Meil ei ole olnud kohe hulk aastaid võimalust kusagil eriti käia. Enamus meie käikusid piirdusid ikka kodulähedaste liikumistega ja maksimaalselt siis pealinna või ka paar korda Pärnu.
Sel suvel siis üle hulga aja sõitsime kodust kaugemale ja sellest reisist tuleb ilmselt mitu postitust. Mõte hakkas meil idanema juba jupp aega tagasi, kui sõbranna hakkas rääkima, et läheks koos lastega Muumimaale. Arutasime seda asja, et millal ja kuidas ja jutt jäi sinna, et eks siis vaatame, kuidas ja kas ressursid võimaldavad. Juuli alguses tuletas sõbranna mulle meelde seda plaani ja et temal on kohe puhkus algamas. Tekitasin kiirelt oma tegemistesse augu, lugesin üle oma võimalused, uurisin veel natuke võimalusi ja lasime asja käiku. Juuli teise nädala teisipäeval olime varahommikul sadamas ja sõit Soomemaale võis alata.
Esimene ja ka viimane ehmatus tekkis mul tegelikult eelmisel päeval, kui pakkisin asju, et saaksime sõita õhtuks sõbranna poole valmis. Laev läks meil ju nii vara, et hommikuse esimese rongiga me poleks õigeks ajaks kohale jõudnud. Ehmatasin aga sellepärast, et avastasin – lapse pass ei kehti enam alates maist. See see on, kui pole olnud aastaid vaja üle piiri sõita. Ei tulnud meeldegi, et passi vaadata. Kuna reisile minek sai samuti otsustatud suhteliselt üle öö, siis poleks aega uut passi teha olnud niikuinii. Mis seal ikka, loota jäi vaid heale õnnele.
Ja õnne meil oli. Kuigi putkas istuv naisterahvas oleks võinud olla kell 6 hommikul pisut unine, märkas ta siiski selle passi kehtetust. Tagasi meid ei saadetud, aga hoiatati, et piirivalvele jalgu jääda poleks tore. Riskisime.
Omadega kenasti laevas, unustasime selle väikese mure ja kogu ülejäänud reis oli päikeseline.
Nii vara ärgates lapsed kodus süüa ei tahtnud, seega panustasime söögile laevas. Keetsime hommikul kaas potitäie mõnusat putru termospotti ja lasime siis laevas seda hea maitsta.
Pisut siia sinna, lapsed mängutoas müratud ja olimegi naabrite pealinnas. Pidama me seal ei jäänud, vaid võtsime kohe suuna Naantalile. Lapsed jäid õnneks peaaegu kohe magama ja norisesid rahus terve tee.
Jõudsime kenasti 12 ajal Naantalisse ja läksime vaatama esmalt kämpingusse, kas saaksime majakese kätte enne kella kolme. Lahke pererahvas, loomulikult anti meile võtmed kohe kätte :) Otsustasime odavama ja askeetlikuma elupaiga kasuks, et panustada rohkem mujale. Kämpas oli meil igatahes kõik vajalik olemas. Mõnusad voodid, lastel lõbu laialt, et sai magada nari teisel korrusel, külmkapp, radiaator seinas. Mis veel tahta :) Pigem lisas see lastele eksootikat ja nalja, et pesus/vetsus tuli käia teises majas ja süüa tegime hoopis kolmandas. Boonusena oli mäest alla väike mererannake ja majakese kõrval ohtralt metsmaasikaid.
Ilm oli meil selline, et nii +18 ja pisut nagu pilves. Ringitraavimiseks tegelikult täitsa paras. Suundusime linna tagasi, et minna Muumimaale. Valisime selle tee, et parkisime auto kesklinnas Muumimaa parklasse ja sõitsime transfeerbussiga sadamasse, kust läks tee üle silla Muumimaale.
Ma olen Muumimaal korra käinud, 10 aastat tagasi. Ilm oli tookord umbes sama ja kindlasti oli see samuti nädalasisene päev, aga ma ei mäleta, et tookord oleks olnud seal nii metsikult rahvast. Sel korral oli, oh kui palju oli. Piletiostul järjekord, liikumisel ummikud + pidev pinge, et lapsi mitte ära kaotada. Kui pilti tahtsid teha, siis pidid arvestama, et enamasti on sul kaadris veel mitmeid ja mitmeid inimesi peale oma lapse :D Kuna veetsime seal aega sulgemiseni välja, siis alles kuskil poolteist tundi enne kella kuut läks seal liikumine lõpuks lahedamaks ja võis seda lausa nautida.
Viiestel ehk varsti kuuestel on seal väga paras aeg ringi seigelda. Nemad oskavad seda juba nautida, sest piisav informatsioon on Muumidest raamatute ja multikate abil selleks vanuseks hangitud. Mõne aja pärast pole Muumide teema enam kindlasti nii aktuaalne. Ühesõnaga seiklus algas….
Kirke oli alguses väga vapper ja plaanis seigelda ringi lühikeste pükstega, aga randa jõudes toppisime kiirelt sinna retukad peale. No jahe mis jahe oli. Sõbranna laps oli pisut kauem vapper ja seikles kleidis, aga üsna pea sai temagi riided selga :)
Muumimaa muide sai sel aastal 20 aastaseks. Kümme aastat tagasi käisime juubelil ja seekord siis jälle.
