuma…. Ja kui kehv kliima!!!…iga päev vähemalt korra sajab. Kes küll keelas uurida, mis ajal on Balil vihmaperiood? Poolest aastast Balil sai lõpuks vaid kolm nädalat ja siis suundus pettunud naine Dubaisse, mida kiitis siis ülivõrdes. Milline infrastruktuur, niii palju venelasi, lahe, rand on spetsiaalselt tehtud, mitte looduslik, kõik käe-jala juures, luksus, meeletult poode, põõsake põõsakese kõrvale istutatud, puuke puu kõrval ja kujutage ette, vesi on seal nii mõnusalt soe, et pole ta sellist kohanud Balil ega Tais ja millised kõrghooned, iiii, nagu Moskva-Citys, ainult palju suurem….ainus häda, et liiga kallis seal elada :) Ise arvab ta, et on väga vaimne inimene …kirik ees ja kirik taga. Ja seal kuulis ikka nii palju totrust…et ah, las ta olla. Mul läks tema jälgimise isu igatahes ära.
Milleks ma seda üldse mainisin?
Mõtlesin siin lihtsalt sellel teemal, et miks minna avastama uut maad, kui sa isegi ei ürita leida kohalikega ühist keelt? Ei püüagi praktiseerida inglise keelt – keelt mida pursivad mõlemad osapooled-, et saada aru ja teha ennast arusaadavaks? Miks lähed üldse reisile ja veel pooleks aastaks kuskile elama, kui tahaksid kohata ja suhelda vaid oma kaasmaalastega ning süüa kodust toitu? Miks minna soojale maale üksi, kui pele kella 5 on kottpime ja välja ei julge enam minna ning halad ja igavled hotellis? Peale viit ei muutu elu ohtlikuks, kui sa ei kakerda kahtlastes piirkondades ja nurgatagustes. Miks elada pool aastas võõras kultuuriruumis, kui sulle isegi nende toit ei maitse? Kuidas minnakse nii pika plaaniga võõrsile tegemata mingisugustki eeltööd? Aga eks inimesi on erinimelisi. Õnneks on tütarlaps “vaimne inimene”, istub kodus ja palvetab eraldatuses koos oma jumalaga vähemalt üle päeva….mis ei sega tal olemast üdini materiaalne….ja pärast Dubaid lendas ta tagasi Moskvasse, üüris taas korteri ja on õnnelik. Jah, kogemus seegi.
Meie oleme igatahes õnnelikud, et taipasime selle Tai reisi moodsa viiruse kiuste kevadel ära teha, sest eeloleval talvel oleks seda reisi ette võtta kõvasti keerulisem, kui aasta tagasi. Päris mitmel põhjusel. Põhikooli viimasel aastal ei taha last õpetöölt ära võtta(vaatamata suurepärasele õppeedukusele) + lõpetamisega seotud kulutused(lõpusõrmus, lennuraamat, lõpuriided, lennu lõpureis jne) + samal ajal on gümnaasiumites sisseastumiskatsed. Talv on ees ja koos sellega ettearvamatud elamiskulud(küte jne), üldine hinnatõus, kallinenud lennupiletid. Jah, ma olen kohe päris õnnelik, et eelmise aasta alguses korontsiku kiuste selle seikluse ette võtsime.
Elu seisneb muutumises ja päris kindlasti miski muutub kogu aeg. Kord paremaks, kord kehvemaks ja siis jälle paremaks. Fakt on see, et ees ongi ootamas muutuste aasta päris mitmes aspektis. Mingi periood hakkab lihtsalt läbi saama ja vajabki muutusi.
Ja reisidki ei jää tulemata, kuigi hetkel ei käi välja, millal ja kuhu, kuid…..ideid on :)
Kas Taisse tasub minna? KINDLASTI!!! Ma pakiks kohe koti ja hakkaks sinna tagasi minema.
Seniks aga kirjutan blogis muudest reisidest, mis sellel aastal ette võetud ja lihtsalt elu-olust! Olen siin blogis päris kõvasti ajast maas. Omadega alles märtsi alguses, aga meil siin hakkab aasta läbi saama :D
Läbi mitme kuu neid reisipostitusi kirjutades oli kogu aeg selline mõnus tunne, nagu oleks Tais tagasi. Kõik lõhnad, tunded, maitsed, hetked, mõtted…kõik tulid eredalt tagasi. Minul oli see taas üks tore reis ja loodetavasti tegi selle reisi minuga kaasa mõnigi lugeja :) Aitäh Sulle, kes jaksasid!
Päikest ja rõõmu!