Muidugi, ega eluke siis seisma jää. Reisilt tagasi, elasime taas oma igapäevases elurütmis rõõmsalt edasi. Märts läks nii, et arugi ei saanud ja oligi käes aprill. See kevadkuu, kui meie pere noorem M tähistab oma sündimise päeva ja sel aastal sai neiuke juba 7. Uhke tunne oli, sest 7 tähendab seda, et ees ootab koolitee. Eks ta oligi- lasteaia viimane aasta.
Kuna poja koos oma tibudega elasid sel ajal veel meil ja majaehitus oli hoogsalt lõpujärgus, pidasime preiliga koos hommikul sünnipäeva ära ehk et laulsime ta üles ja sõime kooki. Uskumatult kiiresti need pisikesed kasvavad. Sünnivad, käivad lasteaias ja juba ongi koolipingis. Lihtsalt laps olemiseks jääb ikka häbiväärselt vähe aega. Küsisin lapselt muidugi klassikalise küsimuse, et kas ootad juba kooli? Vastus oli konkreetne – EI. Muidugi, vanem õde käis teises klassis ja kõrvalt nägi väiksemgi, et iga päev tuleb kodus õppida ja kellele see ikka väga meeldib, kui aina peab ja peab, aga tegelikult tahaks mängida. Ka suvel polnud ta veel vaimustuses peatsest koolipingi nühkimisest, aga…peale esimest septembrit kõik muutus ja neiu käib rõõmuga koolis. On kohusetundlik ja asjalik.
Tädi Kirke tegi loomulikult sünnipäevalapsele tordi. Temas on täitsa olemas see küpsetamisgeen ja kannatlik meel, mida tortide meisterdamisel tarvis läheb ja oma vennalastele teeb ta rõõmuga ilusaid ja maitsvaid üllatusi. Tagatipuks on ta praeguseks õppinud tegema makroone ja need on päriselt palju maitsvamad, kui ma kohvikutest olen saanud. Eks omajagu mängib siin rolli makrooni värskus, tooraine ja kas tegemist on masstoodanguga või mitte.
Aprillis olid kevadpühad ja sellega seoses on mul hiiglama armas mälestus…… kuid mida pole, on pildid. Fotoaparaati kaasas polnud ja need pildid, mis said telefoniga tehtud….kustutasin peale instagrami postituste tegemist ära. Kuid…kel huvi, saab alati külastada minu insta kontot http://@ingridfotod ja vaadata igasuguseid fotojäädvustusi. Seal on neid kindlasti rohkem, kui blogisse või FB-sse kunagi jõuab. On seal ka sellest Pärnu tripist pilte.
Nimelt…pühade ajal kutsus mind üks minu armsatest sõbrannadest endaga paariks päevaks Pärnusse aega veetma. Käskis tulla üksi ja jätta oma teismeline koju, kuigi see neiu meeldib talle väga. Sõbranna arvas, et mul oleks lõpuks aeg puhata vahest ka ilma lapseta. Ma ei saaks öelda, et minu teismeline armas piiga minu puhkamist kuidagi segaks, aga olgem ausad….vahest on tore olla kõigest eemal ja ajada täiskasvanud inimesega täiskasvanute juttu. Nii ma siis läksingi enne pühi peale tööd otse Pärnu bussi peale. Jõudsin hiliseks õhtuks Pärnusse, viisime kodinad sõbranna juurde ja meie tore koosolemine sai alata.
Mis olid nende päevade märksõnadeks? Puhkus, vaikus, vabadus, rõõm sõprusest, palju ja veel rohkem jalutamist, pikad jutuajamised, väike vein, äärmiselt kaunis lõunasöök Pärnu ühes kõige nooblimas restoranis Mon Ami(see vääriks eraldi esiletõstmist nii interjööri, kui toidu poolest), mõnusad tunnid Estonia Spa termides. Kui ma tagasi koju jõudsin, oli tunne, et tulen pikemalt puhkuselt. Mis sellest, et olin Pärnus vaid ühe õhtu, ühe terve päeva ja ühe päeva lõunani. Vot selline tore ettevõtmine oli. Sõbrakesele selle eest maani kummardus.
Ja siis ma aprillikuus isegi õmblesin pisut. Pojatütrele õmblesin sünnipäevaks koolilapse kleidi. Selline armas trikotaaž ootas mul mitu aastat õiget hetke, kuni lõpuks sai kleidiks. Selle kleidiga käis preili kevadel ka eelkooli lõpupeol. Kleidi väljalõikamisega oli pisut probleeme, sest minule teadmata saadeti mulle kangas, kus esines defekte ja mul tuli parasjagu kombineerida, et portega kanga puhul kõik vajalikud detailid välja lõigata :(
Kirkele õmblesin aprillis pusa. Samuti ühest väga pikalt seisnud kangast, mille tootjaks on Saksamaal Lillestoff. Teismelisel pole kunagi liiga palju riideid ja nii ma perioodiliselt õmblen talle neid asju, mida ta ise soovib. Imekombel vaatavad kapist vastu just rohkem minu õmmeldud, kui poest ostetud riided.
Selle dressipluusi materjal on pisut teistsugune, kui tavaline dressikangas. Paraja paksusega, soe ja läbitepitud faktuuriga. Praeguseks on ta leidunud lapse garderoobis oma koha ja oli kevad-suvel-varasügisel tihedas kasutuses. Praegu, kui sügis on omadega teises pooles, kannab laps seda vähem. Jope alla on ta lihtsalt talle liiga palav. Kannab õhemast materjalist õmmeldud pusasi ja pluuse.
Oma sõbrannale õmblesin samuti ühe dressipluusi, mis ootas pikalt tegemist ja millega ta sõitis Madeirale, aga sellest, nagu ma avastasin, polegi mul kaameraga tehtud pilte, vaid paar hädist õhtuh hilja tehtud telefoniklõpsu lapse seljas.
Ega see aprill nüüd muidugi õmblemisega otsa saanud. Tegelikult käisin ma koos kolleegidega kuu lõpus tööreisil Taani linnas nimega Aarhus ja sellest juba järgmises postituses.