Emma teatris on seal toredaid etendusi. Soome keeles ja rootsi keeles ja isegi vene subtiitritega. Vaatasime lastega lausa kaks korda etendusi. Kuigi keel võõras, nautisid nad vaatamist täitsa vabalt.
Üks esimesi kohti, kuhu sattusime, oli postimaja. Postkaartide saatmisel oli sees võimas tunglemine ja nii otsustasime lapsega, et meist jäävad nad küll saatmata.
Igasuguseid tegelasi oli seal, kust sai oma peakest välja pista ja ega need võimalused siis kasutamata ei jäänud.
Ühel korralikul maal peab ju ka vangimaja olema, eks. Kirke otsustas ühe täitsa suvalise tädi vangi panna ja neil läks kohe sõbralikuks rebimiseks uksel :D Kui läksid kongi, siis istu vangis, eks :P
Edasi suundusime metsarajakesele, mis viis nõiamaja juurde. Oh seda imet, sattusime sinna hertkel, kus ei jäänud peale ühtegi inimest. Lapsed tegelikult olid ees ära jooksnud ja tagant polnud mulle veel keegi järele jõudnud. Selliseid toredaid metsaradu oli seal üsna palju.
Ja seal siis see nõid oligi. Hirmus õiendaja, sehkendaja, aga samas laulis meile koos oma lapselapsega laulukest, kus lapsed said liigutusi järgi teha.
Vahepeal oli üks lõbus labürint, kus ma jätisn pildi tegemata, sest meil Kirkega oli seal jube lõbus üksteist taga ajada ja väljapääsu otsida. Kilkamist ja naermist jagus küllaga.
Kuskil seal metsa vahel leidis laps aarete kirstu :)
Üks väike majake ja edasi juba üle kärestikuse jõe, kus on rippsillad ja muud põnevad kohad.
Jõudsime siis rannamajakeseni, kus oli isegi draakon vees.
Lõpuks olime muumimaja juures. Maja ees käis loomulikult trall ja lustimine.
Muumimaja oli 10 aastat tagasi minu lemmikkoht ja oli seda nüüdki. Lapsed nautisid seda samuti kogu hingest.
Ilus muumiköögi kaetud laud ja armsad riiulid…
Lapsed ledsid põneva poti :P
Kirke passitas endale papa kaabut. Vist oli pisut suur….
Kirstudes on ilmselt alati varandust, sest lapsed avavad neid särasilmi…
Piripiiga tuppa jäi Kirke jupiks ajaks. Emale oli vaja ju seletada, et just sellist kardinat tahab ta enda voodi kohale ja just sellist ilusat peeglit sooviks ta oma tuppa :) Sai proovitud Piripiiga voodis istudagi ja mõtteid mõlgutada…
Üks hetk olime üleval väljas ja tuli hakata mööda keerdtreppi alla minema…
Ja oi kui palju oli Muumimamma keldris moose ja muid hoidiseid…
Õue tagasi jõudes tegid Muumimaa tegelased maja terrassil jälle laulu ja tralli :)
Maja juurest vulises üks ojake, kus lapsed said laevukesi sõidutada
Paaris kohas oli pikksimasid, kust sai vaadata…näiteks Kultaranta presidendi suveresidentsi :)
Muumipapa laeva juures said lapsed koos ühe piigaga punuda endale käepaelu.
Ja mis eriti vägev, laevast sai alla lasta läbi sinise toru… seda juhust kasutas Kirke küll südamest ja sõitis alla mitmeid ja mitmeid kordi.
Üks teine laev oli seal kõrval veel
Kui parasjag palju ringi seigeldud oli, jäi meile teele üks puhkenurk. lapsed kasutasid kohe juhust, et veidi puhata ja mürada.
Muumimaja juures tagasi, sai käia kaisutamas muumisid endeid. Kirke ütles pärast, et natuke hirmus olevat kah olnud. nad ju nii suured ja karvased ja lõhnasid natuke imelikult :D Noh, aga armsad olid nad ikka.
Muumimaa poodi läksime ka. Laps on juba piisavalt suur, et mitte seal hakata tahtma kõike, mida silmad näevad. Varakult oli tehtud kokkulepe, et vaatame niisama ringi ja ostame sealt ainult roosa poekoti.
Peaaegu väljapääsu juures sattusime taas territooriumi kaardi ette ja esimese hooga tuli lapse silmadesse pisike kurbus, et kas juba saigi läbi see retk…
siis aga avastasime, et ühes majakeses ranna ääres on veel käimata ja suundusime sinna…
Jah, läbi sai see tore seiklus. Ja ilm oli selleks hetkeks just selline nagu oli, aga mis sellest :)
Lippasime Kirkega ees trepist üles, et pildistada Muumimaalt tulevaid reisikaaslasi.
Naantali muumipoe ette otsustasime sõita selle õhtu viimase rongiga :)
Pisut väsinud, aga õnnelik
Muumimaa seiklus lõppes Muumipoes.
Selline oli meie päev Muumimaal. Ka nüüd, mitu nädalat hiljem, tuleb Kirke äkki ligi, võtab ümbert kinni ja ütleb, et emme, mäletad, kui õnnelik ma olin Muumimaal :) Mul on hea meel, et selle sõidu lapsega ette võtsime.
Naantalist endast tuleb aga teine lugu ….